Saaremaa suusamaraton

Hoolimata Simmo kinnitusest, et lund on piisavalt ja rada korralik, jõudsin, nagu üks tõeline eestlane kunagi, pühapäeval ikkagi veidi muretseda. Ja kui Simmo stardipaigas kinnitas, et see on raja lumevaeseim koht, siis ei tahtnud ka seda hästi uskuda. Aga tegelikult oli kõik täpselt nii, nagu Simmo lubas.

Sellist suusamaratoni pole ma veel enne sõitnud. Saan stardist hästi minema ja satun kõige ette. Mõtlen, et panen ühtlaselt korraliku tempo peale, mis peaks enamuse maha raputama, aga kilomeetrid muudkui kuluvad, aga suur punt püsib koos.

Esimese ringi lõpus, kui teistel on kõigil omad jootjad künka otsas, siis mina pidurdan künka all hoo maha ja võtan topsi korraldajate jooki. Pärast seda läheb kolm kilomeetrit enne, kui pundi uuesti kätte saan. See-eest, kui grupi kätte saan, siis selgub ka suure pundi põhjus – nagu rattasõidus, esimene teeb tööd ja teised lasevad tuules tirri.

Teise ringi lõpus, kui teised taas joovad, siis mina endale enam ühte peatust lubada ei julge. Kuna rada on parajalt kitsas, siis kasutan teiste joomist oma positsiooni parandamiseks ja kolmandale ringile minnes olen kolmandal kohal. Kui esimese ringi vedasin mina ja teise Simmo, siis kolmadal ringil satub ka Tamm mingil ajal korraks ette. Siis aga lükkab Simmo mind, umbes neli kilomeetrit enne lõppu, taas esimeseks.

Rada on üsna kitsas ja arutlen just, et kuidas kõvemad asja enda kasuks ära otsustavad, kui veidi rohkem, kui kilomeeter enne lõppu tuiskab laskumise lõpus minust mööda rong Simmo-Pikkor-Tamm. Simmo kiirendab veelgi ja teeb teistega väikese vahe sisse, millele suudab vastata Pikkor, minul tuleb esikolmikuga väike vahe sisse ja kuklasse hingab Saaremaa kohalik suusakuulsus, Reimo Nook.

Panen tempot juurde ja saan Reimoga tõusul sellise vahe sisse, et ta enam otse tuules pole. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et kolm meest on läinud, kui näen, et Tamm ees pole enam väga värske. Leian veel ühe lisakäigu ja pääsen Tammest enne lõpu kurvilisi laskumisi mööda. Viimasesse kurvi jõudes, avastan enda eest Simmo, kes on õnnetult kukkunud ja lõpetab vahetult enne mind [Tulemused].

Huvitav, kas seda võib nimetada paranoiaks, kui mu sisetunne ütleb, et järgmised kaks suusamaratoni liigub mu lõppkoht langevas joones?

Pildid: Karujärve Tervisespordi keskus ja Saarte Hääl.