häda ja viletsus
Tänane plaan oli osaleda Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 17. etapil, Ülemiste metsas. Noh, osalesimegi – mina jooksin ühe ringi ja alustasin teist, kui mulle kõndis vastu üliõnnetu maare, kes oli õnnetult jäänud jalgupidi mingi rauast juraka taha ja kukkunud. Lõhki olid mõlemad peopesad, vasak küünarnukk, ja külg. Nii saigi spordiõhtust ravitsemisõhtu :(.
Maarel oli vist ikka väga valus, sest seda ei leevendanud isegi rumm. Viimases hädas saime mõningast leevendust maare õde Pille antud soovitustest, ning oma osa valu unustamisel oli ka vaadatud filmil – „Lotte Reis Lõunamaale”.
[updated by maare] uskumatult valus oli jah, poleks uskunudki. tänagi istun peamiselt ühe külje peal ja klientidele kättpidi tere ei anna. igaljuhul teine kord valin mõne muu, vähem valusa viisi tselluliidi vähendamiseks kui seda on mahariivimine mööda kruusateed :)
pärast kodus veel arutasime, et kui selline asi oleks näiteks Xdreami rajal juhtunud, oleks ilmselt põlved puhtaks kloppinud ja edasi jooksnud. pärast oleks juba ära unustanud. aga kuna võistlust ei olnud, siis oli aega hädine olla .. kohe täiega ..
labels:
sport
2 comments:
Seal raja alguses oli tõesti tee täiteks toodud kunagi ehitusprahti (vanad tellised, armatuur, betoonitükid) ning pidi tõesti pidevalt jälgima, kuhu astud, et kasvõi jalga mitte välja väänata.
Ise ravitsesin enda kurguvalu peale jooksu kodus rummikoolaga, igaks juhuks doseerisin veidi rohkem, et tagada parem ravi ;)
Tegelikult ongi sellised naha mahariivimised uskumatult valusad. Lapsepõlves ajas mind seepärast tõsiselt vihale isa lohutus "ah, ainult marraskil!" - see oli ALATI palju valusam kui mõni tõsisem haav, mille pärast aga kõik sebisid ja jooksid ja hoolitsesid :)
Post a Comment