Birkebeinerrennet

Kui Norra kuningas, Haakon Sverresson suri, alustasid kaks rivaalitsevat fraktsiooni Baglersid ja Birkebinerid, võitlust, saamaks enda kätte kontrolli riigis. Et kaitsta Haakon Sverressoni poega, Haakon Haakonssoni, Baglerite eest, ning et kindlustada trooni, tõi väike grupp Birkebeinereid prints Haakoni ja tema ema Inga põhja. See toimus vahetult pärast 1206. aasta jõule, kui kaks parimat suusatajat - Torstein Skevla ja Skjervald Skrukka, suusatasid üle mägede mis eraldavad Gudbrandsdalenit ja Østerdalenit. See oli raske teekond, kuid noor prints toodi ohutult Trondheimi. Printsist sai kuningas, kes ühendas Norra peale tuhat aastat kestnud kodusõda, ning tänu sellele puhkes riik keskajal kiiresti õitsele.

See on maraton, mida tituleeritakse raskeimaks worldloppet sarjas. See on ainus suusamaraton, kus kogu distantsi vältel peab seljas olema seljakott. Kuna kaks kolmandikku rajast kulgeb viljatus tundras, siis see on põhjuseks, miks suusatajad peavad kandma seljakotti kohustusliku varustusega, mille hulka kuuluvad tuulekindlad riided, tagavarakindad, söök, jook, suusamääre jm. Algselt oli kehtestatud seljakoti miinimumkaaluks 5.5 kilo, mis 1993. aastal vähendati 3.5 kilo peale.

Reedel lendame Oslosse ja sealt bussiga edasi Renasse. Saame endile magamistoaks Rena koolimaja arvutiklassi. Koolimaja ise on vana, suur, punakaspruun, puidust hoone ja ilmselt pärinevad arvutiklassis olevad arvutid umbes samast ajast – disketiseadmete ja parralleelportidega.

Meie vastuvõtja, Birkebeineri üks suursponsoritest, Leka, on võtnud oma külaliste eest hoolitsemist tõsiselt, ning organiseerinud otse koolimaja kõrvale määrdetelgi koos kõige vajaminevaga, kaasaarvatud Swix määrdemehed, kes soovijaid aitavad, või lausa nende eest suuski määrivad. Loomulikult on kõik määrdesoovitused Swixi põhjal, aga kui ma arglikult küsin, et kas siin telgis tohib ka Rode kotist välja võtta, siis naerab minu kõrval olev määrdemees, et ka tema eelistab Rodet.

Hommikul toimib kõik Norra täpsusega ja juba tund enne starti olen stardipaigas. Jääb aega rahulikult riietuda ja väike testiring teha. Pidamine on hell ja kuna õhk tundub soojem, kui lubatud -10° C stardis, siis lisan suusa alla kaks kihti vana ja äraproovitud, Rode Blue-d.

Stardin oma Tartu Maratoni tulemuse põhjal kolmandast stardigrupist. Start on lainetena, minu stardiaeg 10 minutit peale esimest gruppi, kell 8:10.

Polegi vist ühelgi suusamaratonil nii rahulikku starti kogenud – keegi ei trügi, ei sõelu radade vahel, ega ei klõbista kandadel. Üritan küll mitte tormata, aga tõus stardist on korralik, sõidutõus, mis minule, kui klassikatehnikat kehvalt valdavale, ei jäta ühtegi puhkemomenti. Lisaks – peab ju hoidma ümberolijatega sama tempot. Juba kusagil kuuenda kilomeetri paiku läheb raskeks, tõus ei lõppe, ega lõppe. Minu selg, mis suusatades tavaliselt valusaks jääb, teeb juba nüüd põrgupiina, põhjuseks ilmselt stardis küll kergena tundunud seljakott, mis iga hetkega aina raskemaks muutub.

Kaheksandal kilomeetril on esimest korda võimalus mõnesekundiliseks puhkehetkeks, pärast mida jätkub samasugune tõus … veel peaaegu viis kilomeetrit. Lõpuks mets hõreneb ja asendub tundraga, tekib lootus, et hakkab ka see lõputu tõus otsa saama.

Poolteist kilomeetrit laskumist tundub häbematult vähe, pärast mida algab jälle tõus. Üleval on üsna külm, sajab lund ja on korralik vastutuul. Rada tõuseb laugelt, aga pidevalt, näen ma-ei-tea-mitu korda ees tõusu lõppu, aga kui üles jõuan, avaneb mäeharja tagant … uus tõus.

19.5 km stardist saab esimene tõus võetud, millele järgneb kaheksa kilomeetrit laskumist. Sellel laskumisel teen selle talve stiilseima kukkumise, kui suhteliselt lameda koha peal libisen selga ühele taadile (70 aastased ja vanemad stardivad pool tundi enne maratoni esimest lainet). Kuna vasakul olev jälg on kinni, siis hüppan paremale, kus paar meetrit siledat rada enne järgmist jälge. Selleks, et taadist kiiremini mööda saada, annan veel korra keppidega hoogu ja … järgmisel hetkel teen uhke kaare, ning maandun, nagu kirjamark, lapiti suusarajale, isegi käsi ei jõua ette panna. Parem suusakepp on raja asemel saanud pihta suusale. Hinge lööb kinni, prillid on lund täis ja minu nina jälg on pressitud Birkebeineri suusaraja sisse. Paugust taastumine võtab tükk aega.

Veel kuus ja pool kilomeetrit tõusu. Selg teeb küll hullu valu, aga see rada ise … ja need vaated … ja need ergutavad norralased raja ääres. Elamus on võimas ja kilomeetrid ei möödu enam nii vaevaliselt. Sjusjøeni jõudes läheb kergemaks, see on tuttav koht kahe aasta tagustest suusaorienteerumise veteranide maailmameistrivõistlustest, ning ühtlasi tean, et siit on jäänud lõpuni valdavalt laskumine.

Viimased 12 kilomeetrit võtavad aega vaid pool tundi ja juba saabki teha Lillehammeri suusastaadionil sadade, või pigem tuhandete, pealtvaatajate ees finišieelsed kaared. Kohe lõpetamise järel vahetan riided ja saan aru, et otsus, panna seljakotti soovitatust vähem õlut, aga see-eest soojendusdress, kuiv fliis ja koorikkindad oli vägagi õige, -9° C ei innusta õlut lahti tegema, kuum tomatisupp maitseb tunduvalt paremini.

Kui algselt oli mul plaanis Kadi ja Ain suusastaadionil ära oodata, siis ilm teeb sellesse omad korrektuurid ja suusastaadioni melu ma väga kaua ei naudi vaid soojendan ennast Lillehammeris, Håkon hallis. Selle aja jooksul suudab mind leida üks ajakirjanik, kes hoolimata minu, mitte liiga suurest innustusest, minuga veidi juttu ajab.

Kokkuvõttes võib öelda, et see on maraton, kuhu tuleb minna. See, kuidas Norralased suhtuvad suusatamisse, kuidas nad seda armastavad, paljudele on see ilmselt elustiil. Kuidas rada on ääristatud lumme kaevunud inimestega, kes igaüht ergutavad ja mõnedes kohtades ka omalt poolt süüa-juua pakuvad. Ja kes ütles, et grillhooaeg algab, lume sulamisega – väga paljudes lumeaukudes särisevad lihad grillil, pole selleks mingit kevadet vaja oodata.