pan kevadel külas

See nädal algas väikese tööreisiga: lumisest Tallinnast vihmasesse Riiga ja sealt vihmamärga Berliini. Kui Riias oli veel vaid +5 soojakraadi, siis Berliinis oli juba meeldivalt soe, termomeeter näitas +13° C ja lumest polnud märkigi.

Autorendis annab tütarlaps meile valida: kas Citroën, Opel, Ford või Mercedes-Benz – mõtleb siis natuke ja uurib, ega me juhuslikult Poola ei lähe. Saanud vastuseks, et just sinna on meil plaanis minna, lisab kiiresti, et siis Mercedest ei saa. Valin siis Fordi ja tütarlaps vormistab kiirelt paberid ning annab autovõtmed. Alles autoparklasse jõudes ja võtit täpsemalt silmitsedes avastan, et ohoo – küsi, mis autot küsid – saad aga ikkagi Opeli. Tagasi vaidlema kah ei viitsi minna.

Kuna meist mittesõltuvatel põhjustel tööd teha liiga palju ei õnnestunud, siis tutvusime kohaliku linnaga ja tiksusime hotellis. Veelgi halvem oli asja juures see, et hotellis puudus ka interneti ühendus, ehkki skype lasi kohati välisilmaga suhelda.

Suhtlemisest veel nii palju, et kahe päevaga leidsime peaaegu ühe kohaliku, kes purssis veidi inglise keelt. Kaks päeva mittemidagitegemist on igatahes tunduvalt raskem, kui kaks päeva töötegemist.

Eriti valus oli tagasitee, +17 soojakraadiga rohetavast Berliinist saabuda +5° C Tallinna.