linnamõtteid metsa kaasa ei võeta...

...on tänase teisipäevaku järeldus. Päevak ise oli suhteliselt urbanistlik- militaristlikus Männiku metsas, kuid linnamõtteid ei tahtnud ka seegi mets. Alguses tundus rada suhteliselt lihtne ja oli ka. Vanade sõjaväerajatiste vahel, seal kus korra ka Hansapanga tervisejooks toimus. Vaid kaks punkti asusid eemal metsavahel. Kuid just nende kahe punkti võtmisega läks mul kõvasti aega ja edasi tagasi jooksmist. Ikka täitsa mööda jooksin ja korra juba plaanisin allaandja näoga metsast välja lontimist, kuid siiski jätkasin. Siis veel lõi kramp labajalga ja jalanõu hakkas hõõruma, nii ma seal siis tasapisi liipasin. Tulemuseks kulus 5 km raja võtmiseks üle tunni.

Mõnikord on mul joosta kohe kuidagi eriti raske, jalgade küljes on nagu telliskivid. Ja selline päev oli täna siis jälle. No mitte ei liikunud edasi. Ei tea, kas süüdi oli umbne ilm või linnast kaasa võetud mõtted, mis pea pulki täis ajasid. Ilmselt mõlemad. Metsas aga nägin ühes kohas väga huvitavat pilti - raba taga raagus kuused- männid, mis asusid nagu udu sees. Peaaegu nagu mingis õudukas... Tegu ei olnud siiski minu nägemusega, vaid nagu koju sõites selgus, oli terve Tallinn nagu udu sees. AK tõi asjasse selgust: Venemaa metsapõlengute suits ulatub siiani.

Mõtlen siis linnamõtteid edasi. Tulevikku suunatud vestlus viis täna ootamatule vaheetapile... Võib olla on nädalalõpuks selgus käes. Et siis vaatan, kas nii sobib mulle paremini.