42. Tartu Maraton

Esimest ohumärki tunnetasin juba peale Tartu Teatemaratoni enda vahetuse lõppu, kui vaikselt Palult Elva poole suusatasin ja selg ühel hetkel valu tegema hakkas. Teist haistsin samal õhtul, kui tervis, suurest hulgast haigetest sõpradest ja töökaaslastest hoolimata ikka veel korras oli. Maare söötis mulle selle peale sisse ühe eriti kange küüslauguküüne … ja teisipäeva õhtul järgmise. Sellest hoolimata ei olnud ma kolmapäeva hommikul ärgates imestunud, kui kurk valus oli … ka selg polnud eriti paremaks läinud.

Ülejäänud päevad enne maratoni on sellised … fifty-sixty – treeningud jätan igaks juhuks tegemata, samas kerge köha ja kurguvalu pole väga hullud. Laupäeva hommikul saab kodus suuskadele libisemine alla ja siis Lõuna-Eesti poole teele, et õhtu väärika pasta-party ja Jüriööga lõpetada. Tegelikult … Jüriöö jääb seekord ära, kuna selle, seiklus-sportliku ürituse, alusepanija ja nime andja ise parajasti kusagil teises maailmajaos viibib.

Pühapäeva hommikul oleme enam-vähem täpselt tund enne starti Otepääl. Määrin suuskadele veel viimased kaks kihti pidamist ja viin suusad stardialasse. Mõtted on täna kuidagi hajali – kui stardi juures hakkan suusasaapaid jalga panema, avastan, et olen sokid autosse unustanud. Kerge sörk auto juurde ja … tuleb meelde, et suusakepid jätsin kuhugi staadionihoone seina najale … Viis minutit enne starti olen siiski ilusasti stardialas, omas stardigrupis.

Start – Matu [12.1 km]. Esimestel meetritel on tunne, et suusk kohe üldse ei pea, siiski – mõnesaja meetriga hakkab suusk tööle. Tegelikult saan üsna varsti selgeks, et pidamine on suht hell, isegi veidi hellem, kui mulle meeldiks. Suusatajaid möödub ühelt ja teiselt poolt, ise ma eriti kellestki mööda trügida ei ürita, tunne pole eriti kiita, üritan sõita jõudu säästvalt. Matul haaran topsi spordijooki.

Matu – Ande [23.1 km]. Tunne ei taha kuidagi paremaks minna, pigem halvemaks, raske on. Pingutan Harimäe üles lootuses, et pikal laskumisel taastun, aga Ande punktiks on enesetunne veel hullem. Õnneks on suusk hea. Punktis haaran topsi spordijooki.

Ande – Kuutse [32.0 km].  Mööda sõidab Kati Tammjärv, oma 10 000 numbriga, kes saab mulle orientiiriks, üritan mitte väga maha jääda. Enne Kuutse punkti hakkan ees nägema ka järgmist 10 000 numbrit, Laura Rohtlat. Kuutse punkti jõudes on enesetunne nii vilets, et mõtlen vaikselt rajalt äratuleku peale. Otsustan, et kannatan Meegaste mäele ära, siis on suuremad tõusud läbi ja vaatan siis, mis edasi saab. Kui üritan lisaks esimesele, ka teise topsi spordijooki haarata, saan endale pihku mustikasupi, millega endale ja oma suuskadele uue facelift-i teen

Kuutse – Peebu [39.1 km]. Üsna varsti, peale toitlustuspunkti jõuab mulle järgi Tarmo Siimsaare, saan natuke innustust ja tõstan tempot. Kui vahetevahel tuleb meil vahe sisse, siis leian ikka ja jälle motivatsiooni, et Tarmo uuesti kinni püüda.

Peebu – Palu [46.7 km]. Jätkan koos Tarmo ja Joonas Ojaga. Tean, et kuni Paluni on rada hästi kerge ja tuttavad seljad annavad innustust.

Palu – Hellenurme [53.7 km]. Väikese joogi järel tunnen, et eitea kust tekib terve ports lisajõudu. Minust kihutab mööda Venemaa mees, Jegor Kozlov, kellele end tuulde haagin. Möödume koos õige mitmetest meestest ja ka väiksematest puntidest, kes ei üritagi meile sappa võtta. Siiski, Jegori tempo on ka minu jaoks veidi liiga kõva ja vaikselt tekib vahe sisse.

Hellenurme – Finiš [63.2 km]. Hellenurme toitlustuspunktis olen täiesti üksi, kedagi ei paista ei ees, ega ka taga. Veel veidi hiljem, seitse kilomeetrit enne finišit, Sparta joogipunktis, saan veel viimase topsi jooki ja tundub, et nii jääbki, kui kilomeeter hiljem, ei tea kust on keegi mul selja taga, suusakandadel klõbistamas. Kui kõrvale astun, siis selgub, et … taga on terve pikk rodu mehi. Viimased kolm kilomeetrit sõidame külg-külje kõrval Priit Ailti ja Joonas Ojaga, finišisirgel tasuvad nad mulle heateo eest ja tuiskavad mööda.

Lõpetan ajaga 3:10:47.5 ja lõppkohaks kujuneb 159. Veel nädal tagasi lootsin küll paremat tulemust, aga pettunust ei ole. Kui arvestada, et veel täna hommikul oli kurk valus, siis …

… jääbki ka järgmiseks aastaks parandamisvõimalus. Pildid Assar Jõepera.