Ustjanski elamusretk

Tegelikult hakkasid elamused juba tükk aega enne Ustjanski elamusretke. Näiteks siis, kui Narvas piirile minnes selgus, et meie sekretär teab küll minu nime, aga passinumbrit mitte. Piiril tekkis lausa paanika, kui leti taga istuv ametnik avastas, et sama pass on just tund aega tagasi Pulkovo kaudu Venemaale saabunud. Lõpuks pääsesin ja sain uue broneeringu, seekord elavasse järjekorda, minu ees 100+ sõidukit, eeldatava ooteajaga kaheksa tundi. Õnneks leidsin Narvas toreda, pisikese hotelli, KING, kus siis iga tunni tagant üles tõusin ja uurisin, et kuidas minu järjekord liigub – no ei liikunud.

Lenin Kostõlevo raudteejaama juures metsa kasvamas, põhilisteks külastajateks kohalikud koerad [23.04.2013 13:20 +04:00]

Või näiteks siis, kui pärast pikka ja väsitavat teelolekut südaöösel oma hotellituppa astusin, kus termomeeter 29 soojakraadi näitas. Kuna radiaatoril ühtegi regulaatorit polnud, siis magasin kõik ööd pärani aknaga.

telefoni juurde pääsemiseks on vaja erivarustust – kummikuid [23.04.2013 18:43 +04:00]

Teisipäeva õhtul, peale tööd otsustasin teha väikese jooksutiiru. Vaatasin oma gps kaarti ja Google Earthi, ning üritasin planeerida tiiru, mis väldiks maksimaalselt palju suuremaid autoteid, mis siinkandis pole eriti jooksjasõbralikud.

kohalik surnuaed. pärjad üks uhkem, kui teine [23.04.2013 18:55 +04:00]

Suuremalt jaolt see õnnestus kah, ehkki oli põnev avastada, et kui gps kaardi järgi läheb autotee üle jõe, siis sild oli seal ainult pool meetrit lai, autodele ilmselgelt kitsas. Või veidi hiljem, kui samast autoteest sai vaevumärgatav jälg aasal. Või veel hiljem, kui sedasama teed jätkates pidin end võsast läbi suruma.

ja kõik hauad värskelt hooldatud ja säravad [23.04.2013 18:56 +04:00]

Aga suurima elamuse pakkus pärast võsa algav surnuaed, oli tunne, et eile on siia suurem hulk inimesi maetud. Kogu surnuaed oli täis värskeid (kunst) lilli ja pärgasid, üks pärg uhkem, kui teine. Lisaks, kui mitte igal teisel, siis igal kolmandal haual kindlasti oli laud toolidega. Siinkandis pidavat olema üsna populaarne ilusa ilma puhul kadunukesega haual viina visata.

autoga on raske koduukse ette sõita [23.04.2013 19:03 +04:00]

Tagasiteel nägin ära Ustja jõel asuva silla ja viiasel hetkel avastasin veel ühe hea variandi, mis tegi minu jooksuringi küll planeeritust veidi pikemaks, aga aitas minimeerida asfalttee ääres jooksmist.

peaaegu, nagu muhu mustrid [23.04.2013 19:59 +04:00]

Nagu näha, siis hea tahtmise juures saab ka siin jooksmas käia.