KAMpäkk! ehk tõukekelgu Dünamo Pannjärvel

Tegelikult ei plaaninud ma sel aastal Winter Xdreamile üldse minna. Ei teagi miks - ei tundnud nagu üldse põnev olevat ega midagi. Aga no kui Heiti otsustas minna rootslastele uisurajal Eesti mehe selga näitama, siis mõtlesin, et noh mis minagi siin vahin - lähen hingan Pannjärve ümbruse karget talveõhku. Pealegi, Pannjärve suusarajad on mu lemmikute hulgas :)

No ja kui nägin startivate võistkondade nimekirjas ka vanu rivaale - Aatomikke, oli selge, et KAM pidi tegema päki - KAMpäki :) Kati ei lasknudki ennast väga kaua ära rääkida ning Ave kinnitas meile kuidas hing kripeldab. Aga noh, väike Mia ilmselt ei oleks temaga ses osas ühel meelel ... Meil varemgi kasutuses olnud salararelv Alma oli miskipärast vägagi nõus meiega tulema. Sellest hoolimata, et kirjeldasin talle värvikalt meie liikumiskiirust ja eesmärke. Nii saigi võistkond kirja.

Nädal enne starti aga avastasid ISC mehed, et ilma Almata pole neilgi rajale asja ning peale mõningast läbirääkisteprotsessi saime ekslusiivsele kokkuleppele ning mina ütlesin kolmapäeva õhtul Helele, et ma tean kuidas ta oma pühapäeva veedab :)

Liikumisvahendi valikul me kaua ei kahelnud - olin korra juba mõlgutanud mõtet, et kui üldse minna WinterXdreamile, siis võiks proovida tõukekelke - neid uuema aja omasid, selliseid sportvariante, mida olin Matkaspordis müügil näinud. Pealegi sobisid need kelgud suurepäraselt meie eesmärgiga: sport ei tohi tappa ja lõbus peab olema :)

Uurisin veidi ringi ja leidsin Reimann Retked, mis muuhulgas tõukekelgumatku korraldab. Sealne pealik Mart oli ka kohe lahkesti nõus ja suhteliselt soodsa tehinguga olid meil laupäeva õhtuks kelgud autos ning autonina Ida- Virumaa poole keeratud.

Peab ütlema, et kelgud täitsid meie ootusi kahesajaprotsendiliselt:) Lõbus oli tõesti ja edevate   naisterahvastena nautisime ka stardis meile osaks langenud tähelepanu. Kes tegi pilti, kes proovis sõita, kes vaatas kelke kui vasikas uut aiavärvat. Mõni vaatas isegi natuke kiivalt ja keegi arvast suhteliselt tõsimeeli, et näe krt need võiks olla võiduvariant ... no meie olime seega juba stardihetkeks peaaegu võitnud - tähelepanu vähemalt :)

Kelgud olid muidugi superägedad. Muuseas, jalgsi ja rattaga  liikunutega võrreldes oli eeliseks see, et kelgud püsisid eriliste jalaste tõttu  lumel - nii saime liikuda vaevata ka seal, kus teed ees ei olnud. Suusatajatele jäi meie tõukamiskiirus muidugi alla, aga suusarajal sobisid kelgud sellegipoolest liikumiseks imehästi. Nojah, tõusudel meenutasid nad küll rohkem vanadekodus kasutuses olevaid jalutusraame aga laskumistel saime hea hoo sisse küll. Eriti peale seda, kui hooldustiim Mambur- Karl olid kelgumutrid rajal uuesti üle keeranud, sest muidu kippus kelk suurema laskumise peal võtma traspordiasendit, ehk kokku minema.

Lisavarustuses olevat korvi sai kasutada termose ja pirukapaki hoidmiseks ja nii pidasime luksusliku lõunapausi. Eriti uhke outfiti sai minu kelk siis, kui Tõnis (Hundi jälgedel) oma seljakotist valge pulmalindi leidis - moodustasime siis pärast kohe pulmarongi. Sõprade Kaja ja Leivo auks!

Lõpupoole Pannjärve keskusesse tagasi  jõudes olid sealsed suusarajad juba päris jäised ja seetõttu läks järsematel laskumistel kannapidur käiku, iseäranis kole tundus tuubimäe poolt alla võistluskeskusse laskumine, eriti kui otse ees oli aed ning klassikajälge, mis muidu kurvides kelgujuhtimist abistas, käepärast polnud. No aeda me siiski ei sõitnud ja teel viimasesse punkti lehvitasime uljalt arvukatele fännidele ... 

Finsheerusime uhkelt, pääsukesevõttega:) Läbitud kontrollpunkte kogunes küll vähevõitu aga kuna nende võtmine oli meil seekord suhteliselt kõrvaline tegevus, oli asi seegi tulemus. Minu Garmini GPSiga varustet kell näitas, et läbisime kelkudel 25.1 km ning parimatel laskumistel sõitsime kiirusega 30 km/h. Kuulsurikka õhtu lõpetasid ETV spordiuudised :)