Moskva pisaraid ei usu, vol 2

Võrreldes eelmise korraga, võiks öelda, et see kord läks veel üsna hästi:

Vandenõuteooriate armastajad oleks ilmselt haistnud esimesi ohu märke juba Arhangelskis, kui minu esimese lennu operaatorfirma, Nordavia, esindajad ei nõustunud minu väikest kohvrit käsipagasiks arvestama. Põhjus oli lihtne – käsipagasi kaal tohib olla kuni 5 kilo. Pärast pikemat vaidlust olin sunnitud alla andma ja laduma kogu oma elektroonika, alustades arvutist ja lõpetades fotoaparaadiga kilekotti ning minema lennukile, kilekott näpus.

Moskvas läheb algul kõik ilusasti – pagas saabub kiiresti, terminalivahetus, paarkümmend minutit ootamist, check-in, turvakontroll, veel poolteist tundi ja boarding.

Pärast lennuki ukse sulgemist seisame veel veidi ja hakkame siis liikuma … aga seda mitte kauaks. Kui siis lennuki aknast juhuslikult välja vaatan, siis … pool taevast on kaetud süsimusta seinaga, kus aeg-ajalt sähvivad välgud ja … lennukite rivi, mis meie ees paistab, on aukartustäratav.

Umbes paar tundi hiljem, kui meie ette on jäänud kapteni ütluse järgi veel neli lennukit, oleme sunnitud oma järjekorrakoha loovutama … hoolimata vahepealsest lennukimootorite seiskamisest ei jätku enam kütust Tallinnasse lendamiseks ja nii suundume uuesti tankima.

Pärast tankimist oleme kukkunud taas järjekorra lõppu, rahvas lennukis on rahulolematu, nõutakse sooja sööki, mida nii pikal lennul anda tuleb. Estonian Air stjuuardessid lahendavad asja mõnusa huumoriga – pakutavad muffinid aetakse soojaks ja serveeritakse siis koos jookidega. Inimesed on rahul, keegi ei mõtle selle peale, et kui hetkel serveeritakse sööki, siis nii pea veel lendamist ei tule.

Ja tõepoolest – ootame alustuseks veel pea kaks tundi, kuni äikesetorm üle lennuvälja läheb ja hakkame siis tasapisi liikuma. Umbes paar tundi hiljem oleme lõpuks stardirajal ja veel poolteist tundi hiljem maandume Tallinnas. Kell on 23:15, ehk olen lennukis veetnud umbes täpselt 7 tundi ja 20 minutit.

N64 32.136 E40 31.379

Päike loojub kell üksteist selleks, et paari tunni pärast jälle tõusta … pimedaks vahepeal minna veel ei jõua. Soe … ka öösel … päeval seda enam ja põhjamaa inimesed võtavad sellest hetkel viimast, ning jalutavad hiliste öötundideni tänavatel.

Täiesti harjumatu on see, et inimesed naeratavad, autojuhid lasevad jalakäiaid üle tee ja on üksteise suhtes üllatavalt tolerantsed. Isegi jalgratturite ja rulluisutajatega (ka neid on siin üllatavalt palju) arvestatakse.

Pildil üks vähestest Leninitest, keda veel tagandatud pole. Mis imelik linn see küll olla võiks?

uusi singleid avastamas

Ehkki tänane tunne ei olnud just kõige parem, ei kõhelnud ma hetkegi, kui sõber Tiit mind Kallaverre, uusi singleid avastama kutsus. Esimeste kilomeetrite järel ristime raja mini Šveits-iks. Veel paar kilomeetrit hiljem puruneb Tiidul kividel kumm. Saame kummi vahetatud ja paarsada meetrit sõidetud … saan just Tiidule öelda, et “järgmise kummi purunemise järel peame ilmselt singlist loobuma, sest liiga palju teravaid kive” … kui järjekordsel laskumisel puruneb minu ratta tagumine rehv.

Kahjuks selgub ka kurb tõsiasi, et minu rattakotis olev rehv on seal olnud piisavalt pikka aega ja multitool-i vastu end katki hõõrunud. Ehkki Tiit leiab ka ühe kummi paikamise lapi, siis see meid palju kaugemale ei aita, sest valides oma arust kõige tervema, ühe auguga sisekummi, selgub pärast kummi lappimist, et auk ei olnud siiski ainus …

… sunnin Tiitu oma rattatreeningut jätkama ja helistan Maarele, paludes ennast kusagilt Ülgase karjääride keskelt üles korjata.

Tbilisi

Tänase päeva hilight oli väljasõit “Tbilisi mere” äärde. Absoluutne nostalgialaks koos kaljatünni ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.

Mtskheta

Hommikul võtame mõned kloostrid, siis Gruusia vana pealinna, Mtskheta. Seejärel veel mõned kloostrid ja Gudauri poole ülesmäge. Stepantsmindas, ehk siis vanematele inimestele Kazbegis teeme kerge lõunasöögi, mis lõppkokkuvõttes ei osutugi nii kergeks.

Nimelt on kõrvallauas võtnud sisse kohad Kazbegi maavalitsus koos oma sõpradega ja juba veidi aega pärast seda, kui oleme saanud lauda istuda, asub kõrvallaudkond meiega tutvust sobitama. Kõige aktiivsemaks osutub Kazbeki maavanem, kes meie lauale ohtralt veini ja lõpetuseks ka hinkalisid tellib, ise väsimatult rääkides, kui head sõbrad on talle eestlased …

… ühesõnaga, lõunasöök kisub lõpetuseks varaseks õhtusöögiks ja oma ülejäänud plaanid teeme niipalju ümber, et Stepantsmindast sõidame küll korraks Vene piirile, aga siis pöörame otsa ümber ja tagasi Tbilisisse.

Tbilisis pannakse meid maha otse festivalile – Tbilisi Beer Fest. Pärast pooletunnist asjatut üritamist lahkume festivalilt ilma, et oleksime pääsenud ühelgi õllemüügikohal löögile, ehk siis kuiva kurguga …

teistmoodi jaanipäev

mi xotim vam predlojit, priexav v kaxetiu, degustaciu vina. posmotret pogreb. poprobovat i vipech nas xleb – shotis puri, nakrit gruzinskii stol i konehno bse eto v soprovojdenii nacionalnix muzikantov.

Põhimõtteliselt kõik täpselt sellise skeemi järgi ka toimus. Algul, tõsi küll, olid grusiinid üsna tagasihoidlikud ja küsisid meilt iga asja kohta, et kuidas me tahame. Kui lõpuks suutsime neile selgeks teha, et meie tahame pidu “Gruusia moodi”, siis ohkasid grusiinid raskelt ja siis …

Ääsmäel sprintimas

Eile õhtul toimus Eesti sprindikarika neljas etapp, ääsmäe sprint, korraldajaks OK Kooperaator, eesotsas Jaanus Rehaga.

Minul polnud küll algselt plaanis sprintima minna, jalgadel oli veel väga selgelt meeles laupäevane rattasõit Tallinnast Haapsallu, vastutuules. Kuna aga Tanel Jukola teatejooksul oma jala välja väänas, siis oli vaja ju teda ometi asendada. Rada 3.395 km ja võitja aeg 12 – 15 minutit eeldas väga kiiret rada, aga tegelikult …

… stardin suhteliselt algusotsas ja alustan rahulikult. Esimese kontrollpunkti loen korralikult ja ei lase ennast segada 20 meetrit kõrval asuvast punktist, millega näiteks Ääsmäe kohalik mees, Risto, mulle juba 30 sekundit ette annab. Ka teise ja kolmanda punkti võtan veidi rahulikumalt, aga kindla peale.

Neljanda kontrollpunktiga üritan läbi metsa lõigata, aga olen sunnitud mööda toomingavõsa ronima ja kaotan sellega 30 sekundit. Järgmine viga tuleb kümnenda kontrollpunktiga, kus jooksen küll õige kivihunniku juurde, aga ei märka punkti ja teen paarikümnesekundilise lisakaare. Väike viga ka neljateistkümnenda kontrollpunktiga, kus kaduma läheb kümmekond sekundit, kui punkt, mis kaardi järgi on teest suhteliselt kaugel, asub tegelikkuses otse teeservas.

Viimastel etappidel pakub mulle konkurentsi Paavo, kelle selg kaugel ees paistab. Paavo on minu jaoks siiski liiga kiire ja lõpetab napilt enne mind.

Minu aeg, 21:17 on tunduvalt enam, kui rajameistri prognoositud võitja aeg, aga selgub, et ka võitja, klubikaaslane, Kaur Kase, saab ajaks 19 minutit, ehk kaugelt üle planeeritu. Viies koht on üsna maksimum, mis mul sellistes tingimustes võimalik saavutada oli, sest neljas mees, Lauri, edestab mind juba 50 sekundiga. Vähemalt täitsin oma eesmärgi, milleks oli seljatada vähemalt üks kohalik mees, Risto või Taavi, lausa 200 protsendiliselt – võidan neid mõlemaid.

Kokkuvõttes oli väga mõnus võistlus, mis tuletas jälle üle hulga aja meelde, kui lahe ala on orienteerumissprint. Peab vist järgmisele, 27. juulil Keilas toimuvale võistlusele end kirja panema.

[tulemused ja vaheajad]

APEX, Interlaken, proloog

Võistluspäev algab vara, äratus kell pool seitse, et süüa hommikust ja olla pea esimesed vahetusalasse mineva varustuse kaalumisel. Selgub, et meie ja korraldajate kaalud on ühtemoodi täpsed – kolme koti kogukaal on täpselt lubatud 80 kilo ja ka sõudmisvarustuse kott on täpselt 15 kilo, nagu lubatud.

Võistkonnad jaotatakse numbrite alusel nelja gruppi ning eskorditakse seejärel stardipaika. Peaks mainima, et meil ei lähe just eriti hästi, saame proloogiks endile alad, järjestuses rafting, kickbike, jooks ja jooks. Kui lisada siia, et ka võistlus algab kümnekilomeetrise jooksuotsaga, siis kolm jooksu järjest pole just kõige meeldivam variant.

Kell 10:00 antakse start võistkondadele, kes lähevad jooksu ja tõukerattaetapile, raftingu korraldajad võtavad asja suhteliselt rahulikult ja asuvad meile varustust välja jagama.

Saame kalipsod, saapad, kiivrid ja vestid, viiakse läbi põhjalik instruktaaž, pärast mida pakitakse meid bussi ning sõidutatakse raftingu stardipaika. Raftingu korraldajatel tundub aega palju olevat, saame pikalt oodata enne, kui jõele pääseme.

Jõgi ise … no alguse osa on peaaegu huvitav … aga sealt, kus kell käima lüüakse algab täiesti sile jõgi. Lisaks ärritab mind see, et nn. “giidid” pakuvad meile oma arust põnevat võistlust, pideva kohavahetusega, kus kord üks ja siis jälle teine paat juhitakse kiiremasse voolu. Võistlejad samal ajal pingutavad paatides … ja mitte just vähe.

Kui iga ala peale on planeeritud 1.5 tundi, siis meie jõuame rafting-ult tagasi veidi alla kahe tunni möödudes stardist. Pärast seda hakkab korraldajatel kiire.

Meie teine ala, paaris kickbike, kumbki paar kaks korda. Teeme plaani, et mina sõidan koos Tuomasega esimesena ning seejärel Mikko ja Kati. Jõuame esimestena ratasteni ja suundume ringile. Algul rahulikult, aga kui Quechua.com mehed meile järgi jõuavad, siis suurendan veidi tempot. Kui vastan ühe mehe küsimise peale, et ma pole Soomest, vaid Eestist, siis ütleb mees, et ta teab Otepääd väga hästi, käib seal iga aasta laagris. Nüüd olla alles kuu aega tagasi tulnud Falunist, kus Prantsuse suusakoondis olevat olnud.

Mõne aja pärast viskan pilgu üle õla ja märkan, et Tuomas on silmapiiril juba üsna pisikeseks muutunud. Võtan hoo maha ja ootan Tuomase järgi, lõpetame oma esimese vahetuse kolmandatena, Quechua.com-ist poolteist minutit hiljem.

Kati ja Mikko sõidavad hästi, hoides kohta. Teisel ringil on Tuomas vist veidi väsinud ja nii kukume veel ühe koha, mida ka Kati ja Mikko tagasi sõita ei suuda.

Kaks viimast, jooksuetappi, on puhas töö. Esimene kuuesaja tõusumeetriga, teisel lausa 700. Oleme kokku leppinud, et kuna ees on veel õige mitu tundi võistlemist, siis võtame asja rahulikult.

Otsustan teiste elu veidi kergemaks teha ja 50 meetrit enne esimest kontrollpunkti teen mõned kiiremad sammud, et säästa sellega teistel mõned jooksumeetrid. Mõned meetrid saavad säästetud, aga seepeale antakse jõudude tasakaalustamiseks minu selga ka Kati seljakott, ning ülejäänud proloogi saan läbida kahe seljakotiga.

Jooksuetapid mööduvad minu jaoks suhteliselt kergelt. Ainus viga, mis teen on see, et panen esimesele jooksuringile liiga paksud sokid ning järskudel laskumistel vajub varvas jooksukinga ninasse. Tulemuseks on juba esimese ringi järel ärataotud vasak suur varvas, millelt küüne eemaldumine on nüüd ainult aja küsimus.

APEX, Interlaken, enne võistlust

APEX-ist on möödas juba mitu head nädalat, aga muljed võistluselt keevad senimaani sees ja ootavad kirjapanemist. Püüan siis vana võla kompenseerida enne, kui mälestused ununevad.

Õnnelikult Interlakenisse jõudnud, alustame tasapisi ettevalmistustega võistlusteks. Veel õhtul pakime lahti (või – pigem kokku) oma jalgrattad.

Esmaspäeva varahommikuil teeme jalgratastega kerge linnatiiru ning ostame ühte, teist ja kolmandatki. Mina olen sunnitud ostma muuhulgas ka lühikesed püksid, sest millegipärast leian oma kotist ainult võistlusriideid ja mitte ühtegi riideeset vabal ajal selga panemiseks.

Hoolimata sellest, et meie jalgratta varuosade ladu annks silmad ette nii mõnelegi kauplusele, näevad võistkonnakaaslased kurja vaeva, et tellida jalgrattapoest veel Kati rattale tagavara piduriklotsid ja “korvake” – vidin, mis on käiguvahetaja ja raami vahel. Lisaks ostame lugematul hulgal suruõhuballoone, ketiõli ja mida iganes … siinkohal peaks mainima ka seda, et kogu võistluse jooksul sai kogu sellest varuosade ja tarvikute hulgast kasutatud ainult ketiõli, kõik ostetud suruõhuballoonid rändasid prügikasti, kuna lennukisse neid võtta ei tohi.

Lõunast hakkab meil suurem varustusega tegelemine. Tunnen ennast korduvalt täieliku amatöörina, kui minu võistkonnakaaslased varustust lahti pakivad. Kotidest tuleb välja umbes kuus Lupine-t koos viieteist akuga, nagu läheksime mitte neljaks päevaks, vaid neljaks nädalaks seiklema. Kapten Tuomas peab mulle pika loengu riietest ja nende kaaludest, nuun spordijookidest ja kõigest muust. Kõige muu alla käib ka veepuhastusvahend … ja seda Šveitsi mägedes. Kõigele lisaks tõmban oma aktsiaid alla sellega, kui toidu kõrvale õlut võtan.

Teisipäev, päev enne võistluste starti, algab kohustusliku varustuse ettenäitamisega võistluskeskuses, mille järel saame kaardid ja legendiraamatu. Kati ja Tuomas lähevad poodi toitu kokku ostma, meie Mikkoga alustame raja planeerimisega.

Kella kuueks, võistluste piduliku alustamise ajaks on meil liikumisteekond planeeritud, kaardid kiletatud ja ka kogu varustus koos. Kusjuures Mikko ja Tuomase pakitud toidukogused ületavad mõlemad minu oma umbes kolmekordselt.

Polegi muud, kui veel võistluste avamine, kus võistlute pealik, Stefan peab avakõne, tänades nii sponsoreid, sportlasi, kui ka vabatahtlikke abilisi võistluse korraldamisel. Ja abilisi on tulnud kokku pea igast maailma nurgast.

Võistluste avamisele järgneb veel captains meeting, aga midagi eriliselt põhjapanevat kapten Tuomas sealt teada ei saa.

Õhtul, kui võistkonnakaaslased endid magama seavad, hiilin vaikselt välja ja lähedalasuvasse Iiri pubisse, kus luban endale ühe salajase õlle.

No Limit Adventure

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama sellest, kuidas Šveitsis, APEX lõpupeolt tulles, tegime kokkuleppe ScandinavianOutdoorStore.com võistkonnas võistelnud Juha Prittineniga, osaleda koos No Limit Adventure võistlusel Soomes. Eks mõlemal kripeldas sees pooleli jäänud võistlus Šveitsis ja oli vaja leida midagi sinna asemele …

Reedel, pakkinud hädapärased asjad seljakotti, võtan jalgratta ja sõidan Linnahalli sadamasse, Linda Line laevale. Poolteist tundi hiljem olen +32° C suvesoojas Helsinkis, kus Mika mind juba ootamas. Siinkohas suurimad tänud Mikale, kes leidis aega võistluste peakorraldajaks olemise kõrvalt organiseerida ka minu transport, majutus ja söögid-joogid.

Reede õhtu läheb üsna pikaks, algul Solvalla slaalomimäel, võistluskeskuses, ning hiljem OK77 klubimajas, ujumise ja grillimisega aega mööda saates. OK77 klubimaja on tõeliselt suurepärane koht ja tegevust jätkub kaugelt üle kesköö.

Hommikul 6:20 äratus, kiire hommikusöök, rattaga kanuuvahetusalasse, kus Juha “püssiga”, juba ootab. Tõstame kahese kajaki auto katuselt maha ja seame vahetusalasse valmis. Sõber Pete laenab “konkurentidele” ka kaks, olematu kaaluga süsinikaeru.

Liikumisteekonnad saavad meil Juhaga planeeritud minu jaoks harvanähtavas üksmeeles. Ei tea, mis põhjusel, aga vist mitte kordagi ei teki eriarvamusi rajavaliku arutamisel.

Kell 9:00 antakse start Sollvalla slaalominõlva alt, Nuuksion Pitkäjärvi äärest. Jookseme sada meetrit eemalasuva kaardini, kuhu joonistatud esimene kanuupunkt. Kaardiks on aerofoto, mis meie ettekujutusega järvest millegipärast kokku ei lähe. Paar sekundit hiljem taipame, et kaart on peegelpildis. Lihtne – kiirelt tagasi kajaki juurde, aerud … ja juba olemegi kajakiga järvel.

Pääseme sõudma umbes kuuendatena, aga Juha kajakk on tõeline püss, õige pea on jäänud ette vaid üks võistkond, Petri Forsman-Ville Niemelä. Punkti võtame teisena, aga kuna Forsman-Niemeläl läheb nende hiidpika sõiduki pööramisele aega, siis saame mõnekümnemeetrise edumaa, mis tagasiteel pigem suureneb, kui väheneb.

Vahetusalas oleme esimestena, aga siis unustab Juha kaardi kajakki, ning kaotame selle äratoomisega veidi aega … kaks võistkonda saavad meist mööda. Võistluskeskuses oleme kolmandana, aga tänu sellele, et oleme ratastel vahetanud klipid pedaalide vastu, siis saame Solvalla slaalominõlva laskumisele teisena. Sllalominõlv on nagu tõeline … slaalominõlv … laskumisele on seatud tähised, mille vahelt tuleb läbi sõita.

Teel esimesse rattapunkti, kui mina ees tempot teen ja üritan vahet Forsmaniga kinni sõita, jõuab meile järgi neljast võistkonnast koosnev rong, mida veab … Forsman isiklikult. Mitte ei saa aru, kuidas me neist mööda saime. Kogu ülejäänud rattaetapp läheb Forsmani vedamisel, neli võistkonda sabas.

Vahetusalas vahetavad teised võistkonnad rattakingi jooksujalanõude vastu, meie saame kohe rajale. Juha usaldab taaskord kaardi minu kätte ja üritan seda usaldust coastaleering etapil mitte kurjasti kasutada. Etapp on tõeliselt lahe, esimese kolme kilomeetri jooksul saame üheksa korda üle järve ujuda. Hoiame pidevalt jälitajatega väikest, sajameetrist vahet. Etapi lõpuosas jõuab meile järgi võistkond Karsu, pärast mida kohe ühe lisakaare teeme ja vahe teiste võistkondadega käest anname.

Järgnevaks rattaetapiks, tagasi võistluskeskusesse, surun kaardi Juhale, kes seepeale otsustab Formani pakutud tempost loobuda ja asub ise juhtpositsioonile. Saame teistega väikese vahe sisse, aga rattaid läbi metsa lükates näitab Forsman, oma tõelist taset ja saab meie ees omakorda pisikese edumaa.

Aga siis … laskumisel, enne vahetusala võtab Juha ratta küljest sinna kinnitatud geeli, laseb siis käed lenksust lahti ja üritab geeli avada. Esiratas hakkab kiirusel 50+ km/h vibama ja enne kui Juha lenksust haarata jõuab, viskab esiratas end risti ja Juha lendab suure kaarega asfaldile, lohisedes seal pikalt. Vaatepilt on üks hullemaid, mida ma kunagi üldse näinud olen.

Selleks ajaks, kui mina saan hoo maha pidurdatud ja ülesmäge Juha juurde tagasi vändatud, on Juha ikka veel meelemärkuseta, asfaldil, keset autoteed. Olen üsna nõutu ja üritan saada selgust Juha vigastustest, õnneks hakkab ta siiski end liigutama.

Üritan saada Juhat teeserva, kui meie kõrval peatub mikrobuss, kus Soomlane uurib, et mis olukord meil on. Tuleb välja, et Soomlane on arst. Juha on juba veidi toibunud, et üritab väita arstile, et kõik on korras ja kohe läheme edasi. Õnneks arst sellega ei nõustu, vaid kontrollib, ega ühtegi luud katki pole. Luud-kondid üle vaadatud, ei lase arst ka siis veel Juhat minema, vaid kontrollib ka reflekse.

Lõpuks lubatakse meil minna omal jalal lähimasse kohta meditsiinilist abi saama. Jalutame finišisse, Solvalla suusakeskusesse.

Siinkohal võikski vist lõpetatda hästi alanud ja halvasti lõppenud võistluse kirjeldamise, ehkki … Kui Juha õnnetus välja arvata (loodan, et ta paraneb ruttu, ise unistras ta haavade plaasterdamise järel, et äkki ta ikkagi saab järgmisel nädalavahetusel Jukolal oma võistkonnas viimast vahetust joosta) oli suurepärane nädalavahetus. Suurepärane ilm, maastikud, ladusalt korraldatud võistlus ja … julgen kõigile Multisport.fi sarja soovitada ning kindlasti võistlen ka ise veel sel aastal mõnel Multisport.fi võistlusel. Järgmised võistlused on siis 20.08 ja 24.09.2011.

Xdream soojarekord Rõuges

Start kanuuga on vaatamiseks küll atraktiivne, aga meie jaoks üks halvimatest variantidest, mis olla võib. Kui ratas või veelgi enam jooks esimese alana tõmbab võistlejate rivi kiiresti pikaks, ning ka punktide märkimine käib kiiresti, ning meie saame rahus hakata “oma asja” ajama, siis suhteliselt aeglase kanuu puhul karistatakse taganttulijate poolt ära iga eeslliikuja eksimus ja ka punkti märkimine on paras võitlus. Eriti keeruline on uuesti oma positsiooni parandamine. Aga see selleks, hea seikleja peab igas olukorras hakkama saama.

Rõuge seikluse meeldiva üllatusena oli stardipaigas kohal ka ingelteam oma täiendatud koosseisus. Seekord mitte küll konkurentsi pakkumas, aga seda tulihingelisemalt võistlusele (õigem oleks küll öelda võistlejatele) kaasa elamas. Ja raskel rajal oli kaasaelamist tõepoolest vaja.

Seoses palava ilma ja eeldatavalt raske rajaga, ei hakka me endile liiga suuri eesmärke võtma … sünnib otsus, et kui Kiirrongile ja GO Reisiajakirjale ära teeme, siis oleme oma eesmärgi täitnud.

Start seekord siis meie õnnetuseks kanuudega. Stardist esimesse punkti on kaks varianti – kas mina jooksen esimesse pukti ja siis aitan juba kanuu ühelt järvelt teisele tassida, või läheme ka esimesse punkti kanuuga. Kuna Ott ja Viff kardavad, et mul võib tekkida raskusi kõrkjamülkas, siis otsustame teise variandi kasuks, mis osutub kokkuvõttes aga aeglasemaks. Selleks ajaks, kui meie punkti juurde jõuame on seal parajasti algamas väiksemat sorti merelahing ja nii panevad Ott-Viff mind veidi eemal maha. Mina lähen punkti joostes, Ott-Viff suunduvad kanuuga edasi. Teise kanuupunkti juures on kaardil kiri “LÄBIDA KANUUGA”, aga tegelikkuses oleme meie ühed vähestest, kes 10 meetri reeglit täidavad. Väike valearvestus ka kolmanda punktiga, mille me sõites läbime ja nii ongi vahetusalasse jõudes meie vahe Salomon ACE Team-iga juba pealt viis minutit.

Linnulaulu kuulamisega, kui võistkonnas on Eesti parim linnuekspert, ei hakka meie Viffiga ennast vaevama, vaid üritame ette planeerida rattaetappe. Kahjuks segab seda Ott, kes kurdab, et ta paneb iga linnu ära esimese kahe sekundiga ja peab siis ülejäänud 38 sekundit sama lindu kuulama. Igavuse peletamiseks üritab Ott meile siis lähematelt puudelt kohe õiget lindu näidata.

Järgneva rattaetapi võiks kokku võtta ühe lausega: “loll pea on kerele nuhtluseks”. No kes küll käskis meil vaadata kaardi asemel eesliikuvaid selgasid. Tõeks saab kuueminutriline viga esimese (kaheksanda) punktiga. Ka kümnendasse punkti üritame kulset lõiget, aga lõikame kuue minutiga näppu. Loomulikult ei ole oma kommentaaridega kitsid Suusahullud, kui neist lühikese aja jooksul juba teist korda mööda sõidame. Sellest hoolimata tõuseme jooksuetapi alguseks 27-ndalt kohalt 18-ndale.

Jooks orienteerumiskaardiga Vällamäe ümbruses on seekord meie ala, kus päeva teine aeg meid üldises paremusjärjestuses veel üheksa kohta tõstab. Aga jooks ise on raske, palav ilm ja suured nõlvad ei ole just kõige kergem kooslus. Korjame endiga kaasa üsna mitmeid võistlejaid, täpsemalt on jooksuetapi lõpus meil järel üheksa võistkonda.

Järgnev rattaetapp on raske, jooksupingutus annab tunda. Lisaks ei näita võistkonnad, kes meie sabas jooksuetapil priiküüti said, mingit tänulikkust, vaid kihutavad meist kahelt poolt mööda. Samas möödume ka ise mõnedest võistkondadest, näiteks väsimusest tuikuvast GO Reisiajakirjast.

Suusaetapil annavad korraldajad meile kõige viletsa libisemisega suusad nii, et alustuseks kukun peaaegu kõhuli. Õige tõuke saame kätte alles raja teisel poolel. Suusaetapi tõmbenumbriks on muidugi inglid, kes siis piknikulaua üles on seadnud ja võistlejatele head-paremat pakuvad. Keeldun resoluutselt ingel Heleni pakutud kiluvõileivast, kuna kurgus on selline kuivus ja kuumus, et kilu oleks ilmselt hetkega kurgulakke kõrbenud. Alles hiljem saan teada, et selle laua juures küsija suu pihta ei löödud, vaid soovijad said isegi õlut … jaa, õlut.

Taas ratastel järgneb punkt, kus linnulaulu mittetundjad saadetakse metsa linde vaatama, meie jätkame karistuseta ja avastame endid punkti järel kolmandalt kohalt. Küll aga sõidab meist üsna varsti mööda Multisport.fi, veidi aega hiljem Salomon ACE Team … veel veidi hiljem ajab meid alla ISC TEAM – SK ESTO rong. ISC ja ESTO-ga koos saabume ka vahetusalasse.

Järgnev jooksuetapp eraldab terad sõkaldest, ISC arendab sellist tempot, et meie parimagi tahtmise juures hakkab vahe tasapisi kärisema. Vähemalt sama kiiresti, kui ISC meist eemaldub, jääb omakorda maha ESTO. Kahjuks teeme jooksuetapi teise punktiga (KP 28) ISC eeskujul vale rajavaliku, mida nemad, kui tugevad saavad endile lubada, meie aga mitte. Karistusena on meil paar etappi hiljem järel Kiirrong, kes teatavasti eelmise aasta öise Xdreami jooksuetapi pärast meie peale eriti verine on. Kiirrong hoiab jooksuetapi keerulisematel etappidel aupaklikult meie tuulde, et siis tähistatud etapil, mööda oja meist mööda spurtida ja vahetult enne meid vahetusalasse jõuda.

Enne kanuusse istumist saan mina osa parimast flying fox liust Eestis – kaks korda üle Paasjärve. Kiirrongi staarid, Kandled saadavad järveliule Assarile asenduseks toodud Peko noororienteeruja, Sander Linnuse, kelle olematu kehakaal ei soosi kiiret liugu ja kes minugi hoogu kõvasti alla tõmbab.

Teise kanuuetapi läbime kiirrongi tuules, meie Sandriga teeme vahepeal jooksuliigutusi, et jalad liiga kangeks ei jääks.

Viimasel jooksuetapil saame teel teise kontrollpunkti aru, et B-rada on veidi paremale kaldunud, aga otsustame siiski sissetallatud rada kasutada. Väikese peataoleku järel oleme ka oma arust õiges kohas, aga mida ei ole, see on pais ja kontrollpunkt, mis seal peaks asuma. Väikese lisakaare järel kuuleme kusagilt eemalt, kus punkt kindlasti asuda ei tohiks, inimhääli ja otsustame asja kindluse mõttes kontrollida. Ja ennäe, on pais ja on ka kontrollpunkt.

Taaskord kasutavad Ott ja Viff tugema õigust, ning saadavad mind järjekordsele ojajooksule, mis tegelikkuses osutub lausa allikajooksuks, jalad tahavad jääkülmas vees külmast krampi kiskuda. Väga lahe on järjekordne köieliug puude vahelt üle uhteoru, mina naudin seda vaat, et rohkemgi, kui järveliugu.

Veel viimane kontrollpunkt, mille võtmiseks tuleb ronida Rõuge Liinamäe vaatetorni ja finišis me olemegi. Seitsmenda kohaga, mis pärast väikest EXEL-damist muutub kuuendaks, sest Multisport.fi on jätnud ühes vahetusalas punkti märkimata. 45 minutit sellise eksimuse eest on minu meelest veidi liiga karm karistus, aga mis teha, reeglid on sellised.

Kiirrong on olnud lõpuosas nime vääriline ja lõpetab kuus minutit enne meid, viiendana. Teine konkurent, GO Reisiajakiri saab lõpuks seitsmenda koha, neil koguneb kaotust meile 15 minutit. Ehk siis kokkuvõttes saime tehtud pool rehkendust, aga selle eest korralikult.

Au tuleb anda ka konkurentidele ISC Team-ist, kes seekord edestasid meid kindlalt, polnud vaja isegi EXEL-i abi. Tundub, et Elo on poisse hästi treeninud.

APEX - Heiti telefonil

Telefon hakkas helisema – kõne Heitilt. Et seekord siis siiski lõpuni ei mindud – kanjonisse jõuti pimedas ja sinnamineku asemel said nad kaks tundi trahvi. Viimasele pikale jalgsiosale (mille trassi oli muudetud, sest üleval mägedes olid üsna karmid lumeolud) otsustati siiski mitte minna. Eks pikemalt põhjustest ja muljetest räägib Heiti varsti ise. Selline see seiklussport juba on.

Aga võitjad peaksid kohekohe jõudma finishisse!

APEX - 3. päev

Öö on ilmselt tõesti olnud raske, sest nr 28 ehk Heiti tiim liigub kaardil üsna visalt. Põhjanaabritelt tulnud info kohasel olid nad hommikul laskunud 1600 tõusumeetri peale, korraks peavad tõusma veel 1930 meetrile ja siis sealt alla TA-sse 4, kus ootavad jalgrattad. Edasi jätkub rattaetapp, mille pikkuseks on u 50 km ja aega selleks võib kuluda 6-10.

Stardis olnud 28 meeskonnast jätkab täisrajal praegu 17. Ace Logistic Salomon jätkab lühirajal. Täispikal rajal paistab Heiti tiim olevat viimane ja liigub väga visalt – mu soome keel ei ole just tugev aga saadud e-mailis avaldavad põhjanaabrist pöidlahoidjaid kahtlust, kas GPS on töökorras ning samas tehakse mingit nalja grillimisest ja kitarrimängust tee peal.

APEX käib täies hoos

Püüan end jõudumööda ikka sündmustega kursis hoida. Peamiseid uudiseid saab APEX Live Race Site lehelt ja FBst, kuid mõningaid uudiskilde tilgub mulle ka meilitsi. Täna on siis võistluste teise päeva õhtu ja käimas pikk-pikk trekking, mille jooksul pidid tiimid tõusma ligi 3000 m kõrgusele Schiltornile. Ilm tipus oli vahepeal päris paha ja vahepeal pidid mõned võistkonnad tipus ohutuse mõttes peatuse tegema – Heiti tiim, Team Ulkoilun Maailma/Navigreen OY ilmselt peatuma ei pidanud ja praegu pidavat neil päris hea hoog sees olema . Öö aga tuleb kindlasti raske, sest halb ilm on nõudnud kõvasti energiat.

Võistkondade liikumist saab jälgida http://www.theapexrace.com/Live/Course.aspx, Heiti liigub nr 28 all ja eespool on nr 15 Ace Logistics Salomon – aga nende GPSiga tundub midagi lahti olevat, sest vahepeal võis numbrit 15 hoopis imelikus kohas näha. Nr 28 tundub aga hetkel  positsiooni jõudsalt parandavat.

APEXi kodulehel on tore võimalus tiimidele rajale sõnumeid saata: http://www.theapexrace.com/Live/TrailMail.aspx.

Peame pöialt!

12.5 tundi stardini

Asjad pakitud, võistlus pidulikult avatud. Hommikul kella kuuest on äratus, siis varustuse kaalumine ja kell 10:00 start proloogile. Proloogil neli ringi, kaks jooksuringi, üks tõukerattaga ja üks rafting. Ringide ajad liidetakse ja saadudu järjestuses starditakse 16:30 põhirajale.  Silver on teinud rajast hea ülevaate: http://www.youtube.com/watch?v=aqCiipgdtGg.

Nüüd magama.

APEX, Breithorn

Esimesed muudatused plaanidesse tegime pool tundi pärast Šveitsi saabumist. Loobusime esimesest ööst võistluste ametlikus ööbimiskohas, Balmers campingus ja sõitsime selle asemel Zermatti, et teha väike aklimatiseerumistripp.

Hommikul, parast sööki, asjad juba pakitud, seame sammud Zermatt ZBAG suunas, et sõita gondliga üles, Klein Matterhornile (3 920 m). Meie kapten Tuomas, kel omadus serveerida kõike veidi mustemates värvitoonides, kui asi tegelikult väärt, räägib, et üleval on võimalik kuni -15° C. Kui mina siis gonglis EA 8-hours kreemi külma vastu näole määrin, on teised poisid tänulikud, kui ka neile kreemi pakun.

Klein Matterhornil, kust jalutuskäiku alustame, on õhutemperatuur umbes nullis, ilm pilves ja kohati sajab lund. Breithorni all paneme alla kassid ja võtame julgestusköide. Tegelikult polegi ilm nii hull, kohati piilub pilvede vahelt isegi päike. Tagasiteel koorin enamuse riietest, mis külmahirmus selga aetud.

Alla jõudes avastavad soomlased prille eest võttes, et see üldse mitte nii lihtne pole, võtavad, mis võtavad, aga valged prillid jäävad ikka ette. Küsivad siis minult, et mis päikesekreem see selline oli … Heiti päikesekreem on meil nüüd parooliks.

Nüüd on tehtud ka esimene rattaots Interlakenis, tutvutud linnaga, kaasvõistlejatega, pakitud varustust ühest kotist teise jne, jne. Homne hommik algab kohustustusliku varustuse kontrolliga. siis saab kaardid ja legendi ja lõpuks ometi aimu, mis meid on ees ootamas.

APEX on alanud

Kui kõik vajaminev varustus oli toapõrandale kokku kuhjatud, tundus ilmvõimatu, et see kõik ühte kotti ja jalgrattakasti, polsterduseks, ära mahub. Aga maailm on teatavasti täis üllatusi ja ennäe imet – ruumi jäi veel ülegi, lausa nii palju, et pärast koti kaalu hindamist, tõstsin sinna veel ühe sixpack-i, oma tänaõhtusele võõrustajale Mikkole, külakostiks.

Kokku sain koti kaaluks täpselt 20.0 ja rattakasti kaaluks 27.8 kilo. Sadamas laevale astudes mõtlesin Mamburile, kes iga seiklus sellist koormat endaga veab – tugev, mis muud.

Homme hommikul siis Lufthansa-ga üle Frankfurti Genfi ja sealt Interlakenisse. Nädalavahetusel, enne võistlust, on meil plaanis teha mõned tipud Šveitsis … aklimatiseerumiseks, nagu kapten Tuomas seda nimetas. Praeguse plaani kohaselt äkki Zermatt - Matterhorn glacier paradise jala ja siis  Zermatt - Schwarzsee rattaga.

Võistkonnaks siis seekord Team Ulkoilun Maailma / Navigreen Oy, kaaslasteks Tuomas Sovijärvi, Mikko Kolehmainen ja Kati Vehmas. Võistluste käigu kohta saab infot APEX Live Race Site lehelt, meie võistkonna edenemise kohta kirjutab täpsemalt Team Ulkoilun Maailma / Navigreen Oy koduleht. Lisaks on võistluse kajastamisega teinud algust ka Multisport.fi:

… Tuomas Sovijärvi UMNG tiimistä on päässyt huokaisemaan helpotuksesta jo ennen kisaa, kahdesti. Ensin Tommi Laitervo heitti pyyhkeen kehään polvivaivojen vuoksi. Tilalle etsittiin koirien kanssa ympäri Eurooppaa korvaajaa. Varamies löytyikin kuitenkin lopulta vain vajaan 100km päästä Virosta. Korvaaksi tuli Virolainen Heiti Hallikma. Kun sitten naisjäsenkin sairastelun vuoksi joutui jättäytymään pois otti tiimi jo kissatkin mukaan etsintöihin. Lopulta joukkue saatiin kasaan ja mukaan tuli Kati Vehmas. Joukkueen tavoitteista ei ole ihan selkeyttä saanut mutta odotukset ovat ilmeisesti ainakin kiertää rata ilman cuttoffeja. …

Võistlus ise tundub põnev tulevat, aladeks navigation, paddling, running / trekking, mountain bike, canyoning, rafting ja paragliding.

Libahundi Jälg 2011

Libahundi Jälg 2011 Tuksis – mitte selles mõttes, et midagi läks tuksi vaid pigem vastupidi. Suurepärane ilm, mõnus maastik, hästi ettevalmistatud võistlus jne, jne … võistluskeskusega Tuksi staadionil.

Erki, kes lihtsalt tugev ja mina, Tansaaniast, keskmäestikust värskelt tulnuna, suhteliselt heas jooksuvormis otsustame, et kõigest hoolimata jookseme rahulikult … või pigem … kuna ilma panemiseta me ju ei oska, siis võtame asja vähemalt mõnusalt – päris sörkima ei hakka, aga suuri eesmärke kah ei võta. Valime läbitavaid punkte pigem lisaülesannete ja ilusa maastiku järgi.

Nii ka teeme – jooksuteekond saab valitud nii, et saaksime võtta ära kõik lisaülesanded, ning nende vahele, loogilisele liikumisteele jäävad punktid. Lisaks planeerime raja lõpuosasse mõned lisakaared, mida siis vajaduse korral ära jätta (ette rutates võib öelda, et seda viimast võimalust kasutasime ära maksimaalselt).

Esimene lisaülesanne antakse kõikidele võistkondadele stardijoonel – läbida viis punkti, teades ainult nende asimuute ja kaugusi, ning jooksuring lõpetada ühe tabava korvpalli vabaviskega. Põhimõtteliselt läbime selle ülesande edukalt, kui mitte arvestada seda, et keegi paha inimene on meie visete ajaks korpallirõngale kaane peale pannud.

KP38 – KP48 – KP83 jätkame vahelduvas tempos, kord laksates, siis jälle rahulikul jooksusammul, kuni teise lisaülesandeni (KP83), kus Erki peab kinniseotud silmadega, minu juhendamisel ületama paar purret ja märkima punkti. Ka see ülesanne läheb edukalt, ning lahkume ülesandelt esimeste hulgas.

KP47 – KP51 – KP61 – KP46 – KP32 – KP82. Teel järgmise lisaülesande poole selgub, et meie poolt valitud teekond läbi ilusa metsa osutub tegelikkuses rõvedate mudamülgaste ja soode rajooniks. Lisaks teeme siin oma ainsa vea, kui hakkame kartma kõrgeid kõrkjaid ja otse enne teise lisaülesande punkti (KP82) tagasi pöörame, ning 15-minutilisele ringivariandile läheme.

Lisaülesanne ise – vaja jätta meelde kaardilt punktid, ning need siis mälu järgi läbida … mõeldud algselt kanuuga, aga kuna veetase on suhteliselt madal, siis joostes, või pigem … põlvini püdelas mudas sumbates. Pärast sellist mudakogust pole sel aastal vist mudaravile enam vaja minna.

KP50 – KP40 – KP56 – KP30 – KP84. Edaspidi hakkab maastik järjest ilusamaks minema, ning viimased etapid enne neljandat lisaülesannet (KP84) on juba mere äärses männiparkmetsas. Lisaülesanne ise – märkida puu otsas kontrollpunkt, osutub väga lihtsaks ja üldsegi mitte lisaülesande vääriliseks.

KP26 – KP67 – KP28 – KP44 – KP55 (– KP60 – KP41) – KP81. Jätkame oma teekonda koos segatandemiga Helina-Ummi … või mis koos – Helina kergejalgselt ees ja Ummi ähkides kannul kaovad meie silmist loetud meetritega. See tõmbab meie motivatsiooni muidugi kõvasti alla, sest mis mõtet on laksata, kui segavõistkonnad meist, nagu postist, mööda jooksevad. Selliste situatsioonide vältimiseks tulevikus, jätkame käies. Kuna käimine on teatavasti aeglasem, kui jooksmine, siis teeme oma plaanidesse ka mõningaid muudatusi, ning jätame plaanist välja poolsaarel olevad 15 väärtuspunkti.

Punktis KP81 antakse meile uus kaart, kuhu märgitud viis kontrollpunkti, mis peame läbima. Konks on siin selles, et maastikul asub punkte tunduvalt rohkem ja meie peame märkima justnimelt meie kaardile märgitud punktides. Kuna kaart, mis meile antakse pole kindlasti mitte selle maastiku järgi joonistatud, siis läheb meie arvamus rajameistri arvamusest lahku, mille tulemusena premeeritakse meid kahe miinuspunktiga.

KP35 – KP58 – KP66 – KP24 – KP62 – KP85. Taaskord teeme plaanidesse muudatusi ja loobume kaheksast väärtuspunktist. KP85, mõõta ära vundamendi välispindala. Arutleme mõnda aega, et mis on välispindala, kas vundamendi välimise külje pindala või vundamendi pindala välimist serva mööda. Kuna esimene tundub tulevat liiga väike, et mõne pakutud variandiga sobida, siis asume teist varianti arvutama. Ka siin on korraldajatel lisaülesandel mingi error – meie saame tulemuseks 75, aga sellist vastusevarianti pakutud ei ole. Valime lähima, 76, mis osutub valeks.

KP65 – KP59 – KP23 – SF. KP85 – KP65 on etapp, mille peale mõtlesime juba rada planeerides – kas pääseme järvede vahelt läbi või peame ujuma. Nüüd on käes tõe hetk … mis tegelikkuses osutub ülimalt lihtsaks – 50 meetrit pilliroo murdmist ja meie ees avaneb ilus rohumaa, veidi märg, aga mõnusalt läbitav. Viimased etapid on jalutamise vaev.

Finišeerime lausa 16 minutit enne kontrollaja lõppu, aga kuna eesmärgiks oli fun, siis rohkem punkte me enam ahmama ei lähe. Ja tulemus – tulemus on enam, kui me sellise soorituse pealt ootasime.

reede ja 13

- kas 48 või 96 tundi?
- kas 1 000 või 10 000 tõusumeetrit?
- kas kanuu või sit on top kajakk ja rafting?
- kas rulluisk või paragliding?
- kas mõnus seiklus sõpradega ja totaalne mölapidamatus või panemine?
- kas EXTAR või APEX?

Tuleb välja, et kahe hea valiku vahel on veelgi raskem valida, kui kahe halva. Ja miks mul on kogu päeva olnud tunne, et tegin vale valiku? Ja kas saaks selles kuidagi süüdistada reedet ja kolmeteistkümnendat?

sügis

Taaskord reis kevadest sügisesse, ehk siis marsruudil Tallinn – Amsterdam – Kilimanjaro – Dar Es Salaam – Sao Hill. Kui eelmistel kordadel läbi Mikumi rahvuspargi sõites oli kaelkirjakuid teiste loomadega võrreldes vähevõitu, siis sellel korral korraldasid nad autotee ääres tõelise paraadi. Kokku küll ei lugenud, aga paar-kolmkümmend “pikakaelalist” sai kindlasti ära nähtud.

Meie kohalesaabumise auks korraldati neljapäeva õhtul suurejooneline vaatemäng, kui põlema pandi kolm hektarit puidujäätmeid. Vaatepilt oli tõliselt võimas, leegid olid poolde taevasse ja täiesti arusaamatuks jäi, kuidas saeveski ning kohalik küla tulest pääsesid …

… Taaskord, sest sellist vaatemängu pidavat siin nägema kord aastas, kui aasta jooksul kogunenud puidujäätmed ära põletatakse ja kogu energia sõna otseses mõttes taevasse kirjutatakse.

Täna hommikul tegin väikese jooksutiiru kohaliku küla ümbruses. Algselt tegin plaani, vallutada eemalt paistev küngas, aga joostes selgus plaani nõrk koht – küngas osutus tiba liiga kaugel asuvaks.

Kui jooksu algul tundus, et polegi midagi hullu siin kahe kilomeetri kõrgusel sörkida, siis tagasi pöörates selgus tõde – esimene pool teest läks kogu aeg kergelt allamäge.

Jooksu ilmselt üks üllatavamaid momente oli see, kui kahe musta mehega kohtusin, kes … spordiriietes ning joostes mulle vastu tulid.

Mõned pildid, ning kui millalgi jälle internetiga kohtun, siis äkki tuleb juurde.