teisipäevaõhtune väike rattasõit

Kui varem poleks tänast, ühist jalgrattasõitu kokku leppinud, siis minul oleks see kindlasti tegemata jäänud. Lihtsalt +12° C ja vihm tööpäeva lõpus ei ole just see, mis mind innustab. Aga kokkulepe on ju vanem, kui meie ja veidi pärast kuut ajasin rattale hääled sisse ja hakkasin Pirita poole sõitma.

Algus on päris ropp, tunnen kuidas tagumik tagaratta alt üles pritsiva vee tõttu märjaks läheb. Kadriorus näen paari samasugust hullu, nagu mina ja mõtlen, et kas tõesti rattamehed teevad päevast päeva ja aastast aastasse, iga ilmaga rattatrenne – saan aru, kui vihmaga teha siuhti tunnine jooksuring, aga minna mitmetunnisele jalgrattaotsale …

Russalka juures unustan ratturid, sest meres on ujuja! Ja mitte niisama, et kähku sisse ja kohe välja, aga niikaua, kui mina ujujast möödun, näib ta veemõnusid täiega nautivat. Pärast seda tundub rattasõit ikka väga mõnus tegevus.

Pirita rannahoone juures kohtume Tiiduga ja keerame Mähe poole. Läbi Randvere ja Muuga, Kallaverest mööda, jõuame Jõelähtme singlitele. Singlitele keerates on parasjagu nii hämar, et saame lambid põlema panna. Vihm on lõppenud ja metsas on väga mõnus. Võrreldes minu Maxxis-tega töötavad Tiidu Racing Ralph-id mudastel radadel siiski tunduvalt paremini (rääkimata tasemevahest) ja nii keeldun otsustavalt Tiidu poolt pakutavast lisa, “seeneringist”.

Velotreki juures keerab Tiit oma, kiirematele ringidele ja jätab mind üksinda vastutuulega võitlema.