Alar Siku IV Matkaseiklus

Reede õhtuks jõudsime, marsruudil Tallinn – Rapla – Viljandi – Pikasilla – Otepää õhtuks väikese Munamäe puhkekeskusesse, kuhu Rain ja Kaisa majakese olid broneerinud. Nii sai laupäeva hommikut kasutada kasulikult – magada, selle asemel et hirmvara sõitma hakata. Aga kell kümme olime igatahes Võrus, Roosisaarel ja kell üksteist stardime võistlusele.

Võistlus oli väga huvitav – kõik etapid olid tehtud valikorienteerumisena, kus etapi algul antakse kaart, millel punktid, mis tuleb läbida vabalt valitud järjekorras. Kaardina oli kasutusel Eesti Põhikaart mastaabis 1:20 000.

Alustasime jooksuetapiga Võru linnas, kus põnevuse lisamiseks olid punktid pandud võistluse sponsorite esindustesse – nii sai jooksuetapil külastatud näiteks Favora tanklat, Võhandu trahterit, õlletuba „Õlle 17” jne. Oleks veel õlletoas ka õlut pakutud, siis oleks minu õnn küll täielik olnud – nimelt oli see võistlus minu jaoks esimene liigutamine pärast Leedu seiklusvõistlust (kui mitte arvestada ebaõnnestunud katset vallutada Bobotov kuk). Aga lõpetasime jooksuetapi napilt enne ülitugevaid võistkondi MYRACARU 2 ja Tirijad, ning jätkasime kanuul.

Kanuuetapp oli selle võistluse kõige huvitavam etapp, kus väga palju erinevaid, võrdseid variante ja parimat varianti ei teadnud ilmselt rajameister isegi. Ilmselt ei olnudki ühte, parimat varianti, kuna võistkonnale, kelle tugevam külg on sõudmine sobis paremini üks variant ja võistkonnale, kes tahtis joosta (ja kanuud kanda) jälle teine. Meie näiteks sõitsime kanuuga piki Võhandu- ning Vahajõge Tamula järveni ja käisime siis joostes kolmes punktis – väga hea variant, mille ainsaks miinuseks oli see, et Vahajõgi oli väga madal ning kinnikasvanud, mis aeglustas tunduvalt liikumiskiirust. Etapi lõpetasime kohe kahe MYRACARU võistkonna järel.

Jalgrattaetapi suurimateks elamusteks olid muidugi leidmata (hiljem selgus, et vales kohas olnud) kontrollpunkt Verijärve ääres ning lisaülesanded – toru täitmine veega, et sealt pall kätte saada, rõngaste täpsusviskamine jne. Ja kui me siis jalgrattaetapi lõpetasime, selgus, et sellega võistlus veel ei lõppe, vaid tuleb lahendada veel trilemma – läbida lisakontrollpunkt vabalt valitud vahendiga, joostes, kanuu või jalgrattaga. No trilemmat tegelikult ei tekkinud ja kõik võistkonnad valisid jalgrattavariandi.

Lõpetasime võistluse teise kohaga võistkonna MYRACARU 2 järel kes, nagu selgus, olid võtnud vales kohas olnud punkti nii, et ei saanud arugi et see vales kohas on (häbi Ott! :)), ning edestasime napilt Haanja Rattaklubi võistkonda HRK Kerekunnu. Täpselt sama tugeva tulemusega lõpetas naiste seas võistkond KAM, kes kordas oma eelmise aasta saavutust.

Ning pärast võistlust siis saun ja Heigo sünnipäev ja muu – venis mõnel vist sujuvalt hommikuni.