dokumentideta võõras linnas

Kui päris aus olla, siis pole tegemist linnaga, vaid mingi alevi tüüpi asulaga (vene keeles посёлок городского типа), kus elab umbes 8 000 elanikku. Dokumente, ehk siis passi tõepoolest ei ole, see on juba teist päeva kusagil registreerimislauas. Aga lisaks passile pole ka ühtegi isiklikku asja peale arvuti.

Teisel katsel jõudsime Irkutskisse, aga seal selgus, et meie kotte, mille kohta Moskvas kinnitati, et kõik on korras, Irkutskis ei ole. Pärast mõningaid asjaajamisi ja paberite täitmisi (sellised kollakal paberil, igivanad ja kortsus blanketid – tuli välja, et oskan veel isegi vene keeles ja käsitsi täiesti vabalt kirjutada) lendasime edasi ilma kottideta. Lennukiks saime seekord ajahambast räsitud AN-24B ning poolteist tundi hiljem olime juba Ust-kutis, ajaloolises BAM-i alguspunktis.

Veel kakssada kilomeetrit ehk kolm tundi taksoga mööda autobami ja olimegi külakeses, nimega Magistralnõi. Esimene peatuskoht, klubi nimega 2 korda 2, kus olime sunnitud õhtusööki alustama viina ja toostidega. Seltskond oli rahvusvaheline, selleks, et kõik jutust aru saaksid, tuli see tõlkida vähemalt vene-, inglise- ja hiina keelde.

Eile saime teada, et meie kotid on jõudnud Irkutskisse ja meil on lootust neid millalgi näha. Kotis on mul küll ka spordiriided, aga ma polegi enam nii kindel, et ma siin niiväga sörkima tahan minna. Nimelt maeti eile naisterahvast, kes mõned päevad tagasi oli läinud autotee ääres põõsastesse asjatama, ja siis autojuhi silme all karu poolt tükkideks rebiti. Karu nägemine ei olevat siin haruldane.