haige

Ei tea, kas oleks pidanud ikka rohkem sõpru kuulama ja Birkebeinerrenneti finiši tuisus ja külmas kohe õlle lahti tegema, mitte kulutama niigi kurnatud keha riiete vahetamisega. Igatahes karistus ei lasknud ennast kaua oodata – esmaspäevane tööpäev möödus, justkui poolunes, õhtul koju jõudes ja ennast kraadides oli asi selge – ei ole sinine esmaspäev, vaid haige.

Terve teisipäeva ja kolmapäeva põdesin kodus, siis enam ei suutnud ja hoolimata Maare keelust, läksin neljapäeval tööle. See oli muidugi väga vale otsus ja reede olin jälle kodus siruli. Õnneks hakkas päeva teisel poolel enesetunne paranema.

Enesetunne paranes lausa nii jõudsalt, et kui õhtul Erki helistas ja küsis laupäevaste XT  plaanide kohta, siis ma esimese hetkega talle halvasti ei öelnud, ehkki veel päeval polnud ma tahtnud sellele isegi mõelda mitte. Leppisime kokku, et vaatame hommikul minu enesetunnet, aga ühtegi jooksusammu kindlasti ei tee ja geelide asemel võtame rajale kaasa fotoaparaadid.

Hommik on ilus ja päikeseline, samasugune, nagu minu enesetunne. Hakkan varsti uskuma, et ka haigused on tegelikult vaid emotsioon – organism, saades aru, et nüüd on suusamaratonidega ühel pool, lasi end lihtsalt lõdvaks. Igatahes panen end peale hommikusööki soojalt riidesse ja olen valmis mõnusaks laupäevahommikuseks jalutuskäiguks.

Teel Spartasse helistab Erki ja küsib et ega mul ju ometi midagi selle vastu ei ole, kui me ühe originaalse nimega Soomlase oma võistkonda võtame. Paha aimamata arvan, et see on täiesti OK. Kui kohale jõuan leian eest kaks liibuvates jooksuriietes meest, kusjuures meie uus võistkonnakaaslane, Juha, kõige vähem jalutaja moodi.

Stardipaugu kõlades saab minu kartus kinnitust – Juha ees ja meie Erkiga järel, tempo pole küll mingi hirmkõva, aga ilmselgelt me ei jaluta. Läbi Järve metsa, mööda Pärnu maanteed ümber Rahumäe kalmistu. Mustamäe nõlvast üles ronides tunnen, et keha on higine, õnneks Erki juba lausa leemendab higist, aga tema julges ka seljakoti rajale kaasa võtta.

Väike tiir Harku metsas ja mööda Suvila tänavat Pääsküla prügila juurde. Hakkan mõtlema, et mille pagana pärast ma siin nüüd kihutan – pärast haigust veidi värsket õhku hingata, seda küll … aga higisena ringi tormata.

Teen kiire ja ainuvõimaliku otsuse – teatan Erkile ja Juhale, et mina nendega täna rohkem seiklusmänge ei mängi ja lähen koju. Helistan Maarele ja jõuan oma higise nahaga sooja autosse enne, kui külm hakkab. Erkist on küll veidi kahju, jäi ta ju nüüd üksi hullunud soomlase meelevalda, aga no loodetavasti elab üle.

Birkebeinerrennet

Kui Norra kuningas, Haakon Sverresson suri, alustasid kaks rivaalitsevat fraktsiooni Baglersid ja Birkebinerid, võitlust, saamaks enda kätte kontrolli riigis. Et kaitsta Haakon Sverressoni poega, Haakon Haakonssoni, Baglerite eest, ning et kindlustada trooni, tõi väike grupp Birkebeinereid prints Haakoni ja tema ema Inga põhja. See toimus vahetult pärast 1206. aasta jõule, kui kaks parimat suusatajat - Torstein Skevla ja Skjervald Skrukka, suusatasid üle mägede mis eraldavad Gudbrandsdalenit ja Østerdalenit. See oli raske teekond, kuid noor prints toodi ohutult Trondheimi. Printsist sai kuningas, kes ühendas Norra peale tuhat aastat kestnud kodusõda, ning tänu sellele puhkes riik keskajal kiiresti õitsele.

See on maraton, mida tituleeritakse raskeimaks worldloppet sarjas. See on ainus suusamaraton, kus kogu distantsi vältel peab seljas olema seljakott. Kuna kaks kolmandikku rajast kulgeb viljatus tundras, siis see on põhjuseks, miks suusatajad peavad kandma seljakotti kohustusliku varustusega, mille hulka kuuluvad tuulekindlad riided, tagavarakindad, söök, jook, suusamääre jm. Algselt oli kehtestatud seljakoti miinimumkaaluks 5.5 kilo, mis 1993. aastal vähendati 3.5 kilo peale.

Reedel lendame Oslosse ja sealt bussiga edasi Renasse. Saame endile magamistoaks Rena koolimaja arvutiklassi. Koolimaja ise on vana, suur, punakaspruun, puidust hoone ja ilmselt pärinevad arvutiklassis olevad arvutid umbes samast ajast – disketiseadmete ja parralleelportidega.

Meie vastuvõtja, Birkebeineri üks suursponsoritest, Leka, on võtnud oma külaliste eest hoolitsemist tõsiselt, ning organiseerinud otse koolimaja kõrvale määrdetelgi koos kõige vajaminevaga, kaasaarvatud Swix määrdemehed, kes soovijaid aitavad, või lausa nende eest suuski määrivad. Loomulikult on kõik määrdesoovitused Swixi põhjal, aga kui ma arglikult küsin, et kas siin telgis tohib ka Rode kotist välja võtta, siis naerab minu kõrval olev määrdemees, et ka tema eelistab Rodet.

Hommikul toimib kõik Norra täpsusega ja juba tund enne starti olen stardipaigas. Jääb aega rahulikult riietuda ja väike testiring teha. Pidamine on hell ja kuna õhk tundub soojem, kui lubatud -10° C stardis, siis lisan suusa alla kaks kihti vana ja äraproovitud, Rode Blue-d.

Stardin oma Tartu Maratoni tulemuse põhjal kolmandast stardigrupist. Start on lainetena, minu stardiaeg 10 minutit peale esimest gruppi, kell 8:10.

Polegi vist ühelgi suusamaratonil nii rahulikku starti kogenud – keegi ei trügi, ei sõelu radade vahel, ega ei klõbista kandadel. Üritan küll mitte tormata, aga tõus stardist on korralik, sõidutõus, mis minule, kui klassikatehnikat kehvalt valdavale, ei jäta ühtegi puhkemomenti. Lisaks – peab ju hoidma ümberolijatega sama tempot. Juba kusagil kuuenda kilomeetri paiku läheb raskeks, tõus ei lõppe, ega lõppe. Minu selg, mis suusatades tavaliselt valusaks jääb, teeb juba nüüd põrgupiina, põhjuseks ilmselt stardis küll kergena tundunud seljakott, mis iga hetkega aina raskemaks muutub.

Kaheksandal kilomeetril on esimest korda võimalus mõnesekundiliseks puhkehetkeks, pärast mida jätkub samasugune tõus … veel peaaegu viis kilomeetrit. Lõpuks mets hõreneb ja asendub tundraga, tekib lootus, et hakkab ka see lõputu tõus otsa saama.

Poolteist kilomeetrit laskumist tundub häbematult vähe, pärast mida algab jälle tõus. Üleval on üsna külm, sajab lund ja on korralik vastutuul. Rada tõuseb laugelt, aga pidevalt, näen ma-ei-tea-mitu korda ees tõusu lõppu, aga kui üles jõuan, avaneb mäeharja tagant … uus tõus.

19.5 km stardist saab esimene tõus võetud, millele järgneb kaheksa kilomeetrit laskumist. Sellel laskumisel teen selle talve stiilseima kukkumise, kui suhteliselt lameda koha peal libisen selga ühele taadile (70 aastased ja vanemad stardivad pool tundi enne maratoni esimest lainet). Kuna vasakul olev jälg on kinni, siis hüppan paremale, kus paar meetrit siledat rada enne järgmist jälge. Selleks, et taadist kiiremini mööda saada, annan veel korra keppidega hoogu ja … järgmisel hetkel teen uhke kaare, ning maandun, nagu kirjamark, lapiti suusarajale, isegi käsi ei jõua ette panna. Parem suusakepp on raja asemel saanud pihta suusale. Hinge lööb kinni, prillid on lund täis ja minu nina jälg on pressitud Birkebeineri suusaraja sisse. Paugust taastumine võtab tükk aega.

Veel kuus ja pool kilomeetrit tõusu. Selg teeb küll hullu valu, aga see rada ise … ja need vaated … ja need ergutavad norralased raja ääres. Elamus on võimas ja kilomeetrid ei möödu enam nii vaevaliselt. Sjusjøeni jõudes läheb kergemaks, see on tuttav koht kahe aasta tagustest suusaorienteerumise veteranide maailmameistrivõistlustest, ning ühtlasi tean, et siit on jäänud lõpuni valdavalt laskumine.

Viimased 12 kilomeetrit võtavad aega vaid pool tundi ja juba saabki teha Lillehammeri suusastaadionil sadade, või pigem tuhandete, pealtvaatajate ees finišieelsed kaared. Kohe lõpetamise järel vahetan riided ja saan aru, et otsus, panna seljakotti soovitatust vähem õlut, aga see-eest soojendusdress, kuiv fliis ja koorikkindad oli vägagi õige, -9° C ei innusta õlut lahti tegema, kuum tomatisupp maitseb tunduvalt paremini.

Kui algselt oli mul plaanis Kadi ja Ain suusastaadionil ära oodata, siis ilm teeb sellesse omad korrektuurid ja suusastaadioni melu ma väga kaua ei naudi vaid soojendan ennast Lillehammeris, Håkon hallis. Selle aja jooksul suudab mind leida üks ajakirjanik, kes hoolimata minu, mitte liiga suurest innustusest, minuga veidi juttu ajab.

Kokkuvõttes võib öelda, et see on maraton, kuhu tuleb minna. See, kuidas Norralased suhtuvad suusatamisse, kuidas nad seda armastavad, paljudele on see ilmselt elustiil. Kuidas rada on ääristatud lumme kaevunud inimestega, kes igaüht ergutavad ja mõnedes kohtades ka omalt poolt süüa-juua pakuvad. Ja kes ütles, et grillhooaeg algab, lume sulamisega – väga paljudes lumeaukudes särisevad lihad grillil, pole selleks mingit kevadet vaja oodata.

Bieg Piastow

“Poola ja suusatama?!” … vangutasid sõbrad uskumatult pead. Tegelikult olin Bieg Piastow suusamaratonile mõelnud juba ka eelmisel aastal, raske oli lihtsalt seltsilisi leida, sest enamuse arvates on Poola ja suusamaraton pigem antonüümid. Igal juhul, kui Epp küsis, et kas me tahaksime temaga Poola suusatama sõita, ei läinud otsustamisele minutitki.

Lennukipiletitega läks lihtsalt – kuna Maare ei olnud (pärast seda, kui näitasin talle Warszawa – Wroclaw liinilennuki pilti) nõus lendama LOT-iga ja Czech Airlines ajagraafik meile hästi ei sobinud, jäi üle Lufthansa, oma Tallinn-Frankfurt-Dresden variandiga.

Autorendiga nii lihtsalt ei läinud – AVIS ja Budget vahel valides eelistasin alustuseks paari euro võrra kallimat AVIS-t, odava kõlaga Budget-ile. Kui aga kaks päeva hiljem tuli välja, et AVIS nõuab hilise saabumise tasu, mis on veidi üle 30 euro, ehk üsna suur lisahind, meie 80 eurosele rendihinnale, siis palusin AVIS-es oma broneeringu tühistada ja valisin ikkagi Budget-i. Lõpetuseks saime auto ikkagi sellestsamast AVIS (Budget) letist ja juba ilma lisatasuta. Ja veel – see hilise saabumise lisatasu oli AVIS-e teise e-maili eelviimasel real ja imepeenes kirjas – ma senimaani ei tea, mis vaim mind ajas neid e-maile otsast lõpuni läbi lugema.

Hilisest saabuimisest hoolimata oleme hommikul ilusasti rivis, ning valmis katsumusteks. Või no mis katsumused – Epuga koos sujub kõik, nagu õlitatult. Kiire tiir Szklarska Porębas hotelli Kryształ, kust mina oma võistlusmaterjalid kätte saan ja Epp seda tegevust kriitilisel pilgul inspekteerib.

Edasi juba Jakuszyce poole, et näha ära 10 kilomeetri start. Veidi probleeme on parkimisega, sest kõik kohad on täis politseinikke, kes meid igast mõeldavast parkimiskohast ära ajavad. Lõpuks lahendab probleemi Epp, tõstes televisioonile eraldatud parklat piirava aia kõrvale ja suunates meid sinna parkima.

Vaatame ära kümne kilomeetri stardi, kus rajale läheb lausa 1 700 osalejat ja paneme siis ka ise suusad alla. Veendun, et tänase nulli ja lumesajuga töötab liivapaber üsna ideaalilähedaselt, aga homseks lubatakse -7°C, mis ilma vaadates tundub uskumatu.

Maratonirada testitud, teeme veel ühe tiiru Szklarska Porębas ja leiame ühe ütlemata hea söögikoha, kus lõunasöögi sööme. Siinsetes söögikohtades on tore komme, pakkuda külastajatele toidu kõrvale pitsike “teravat”. See “terav” on tõeliselt suurepärane jook, ehk nagu Epp ütleb – “väärib kordamist”. Viimase üllatuse, ning taaskord meeldiva saame siis, kui arve tuuakse – täpselt sama summa, mis viimati kasseeriti meilt Helsinki lennujaamas kolme õlle eest.

Õhtul on suurimaks mureks, et mida suusale pidamiseks määrida, aga kuna minu määrdekohver on üsna pisike ja kliistrid puuduvad sealt sootuks, siis löön käega ja asendan määrdekihid liivapaberiga.

Tundub, et Epuga reisimisel on hea karma – minu rinnanumber, 132, lubab mul minna otse “vormelite”, ehk siis paigutatud suusatajate taha. Samas grupis on ka minu vana võistkonnakaaslane, Andrus Kasekamp, 167.

Starditakse lainetena, esimesed 200 ühes grupis, ei mingit trügimist. Suusk töötab hästi ja parandan tasapisi oma positsiooni. Siiski, kui tulevad suuremad ja järsemad tõusud, saan aru, et liivapaberit on vist vähevõitu alla saanud. Esialgu pole lugu, kätes on rammu, lükkan tõusud paaris üles, saan isegi Andrusest ühel pikemal tõusul mööda, ta on endale kiire algusega liiga teinud. Andrus taastub siiski üsna kiiresti ja kaob eest.

Kusagil poolel maal läheb ilm soojaks, lumi on kohati lausa sula ja minu suuskade libisemisomadused lähevad väga kehvaks. Ühes sellega kaob jõud ja motivatsioon. Isegi Maare ja Epp, kümme kilomeetrit enne lõppu, ei suuda mind enam pingutama motiveerida ja nii sõidan raja viimase osa langevas tempos. Viimane piisk kannatuste karikas on see, kui mõned kilomeetrid enne lõppu, kolm naist minust järjest mööda sõidavad.

Siiski, lõppaeg 2:49:22 ja 62. koht polegi nii paha tulemus ja ei suuda rikkuda rõõmu suurepärasest ilmast ja hästi ettevalmistatud suusarajast.

Kuna Epp arvab, et ega mul rajal nagunii polnud aega hingematvaid loodusvaateid imetleda, siis organiseerib ta meile võistlusjärgse rajainspektsiooni-loodusvaatamise tuuri, mille käigus näeme ära nii järgmise päeva maratoniraja, kui ka kaljud keset metsa, mida Poolakad järjekindlalt Pelikani kaljudeks nimetavad, ehkki mingeid linde, pelikanidest rääkimata seal näha ei ole.

See-eest on ühel laskumisel puud ilusti ära vooderdatud, ilmselt selleks, et kondised suusatajad puid neile otsa sõites ei vigastaks. Kusjuures pean tunnistama, et hoolimata sellest, et päeval olin sama laskumist sõitnud, näen mina neid porgandivärvi kaitsmeid alles nüüd.

Maratoniõhtu programm on veel raskem, kui maraton ise, algusega Szklarska Porębas, koos punapõsksete ja säravasilmsete worldloppet masteritega, kellest enamus mitme-mitme-mitme kordsed, ning lõpuga meie hotellis, õnneks siiski enne seda, kui peame hakkama lennujaama sõitma.

koorikut otsimas

Kuna kuulutasin homseks välja koorikusõidu, siis käisime Maarega täna testsõidul. Plaan oli alustada Harju-Risti lähedalt, Hatu külast, vaadata ära Mustjärv ja Veskijärv, ning jõuda siis Veskijärve põhjaosas asuvate, ülilahedate liivaluideteni. Tagasi siis mööda Tänavjärve, külastades ka RMK Tänavjärve lõkkekohta.

Tegelikult selgus juba esimestel meetritel, et päris nii hästi lumi ei kanna, kui lootsime. Juba esimesel kraaviületusel, kusi mina mööda jääd üle kraavi tuhisesin, suutis Maare leida jäävaba koha ja oma jala põlvest saadik vette sirutada. Maare keeras tagasi riideid vahetama, mina jätkasin, nüüd juba rabal.

Rabal oli koorik juba parem, kannatas suusatada. Siiski – kohtades, kus taimestik tihedam, kippus suusk läbi vajuma … ja siis kukkus tempo küll olematuks. Viiendal kilomeetril sain aru, et minu täisplaani elluviimine läheb vähemalt kolm tundi, helistasin Maarele ja leppisime kokku, et ta ei oota mind mitte Hatul, vaid sõidab autoga ümber järvede, Veski karjääri mulle vastu.

Just siis, kui maastik eriti ägedaks läks, avastasin, et olen pannud Eppu ja võtnud kaasa fotoaparaadi, koos pooltühja akuga, mis nüüd sai päris tühjaks. No igal juhul on luitemaastik Tänvjärvest läände ja Veski karjääri ümbruses eriti fantastiline, kuhu tuleb kindlasti tagasi tulla … aga koorik võiks siis veidi paremini kanda.

loll saab pangas kah peksa

Meil oli pühapäeva hommikul kõik minuti pealt paika pandud: kell 6:20 äratus, 6:40 hommikusöök, siis arveldamine hotelliga ja umbes seitsme paiku Dresdeni poole sõitma, et kell üheksa olla lennujaamas.

Olime graafikus senikaua, kuni selgus, et hotelli kaarditerminal ei tööta. Noormees, hotelli administraator, soovitas meil sõita Szklarska Poręba-sse ja otsida mõni sularaha automaat. Kuna selline asi meie ajagraafikusse hästi ei mahtunud, siis leidsime teise variandi – administraatoripoiss kirjutas meile paberile panga rekvisiidid ja meie Epuga võtsime siis oma sülearvutid ja näitasime Poola paganatele, kuidas Eesti on ikkagi e-riik … no ega see “näitamine” tegelikult nii kergelt ei käinudki, Maare jooksis ühtelugu meie ja administraatoripoisi vahet, et täpsustada mõnd kirjutatud tähte, või saada lisainfot, nagu panga aadress vms.

Lõpuks tõstis Epp käed ja ütles, et see e-teema pole ikka tema teema ja SEB pank keeldub tema makset vastu võtmast, teatades, et miskit (vist kontonumber) ei klapi. Olin ka mina sama kaugele jõudnud ja võrreldes Epuga ikkagi “tõeline itimees” – minu, Swedbank makse, läks kolinal läbi. Tegin siis kiirelt samade andmetega veel teisegi makse, Epu eest, ning lahkusime hotellist ausate Eesti turistidena. “Mina ei usu, et see asi nii lihtsalt käib” ütles Epp veel lahkudes, ilmselgelt puhtast kadedusest.

Vaatasin siis täna konto väljavõtet ja mida ma näen – raha pole tahtnud Poola jääda, vaid on minu juurde tagasi tulnud: BNFS ACCOUNT NUMBER  IS INCORRECT. Konto väljavõtet täpsemalt uurides selgub siiski kerge erinevus summades – tagasi on tulnud üle 60 euro võrra vähem, kui algselt maha läinud.

Helistasin siis selguse saamiseks Swedbank klienditeeninduse numbrile, millele helistamine on nii keeruliseks tehtud, et pärast mitmekordset proovimist olin juba peaaegu loobumas. Lõpuks, loobudes enda identifitseerimisest, sain siiski liinile. Pärast mõningast seletamist selgus, et Swedbank ei tea sellest äravõetud rahast midagi, vaid tema kasum piirdub siiski ainult konto väljavõttel eraldi näidatud, veidi alla kümne euro suuruse summaga, ülejäänud osa on ärastanud röövellikud Poola kapitalistid.

Kuna Swedbank on ilmselgelt (Rootsi) riik (Eesti) riigis, siis temaga võitlemisel pole vist mõtet. Kas peaks asuma võitlusesse hotelliga, kelle administraator kujunenud olukorras tegelikult süüdi on, või on muid variante? Ja mida peaks tulevikus sarnases olukorras teisiti tegema?