Alutaguse Maraton

Kui reede õhtul oma salajasele määrdeinformaatorile, sõber Tiidule, helistasin, tuli telefonitorust seosetut juttu: “keskosa 50-ga, libisemisele lähemalt 100-ga ja kui päris peeneks tahta minna, siis pidamisosa otsad 150-ga”. OK, VR50 on mulle tuttav … aga 100 … ja 150?

Selgus, et määrdega polnud siin midagi pistmist, pistmist oli hoopis määrdevabadusega, ning märksõnad 50, 100 ja 150 tähendavad hoopiski liivapaberi marke. Sellele järgnes veel pikk selgitus, et kuidas täpselt lihvida.

Reede õhtul need suusad “lihvitud” said ja nüüd tean täpselt, millises riiulis ja millises järjestuses erinevad liivapaberid Bauhofis asuvad.

Oma rinnanumbri, 67 järgi sean oma suusad esimeses stardigrupis enam-vähem keskele, aga kui stardipauk antakse, siis selgub, et olen ennast veidi alahinnanud, või … pigem võiks öelda, et on terve hulk tüüpe, kes endid ilmselgelt üle hinnanud ja juba esimesel kilomeetril teistele jalgu jäävad.

Minu karestatud suusad (sõidan esimest korda karestatud suusaga, ning kuna ma enne starti suuski proovida ei jõua, siis on stardijärgsed meetrid minu esimesed, karestatud suuskadel) toimivad suurepäraselt. Rada on mõnus, ilm ilus, ning Enervit vaheajapunktiks olen tõusnud neljakümnendale kohale.

Edasi pole enam nii lihtne – üldjuhul sõidetakse ühes jäljes ja näiteks minu suusk libiseb kõrval, värskes rajas, oluliselt kehvemini. Kui keegi pundist maha jääb ja vahe sisse laseb, siis näen kurja vaeva, alustuseks kõrvalrajal möödumiseks ja siis uuesti gruppi sisse sõitmiseks.

Kusagil 15 kilomeetrit enne lõppu jõuan kandadele Ulvar Pavlovile ja seda otseses mõttes – no ei sobi meie sõidustiilid, ilmselt mõjub juba ka väsimus, aga pärast seda, kui olen umbes kolm-neli korda Ulvari suusakandadel klõbistanud, vaatab ta nii kurja näoga tagasi, et teen veel ühe pingutuse, saades mööda nii temast, kui ühe soojaga ka Teet Jagomägist ja Janek Truust.

Mõned kilomeetrid hiljem selgub, et nendel meestel polnud plaaniski kustuda, ning kui meie rada saab kokku 20 km suusarajaga, siis on mehed minust uuesti möödas ja hakkab tekkima pisikene vahe.

Viimastel kilomeetritel tundub, et suusk enam nii hästi ei pea, aga ilmselt on süüdi väsimus. Igatahes, kui kilomeeter enne lõppu saan järgi tuikuvale Kaido Pesorile, siis võrreldes temaga, lähen mina mäest üles, nagu tank. Lõpetan ajaga 2:05:13, mis teeb kilomeetri kiiruseks 3:01, lõppkohaks jääb 31.

Kokkuvõttes oli karestatud suusk väga positiivne kogemus, mingil hetkel, rajal, mõtlesin, et oleks nüüd Tartu Maratonil sama ilm, kui lihtne oleks määrida ja saaks suusamääretelt kõvasti kokku hoida :).

Fotod: Maare.