panna on vaja

Laupäeva ennelõunal pakkisime autosse jalgrattad, jooksujalanõud, rattakingad, rulluisud, suusasaapad, suusakepid, kiivrid jne, jne. Ei, tegemist ei olnud seiklusvõistlusele minekuga, vaid üks tagasihoidlik sõber otsustas vahelduseks jälle aastakese vanemaks saada.

Kokkulepitust tund hiljem Pannjärve tervisespordikeskusesse jõudes oleksime oodanud pikka lauda ja auväärset sünnipäevaseltskonda selle taga … selle asemel oli aga kamp rattariietes tegelasi, silmis hullunud pilk …

… saime vaevu oma rattad kokku ja rattariided selga, kui juba läkski “panemiseks”. Sünnipäevalapse klausel et “marsruudil liigutakse rahulikult (loe: kõrvuti oma naisega)” ei pidanud just päriselt paika, sest naised võtsid ülesannet tõsiselt ning “kõrvuti oma naisega” sõitmine polnudki alati niisama kerge. Ja kui vaprad mehed pinevas grupifinišis selgeks üritasid saada, et kes kõige kiiremini õllepurgi juurde pääseb, siis finišis selgus, et see polegi veel kõik …

… nimelt pidi õllepurgi kättesaamiseks sooritama ära rahvusvahelise klassi meistersportlase suusatehnika arvestuse, mida võttis vastu Türgi suusakoondise peatreener isiklikult. Kes rullsuuskadel, kes rulluiskudel, aga sünnipäevapeo alguseks oli õllejoomise luba kõigil vapratel välja teenitud.

Ja pidu ning pillerkaari jätkus varaste hommikutundideni. Hästi tehtud, Tiit.