panna on vaja …

… ja mitte viriseda:

Pärast XT-ööseiklust Pannjärvel avastasin hommikul, et mingil põhjusel (ärge küsige, millisel) oli mu parem jalalaba metsikult valus ja õhtuks ka potisiniseks värvunud. Neli päeva lonkasin ja vaatasin iga päev üha murelikumalt kalendrit, et mitu päeva Lätini veel jäänud on.

Eile tegin tegin (kuulamata Maare sadu vastuväiteid) südame kõvaks ja läksin Spartasse, ventti trenni, enne seda muidugi Järve metsa sörkima. Ehkki algus oli valus, siis umbes kolmandaks kilomeetriks oli jala valu kadunud ja lippasin, nagu noor põder. Ei teinud jalg ka venttis muret.

Täna on jalg küll veel kergelt valus, aga loodan homme sellele “kolmandale kilomeetrile”. Lätlased, värisege :).