Milline öö...

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest, et eile saabus Heiti tagasi järjekordselt tööreisilt Venemaale, Võtegrasse. Peale kaheksasaja kilomeetri pikkust teekonda autoroolis oli ta muidugi kaunis väsinud ja juba veidi peale kümmet hakkas silm vägisi kinni vajuma. Noh, nii üheteist paiku kobisimegi põhku.

Minul kohe und ei tulnud, aga miski poole kaheteistkümneks oli ka mulle uneliiv silma tulnud ja unenäo esimesed kaadrid said alata....
... veidi enne kella poolt ühte ärkasin seepeale, et kusagi nagu kaugemal hakkas mingi auto alarm tööle. Piiksus, jäi vait, piiksus, jäi vait.

Kell 1.00 (meil on see äge Tautsi poolt kingitud kell, mis kellaaega ja välistemperatuuri otse lakke projekteerib), mõtlesin: krdi naabrid. Ei märka oma auto alarmi kinni panna!

Kell 1.30 läksin akna peale vaatama: ei olnud naabri auto, oli Karu udupeen Crysler Voyager, millega Heiti oli Venemaalt tulnud ja meie akna alla parklasse pannud. Ajasin Heiti üles, unise peaga otsis ta välja puldi ja vajutas nuppe. Auto (Karu ei luba buss öelda) jäi vait...

... viieteiskümneks minutiks. Haarasin puldi ja vajutasin nuppe. Auto jäi vait. Kell hakkas lähenema kahele.

... poole tunni pärast hakkas signalisatsioon uuesti tööle. Heiti vajutas pulti. Avas uksi, tegi lahti tagaluugi, pani valvesse. Auto jäi vait.

... kümneks minutiks. Panin riidesse, läksin õue. Käisin ümber auto. Kõik paistis korras ja terve olevat. Tegin igaks juhuks uksed lahti ja panin kinni. Valvesse.

...kohe kui olin tuppa jõudnud, hakkas auto karjuma. Kell oli 2.50. Karule helistada ka ei tahtnud ju. Heiti vajutas veel nuppe. Auto jäi vait. Pugesime põhju ja Heiti hakkas kohe norskama. Mina muidugi seepeale kohe und ei saanud. Pool tunnikest ootasin, Heiti jäi vaiksemaks. Nurrr....

...auto hakkaas karjuma. Kell oli 3.30. Heiti pani riidesse. Läks õue. Uuris autoraamatut ja mingeid pabereid. Käis ümber auto, tegi tagaluugi lahti ja leidis sealt vahelt midagi. Tuli uhkel moel tuppa ja ütles, et kõigepealt tuleb üles leida probleemi allikas. Mis see oli, ta ei öelnud. Aga auto oli vähemalt vait. Mind ei huvitanud ka. Olin piisavalt väsinud ja jäin unne.

... kell 3.50 hakkas Heiti mobiiltelefon äratama. Ma ei saanud aru: miks sa pead 3.50 üles tõusma?!! Heiti vaatab unesegasena telefoni ja ütleb, et tema telefoni kell on 6.50. Minu oma ja kell laes näitasid 3.50.

... jäime magama. Kell 4.20 hakkas auto karjuma. Heiti vajutas nuppe. 10 minutit und... signalisatsioon.... 10.minutit und.... jälle karjub.... 10 minutit und...

Kell oli veidi viis läbi kui Heiti ütles, et magab veel järgmise korrani ja siis läheb tööle. Magada ju nagunii ei saa korralikult ning siis saavad vähemalt naabrid ja mina ehk natukenegi magada. Seepeale jäi auto vait ning kui minu telefon meid 7.05 äratama hakkas, olime just saavutanud magusaima une hetke...

Krdi Karu buss!