Bieg Piastow

“Poola ja suusatama?!” … vangutasid sõbrad uskumatult pead. Tegelikult olin Bieg Piastow suusamaratonile mõelnud juba ka eelmisel aastal, raske oli lihtsalt seltsilisi leida, sest enamuse arvates on Poola ja suusamaraton pigem antonüümid. Igal juhul, kui Epp küsis, et kas me tahaksime temaga Poola suusatama sõita, ei läinud otsustamisele minutitki.

Lennukipiletitega läks lihtsalt – kuna Maare ei olnud (pärast seda, kui näitasin talle Warszawa – Wroclaw liinilennuki pilti) nõus lendama LOT-iga ja Czech Airlines ajagraafik meile hästi ei sobinud, jäi üle Lufthansa, oma Tallinn-Frankfurt-Dresden variandiga.

Autorendiga nii lihtsalt ei läinud – AVIS ja Budget vahel valides eelistasin alustuseks paari euro võrra kallimat AVIS-t, odava kõlaga Budget-ile. Kui aga kaks päeva hiljem tuli välja, et AVIS nõuab hilise saabumise tasu, mis on veidi üle 30 euro, ehk üsna suur lisahind, meie 80 eurosele rendihinnale, siis palusin AVIS-es oma broneeringu tühistada ja valisin ikkagi Budget-i. Lõpetuseks saime auto ikkagi sellestsamast AVIS (Budget) letist ja juba ilma lisatasuta. Ja veel – see hilise saabumise lisatasu oli AVIS-e teise e-maili eelviimasel real ja imepeenes kirjas – ma senimaani ei tea, mis vaim mind ajas neid e-maile otsast lõpuni läbi lugema.

Hilisest saabuimisest hoolimata oleme hommikul ilusasti rivis, ning valmis katsumusteks. Või no mis katsumused – Epuga koos sujub kõik, nagu õlitatult. Kiire tiir Szklarska Porębas hotelli Kryształ, kust mina oma võistlusmaterjalid kätte saan ja Epp seda tegevust kriitilisel pilgul inspekteerib.

Edasi juba Jakuszyce poole, et näha ära 10 kilomeetri start. Veidi probleeme on parkimisega, sest kõik kohad on täis politseinikke, kes meid igast mõeldavast parkimiskohast ära ajavad. Lõpuks lahendab probleemi Epp, tõstes televisioonile eraldatud parklat piirava aia kõrvale ja suunates meid sinna parkima.

Vaatame ära kümne kilomeetri stardi, kus rajale läheb lausa 1 700 osalejat ja paneme siis ka ise suusad alla. Veendun, et tänase nulli ja lumesajuga töötab liivapaber üsna ideaalilähedaselt, aga homseks lubatakse -7°C, mis ilma vaadates tundub uskumatu.

Maratonirada testitud, teeme veel ühe tiiru Szklarska Porębas ja leiame ühe ütlemata hea söögikoha, kus lõunasöögi sööme. Siinsetes söögikohtades on tore komme, pakkuda külastajatele toidu kõrvale pitsike “teravat”. See “terav” on tõeliselt suurepärane jook, ehk nagu Epp ütleb – “väärib kordamist”. Viimase üllatuse, ning taaskord meeldiva saame siis, kui arve tuuakse – täpselt sama summa, mis viimati kasseeriti meilt Helsinki lennujaamas kolme õlle eest.

Õhtul on suurimaks mureks, et mida suusale pidamiseks määrida, aga kuna minu määrdekohver on üsna pisike ja kliistrid puuduvad sealt sootuks, siis löön käega ja asendan määrdekihid liivapaberiga.

Tundub, et Epuga reisimisel on hea karma – minu rinnanumber, 132, lubab mul minna otse “vormelite”, ehk siis paigutatud suusatajate taha. Samas grupis on ka minu vana võistkonnakaaslane, Andrus Kasekamp, 167.

Starditakse lainetena, esimesed 200 ühes grupis, ei mingit trügimist. Suusk töötab hästi ja parandan tasapisi oma positsiooni. Siiski, kui tulevad suuremad ja järsemad tõusud, saan aru, et liivapaberit on vist vähevõitu alla saanud. Esialgu pole lugu, kätes on rammu, lükkan tõusud paaris üles, saan isegi Andrusest ühel pikemal tõusul mööda, ta on endale kiire algusega liiga teinud. Andrus taastub siiski üsna kiiresti ja kaob eest.

Kusagil poolel maal läheb ilm soojaks, lumi on kohati lausa sula ja minu suuskade libisemisomadused lähevad väga kehvaks. Ühes sellega kaob jõud ja motivatsioon. Isegi Maare ja Epp, kümme kilomeetrit enne lõppu, ei suuda mind enam pingutama motiveerida ja nii sõidan raja viimase osa langevas tempos. Viimane piisk kannatuste karikas on see, kui mõned kilomeetrid enne lõppu, kolm naist minust järjest mööda sõidavad.

Siiski, lõppaeg 2:49:22 ja 62. koht polegi nii paha tulemus ja ei suuda rikkuda rõõmu suurepärasest ilmast ja hästi ettevalmistatud suusarajast.

Kuna Epp arvab, et ega mul rajal nagunii polnud aega hingematvaid loodusvaateid imetleda, siis organiseerib ta meile võistlusjärgse rajainspektsiooni-loodusvaatamise tuuri, mille käigus näeme ära nii järgmise päeva maratoniraja, kui ka kaljud keset metsa, mida Poolakad järjekindlalt Pelikani kaljudeks nimetavad, ehkki mingeid linde, pelikanidest rääkimata seal näha ei ole.

See-eest on ühel laskumisel puud ilusti ära vooderdatud, ilmselt selleks, et kondised suusatajad puid neile otsa sõites ei vigastaks. Kusjuures pean tunnistama, et hoolimata sellest, et päeval olin sama laskumist sõitnud, näen mina neid porgandivärvi kaitsmeid alles nüüd.

Maratoniõhtu programm on veel raskem, kui maraton ise, algusega Szklarska Porębas, koos punapõsksete ja säravasilmsete worldloppet masteritega, kellest enamus mitme-mitme-mitme kordsed, ning lõpuga meie hotellis, õnneks siiski enne seda, kui peame hakkama lennujaama sõitma.