Puhas tervis

Täna proovisime ära, mitu meetrit tõusu teeb üks Kalamaja surnuaia ring. Heiti udupeen pulsimõõtja-randmekompuuter (nõme sõna, eks) näitas, et ühe ringi peal (noh selle kõige suurema, mis algab kohe kellatornist ja läheb pargi kõige tagumist serva pidi kuni teeb pargile ringi peale) oli keskmiselt 5 meetrit tõusu, mis tähendab siis, et 4 ringi peale kokku 20 meetrit. (mina tegin kolm ringi). Selline laisa inimese jooksuots, kui mujale ei viitsi või pole aega minna. Täna me ei viitsinud ja tegelt polnud aega ka, sest Anu (kõrgharidusega blondiin, kes Heitit minu lahkel loal meie toas masseerib) lubas tulla pool seitse ja nii ei oleks me kuhugi sõita jõudnud.

Muide, kes ei tea, siis Kalamaja surnuaed on tegelikult park, mitte enam surnuaed, juba 1960ndatest aastatest alates. Aga enne oli küll ja kellatorn on ka säilinud, kunagi isegi natu restaureeritud. Lugesin selle kohta ka Robert Nermani raamatust "Kalamaja ajalugu", aga näe, praegu ei leidnud seda kohta üles. Üldse, on see üks väärt raamat lugeda, kohati küll liiga faktirohke (et noh, kes millises majas elas) aga kalamaja elanikele peaks see olema ikka täitsa kohustuslik lektüür. Ei oska praegust ju ette kujutadagi, et praeguses kolemõttetus (mitte enam kauaks loodetavasti) Kalarannas asus kunagi vilgas Kalaturg ja merel olid lahedad supelusmajad. Ja suvemõisad ning vürtspoed ja muu selline oli siin kõik olemas. Ma võin raamatut laenata, kui keegi Kalamaja elanik huvi tunneb.

Aga see oli mul sellekevadine esimene jooksuots, viimati lippasin ilma suuskadeta Winter Xdreamil aga see oli jaanuari lõpus, niiet ammu. Seega, jalad olid roostes ja see kolm ringi alustuseks täitsa paras. Ja noh, pärast jooksu, siis tuli Anu ja edasi oli juba puhas mõnu.:)