ratas pähe kinni

Kuigi mõned blondid jalgrattaspetsialistid arvasid, et parim viis Maare ratast parandada on “see mulle pähe kinni lüüa”, siis mina nii konstruktiivsete ideedega kaasa ei läinud, vaid pöördusin taaskord Fixusesse.

Kiire ülevaatuse tulemusena tuvastati, et isegi kui praegu vahetada ainult tagumise jooksu sisu, siis tuleb ilmselt lähemal ajal vahetada kogu jooks. Kuna Fixuse poisid ei suutnud leida tagumist jooksu, mis Maare kõrget ilumeelt rahuldaks, aga meil kodus oli jällegi üleliigne komplekt jookse, siis õmmeldi pintsak nööbi külge – jooksude asemel vahetati ümber kõik muu. Nimelt olid meie jooksud ketaspiduritega, aga Maare ratta raamil puudus taga ketaspiduri kinnitamise koht ja seetõttu sai Fixusest valitud ratta raam, mis juba olemasolevate jooksudega sobiks ja mis veelgi tähtsam – ilus oleks.

Vaene Veiko oli tõeliselt raske ülesande ees, panna kokku jalgratas, mis poleks mingil juhul raskem, kui Maare vana ratas, ega ka muus osas kehvem. Ja mis kõige tähtsam – JALGRATAS PEAB OLEMA ILUS!

Pärast umbes viite Veiko kõnet teemadel näiteks “kas sadulaposti panen musta või valge? … aga stemmi mis värvi?”, käisin reedel rattal järel ja vähemalt mina ei pidanud pettuma – valge rattaraamiga, valged ketaspidurid ja valge sadulatoru. Šikk valge kombinatsioonis musta ja terashalliga teeb sellest tõeliselt kena ratta, millega võib rahumeeli minna Xdreamile, aga veelgi parem, Vanalinna poosetama :).