teravaid elamusi

Eile, pärast pika tööpäeva lõppu helistasin tehase sakslasest direktorile ja küsisin, et mis kell mind järgmisel hommikul peale korjatakse, et õigeks ajaks Ust-Kutti, lennukile jõuda. “Ups” ütles direktor, tuli välja, et auto tellimine oli tal ununenud. Õnneks sai see väikeste jõupigutustega korda aetud ja auto hommikul poole viieks tellitud.

Läksime direktoriga minu lahkumise puhul õhtusöögile. Ühel hetkel küsis Raivo nagu muuseas, et kas ma ikka passi sain kontorist kätte. Mul pidi ehmatusest õlu kurku minema – kell on juba kümme õhtul ja kontor kinni, ning juba hommikul kell pool viis korjatakse mind autosse … ja minul pole aimugi, kuskohas mu pass parajasti on … Direktor helistas oma tõlgile ja kümnekonna minuti pärast oli õige inimene leitud ja teel kontori poole.

Kontoris sain küll passi, aga selgus, et minu registreerimine on tegemata. Palusin siis memmel minu migratsioonikaardile tehase tempel ja oma allkiri kirjutada. Memm oli täiesti hämmingus ja ennustas, et sedasi maksan ma Moskvas paremal juhul trahvi, aga tegi siiski nagu palutud.

Täna hommikul hakkasin siis tulema. Kui Moskvas pidi olema mul kahe lennu vahe kaks tundi, siis Aeroflot suutis oma Irkutsk – Moskva lennuga tund aega hilineda nii, et kui lõpuks Šeremetjevos terminali pääsesin, oli Riia lennuki stardini jäänud 40 minutit. Lootus kadunud, tegin kohusetundest siiski korraliku spurdi D-terminalist F-terminali ja olin 30 minutit enne lennuki väljumist check-in laua juures … ning oh imet – mõne hetke pärast saingi pardakaardid.

Ja kõige tipuks pääsesin isegi Moskva passikontrollist oma registreerimata migratsioonikaardiga läbi, piirivalvur vahis vist rohkem minu higist leemendavat nägu, kui dokumente.