Tegijal juhtub mõndagi..

... või et kel juhtub see on tegija? :)
Tänane, esmaspäevane päev, algas kõigepealt sellega, et panin kella tund aega liialt vara helisema. Nii me ärkasime kolmveerand seitsme asemel kolmveerand kuus ning sellest, et see oli liiga vara, saime aru alles peale seda kui Heiti oli juba end puhtaks pesnud ja mina olin kohvi valmis teinud. Õigemini Heiti märkas. No eks me siis läksime natukeseks uinuma tagasi :). Mis lõppkokkuvõttes osutus veaks, sest teist korda ärgata oli palju raskem.

See aga oli alles algus. Kohe järgmiseks võtsin ette külastuse silmaaarsti juurde. Olen seitse-kaheksa aastat tagasi käinud operatsioonil, mille tagajärjel minu miinuskraadidega nägemine jälle neutraalseks keerati. Tol ajal veel laserit Eestis väga ei tuntud ja käisin Nõmme erakliinikus dr Leo Schotteri juures, kes nn. teemantnoa tehnikat kasutades algul ühe ja siis teise silma "sirgeks" lõikas. Sellel suvel aga tundsin esimest korda, et midagi on nagu nägemisega viltu - ei näe hästi just arvutiekraani ja pimedas autoga sõita on jube raske. Lihtsaim viis teada saada, on minna silmaarsti juurde.

Silmakliinikus nimega "Laservisioon" täna siis käisingi. Kokku läks seal tunnike, minuga tegelesid kaks inimest korraga - doktor ja optometrist, kes järgemööda lasid minu silma punast, kollast ja valget valgust, tilgutasid erinevaid tilku ning lasid vanal heal kombel ka tabelist tähti ning numbreid ära tunda. Eriti kummaline aparaat oli silmarõhu mõõtmiseks ning üks mikroskoobi moodi asi oli ka, kuhu pidin sisse vaatama ja kus siis mingi musta täpi ümber valgus muutus. Lõppeks tilgutas doktoriproua mulle mingit tilka silma ning palus ukse taga oodata. Istusin, võtsin laualt "Anne" ning hakkasin lugema. Viie minuti pärast aga ei näinud enam peenemat kirja, vaid pealkirju ja needki läksid üha hägusemaks. Valgus hakkas haiget tegema ja nii ma seal siis istusingi kuni jälle kabinetti kutsuti. Kui ma kurtsin, et midagi ei näe, ütles optometrist: "Muiudgi ei näe, nende tilkade mõjul ei näe te veel vähemalt kaks-kolm tundi. Ega te ju täna tööle minema ei pea?"

"?!###%%%""?!?!", mõtlesin. Täitsa naljakas ikka, et enne nende tilkade panekut mind sellest ette ei hoiatanud. Õnneks olin ilma autota ja tööl ka oluliselt midagi kiiret ei olnud ja sain hakkama. Kuid - oleks näiteks mõni kohtuistung ees olnud ... Töölt käisingi korraks läbi, mingi silt oli lauale pandud - palusin selle sekretäril ette lugeda :))

Natuke õudne oli ikka ka. Aga sain peagi Heitiga kokku, autost päästvad päikeseprillid ja kirjad hakkasid silme ees tasapisi selgemaks minema. Pealelõunal juba tööl tagasi. Aga nägemine on siiani suht hell, silmad jube väsinud ja ekraani reso keerasin väiksemaks, et tähed oleksid suuremad. Loodetavasti on homme juba kõik endine.

Aga see polnud veel kõik. Õhtul sõitsime kõigepealt rallikäiku sadamasse, et mingid Heiti töösoomlased õigeks ajaks laevale saada ja siis orienteeruma. SK Tallinna Kompass korraldas täna KM-O Rakus. Väga tore oli. Kolmandale ringile startisin suure hooga, sest teadsin kolmanda ringi esimese punkti asukohta oma arust hästi (olin sinna punkti juba mitu korda eelnevatel ringidel eksinud). Kohale jõudes võtsin punkti, vaatasin kaarti ja ... olin viimast ringi valepidi alustanud! Einoh, täismäng :). Lõpetasime kumbki oma raja kui juba hämardumas oli. No tegelikult oli rada veidi pikem tavalisest KM-Orienteerumisest ka, sest kokku oli minu rada 4,... kilomeetrit, kui tavaliselt üle kolme ei ole. Ja omajagu vigu kogunes ikka selle ühe suurem kõrvale väiksemaid.

Näis mis homme siis :)

------------------ updated by maare ---------------------

teisipäev läks rahulikumalt. Ajasin ainult kuupäevad sassi, arvates et on 05. oktoober, mispeale tekitasin vähemalt ühele töökaaslasele kerge segaduse. Ja õhtul panin sõrmed rösterisse, ei ole mõtet küsida, miks:)