kuum nädalavahetus

Kui laupäeval Tallinnas autosse istusime, oli ilm veel täiesti talutav. Tartu poole sõites nägime aga auto termomeetril korraks isegi +36° C. Tartus foori taga seistes ei saanud algul aru, et miks igas teises autos inimesed käepäraste lehvikutega palavikuliselt näo ees vehivad, aga kui autost välja tulime, siis oli küll tunne, et oleme sauna sattunud

Ööbimiseks leidis Maare sellise laheda koha, nagu Kõrvelaane turismitalu. Öösel saabudes võtsid lisaks hästi sõbralikule perenaisele meid vastu kaks vähemalt sama sõbralikku koera ja kaks veelgi sõbralikumat ja väga uudishimulikku lumivalget kassi. No ja otse meie majakese ees oli ilus laudadest terrass ja tiik (õigem oleks seda vist lausa basseiniks nimetada). Nautisime basseinimõnusid nii öösel saabudes, kui ka hommikul ärgates.

Pühapäeval XT seiklus grande finale, ehk siis kolmas ja viimane etapp, Läsnal. Läsna mõnus maastik ja suurepärane rada olid täiesti finaali väärilised. Stardis taas Tiiduga, võistkonnaks 1188.

Analoogselt eelmise etapiga sai kohe pärast starti alustada lisaülesandega, tähelepanu küsimusega – “mitu orienteerumis-prismat jäi kohalesõidul tee äärde?”. Uuenduseks oli sel korral võimalus läbida ühte punkti nii jooksu- kui rattarajal kaks korda ja sooritades seal edukalt lisaülesande, saada boonuspunkte.

Lisaülesandeid valisime punktis põhimõttel, kiiremini teostatavad enne, ehk esimesel läbimisel kõksisime 20 korda võrkpalli, teisel korral mängisime üle oru rahvastepalli ja kolmandal korral leidsime piltidelt erinevusi. Jooks ise oli minule raske. Juba esimesel lisaülesande läbimisel, kui Tiit oli ette võtnud kohustusliku, kosutava ujumise, tegin mina meie plaanid ümber, ehk siis lühendasin meie stardis planeeritud jooksurada umbes poole võrra – selle plaani ka täitsime … peaaegu.

Enne starti olin Maare tungival nõudmisel ära plaasterdanud oma Xdreamil kannatada saanud suure varba, aga pärast esimest tundi oli plaaster järgmise varba nii valusaks hõõrunud, et kasutasin juhust ja saatsin Tiidu tee äärest punkti võtma, ise samal ajal plaastrit maha võttes. Selgus, et plaaster oli teisel varbal naha nii maha hõõrdunud, et veri väljas. Ülejäänud jooksuetapp oli minu jaoks raske võitlus valu ja palavusega.

Jooksuetapi ainus viga tuli Pikassoos, kus punkt KP57 oli eeldatust tunduvalt paremal ja järgmise planeeritud punkti, KP26 asemel sattusime punkti KP58. Tagasi minema ei hakanud. Viimased kolm etappi: KP49 – KP38 – KP25 olid eriti rasked, silme ees virvendas, ilmselt sain kergemat sorti päikesepiste.

Vahetusalasse jõudsime ajaga 2:18:44. Vahetusala lisaülesandel, kus oli vaja puhuda täis kolm õhupalli ja siis neid nooltega tabada, saavutasime tulemuseks kolmest kaks, ehk viimane, vist juba liiga hoolitult vistud nool läks juuksekarvakese võrra pallist mööda.

Kuna joogikott oli jooksuetapil tilgatumaks imetud, siis jätsin selle vahetusalasse … koos kotiga jäid sinna ka geelid.

Ratas oli võrreldes jooksuga seekord puhas rõõm, vähemalt suutsin Tiidul ilusasti tuules püsida. Etapp KP33 – KP55, jõe läbimine ratastega, millele Tiit algul veidi vastu oli, osutus seekordseks “maasikaks” – jahe jõevesi värskendas ja kuivavad riided jahutasid meeldivalt järgnevatel etappidel.

Punktis KP30 jagasime vennalikult Tiidu viimase geeli ja turgutasime endid Valgejõe veega. Teadlikult olime etapi lõpuossa planeerinud Pikassaare mäed ja seal asetsevad suhteliselt väikese väärtusega punktid, mis ajapuudusel enamuses võtmata jäid. Tulemus oli veidi üllatav, nii suurt ülekaalu Medisoft Adventure Team-i ees poleks oodanud, seda enam, et neljandat korda me punkti KP21 läbida ei jõudnud ja suhteliselt lihtne puude lugemine ja 7 punkti jäi sealt saamata.

Päevale pani punkti XT mitteametlik aftekas Vanakülas, Väljaotsa sanatooriumis, kuhu meie Tiiduga lõdvestuseks jalgratastega sõitsime.

Algselt väljakuulutatud saun, kus “kuuma vett sai pliidi sisse müüritud pajast ja külma vett vannist” asendati kuuma ilma tõttu ja soovijate puudumisel lihtsalt tšillimise ja grillimisega. See-eest oli Kaja oma tavaelu ametile kohaselt näidanud üles ülimat professionaalsust ja tellinud meile õhtu lõpetuseks grandioosse looduse vaatemängu, kus poole tunni jooksul oli taevast välgusähvatustest valge.

Tagasiteel jäime Peterburi maanteel ummikusse. Näha oli, et seal, kus teeremondi algus, on mingil põhjusel tropp. Sellest ei lasknud aga suurem osa juhte end heidutada vaid kasutasid juhust, et vaskpoolse rea kaudu paar kohta järjekorras võita. Õnneks oli ummiku ots täpselt Ülgase teeristis ja nii valisime frustreeriva järjekorra asemel võimaluse tutvuda tormi tagajärgedega marsruudil Ülgase – Kallavere – Maardu – Pirita.