APEX, Interlaken, proloog

Võistluspäev algab vara, äratus kell pool seitse, et süüa hommikust ja olla pea esimesed vahetusalasse mineva varustuse kaalumisel. Selgub, et meie ja korraldajate kaalud on ühtemoodi täpsed – kolme koti kogukaal on täpselt lubatud 80 kilo ja ka sõudmisvarustuse kott on täpselt 15 kilo, nagu lubatud.

Võistkonnad jaotatakse numbrite alusel nelja gruppi ning eskorditakse seejärel stardipaika. Peaks mainima, et meil ei lähe just eriti hästi, saame proloogiks endile alad, järjestuses rafting, kickbike, jooks ja jooks. Kui lisada siia, et ka võistlus algab kümnekilomeetrise jooksuotsaga, siis kolm jooksu järjest pole just kõige meeldivam variant.

Kell 10:00 antakse start võistkondadele, kes lähevad jooksu ja tõukerattaetapile, raftingu korraldajad võtavad asja suhteliselt rahulikult ja asuvad meile varustust välja jagama.

Saame kalipsod, saapad, kiivrid ja vestid, viiakse läbi põhjalik instruktaaž, pärast mida pakitakse meid bussi ning sõidutatakse raftingu stardipaika. Raftingu korraldajatel tundub aega palju olevat, saame pikalt oodata enne, kui jõele pääseme.

Jõgi ise … no alguse osa on peaaegu huvitav … aga sealt, kus kell käima lüüakse algab täiesti sile jõgi. Lisaks ärritab mind see, et nn. “giidid” pakuvad meile oma arust põnevat võistlust, pideva kohavahetusega, kus kord üks ja siis jälle teine paat juhitakse kiiremasse voolu. Võistlejad samal ajal pingutavad paatides … ja mitte just vähe.

Kui iga ala peale on planeeritud 1.5 tundi, siis meie jõuame rafting-ult tagasi veidi alla kahe tunni möödudes stardist. Pärast seda hakkab korraldajatel kiire.

Meie teine ala, paaris kickbike, kumbki paar kaks korda. Teeme plaani, et mina sõidan koos Tuomasega esimesena ning seejärel Mikko ja Kati. Jõuame esimestena ratasteni ja suundume ringile. Algul rahulikult, aga kui Quechua.com mehed meile järgi jõuavad, siis suurendan veidi tempot. Kui vastan ühe mehe küsimise peale, et ma pole Soomest, vaid Eestist, siis ütleb mees, et ta teab Otepääd väga hästi, käib seal iga aasta laagris. Nüüd olla alles kuu aega tagasi tulnud Falunist, kus Prantsuse suusakoondis olevat olnud.

Mõne aja pärast viskan pilgu üle õla ja märkan, et Tuomas on silmapiiril juba üsna pisikeseks muutunud. Võtan hoo maha ja ootan Tuomase järgi, lõpetame oma esimese vahetuse kolmandatena, Quechua.com-ist poolteist minutit hiljem.

Kati ja Mikko sõidavad hästi, hoides kohta. Teisel ringil on Tuomas vist veidi väsinud ja nii kukume veel ühe koha, mida ka Kati ja Mikko tagasi sõita ei suuda.

Kaks viimast, jooksuetappi, on puhas töö. Esimene kuuesaja tõusumeetriga, teisel lausa 700. Oleme kokku leppinud, et kuna ees on veel õige mitu tundi võistlemist, siis võtame asja rahulikult.

Otsustan teiste elu veidi kergemaks teha ja 50 meetrit enne esimest kontrollpunkti teen mõned kiiremad sammud, et säästa sellega teistel mõned jooksumeetrid. Mõned meetrid saavad säästetud, aga seepeale antakse jõudude tasakaalustamiseks minu selga ka Kati seljakott, ning ülejäänud proloogi saan läbida kahe seljakotiga.

Jooksuetapid mööduvad minu jaoks suhteliselt kergelt. Ainus viga, mis teen on see, et panen esimesele jooksuringile liiga paksud sokid ning järskudel laskumistel vajub varvas jooksukinga ninasse. Tulemuseks on juba esimese ringi järel ärataotud vasak suur varvas, millelt küüne eemaldumine on nüüd ainult aja küsimus.