haige

Ei tea, kas oleks pidanud ikka rohkem sõpru kuulama ja Birkebeinerrenneti finiši tuisus ja külmas kohe õlle lahti tegema, mitte kulutama niigi kurnatud keha riiete vahetamisega. Igatahes karistus ei lasknud ennast kaua oodata – esmaspäevane tööpäev möödus, justkui poolunes, õhtul koju jõudes ja ennast kraadides oli asi selge – ei ole sinine esmaspäev, vaid haige.

Terve teisipäeva ja kolmapäeva põdesin kodus, siis enam ei suutnud ja hoolimata Maare keelust, läksin neljapäeval tööle. See oli muidugi väga vale otsus ja reede olin jälle kodus siruli. Õnneks hakkas päeva teisel poolel enesetunne paranema.

Enesetunne paranes lausa nii jõudsalt, et kui õhtul Erki helistas ja küsis laupäevaste XT  plaanide kohta, siis ma esimese hetkega talle halvasti ei öelnud, ehkki veel päeval polnud ma tahtnud sellele isegi mõelda mitte. Leppisime kokku, et vaatame hommikul minu enesetunnet, aga ühtegi jooksusammu kindlasti ei tee ja geelide asemel võtame rajale kaasa fotoaparaadid.

Hommik on ilus ja päikeseline, samasugune, nagu minu enesetunne. Hakkan varsti uskuma, et ka haigused on tegelikult vaid emotsioon – organism, saades aru, et nüüd on suusamaratonidega ühel pool, lasi end lihtsalt lõdvaks. Igatahes panen end peale hommikusööki soojalt riidesse ja olen valmis mõnusaks laupäevahommikuseks jalutuskäiguks.

Teel Spartasse helistab Erki ja küsib et ega mul ju ometi midagi selle vastu ei ole, kui me ühe originaalse nimega Soomlase oma võistkonda võtame. Paha aimamata arvan, et see on täiesti OK. Kui kohale jõuan leian eest kaks liibuvates jooksuriietes meest, kusjuures meie uus võistkonnakaaslane, Juha, kõige vähem jalutaja moodi.

Stardipaugu kõlades saab minu kartus kinnitust – Juha ees ja meie Erkiga järel, tempo pole küll mingi hirmkõva, aga ilmselgelt me ei jaluta. Läbi Järve metsa, mööda Pärnu maanteed ümber Rahumäe kalmistu. Mustamäe nõlvast üles ronides tunnen, et keha on higine, õnneks Erki juba lausa leemendab higist, aga tema julges ka seljakoti rajale kaasa võtta.

Väike tiir Harku metsas ja mööda Suvila tänavat Pääsküla prügila juurde. Hakkan mõtlema, et mille pagana pärast ma siin nüüd kihutan – pärast haigust veidi värsket õhku hingata, seda küll … aga higisena ringi tormata.

Teen kiire ja ainuvõimaliku otsuse – teatan Erkile ja Juhale, et mina nendega täna rohkem seiklusmänge ei mängi ja lähen koju. Helistan Maarele ja jõuan oma higise nahaga sooja autosse enne, kui külm hakkab. Erkist on küll veidi kahju, jäi ta ju nüüd üksi hullunud soomlase meelevalda, aga no loodetavasti elab üle.