Suusatundidest koolis

Alguses mõtlesin kirjutada kommentaari Kaja postitusele, aga kuna kirjatükk läks liiga pikaks, siis otsustasin oma mõtted siia kirja panna.

Mina kuulun sinna leeri, mis toetab suusatamise algõppe kohustuslikkust koolis. Seda just põhjusel, et kui koolis lastele suusatamist “nuusutada" ei anta, ei saa väga tõenäoliselt paljud lapsed/noored üldse kunagi suusarajale. Seda isegi peredes, mis muidu nii väga spordikauged pole: vanemad käivad vähemalt spordiklubides trennis, tennist mängimas vms. Suusatamine jääb siiski paljude Eesti perede aktiviteedikavast välja – vaatan seda kas või tuttavate seas, kellega tööga seotult kokku puutun: paljud käivad siiski trennis ja liigutavad ennast regulaarselt aga isegi tänavusel talvel on suusaradadel liikujaid on neist võib olla heal juhul rohkem kui ühel käel sõrmi.

Ma ei saa nõustuda ka siin jällegi viidatud Kaja jutu kommentaarides toodud paraleeliga jalgrattasõidu ja rulluisutamisega. Pilk ümberringi näitab, et vähemalt jalgrattasõitu peetakse siiski loomulikumaks liikumisviisiks kui suusatamist ja tihtipeale ostetakse lastele pigem jalgratas või rulluisud kui suusad. Seda ilmselt ka puht pragmaatilistel kaalutlustel, sest suusatalve on viimasel ajal ikka suhteliselt vähe olnud, samal ajal kui jalgratta või rulluisuga ikka sõita saab. Pealegi sõidavad lapsed/noorukid ratta või rulluisuga ka puhtalt niisama, näiteks koos sõpradega, samas ei ole ma eriti kuulnud, et keegi lastest/noortest sõpradega n.ö õuesoleku ajal suusatamas käiks.

Lisaks on suusatamisega alustanutel hädasti vaja saada veidikegi tehnika osas algõpet, mida kogenud kehalise kasvatuse õpetaja suudab kindlasti paremini edasi anda. Nojah, kui jälle viidata rattasõidule või rulluisutamisele, siis ka seda on vaja õppida, iseäranis oleks tore saada pidurdamise jms koolitust rulluisutajatel…

Mina käisin koolis Raplas ja meil olid suusarajad kohe kooli juures ning kuhugi kaugemale minema ei pidanud. Samas, kuni põhikoolini käisin koolis asula teises otsas ning tõesti oli ebamugav suuski bussis tarida. Kuid kui suusatunnid olid lähestikustel päevadel, siis oli võimalik jätta suusad kooli juurde suusakuuri, seega ei pidanud neid ka igal päeval vedama ning minu mäletamist mööda olid suusatunnid võimalusel seatud nii, et toimuks lähestikustel päevadel ja vähemalt kaks tundi järjest, et ei peaks igal päeval suuski vedama ning oleks aega tundi alustada ja lõpetada (aga ma muidugi käisin nn spordiklassis kus oli mingitel aastatel ette nähtud ka 8 tundi kehalist nädalas).

Ebameeldiva mälestusena meenub see, et suusatunnid olid teinekord keset päeva ning peale rassimist puudus võimalus end korralikult pesta, sest kooli riietusruumi dušširuum oli sel ajal täiesti amortiseerunud (kehtib põhikooli mälestuste osas, keskkoolis käisin juba uues, vastavatud koolimajas). Selle nurga alt on peale koolipäeva toimuvad suusatunnid igal juhul mugavamad. Samamoodi kui õpilased, peavad ka õpetajad ju suusaradadeni reisima, kuigi jah, nemad, vastupidiselt õpilastele võivad ise autoga kohale sõita.

Nii, et argumente on nii ja naapidiseid selles osas, kuidas neid suusatunde korraldada. Kindlasti jääb lastel suusatamisest parem mälestus kui seda teha nn kooliväliste suusapäevadena, aga see nõuab üksjagu kulutsi. Väga toredaks ettevõtmiseks on aga Suusaliidu poolt pakutav Suusabuss, mis tuleb soovitud kohale,  kaasas treener ja 30 paari suusavarustust. Hinnaks tuhatkond krooni päevas,  mis on ikka ütlemata väike hind minu meelest.