Xdream, seekord Läti moodi

Istun Kopenhageni lennujaamas ja kirjutan Xdream muljeid. Kõiges selles on süüdi Karli, võistkonnast Salomon ACE Team. Lugu ise on järgmine:

Teieipäeval helistab mulle Karli ja küsib, et kas ma ikka kavatsen seekordsest seiklusest kirjutada. Kuna selline plaan mul tõesti korraks mõtetest läbi käis, siis vastasin jaatavalt, mispeale Karli uurib, et kas ma oleksin huvitatud ka tema kommentaarist “kurikuulsa” rattapunkti otsimisel. Milles küsimus – praeguse hetke füüsiliselt tugevaim Eesti seiklusvõistkond, kellel sellest hoolimata pole õnnestunud veel sel aastal etapivõitu saada – otse loomulikult tahaks teada, mida nad metsas teevad (ja kuhu on jäänud võit). Kui Karlilt tema kirjatüki kätte saan, siis on seal kaaskiri, milles Karli teatab, et sattus vähe hoogu ja kirjutas paarist seigast lisaks.

Siin see on, Kadarbiku Kanged, kuhu vahele lisatud Salomon ACE Team kommentaare:

Seekordne Xdream algab minule Arhangelskis, kui neljapäeva hommikul selgub, et seoses Arhangelski ümber lõõmavate põlengutega, Arhangelski lennujaam lennukeid vastu ei võta. Õnneks saadakse lõunaks siiski olukord niipalju kontrolli alla, et minu õhtune lennuk väljub juba peaaegu õigeaegselt ning reede varahommikul olen kenasti kodus.

Reede õhtul oleme juba Orissaares, kus testime Tiiduga oma valmisolekut öiseks etapiks Illiku laiu päevadel – sellel etapil jään Tiidule kõvasti alla.

Laupäeva õhtul rivistub Orissare staadionile paarsada seiklejat, et täpselt 22:00 alustada ulja jooksuga, rulluiskudel, üle staadionimuru. Õnneks pole murujooksu palju, ning edasi jätkame juba mööda siledat asfaltteed. Teel esimese kontrollpunkti poole lisavad rulluisutamisse põnevust mõned “toredad” kaasvõistlejad – mõni üritab oma rajale kaasa võetud  suusakeppidega kaasvõistlejate silmadele pihta saada, teine jälle sul küljelt jalgu alt sõita.

Siinkohal tahaks eraldi tänada Laurit, kes enne esimest punkti oma õlga mul taskaalu hoidmiseks lubab kasutada, kui pidurdamisel järsku kurvi tekib mul kergeid raskusi. Teatavasti pole pidurdamised ja järsud kurvid mitte just minu lemmikelemendid rulluiskudel.

Teel teise punkti tekitab segadust ja ka mitmeid ohtlikke olukordi rajameistri poolt planeeritud “lisapaunake”. Ott ja Viff suudavad paunale keerata, minul see aga ei õnnestu, sest liiga palju uisutajaid on paremal otse sõitmas. Jätan pauna vahele ja ootan Oti-Viffi järgi. Rulluisuetapi lõpetame “tänu” lisapaunale, kolmeminutilise kaotusega liidritele.

Kanuuetapp – Ott majandab kaardiga ning lisaks on korralik rivi võistlejaid ees ja vigu teha raske. Ott, kogenud orienteerujana on siiski korralikult kaardis ja kui kogu kanuude rivi seitsmendast punktist joonelt kaheksanda poole suundub, siis teatab Ott, et meie läheme ringi. Meie Viffiga vastu ei vaidle ja oma rõõmuks näeme, kuidas alles enne kaheksandat kontrollpunkti saavad meid uuesti kätte liidrid – MULTISPORT.FI ja Team VAUDE Matkasport.

Rattaetapi alguses on meil väikesed võistkonnasisesed eriarvamused, millised punktid läbida – mina jään Oti-Viffi vastu arvulisse vähemusse. Esimesed kaks rattapunkti võtame suhteliselt valutult, kui mitte arvestada seda, et kui esimese punkti lõpuosa jookseme, siis väänan oma jalga sellise raginaga, mis vist Orissaarde välja kostab. Järgnev kilomeeter möödub minu jaoks pimeduses, siis annab valu õnneks veidi järgi ja hakkan jälle aru saama, mis toimub.

Oma kõige suurema (ja peaaegu ainsa) vea sellel võistlusel teeme kolmanda, kaardilt vaadates kõige lihtsama kontrollpunktiga, kuhu mina tahan minna paremalt, aga Ott, taktikuna vasakult. Tegelikult oleks Oti variant õigem, kui … kaart veidikenegi tegelikkusele vastaks. Kahjuks aga seekord “oleksid” ei kehti kui üritame korduvalt ja tulutult erinevatest kohtadest punkti poole suunduvat rada leida.

Teised, meiega koos haake tegevad võistkonnad lõpuks loobuvad, meie otsustame siiski otse läbi metsa murda ja jõuamegi viimaks punkti. Punktist tagasiteel leiame mingi aimatava raja, mis aga meid nii salakavalalt üle tuldud tee viib, et kui lõpuks endid kaardil paika saame, oleme oma jalgratastest väga kaugel. Kokku kaotame punkti ja jalgrataste otsimisega umbes 50 minutit, ning etappi lõpetades oleme langenud 27-ndale kohale, kusjuures meid edestavad ka kaks naiskonda kolmest, kes üldse rajal.

Karli: Rattavaliku teise punkti liigume kolmevõistkonnalises rongis. Natuke enne kontrollpunkti tuleb tagasisõidul vastu Team VAUDE Matkasport. Agressiivselt ja esimestena. Seda on mulle vaja – vahe on vaid mõni minut ning niisuguse ärritajaga saab eelmise nädala 24h rogaini EM-st tingitud uimasuse kõrvale lükata. Lootsin enne võistlust, et ühisstart paneb adrenaliini liikuma, nüüd võistluse kolmandal tunnil see lõpuks juhtubki. Võitlusind hakkab tagasi tulema.

Viimasesse punkti minekuks on valida kahe võimaluse vahel – paremalt väikese tagasisõidukaarega ringi või vasakult metsateed pidi otse punkti. Otsustan viimase kasuks. Sõidame suurelt teelt lahkuvalt esimesest teeotsast mõned meetrid mööda, peatume ja keerame tagasi. Kadarbiku Kanged ja GO Reisiajakiri tulevad samale variandile. Väga hea, seltsis segasem, jõuan mõelda. Pärast selgub, et see lühike nõrkusehetk – initsiatiivist loobumine ja teistele lootmine – määrabki 11-tunnise võistluse tulemuse.

Liigume ilusti maja juurde, mille taga peab algama täpselt 56-ndasse kontrollpunkti kulgev metsarada. Ületame aiad, sulgeme väravad ja oleme ründepunktis. Ees on ilus roheline ühtlane võsa, ilmselt püüavad kõik ette kujutada, kust tee täpselt algab. Ott juhatab vägesid ja teatab, et proovida tuleb siit. Jätame rattad aia najale, sest nendega ei ole tihnikus midagi teha. Kohe on tulemas väike 1 000 m sinna ja sama palju tagasi jooks. Ott ja Heiti murravad esimestena võssa, liigume hanereas järgi, et peagi tagasi keerata. Siin pole küll kunagi mingit teed olnud. Ott ei heitu ja proovib järgmise põõsa tagant. Juba pisut nõututena tuleme uuesti tagasi. Ott veenab meid, et koht on õige ja rada peab algama siit. Üritame jälle. Kolmest konkureerivast tiimist on saanud ühtne löögirühm, juhtimistasandid on kiiresti ümberformeerunud ning vägesid juhib üks ja ainuke liider – autoriteetne Ott. Võsa on tihe ja kilomeetrine suuna „jooks“ ilma metsarajata ei ole mõeldav.

Vanameister ei mõtlegi alla anda, kogu aeg proovib, juhendab ja innustab. Julgustab kahtlejaid (Viivi ja mina: „võib-olla see ikka ei ole õige maja?“ – „On küll, näe, lagendik on ka siin samas!“) ning surub maha vastuhakkajad (Marek ja mina: „Lähme tagasi ja ratastega ringi!“ – „Ei, siit peab läbi saama!“).

Korraks tundub, et pealiku entusiasm hakkab raugema ning üleüldine nõutus maad võtma. Järsku ilmuvad keset kõige tihedamat võserikku kuskilt külje pealt välja Erik-Tiit-Lauri, rattad õlal. „Kas saite punkti kätte?“ – kõlavad ahned hüüded. Erik vastab asjalikult: „Ei, ei saanud“ ning meile suurt tähelepanu pööramata kaob kolmik edasi ragistades parempoolsesse rohelusse. Liigume aia poole tagasi, kui Ott järsku hüüab: „Tegelikult oli Erikul punkt käes!“.

„Jah, muidugi! Tulid nad ju punkti poolt ja läksid vastassuunas! Kurat, veel üks kavalpea!“ – vannun endamisi. Võitlussalk tormab uue innuga tihnikut murdma ja rada otsima, aega on kulunud juba üle mõistuse, me lihtsalt peame selle punni kätte saama.

„Erik võib küll emotsionaalne olla, aga ta on ju sirgjooneline. Miks ta meile sedasi puhuma pidi? Nojah, aga vaata, mis sa talle ise eelmise aasta öisel Karula etapil tegid! Nimelt leidsime teisel kanuusõidul Nike’ga koos olles puu küljes rippuva kontrollpunkti Tõnuga koheselt üles, aga valjuhäälselt otsimist edasi mängides liikusime väikese ringiga kanuude juurde tagasi ja jätsime konkurendid pika ninaga. Alar Viitmaa oli pärast finišis täiesti solvunud. Nüüd on siis Eriku kord!“ – sisemonoloog veenab, et seekord peame oma risti ise kandma.

Õnneks on ligi pooletunnine põõsastes tuhnimine ka Go Reisiajakirja ära tüüdanud ning Mareki vedamisel läheme lõpuks ratastega ringivariandile. Ott ja Heiti jäävad paigale kuskilt välja ilmunud soomlaste ekspertarvamust kuulama ning pärast selgub, et nende saaga on alles esimese pooleni jõudnud.

Lõpuks, vahetult enne 56. punkti võtmist ilmuvad kusagilt külgvõsast välja Erik-Tiit-Lauri, rattad jätkuvalt õlal. Erik on punkti märkides ikka asjalik, võib-olla pisut tüdinud. Ma ei saa teisiti, kui hakkan naerma – tragikoomiline ebamugavustunne (häbi?) tuleb kuidagi maha pesta.

Õhupüssist sigade laskmine, kus igal võistkonnaliikmel on kasutada kolm kuuli, millega tuleb kokku tabada kahte siga on (vähemalt mulle ja Viffile) igav – Ott krabab püssi enda kätte ja esimese kahe kuuliga on kahel seal jalad püsti. Meile Viffiga jääb vaid kaasaelamise rõõm.

Rattaetapp Vanamõisa raketibaasi tundub taaskord kaardi järgi lihtne, aga tegelikkuses mitte niiväga. B-rada on lükanud sisse jälje, mis ei vii meid sinna, kuhu arvame ja veedame mitu minutit endid kaardile paika pannes.

Väike vaheharjutus ronimisraudadega, ning seejärel suundume Vanamõisa raketibaasi, mille territooriumilt tuleb üles leida vähemalt kolm, sinna peidetud neljast punktist. Õnneks on sel ajal, kui meie sinna jõuame piisavalt palju võistkondi otsimas, kelle kehakeele järgi leiame punktid suht valutult. Aga sellest ma küll aru ei saa, mismoodi esimesed võistkonnad punktid leida suutsid – selline lisaülesanne on Läti seiklusvõistlustel peaaegu, et kohustuslik.

Veel paar lühikest jalgrattaetappi viivad meid Ekumäe karjääri, kus jätame jalgrattad vahetusalasse ning läheme joostes ja aerofoto abil kontrollpunkte otsima.

Alustuseks saame endile kaaslaseks võistkonna Tridens Team 30+, kes hoolimata meie keelitusest, erinevad teed valida, meiega kaasa tulevad. Teel teise punkti üritame valida teistest võistkondadest erineva teevaliku, aga kaldume paremale ära ja jookseme kaardilt välja. Ülejäänud punktid võtame veatult.

Karli: Fotokaardi orienteerumine karjääri piirkonnas algab jälle kolmevõistkonnalises grupis. Kuid nüüd on olukord muutunud. Oleme lõpuks rütmi leidnud ning ei pööra meiega koosliikuvatele soomlastele (Petri ja CO) ning A-raja Uustulnukatele suurt tähelepanu. Tegelikult tean väga hästi, kuidas pikematel seiklusvõistlustel kulgeda tuleb – oluline on riske vältida ja vigu minimeerida. Pigem natuke ringi, aga kindla peale. Kui kahtled, seisata ja mõtle 30 sekundit. Vigadeta liikudes ja füüsist omades hakkavad kaasaliikujad varem või hiljem maha pudenema. Praegune pingutus on meie jaoks turvalises mugavustsoonis.

Ragistame tihnikutes ja saame esimesed fotopunktid raskusteta kätte. Paaril korral kui hüüan Tõnule, et peame natuke suunda korrigeerima, ja kui siis üks Uustulnukatest vastab, et „jah, natuke paremale või nüüd pisut vasakule on õige“, siis mõtlen, et väga asjalikud poisid. Uustulnukad liiguvad ilusti sabas, meil ei ole selle vastu midagi, sest pimedas võsas mitmekesi punkti otsida on ikka oluliselt lihtsam. Teeäärse kivi leidmisega meil lähebki viis minutit, aga kätte ta saame.

Rattaetapp algab meil sellega, et Ott üritab mitu minutit puhastada Viffi jalgratta tagumist kassetti sinna kuhjunud heinast ja porist. Väga hästi ei taha see õnnestuda.

Karli: Järgnevale rattaetapile läheme jätkuvalt koos. Püüame leida parempoolset otseteed ning kui see osutub läbimatuks (Uustulnuk teatab: „siin teed ei ole“), siis sõidame vasakult ringi. Vahetult enne 29. punkti seisatame, sest radu hargneb rohkem, kui kaardipilt ette näeb, Uustulnuk peatub otse kõrval, kummardub juhtraua kohale ja teatab: „punkt on 50 meetrit meie seljataga“. ??? Niisugune selgeltnägemise võime äratab tähelepanu. Vaatan esimest korda konkurendi ratast ja näen, et kui meil vaatab lenksu juures vastu kaart alusel, siis temal korralik GPS ekraan. Mu nägu on vist nii segaduses, et mees küsib ise: „kas teil siis ei olegi?“ Ei ole, mul isegi autol ei ole. Võib-olla tasuks korraldajatel järgmisel aastal puhuda kolmandale rajale nõnda tugevam eluvaim sisse, et sellele antakse “Iizi GPS” formaat? Ise väga GPS-orienteerumist harjutada ei tahaks, sest sellega ei ole väljaspool Xdream sarja küll midagi peale hakata.

Jalgsi / ratas valik Kõinastu laiule tundub rajameistri huumorina. Jookseme (sügavama veega kohtades veidi ka kõnnime) Kõinastu laiule, kus kolm kontrollpunkti meid ootamas. Kolmas punkt võetud tuleb meile vastu võistkond Männikumägi/ Metsasõbrad … ratastega! Meie küsimuse peale teatab Kuno, et isegi veeosa andis poolenisti sõita? Kuivõrd kasuks selline “meresuplus” jalgratta tervisele tuleb, on muidugi iseasi.

Viimasel rattaetapil jõuame taaskord järgi Suusahulludele, selgub, et nemad jätsid Kõinastu laiul käimata ja võtsid selle asemel vastu trahvi 3 korda 45 minutit. Tänu sellele edestavad nad lõpuprotokollis neist rajal küll kiiremini liikunud võistkonda Areal team naised, kes jätab vahele viimase kanuuetapi, kus samuti kolm kontrollpunkti, aga mis tunduvalt kiirem.

Teine kanuuetapp, kus kolm kontrollpunkti tuleb läbida vabas järjekorras,  on (vähemalt mulle) raske. Tuul on tõusnud ja väike lainegi merel. Minnes pole hullu, tuul on tagant ja kanuu lausa lendab.

Tõsi, teise kontrollpunkti juures teeme veidi vale valiku, kui läheme paremalt poolt saart ja peame sõudma mööda muda, kus kanuu ei taha kuidagi liikuda. See-eest tagasitee, kas siis minu väsimusest või vastutuulest tingituna, on eriti raske, etapi lõpuosas on mul tunne, et kohe-kohe kukuvad käed küljest.

Karli: Saame peaaegu lõpuni mugavusstoonis liigelda. Keha ei ole rogaini EM-st kellelegi taastunud (isegi Tõnu ei jaksa kanuus tõmmata, minust rääkimata) ja niisama end piitsutada ei viitsi. Liigume kolmanda koha kursil kui viimasel pikemal jalgsietapil Team Nike end täiesti ootamatult kõrkjates näitab. Nüüd läheb küll kiireks. Aga saame hakkama.

Kanuud vahetusalasse tassides näeme jalgsietapile suunduvat GO Reisiajakirja võistkonda, kus Andre ei tundu just kõige värskem olevat. Kihutame neile järgi, lootes nad kätte saada. Esimese kontrollpunktiga, läbi mere kahlates, saame neile küll peaaegu kandadele, aga siis, kui kuiv maapind jalge all, hakkab vahe millegipärast uuesti suurenema. Hiljem, finišis juttu ajades selgub ka põhjus – Marek võttis Andre “kummi” ja nii see vahe kasvama hakkas.

Kuulitõuke Orissaare staadionil sooritame juveliiri täpsusega – igaüks 7 meetrit, ehk kokku 21 meetrit, ning “auring” staadionil jääb meil tegemata.

Viimane jooksuetapp, kus Orissaarest tuleb leida veetorn ja vana paaditehas läheb meil lihtsalt, sest Ott “kuulas üle” juba eelmisel etapil ühe kohaliku vanamemme, kes meile lahkelt kõikide Orissaare vaatamisväärsuste asukohad lahti seletas.

Tagasi Orissare staadionile jõudes selgub, et meid on ootamas veel üks lisaülesanne – mööda nöörredelit ronimine, ainult et nöörredelil on pulkade vahe umbes 1.5 meetrit, ning lisatingimusena peale redelipulkade ja kaasvõistleja midagi puudutada ei tohi.

Viff saadab meid Otiga ronima, jäädes ise alla julgestust tegema. Juba redeli esimese pulga peale saamine on parajalt keeruline. Järgmisele pulgale saamine tundub vähemalt minule algul küll võimatu, eriti pärast seda, kui Ott korra redelist lahti kukub. Õnneks Viffi julgestus peab, ning teisel katsel saame järgmisele pulgale.

Edasi tekib väike vilumus, ning järgmised pulgad lähevad kergemalt. Tireltõusuga üle redeli ülemise pulga ja sama teed alla. Jõuame finišisse üheksandatena, ajaga 12:10:23 ja segavõistkondadest esimesena. Järgmine segavõistkond, meid sellel aastal kaks korda võitnud ISC Team, kaotab meile juba peaaegu tunni.

Karli: Ligi pooletunnine õiges kohas teeotsimisviga maksis meile teoreetiliselt esimese koha. Aga niisugustel „oleksitel“ ei ole mõtet. Seda enam, et viga polnud niivõrd puudulikus kaardis, vaid meis endis. Kümnest minutist oleks piisanud, et veenduda tee kapitaalses puudumises ja siis oleks pidanud sündmuspaigalt lahkuma. Mitte täiendavad 15 minutit olematuid tonte jahtima.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli tõeline “Läti stiilis” võistlus – ajast-arust kaardid, punktide otsimine jne – seesama ootab mind ees juba homme õhtul, kui antakse start 44-tunnisele seiklusele, LATVIA ADVENTURE RAID 2011.