APEX, Interlaken, enne võistlust

APEX-ist on möödas juba mitu head nädalat, aga muljed võistluselt keevad senimaani sees ja ootavad kirjapanemist. Püüan siis vana võla kompenseerida enne, kui mälestused ununevad.

Õnnelikult Interlakenisse jõudnud, alustame tasapisi ettevalmistustega võistlusteks. Veel õhtul pakime lahti (või – pigem kokku) oma jalgrattad.

Esmaspäeva varahommikuil teeme jalgratastega kerge linnatiiru ning ostame ühte, teist ja kolmandatki. Mina olen sunnitud ostma muuhulgas ka lühikesed püksid, sest millegipärast leian oma kotist ainult võistlusriideid ja mitte ühtegi riideeset vabal ajal selga panemiseks.

Hoolimata sellest, et meie jalgratta varuosade ladu annks silmad ette nii mõnelegi kauplusele, näevad võistkonnakaaslased kurja vaeva, et tellida jalgrattapoest veel Kati rattale tagavara piduriklotsid ja “korvake” – vidin, mis on käiguvahetaja ja raami vahel. Lisaks ostame lugematul hulgal suruõhuballoone, ketiõli ja mida iganes … siinkohal peaks mainima ka seda, et kogu võistluse jooksul sai kogu sellest varuosade ja tarvikute hulgast kasutatud ainult ketiõli, kõik ostetud suruõhuballoonid rändasid prügikasti, kuna lennukisse neid võtta ei tohi.

Lõunast hakkab meil suurem varustusega tegelemine. Tunnen ennast korduvalt täieliku amatöörina, kui minu võistkonnakaaslased varustust lahti pakivad. Kotidest tuleb välja umbes kuus Lupine-t koos viieteist akuga, nagu läheksime mitte neljaks päevaks, vaid neljaks nädalaks seiklema. Kapten Tuomas peab mulle pika loengu riietest ja nende kaaludest, nuun spordijookidest ja kõigest muust. Kõige muu alla käib ka veepuhastusvahend … ja seda Šveitsi mägedes. Kõigele lisaks tõmban oma aktsiaid alla sellega, kui toidu kõrvale õlut võtan.

Teisipäev, päev enne võistluste starti, algab kohustusliku varustuse ettenäitamisega võistluskeskuses, mille järel saame kaardid ja legendiraamatu. Kati ja Tuomas lähevad poodi toitu kokku ostma, meie Mikkoga alustame raja planeerimisega.

Kella kuueks, võistluste piduliku alustamise ajaks on meil liikumisteekond planeeritud, kaardid kiletatud ja ka kogu varustus koos. Kusjuures Mikko ja Tuomase pakitud toidukogused ületavad mõlemad minu oma umbes kolmekordselt.

Polegi muud, kui veel võistluste avamine, kus võistlute pealik, Stefan peab avakõne, tänades nii sponsoreid, sportlasi, kui ka vabatahtlikke abilisi võistluse korraldamisel. Ja abilisi on tulnud kokku pea igast maailma nurgast.

Võistluste avamisele järgneb veel captains meeting, aga midagi eriliselt põhjapanevat kapten Tuomas sealt teada ei saa.

Õhtul, kui võistkonnakaaslased endid magama seavad, hiilin vaikselt välja ja lähedalasuvasse Iiri pubisse, kus luban endale ühe salajase õlle.