õhtune jalutuskäik

Tallinna kodulehelt:

Täna, 9. oktoobril algusega kell 18.00 toimub Põhja-Tallinnas Kalamaja kalmistupargis valgusfestival, millest oodatakse osa saama nii põhjatallinlasi kui kõiki Tallinna elanikke. Toimub suurejooneline valgusetendus ja mängib kaunis muusika …

Ilmselt magasime Maarega suurejoonelise valgusetenduse maha, sest kella kuue ajal, kui koju jõudsime, oli alles valge ja meile tundus et suurejooneline valgusetendus toimub kindlasti veidi hämaramas. Natuke peale seitset, kui kohale jõudsime seadsid inimesed endid pargist vaikselt lahkuma, muusikat tootvat helitehnikat hakati just kokku pakkima ning plastmasstopsides küünlaid korjati kokku prügikasti. Linnaosa vanem jagas lahkuvatele inimestele mingisuguseid rohelist karva pabereid ja kutsus neid valima.

Aga ka ilma suurejoonelise valgusetenduseta oli kalmistupargis ilus, jalutasime pargist Patarei vangla juurde ja sealt tulevast rannapromenaadi pidi Linnahallini – kui see promenaad kah ükskord valmis saaks …

kunstnikud

Mulle on alati meeldinud, kui keegi teeb oma tööd hingega ja professionaalselt. Töö ei ole sellistele enam lihtsalt töö, vaid nauding, elustiil, kunst – võtke kuidas tahate.

Kaks sellist meest tegid eile oma kraanadega tõelist kunsti, kui ülikitsastes oludes manööverdasid 15-tonnise lastiga millimeetri täpsusega. Sellise etenduse jälgimine oli puhas nauding.

Kerge jumestus tervisespordiks

ehk jätkuks kirglikule vahaplaastrite teemaarendusele :)

Sattusin eile lugema ühe veebipõhiselt kosmeetikatoodeid pakkuva tootja veebilehte. Muu hulgas hakkas silma artikkel pealkirjaga: “Kerge jumestus tervisespordiks.”  Ohoo! Lingile klikates sain järgmise tarkuse osaliseks:

Looduses on mõnus liikuda ilma meigita. Linnatingimustes, jõusaalides ja suurtes aeroobikarühmades, võib aga jumestuse puudumine pisut häirida. Ilma meigita olek paljastab väikesed nahadefektid ja toob esile tumedad silmaalused. Me ei ole alati valmis sportima ilma jumestuseta.

Lõpuni lugedes saab veel lisatarkusi juurde. Näiteks, et: huuleläige on iseenesestmõistetav kaaslane nii jooksurajal kui jõusaalis ning, et sportimisel ei tasuks silmi liiga jõuliselt jumestada - pilgu rõhutamiseks piisab ripsmetušist.

Lõpuks ometi olen avastanud oma sportliku ebaedu põhjused: trenni minnes olen ma tavaliselt meigi hoopis maha võtnud! Seega on ilmselge, et  puuduliku jumestuse taha ongi tulemused seni jäänud.

Tervitused siinkohal ka inglitele muidugi:)

Suunto Games, teine päev

Kuna Tarvo teisel päeval ei stardi, siis saan metsa liidrina, 1:12 enne Alar Abramit, ehk eriti kindlalt ma ennast veel tunda ei saa.

Rada 8.23 km ja 19 kontrollpunkti. Alustan suht rahulikult ja kindlalt. Viienda ja kuuenda punktiga teen küll väikesed lisakaared, kokku vast 40 sekundit, aga edasi jätkan jälle veatult.

Üheksas ja kümnes punkt tõotavad kaardi järgi tulla korralikud bingopunktid ja nii ka on – kahjuks õnnemängudes mul tavaliselt ei vea :) – üheksanda punktiga keeran täpselt enne punkti minutilisele lisakaarele ja ka kümnenda punktiga teen umbes 40 sekundit lisaringi.

Üheteistkümnendast punktist lahkudes vaatan juhuslikult seljataha ja näen eemal juba Alarit lähenemas. Tõstan selle peale tempot ja lähen 40-sekundilisele lisakaarele :). Ilmselt on Alar nüüd eest pääsenud ja vajutan veel rohkem. Kaheteistkümnendast punktist välja joostes tuleb mulle vastu … Alar. Vahe on hoopis veidi suurenenud, sest Alar on enam-vähem samasuguse lisakaare jooksnud.

Kuna otsest silmsidet enam pole, siis pean lihtsalt vigadeta finišisse jooksma, aga … astun õnnetult mingisugusesse sambla all olevasse väiksesse auku nii, et vasak hüppeliiges ragiseb. Teen uhke kukerpalli ja püsti tõustes kisub silme eest kergelt mustaks. Lonkan mööda metsa ja jõuan õnneks sihile, kus ennast uuesti paika saan. Punkti jõuan samaaegselt Alariga.

Jalg teeb kõva valu ja võitlusvaim on kadunud, võtan eesmärgiks veidi aega üritada koos Alariga joosta, et vähemalt järgmised mehed mind kätte ei saaks. Teel 18-ndasse punkti näeme, kuidas M45 rong Masti juhtimisel tõusu võtab, võrreldes meie kahega, käib seal ikka tõsine võitlus.

Meil, vastupidi, laseb Alar nüüd tempo päris alla. Vaatan, mis viimane etapp pakub – suunaga läbi lohu ja üle künka järgmisse lohku, kus peakski punkt olema, lihtne. Ilmselt vaatab ka Alar viimast etappi, igatahes ärkame siis, kui kõrvalauku oleme jõudnud. 30 sekundit viga.

Eelviimase punkti võtab Alar küll enne mind, aga minu üllatuseks jätkab suhteliselt rahulikult. Nojaa, tema lõpukiirenduse juures võib ta seda vist endale lubada. Tõusul kiirendan Alarist mööda ja märgin viimase punkti enne Alarit. Viimasel, finišitõusul panen veel veidi juurde ja asfaldisirgele jõudes olen Alarist umbes 30 meetrit ees. Finišisirgel pilk üle õla ja näen, et Alar on alla andnud – kergelt kuidagi, lõpetan juba rahulikult. Tuligi võit. [tulemused]

jesss

Üks pilt ütleb nagunii rohkem, kui kolm lehekülge teksti, nüüd saab rahus afterparty-ga alustada. Siiski …

… kingitud hobuse suhu pole küll ilus vaadata, aga äkki teab keegi, mida võiks teha sellest minu käes olevast mustast kilekotist leitud SPORT EPIL vaharibadega meestele – jalgadele ja kehale, loodud spetsiaalselt jalgade, torso, käsivarte ja selja täiuslikuks epileerimiseks, nagu juhend ütleb  … ja XL suuruses T-särgi kasutamiseks pean kah omajagu fantaasiat rakendama :).

Suunto Games, esimene päev

Kui öösel mõned korrad üles ärkan, siis pole ilma ollagi – sajab ladinal vihma ja termomeeter näitab +6° C. See-eest hommikul ärgates paistab õues päike. Hinges niiväga päikest ei ole, tunda annab eelmise õhtu pikaleveninud Helin-Mari Arderi kontsert NO99 kohvikus, mis iseenesest oli küll suurepärane, aga mitte meie tervisele. Õnneks on Suunto Games stardid piisavalt hilja, minul 13:35 ning Maarel lausa 14:25 ja sõit Läsnale pole niiväga pikk.

Rada 9.68 km ja 25 kontrollpunkti. Alustan ilusasti, aga siis teen nii teise kui kolmanda punktiga 30 sekundit viga, kui üritan otse, läbi võsa ja tuulemurru tungida. Järgmine suurem viga tuleb seitsmenda punktiga, kui etapi jooksen väga hästi, aga enne punkti ei loe korralikult kaarti ja teen 1:30 lisakaare. Ka punktid seitse-kaheksa läbin ebakindlalt, haakide ja seisakutega – kokku vigu 30 sekundit. Üheksanda punkti juures ei loe legendi ja ei oska oodata puude vahele peidetud punkti – jooksen alustuseks punkti kõrvalt mööda ja teen korraliku lisakaare, enne kui punkti üles leian – minut.

Enne punkti number 13 jookseb mulle vastu Andres (Karilaid), ning tema eeskujul valin mingis meeltesegaduses ringijooksu variandi ja hävin sellega vast 30 sekundit. Väikesed näpuvead tulevad ka punktidega 17 ja 18, aga paar seisakut ja kaardivaatamist päästavad suurematest vigadest, kokku jätan siia umbes 20 sekundit. Edasi sujub kõik ilusti kuni eelviimase punktini, mis tundub piisavalt lihtne. Korralikult suunda kontrollimata teen 20-sekundilise, rumala lisakaare.

Kokku pea viis minutit vigu, aga endale suureks üllatuseks olen teine, kaotades Tarvole küll veidi üle kahe minuti, aga edestades Abramit minutiga. Näis mis homme …

tunne koduümbrust

Kuna Maare organiseeris tänaseks Salme Kultuurikeskusesse teatrikülastuse, siis oli valida, et kas teeme enne päris kultuuri hästi kiiresti ka veidi kehakultuuri või siis mitte. Jäi nii, et aja kokkuhoidmiseks läksime kodust jooksma, Maare Kalamaja kalmistuparki ning mina otsustasin ära vaadata Rocca al Maare rannapromenaadi.

Tegelikult sain esimesed positiivsed emotsioonid juba Stroomi metsa jõudes, kus kena saepurune tervisering. Stroomi metsast algab siis rannapromenaad, mis viib Rocca al Maare kergliiklusteedeni ning mille kahtlemata kõige tähelepanuväärsem osa on pikk-pikk sild. Nüüd on lühenenud teekond kodust Rocca al Maare tervisekeskuseni viie ja poole kilomeetrini.

Boonusena avastasin tagasiteel, et tegelikult ei peagi Stroomi metsa jõudmiseks väga palju mööda tänavaid jooksma, tegelikult on kohe pärast Ristiku tänava viadukti võimalik keerata tänavatest eemale, elektriliini alla, mida mööda on tegelikult võimalik Harku metsa välja joosta.

Nüüd peaks mõnel päeval minema ja vaatama, kas Kalamaja kalmistupark on tõepoolest nii kena, nagu Maare seda kiidab.

Steiku Haoss

Vahel kohe juhtub ... täna Leedust kodu poole sõites hakkas umbes viiskümmend kilomeetrit enne Leedu-Läti piiri miski auto kapoti all häält tegema. Kontrollimisel ei suutnud ma kedagi kapoti alt leida ja sõitsin vaikselt edasi, endal süda värisemas, et kaua mul niimoodi sõita lubatakse. Ega väga kaua lastudki, kusagil sada kilomeetrit hiljem lõi kapoti alla sellise kolina, et hirmus. Lisaks hakkas armatuur mulle kõiksugu tulesid vilgutama. Pidasin auto teeservas kinni ja helistasin ühele Läti sõbrale ning juba tund (või oli äkki poolteist) hiljem oli sõber kohal. Veel pool tundi hiljem ka treiler. Auto treilerile aetud, sõidutati mind Riiga.

Nüüd istungi kohas, kus lubatakse linna parimat steiki, joon õlut ja teen aega parajaks ... kell pool kaks peaks väljuma buss Tallinna suunas.

Ja järgmine kord võtan kaasa mobiiltelefoni klaviatuuri, nii on päris tüütu kirjutada.

teetööd

Leedus on teetööde valgusfoorid reguleeritud nagu jumal juhatab - kui kogu punase tsükli seisin ja ükski auto ei liikunud, siis rohelise tule ajal said kaks suunda ilusasti kitsa, üherealise tee keskel kokku.

infoühiskond

Käisin täna teisel katsel Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, et saada kätte oma uus pass. Kui reedel olin ise rumal, et ei kontrollinud klienditeeninduse lahtiolekuaegu, siis täna …

… täna olin ilmselt jälle ise rumal, et ei tabanud enne ette helistada ja kontrollida, kas klienditeeninduses internetiühendus ikka töötab. Aga kui paljudele see ikka pähe tuleks. Järjekord läks igatahes päris kiirelt, enamusele soovitati minna lähedalasuvasse Vilmsi teenindusse. Kui minu järjekord kätte jõudis, siis soovitati minulgi minna Vilmsi teenindusse, sest sõrmejälgi ei olevat võimalik uues passis üle kontrollida. Kui küsisin, kas minu uus pass mind seal ikka ootab, kui ma selle siia olen tellinud, siis selgus et mitte.

Ei hakanud testima, et mitu ringi marsruudil järjekorrapileti automaat – klienditeenindaja ma suudan läbida enne, kui ahvid interneti tagasi toovad ja otsustasin proovida õnne mõnel järgmisel korral.

oo sport …

… isegi reede õhtul ei saa rahus veini juua.

Baltic Princess

Laupäeval vastu pühapäeva viis JP meid taaskord laevale Baltic Princess, kus nägime ära Dance Factory uue kava. Oli lahe ja seda isegi hoolimata suhteliselt purjus publikust :).

mehed võtavad viina

Eile sünnipäevale minnes oli sünnipäevalapse jaoks kaasas kingituseks kepphobune …

… metsa vahel kõndides galopeerisin mina piki teed, hobune jalgevahel, Maare tuli poolkõndides-pooljoostes veidi tagapool. Laulsime, mitte just vaiksel häälel “… kui näeb et kuskil jookseb tee, siis kohe kappab pöörane …”. Ei tea, mida tagant lähenev jalgrattur arvas … millegipärast hoidis ta ühe käega kõhust kinni.

sügis

Sügis tuleb oma raudse järjekindlusega, märke sellest pole vaja kaugelt otsida: Eelmise nädalavahetusega sai läbi Xdream hooaeg. Sel neljapäeval toimus selle aasta viimane orienteerumisneljapäevak. Kolmapäeva õhtul, kui grillisime aias, üritasid papptaldrikud igal võimalikul juhul (tuule kaasabil) laualt lendu tõusta ja muru peale kolmnurka võtta.

Nagu ka eelmisel sügisel, tellisime jälle hulga reisiraamatuid … jälle otse Lonely Planetist, 860 krooniga sai neli raamatut, mis nelja päevaga kohale tulid. Samad raamatud Eestist ostes oleksid läinud pea poole kallimaks. Nüüd hakkame plaani pidama.

uus spordiala

Eile tegin tutvust ühe minu jaoks uue spordialaga. Pärast esimest kolme ebaõnnestunud katset ja liitrit allaneelatud vett sain laua libisema :). Kahju, et suvi saab kohe läbi – tahaks veel mõned sõidud teha.

Xdream: Tabasalu sprint

Vähemalt selles osas sai eesmärk täidetud, et inglid seljatatud … kuid etapi üldvõidust jäi veidikene puudu, ehkki suutsime kaks kolmandikku rajast liiderdada. Aga kõigest järjekorras …

Vahetult pärast starti tekitab parasjagu segadust Tõnis Erm, kes üritab raja tähistusest hoolimata suunata võistlejaid vaid temale teada olevale takistusrajale. Tulemuseks täielik kaos, mis aga ei takista rulluisuetapi algusesse esimestena jõudmast ikkagi võistluse eeldatavaid favoriite.

Meie saame uisud jalga ja uisuetapile ISC, Kiirrongi, Nike ACG ja Areal Team järel, aga Viff veab rongi üsna kiirelt kokku ja läheb enne Murastet lausa liidriks – meeste ette tuult lõikama. Esimesse kontrollpunkti, mis on ka esimese lisaülesande alguseks saabume siis kolm võistkonda koos – Kiirrong, ISC ja meie.

Saame pihku paberilehe, kus peal Eesti maakondade kontuurid ja ülesandeks iga kontuuri taha õige nimi kirjutada. Vanadele E.O.Map kaardimeistritele on see lapsemäng, Ott teeb enda jaoks ülesande veidi huvitavamaks ja katsub iga kontuuri juures meenutada, et mis aastal E.O.Map selle maakonna kaardi välja lasi. Suures tuhinas ajame aga segi Rapla- ja Jõgevamaa, ning saame kohtunikult lakoonilise vastuse “valesti”, koos uue, täitmata ülesandega. Parandame kiirelt eksimuse, kirjutame oma kirjatöö puhtale paberile ning alustame teist uisuetappi.

Tagasiteel on kerge vastutuul ja ohtralt uisutajaid, ehk suurem osa A-raja võistlejaid. Viff murrab ees tuult, Ott lahendab järgmiste etappide kaardiülesandeid, mina kruiisin niisama. Tabasalu kiriku juures vahetame rulluisud jooksususside vastu ja suundume jalgsi- ehk coastaleering-etapile. Tundub, et vahe järgnevatega on päris suur – sel ajal, kui meie varustust vahetame järgmisi võistkondi vahetusalasse ei jõua.

Jooksuetapp toimub seekord suuremas osas merel, nii on meil hea ülevaade, kuidas jälitajate parv kusagil kaugel taga mustab, nagu kurjad herilased :). Jooksuetapi eelviimase punktiga teeme pisikese vea, kui vale rada mööda jooksma hakkame.

Rattaetappi teise punkti läheme loomulikult paremalt ringi. Jätame jalgrattad teele ja punkti poole joostes valmistume just mudasupluseks kraavis, kui selgub, et keegi hea inimene on kraavi peale silla ehitanud :). Kahjuks astun tagasiteel sillast mööda ja väänan oma vastparanenud jala hüppeliigest nii, et ragin taga. Oti ja Viffi nõudmisel vajutan jala jahedasse mutta, silme ees on must.

Komberdan-hüplen kuidagi jalgrattani ja püüan siis Otil-Viffil järel püsida, süda on paha, kõik jõud on kehast kadunud, kaasa arvatud tahtejõud. Õnneks läheb paari kilomeetri pärast enesetunne paremaks. Etapp 13 – 14 on kah lihtne, nagu Ott ütleb “sõidame rada mööda Kandle maja taha, sealt läheb rada teeni”. Põhimõtteliselt nii teemegi, aga järgmisel teel keerame valesse suunda ja minutiline lisakaar nullib hästi lahendatud etapi.

Esimese rattaralli läheme kaardi järgi ja mööda asfalti ringi, ning kaotame sellega paar minutit.

Kanuus ei suuda me midagi eriti kavalat välja mõelda ning kasutame vana ja äraproovitud varianti, punktide läbimist kanuuga. Tõsi, esimesse punkti küll Viff jookseb ja meie sõuame, aga edaspidi oleme kolmekesi kanuus. Sel ajal kui Ott ja Viff võtavad punkte 19 – 20, uurin mina teise rattaralli legendi. Leian kaardilt ja legendilt koha, kus rattaralli läheb üle Harku tee ja legendist ka punkti asukoha. Teel kanuu viimasesse punkti mööduvad meist ISC ja Vaude, samuti Nike ACG.

Vahetusalas laseme endist mööda ka Vaude Adventure, keda me küll ei lootnud enam kohata :) ja sõidame siis ise mööda asfalti Harkujärve asula poole. Vahetult enne Harkujärve teele keeramist märkab Oti vilunud silm Harku karjääri kõige kõrgema mäe otsas liikumist. Kuna punkti legend on tipp, siis enam pole peaaegu kahtlust, kus rattaralli punkt on. Igaks juhuks küsime veel Cruelladelt, et mis punkti nad lähevad ja saame kinnitust, et neil on sama punkt.

Punktist tagasi rataste juurde jõudes, jõuab kohale peagrupp, eesotsas ISC ja Vaudega, ning on üsna üllatunud nägudega, kui meid jälle ees näevad. Lahendame ka järgneva rattaralli kaardi abil.

Pärast lühikest kivikandmist stardime jooksuetapile juba Vaude ja ISC järel, Nike ACG kuklasse hingamas. Teel teise jooksupunkti (KP 26) lisab Vaude tempot ja kaob eest, ISC-l pole millegipärast kiiret. Teel punkti KP 28 vaidleme Erikuga, et kas keeluala ulatub täiesti mülka servani ning etapp tuleks vasakult ringi minna või mitte. Otsustame, et keeluala ja mülka vahelt tohib siiski minna.

Punktist KP 28 jookseme kohe 30-ndasse punkti aga kohtuniku kurjustamise järel taipame kaarti tähelepanelikumalt vaadata ja käia tunnelis punkti märkimas – väga lahe punktikoht leitud, kus kahesajameetrise tunneli järel jõuame otse 30-nda punkti juures jälle valguse kätte. Tunnel oma iga paarikümne meetri järel põrandas oleva auguga on igatahes põnev, huvitav et Tarmak pole siin veel ühtegi tunneli-O võistlust korraldanud.

Mina saan nüüd ühe haaratsiga Astangu pangast üles ronida, Ott ja Viff peavad tegema sama kõrval ilma haaratsi ja julgestuseta :). ISC teeb vahetusalas kiirelt ja saab meil eest minema, Nike jääb veidike maha. Võtame ühe kaevu põhjast punkti ja suundume jälle ortofotoga Harku karjääri vallutama.

Järgnevad etapid on vist ühed seikluslikeimad Eesti Xdreami ajaloos. Alustuseks pikalt mööda tuldud teed ja siis keerame võsa ja pilliroo vahele, et jõuda saarel asuvasse punkti. Punkt paistab otse ees, aga kuna vesi läheb sügavaks, siis otsustavad Ott ja Viff, et läheme ringi. Mina olen end juba vahepeal ülepea märjaks saanud ja ujun tagasi. Tänu sellele väikesele kaarele jõuab meile järgi Nike ACG.

KP 34 võtab Ott eriti efektselt: oleme juba üsna punkti lähedal ja murrame Oti juhtimisel kõrkjaid, mis tunduvalt üle meie pea, nagu bambusevõsa. Ühe võsase kivihunniku juures arvab Viff, et peaks vist veidi vasakule hoidma, Ott aga läheb otse. Kui Tõnu siis tema taga sammuva Eriku käest küsib, et kuhu ta siis minema peaks, ütleb Ott eest “punkt”. “Nii ma arvasingi”, kommenteerib Erik napisõnaliselt :).

KP 35 on juba tõeline “Läti punkt”, kus ainus info, mida fotolt saab on punkti suund ja kaugus. Esimese kivihunniku otsas selgub, et korraldajad on punkti täiesti ebalätilikult kõrgele riputanud ja see särab üle võsa ja kõrkjate.

Rattaetapil tagasi võistluskeskusesse sõidab teeme pisikese rajavaliku vea ja Nike ACG sõidab meil eest. Ilmselt aga arendavad nad veidi liiga suurt kiirust, igatahes on Tõnu ronimisseina juurde jõudes nii väsinud, et Otil pole eriti keeruline tast mööduda. Finišeerime üldjärjestuses kolmandana ja segavõistkondadest, sel aastal traditsiooniliselt esimestena :). [tulemused]

NB. Kõikide tekstis kasutatud suurepäraste piltide autor on Assar Jõepera.

ilusaid hellitusnimesid

Vägisi võtab suu muigele, kui selline silt vastu tuleb ... siis kusagil Kaunase ja Alytuse vahel.

Maare kööginurk: tomatisupp vol2

Siin ükskord kirjutasin tomatisupist. Täna tegin seda suppi jälle. Aga seekord oli põhimaterjaliks esmaspäeva õhtul Rapla vanematekodu kasvuhoonest korjatud tomat. Kodutomat – selle vastu ei saa miskit. Ei mingit tomatimahla ega puljongit lisaks: puhas sibul, küüslaauk ja basiilik – kuumutatud võis ja natukeses oliivõlis ning sekka siis kodukasvuhoonest korjatud tomatid… tulemus on suurepärane! Külmalt meenutab maitse täiesti kunagi Madridi restoranis söödud ehtsast gazpachot – ehkki tegelikult õigel sellenimelisel supil käib vist sees veel natuke kurki ja paprikat. Muuseas, Madridi supermarketites sai gazpachot osta valmistehtult tetrapakendites ning isegi McDonaldsi kiirtoidurestoranides on see supp saadaval. Siit muidugi idee: miks mitte Eestis müüa näiteks kama sarnasel viisil.. vähemalt soomlaste seas oleks kindlasti sellenimeline roog populaarne:)) A jah, minu supis andis koriander (Balti jaama turult)  natuke aasiapärasemat maitset juurde.

Üldiselt peab mainima, et vist olen vanaks saanud:) Igastahes olin väga rahul, kui lahkusin Raplast suure kastitäie aiasaadustega: lisaks tomatile suvikõrvitsad, türgi uba, peedid, porganid ning muidugi õunad/ploomid. Rääkimata purkidest õunamahlaga, tädi Viivi spetsialiteedi aspiriiniga sisse tehtud kurkidest ja suurepärasest suvekõrvitsa- paprika ja porgandi hoidisest.

ühe saeveski lugu

Paikuse Saeveski palgisorteerimisliin15.03.2002 …

… ja 14.03.2005 …

… ning 01.09.2009.

Oktoobris 2008 sulges uksed kümme aastat töötanud Paikuse Saeveski – seadmed jäid seisma ja roostetama. Nüüd on seadmed kindlalt konteineritesse pakitud ja alustamas pikka teekonda mustale mandrile. Jääb vaid loota, et mustad neegripoisid neisse heaperemehelikult suhtuvad ja ostust rõõmu tunnevad. Maha jäävad tühjad platsid ja nukrad vundamendid, igatsemas taga ilusaid aegu, kui siin mürisesid autod ja müdisesid kukkuvad palgid.

Il Gallo Nero

Pühapäeval, pärast seda, kui olime endid Maare ja Jaaguga AHHAA teaduskeskuses oimetuks mänginud ning mina näinud ära ka kurikuulsa vabadusesamba, siis mõningase arutelu tulemusena maandusime Il Gallo Neros.