Jägala Xdream

Kõik algas sellest, et ärkasin hommikul liiga vara. Suures üleliigse aja kulutamise tuhinas, kulutasin ära ka osa sellest ajast, mis polnud üleliigne ja nii avastasin autosse istudes, et tõenäoliselt hilinen veidi meie kokkulepitud suusasõidu ühisstarti. Sõidu ajal mõtlesin, et see oleks nüüd suurim iroonia, kui ma, veidi hilinedes, avastaks kohale jõudes, et suusakepid on koju jäänud (hea, et nad mul tegelikult ilusasti autos on).

Mõned minutid hiljem, umbes kilomeeter enne stardipaika jõudmist saan järsku aru, et olen ju suusasaapad koju unustanud! Kiire kannapööre ja murelik kõne peakohtunik Tiidule. Saame kokkuleppele, et pääsen ka hilinemisega starti.

Õnneks ootavad kaasvõistlejad mind ära, hoolimata hirmsuurest hilinemisest. Me ei saa veel õieti suusatama hakatagi, kui leiame põllu, kus peremees kasvatab mõnusaid istekive. Kuna keegi proovida ei taha, jätame peremehe kivid testimata.

Pärast Maardu järve ületamist leiame end tõelisest labürindist, Maardu karjäärist, mis on järgmise aasta Xdreami maastikuks. Pikema ekslemise järel suudame endid karjäärilabürindist välja murda.

Jägala joa juurde jõudes saame aru, et oleme kõvasti hilinenud – kõik kohad on rahvast täis ja enamus on juba meie eest ära vaadatud. Üritame leida veel viimaseid, vaatamata kohti ja tšillime veidi enne, kui alustame tagasiteed.

Tagasitee pole enam nii lihtne, vahepeal on päike korralikku tööd teinud ja lagedad ei libise enam nii hästi, kui hommikul. Jätame enamuse lisakaartest tegemata ja jõuame suuremate kaotusteta finišisse.

Ja miks on mul tunne, et selle talve viimane suusasõit ei jää märtsikuusse?