Istanbul

Eile oli viimane tööpäev, Maare võttis sellest viimast ja jõudis koju alles kella kümne paiku – raha vahetamata, asjad pakkimata. Ainus, mina olin vahepeal kõik (loodetavasti) vajaminevad failid, kaardid jm. Maare arvutisse kokku tõstnud.

Kella kahe paiku öösel lõpetame asjade pakkimise ja viskame pikali … selleks, et kell 03:30 värske ja puhanuna üles ärgata. Väike hommikukohv ja enne viite oleme juba Veskimöldres, kus toimub autovahetus. Veel mõned tunnid hiljem, kell 11:25 stardime Riiast Air Baltic-uga Istanbuli suunas.

Kuna Istanbulis on meil veidi pikem peatus, pea kaheksa tundi, siis otsustame teha väikese tiiru linna peal. Lennujaamas on muidugi kohe hulgaliselt teenustepakkujaid (tõele au andes tule tunnistada, et tegelikult on üllatavalt palju niisama abivalmis inimesi, kes pidevalt muretsevad, kas meil on kõik korras). Meie, kogenud matkasellidena, loobume kõikidest taksopakkumistest, anname lennujaama hoidu oma pagasi ja suundume lennujaama all olevasse rongijaama.

Umbes üks tund ja 2.80 türgi liiri (inimese kohta)  hiljem astume trammist välja otse Sinise mošee kõrval. Teeme väikese tiiru Sinises mošees ja Hagia Sophias ning maandume siis ühte restorani, mis Kadile-Randole eelmisest Istanbuli külastamisest positiivselt meelde jäänud. Selgub, et restoran on endiselt tasemel.

Kuna aega on veel liigagi palju, siis jalutame vürtsiturule ja sealt Kuldsarve lahe äärde. Fish’n’chips müüjad on endiselt olemas, koos oma kõikuvate laevukestega. Kohati on tunne, et kohe-kohe läheb mõni neist laevukestest ümber, lausa ime, kuidas kõik kalaburgerid ikka valmis saavad.

Jalutame sadamast ülesmäge, Grand Bazaar-ile, läbime selle edukalt ja jõuame Cemberlitas-esse. Kuna kell on alles seitse ja aega liigagi palju, siis otsustame, et pole mõtet kohe veel tagasi lennujaama sõita, kui leiaksime siin mõne rahuliku kohviku, kus teed juua. Teeme väikese tiiru ümerkaudsetel tänavatel ja … saame jackpoti … “waterpipe and tea garden” – just see, mida meil vaja, kus saame rahus teed juua, ilma et meile sunnitaks peale lisaks mõnda kebabi.

Joome teed, tõmbame vesipiipu, suhtleme kohalikega. Koht on lahe, vist põhiliselt kohalikele, ühtegi turisti küll silma ei hakka, ehkki ruum, kus me istume on täis lampe, patju, vaipu ja muid suveniire. Selgub, et päris nii siiski pole, selle ruumi peremees, kus meie parajasti istume, räägib meile, kuidas Ameeriklased olla temalt ostnud korraga neliteist lampi.

Tund hiljem, kui oleme läbi arutanud Türgi lähema ja kaugema ajaloo, rääkinud sultanitest ja mitme naise pidamisest, asutameendid kahetsusega  lõpuks lahkuma. Igatahes raudselt tänase päeva parim leid, asub Cemberlitas-e trammipeatusest umbes 100 meetrit kesklinna poole …

Emirates on esialgu jätnud küll suurepärase mulje – väga mõnus lennuk, teenindus jne … ja nii head magustoitu, nagu siinne mango mousse, pole ma veel kunagi ühelgi lennukil saanud.