jõuluks koju

Toidud on siin kohati hiinapärased – serveeritud küll vene kombe kohaselt, aga tugeva Hiina aktsendiga. Näiteks salat, põhiliselt porgand ja kapsas, ohtralt õli ja vägagi teravamaitseline, milles lisaks seakõrva ribad (vahel ka maksaribad). Lisaks muidki hiinapäraseid snäkke, nagu lehe sisse keeratud riis jne. Samas esimene ja teine (первый и второй), ehk siis supp ja praad on vanas, heas vene stiilis.

Omaette vaatamis(maitsemis)väärtused on meie perenaise, Natalja Dmitrijevna tehtud toidud, kes senimaani suudab iga kord millegagi üllatada. Natalja Dmitrijevna eriliseks hitiks on seened. Õnneks on plaan siit homme hommikul lahkuda, muidu on oht, et Xdreamil ei jaksa Viff mind enam järel vedada.

uus kodu

Täna hommikul oli veelompidel jääkiht peal, samas päevaks lubavad kohalikud meile +27°C – teravalt kontinentaalne kliima ju, eelmisel talvel olla siin nähtud kuutekümmet külmakraadi. Peab kiirelt tööotsad kokku tõmbama, talvituma ei tahaks siia jääda.

Kuna hotell Taiga oli mõttetult kallis, otse BAM-i ja autotee kõrval, kus iga päev uued külastajad, siis otsisime endile uue kodu. Väga originaalse nimega koha – Домашняя гостиница, perenaiseks on Natalja Dmitrijevna, väliselt veidi range, aga tegelikkuses avala vene hingega naisterahvas, suur looma- ja lillesõber. Ma polegi vist venemaal nii ilusat kassi näinud kui siin, lisaks chihuahua ja hundikoer.

Tegelikult ongi keeruline seda kohta hotelliks nimetada, lilledesse uppuv, armas värviline maja, sisse astudes tunne, nagu oleksid jõudnud vanaema juurde. Ja kõik on piinlikult puhas.

dokumentideta võõras linnas

Kui päris aus olla, siis pole tegemist linnaga, vaid mingi alevi tüüpi asulaga (vene keeles посёлок городского типа), kus elab umbes 8 000 elanikku. Dokumente, ehk siis passi tõepoolest ei ole, see on juba teist päeva kusagil registreerimislauas. Aga lisaks passile pole ka ühtegi isiklikku asja peale arvuti.

Teisel katsel jõudsime Irkutskisse, aga seal selgus, et meie kotte, mille kohta Moskvas kinnitati, et kõik on korras, Irkutskis ei ole. Pärast mõningaid asjaajamisi ja paberite täitmisi (sellised kollakal paberil, igivanad ja kortsus blanketid – tuli välja, et oskan veel isegi vene keeles ja käsitsi täiesti vabalt kirjutada) lendasime edasi ilma kottideta. Lennukiks saime seekord ajahambast räsitud AN-24B ning poolteist tundi hiljem olime juba Ust-kutis, ajaloolises BAM-i alguspunktis.

Veel kakssada kilomeetrit ehk kolm tundi taksoga mööda autobami ja olimegi külakeses, nimega Magistralnõi. Esimene peatuskoht, klubi nimega 2 korda 2, kus olime sunnitud õhtusööki alustama viina ja toostidega. Seltskond oli rahvusvaheline, selleks, et kõik jutust aru saaksid, tuli see tõlkida vähemalt vene-, inglise- ja hiina keelde.

Eile saime teada, et meie kotid on jõudnud Irkutskisse ja meil on lootust neid millalgi näha. Kotis on mul küll ka spordiriided, aga ma polegi enam nii kindel, et ma siin niiväga sörkima tahan minna. Nimelt maeti eile naisterahvast, kes mõned päevad tagasi oli läinud autotee ääres põõsastesse asjatama, ja siis autojuhi silme all karu poolt tükkideks rebiti. Karu nägemine ei olevat siin haruldane.

Moskva pisaraid ei usu

Tegelikult oli esimeseks ohu märgiks see, kui Eurolines Tallinn - Sankt-Peterburg buss ühe reisija piirile unustas. Õnneks vähemalt mõned süsteemid Venemaal töötavad üliefektiivselt – saime piirilt vaevu kolm kilomeetrit sõidetud, kui esimeses miilitsapostis meid kinni peeti ja teatati, et üks reisija on piirile ununenud. Loetud minutid hiljem oli ka reisija juba samasse miilitsaposti toimetatud ja meie reis võis jätkuda.

Moskvas jäi lennukivahetuseks pea kaks tundi, mis tundus väga mõistlik, eriti vaadates ilmateadet, mis järgmiseks päevaks Moskvasse +36°C lubas. Ja nii ma Maarele skypes teatasingi, “hea, et täna Moskvast minema saame”.

Umbes 10 minutit hiljem vaatasime, et pealemineku alguseni on veel täpselt tund … aga midagi häirivat jäi kuhugi kuklasse. Veel 10 minutit hiljem, uuesti kella kontrollides saime aru, mis häiris – olime tunniga mööda pannud, ehk meie pealeminek oli juba alanud.

Kuna lennuki väljumiseni jäi veel 20 minutit, siis me just ei tormanud, aga väravasse jõudes nägime, et uks on juba kinni ja buss sõidab just ukse tagant minema … ühtegi teenindajat kah enam näha polnud. Nüüd kihutasime kiirelt lähimasse S7 inimestega kohta, milleks oli business salong. Seal soovitati meil turvatsoonist välja, S7 esindusse minna. Minu küsimuse peale, et kas me tõesti sellele lennukile enam ei pääse, vastati eitavalt.

Vahetasime siis Irkutski piletid päev hilisemaks. Omaette ooper oli UTair Irkutsk – Ust-Kut piletite vahetus, aga ära sai tehtud seegi. Domodedovo АЭРОТЕЛЬ pakkus ööbimise hinnaks alates 7 200 rubla, mille me veidi kalliks põlgasime. Pärast väikest nõupidamist teatas АЭРОТЕЛЬ laua juures seisnud pikkade juustega kutt, et tegelikult on Domodedovost 10 sõiduminuti kaugusel üks motell, kus peaks saama ööbida 3 000 rubla eest ja ta võib meid sinna viia.

Motell Angelina oli tõepoolsest suurepärane koht, 2 800 rubla kahekohalise toa eest on Moskvas hea leid. Kuue tunni pärast läheme uuele katsele.

kehanäppajad

Laupäeva õhtul olin sunnitud tõdema, et lisaks kaubanduskeskustele, on Lasnamäel ka teistsuguseid keskusi – näiteks Lindakivi Kultuurikeskus. Viis minutit enne kella viite võis kultuurikeskuse taga vist ainult asjassepühendunu aimata, et midagi on algamas – sellest andis aimu imepisike telk asfaltplatsi ääres ja kümmekond äärekividel istujat, lisaks tavapärasele, läheduses puude all tšillivale kohalikule seltskonnale.

Igal juhul on Mihkel Ernitsa sürreaalne “kehanäppajad” sellises kohas etendamiseks justkui loodud: Lasnamäe korrusmajad, asfaltplatsil kõrguvad tellingud, ümberringi sagiv multikultuurne seltskond, justkui teiselt planeedilt – keegi ei saa aru, mis toimub – tundub, et etenduse tegelased ongi siitsamast pärit, tulnud just nurga tagant.

Suurepärane lavastus, mis jätkub ka peale pealtvaatajate aplausi kuni näitlejate täieliku kadumiseni – ma ei kujuta ette teistsugust kohta selle etenduse nautimiseks.

EMV sprint

Juba teine sprindivõistlus järjest, kus tulemust kirja ei saa. Keskendumisprobleemid.

Kalamaja gurmeeõhtu

Kui mina massaažist kohale jõudsin, oli gurmeeõhtu juba alanud. Aga minu tugevam külg ongi õnneks söömine, mitte toidu tegemine.

panna on vaja

Laupäeva ennelõunal pakkisime autosse jalgrattad, jooksujalanõud, rattakingad, rulluisud, suusasaapad, suusakepid, kiivrid jne, jne. Ei, tegemist ei olnud seiklusvõistlusele minekuga, vaid üks tagasihoidlik sõber otsustas vahelduseks jälle aastakese vanemaks saada.

Kokkulepitust tund hiljem Pannjärve tervisespordikeskusesse jõudes oleksime oodanud pikka lauda ja auväärset sünnipäevaseltskonda selle taga … selle asemel oli aga kamp rattariietes tegelasi, silmis hullunud pilk …

… saime vaevu oma rattad kokku ja rattariided selga, kui juba läkski “panemiseks”. Sünnipäevalapse klausel et “marsruudil liigutakse rahulikult (loe: kõrvuti oma naisega)” ei pidanud just päriselt paika, sest naised võtsid ülesannet tõsiselt ning “kõrvuti oma naisega” sõitmine polnudki alati niisama kerge. Ja kui vaprad mehed pinevas grupifinišis selgeks üritasid saada, et kes kõige kiiremini õllepurgi juurde pääseb, siis finišis selgus, et see polegi veel kõik …

… nimelt pidi õllepurgi kättesaamiseks sooritama ära rahvusvahelise klassi meistersportlase suusatehnika arvestuse, mida võttis vastu Türgi suusakoondise peatreener isiklikult. Kes rullsuuskadel, kes rulluiskudel, aga sünnipäevapeo alguseks oli õllejoomise luba kõigil vapratel välja teenitud.

Ja pidu ning pillerkaari jätkus varaste hommikutundideni. Hästi tehtud, Tiit.

kompott

Üks väga mõnus ja õdune koht – kohvik Kompott. Head ja suhteliselt soodsad toidud, sõbralikud ja abivalmid teenindajad. Siia tuleme veel teinegi kord.

kuum nädalavahetus

Kui laupäeval Tallinnas autosse istusime, oli ilm veel täiesti talutav. Tartu poole sõites nägime aga auto termomeetril korraks isegi +36° C. Tartus foori taga seistes ei saanud algul aru, et miks igas teises autos inimesed käepäraste lehvikutega palavikuliselt näo ees vehivad, aga kui autost välja tulime, siis oli küll tunne, et oleme sauna sattunud

Ööbimiseks leidis Maare sellise laheda koha, nagu Kõrvelaane turismitalu. Öösel saabudes võtsid lisaks hästi sõbralikule perenaisele meid vastu kaks vähemalt sama sõbralikku koera ja kaks veelgi sõbralikumat ja väga uudishimulikku lumivalget kassi. No ja otse meie majakese ees oli ilus laudadest terrass ja tiik (õigem oleks seda vist lausa basseiniks nimetada). Nautisime basseinimõnusid nii öösel saabudes, kui ka hommikul ärgates.

Pühapäeval XT seiklus grande finale, ehk siis kolmas ja viimane etapp, Läsnal. Läsna mõnus maastik ja suurepärane rada olid täiesti finaali väärilised. Stardis taas Tiiduga, võistkonnaks 1188.

Analoogselt eelmise etapiga sai kohe pärast starti alustada lisaülesandega, tähelepanu küsimusega – “mitu orienteerumis-prismat jäi kohalesõidul tee äärde?”. Uuenduseks oli sel korral võimalus läbida ühte punkti nii jooksu- kui rattarajal kaks korda ja sooritades seal edukalt lisaülesande, saada boonuspunkte.

Lisaülesandeid valisime punktis põhimõttel, kiiremini teostatavad enne, ehk esimesel läbimisel kõksisime 20 korda võrkpalli, teisel korral mängisime üle oru rahvastepalli ja kolmandal korral leidsime piltidelt erinevusi. Jooks ise oli minule raske. Juba esimesel lisaülesande läbimisel, kui Tiit oli ette võtnud kohustusliku, kosutava ujumise, tegin mina meie plaanid ümber, ehk siis lühendasin meie stardis planeeritud jooksurada umbes poole võrra – selle plaani ka täitsime … peaaegu.

Enne starti olin Maare tungival nõudmisel ära plaasterdanud oma Xdreamil kannatada saanud suure varba, aga pärast esimest tundi oli plaaster järgmise varba nii valusaks hõõrunud, et kasutasin juhust ja saatsin Tiidu tee äärest punkti võtma, ise samal ajal plaastrit maha võttes. Selgus, et plaaster oli teisel varbal naha nii maha hõõrdunud, et veri väljas. Ülejäänud jooksuetapp oli minu jaoks raske võitlus valu ja palavusega.

Jooksuetapi ainus viga tuli Pikassoos, kus punkt KP57 oli eeldatust tunduvalt paremal ja järgmise planeeritud punkti, KP26 asemel sattusime punkti KP58. Tagasi minema ei hakanud. Viimased kolm etappi: KP49 – KP38 – KP25 olid eriti rasked, silme ees virvendas, ilmselt sain kergemat sorti päikesepiste.

Vahetusalasse jõudsime ajaga 2:18:44. Vahetusala lisaülesandel, kus oli vaja puhuda täis kolm õhupalli ja siis neid nooltega tabada, saavutasime tulemuseks kolmest kaks, ehk viimane, vist juba liiga hoolitult vistud nool läks juuksekarvakese võrra pallist mööda.

Kuna joogikott oli jooksuetapil tilgatumaks imetud, siis jätsin selle vahetusalasse … koos kotiga jäid sinna ka geelid.

Ratas oli võrreldes jooksuga seekord puhas rõõm, vähemalt suutsin Tiidul ilusasti tuules püsida. Etapp KP33 – KP55, jõe läbimine ratastega, millele Tiit algul veidi vastu oli, osutus seekordseks “maasikaks” – jahe jõevesi värskendas ja kuivavad riided jahutasid meeldivalt järgnevatel etappidel.

Punktis KP30 jagasime vennalikult Tiidu viimase geeli ja turgutasime endid Valgejõe veega. Teadlikult olime etapi lõpuossa planeerinud Pikassaare mäed ja seal asetsevad suhteliselt väikese väärtusega punktid, mis ajapuudusel enamuses võtmata jäid. Tulemus oli veidi üllatav, nii suurt ülekaalu Medisoft Adventure Team-i ees poleks oodanud, seda enam, et neljandat korda me punkti KP21 läbida ei jõudnud ja suhteliselt lihtne puude lugemine ja 7 punkti jäi sealt saamata.

Päevale pani punkti XT mitteametlik aftekas Vanakülas, Väljaotsa sanatooriumis, kuhu meie Tiiduga lõdvestuseks jalgratastega sõitsime.

Algselt väljakuulutatud saun, kus “kuuma vett sai pliidi sisse müüritud pajast ja külma vett vannist” asendati kuuma ilma tõttu ja soovijate puudumisel lihtsalt tšillimise ja grillimisega. See-eest oli Kaja oma tavaelu ametile kohaselt näidanud üles ülimat professionaalsust ja tellinud meile õhtu lõpetuseks grandioosse looduse vaatemängu, kus poole tunni jooksul oli taevast välgusähvatustest valge.

Tagasiteel jäime Peterburi maanteel ummikusse. Näha oli, et seal, kus teeremondi algus, on mingil põhjusel tropp. Sellest ei lasknud aga suurem osa juhte end heidutada vaid kasutasid juhust, et vaskpoolse rea kaudu paar kohta järjekorras võita. Õnneks oli ummiku ots täpselt Ülgase teeristis ja nii valisime frustreeriva järjekorra asemel võimaluse tutvuda tormi tagajärgedega marsruudil Ülgase – Kallavere – Maardu – Pirita.

Xdream – tõukekaässad

Neli nädalat viimasest seiklusest on pikk aeg, piisavalt pikk, et juba nädal enne Xdreami tekiks ärevus ja rahutus – kas tabad end keset päeva Xdreamile mõtlemas, või tulevad hommikul meelde unenäod hulludest veategemistest öisel rattarajal.

Enne starti lubab Ott, et meil pole vaja sel korral muretseda, ta pidavat nii kõvas vormis olema, et kui 200 meetrit enne finišit Ekstreem Adventure-ga koos oleme, siis ta võidab lõpuga isegi Elo … tuleb rada lihtsalt rahulikult läbida. Taktika siis tavapärane – ajame oma asja ja teistest endid segada ei lase.

Minutilisest kaardivaatamisest enne starti ja RATTARALLIT jääb ilmselgeks väheks ning stardipaugu kõlades paneme koos ülejäänud karja lambapeadega minema, mõeldes, et katsume teel midagi välja mõelda. Ja kui 9 minutit ja 4.15 km hiljem oleme samas ristis kus minut pärast starti, siis tekib küll idioodi tunne. Võtame tempo alla ja katsume teiste järel esimese punkti poole loksudes sarnaseid situatsioone kaardilt leida. Pärast esimest punkti leiamegi lõpuks lõikamiskoha, aga juba veidi liiga hilja, 17 minutit ja 6.5 km sõidame ikkagi lisaks.

Teises punktis teatab Ott, et ta on kuuenda etapi rattakaardilt meie asukoha tuvastanud. Koos ISC-ga asume kiirelt vahetusala poole kihutama, võttes kaasa veel kolm heauskset võistkonda, kes kerge vaevaga kohale loodavad jõuda.

Järgneva 25 minuti jooksul arendame päris korralikku tempot nii, et isegi Hargla silt meid peatuma ei pane (ainult Viff räägib hiljem, kuidas sildi juures olla Randy omaette pobisenud “ei ole võimalik, no ei ole võimalik”). Alles tükk maad peale Hargla silti tekib esimest korda olukord, kus kaart ja situatsioon omavahel ei klapi. Lähemal uurimisel avastame karmi tõe – oleme kümme kilomeetrit järjest valele poole sõitnud!. Veel viis minutit hiljem suudame kohaliku infotahvli abiga tuvastada oma asukoha. Kokku läbime etapil kolmandasse punkti 12 minuti ja 4 kilomeetri asemel 64 minutit ja 20.0 kilomeetrit.

Hiljem ütleb Ott, et tema lootis, et ka meie Randyga kaarti loeme, aga tegelikkuses ei teadnud meie isegi Harglas veel, et kus see teine punkt üldse kaardil asub.

Jätame rattad vahetusalasse ja jätkame jooksuetapiga, ehk siis VALIK-O: LÄBIDA KÕIK PUNKTID. Saame joosta esimesed meetrid, kui vastu tulevad juba järjest võistkonnad Team VAUDE Matkasport, Salomon Team ja seiklusporr.

Esimesest punktist väljudes näeme meist veidi varem jooksma pääsenud võistkonda LeTour Saku Suusaklubi ja saame rõõmustada – asi pole üldse nii hull – kuna LeTour on igavene neljas, siis järelikult oleme meie segavõistkondade arvestuses kolmandad. Kui aga enne teist punkti Twister Female võistkond meile juba vastu tuleb, siis saame aru, et asi on ikka päris hull.

Jooks ise on suhteliselt lihtne, viienda etapiajaga parandame oma positsiooni ja tõuseme kohalt 54 kohale 29.

KANUU on seekord lihtne, vesi on soe, nagu vannis ja nii tagant startides on pidevalt pikk tulederivi ees, mille peale suunda hoida. Ainus viga, 6 minutit, tuleb punktiga KP13, kus suur hulk kanuusid otse punkti kõrvale end parkinud on, seda märkamata. Minul ei tule kah pähe, et peaks punkti otse seisvate kanuude kõrvalt otsima ja teen alustuseks võsases mülkas väikese tiiru enne, kui punkti võetud saan. Etapi lõpuosa sõidame paarisrakendis koos Kiirrongiga. Kanuu neljanda ajaga tõuseme veel kümme kohta.

Jälle ratastele, etapile nimega ERALDI RATAS, IGA LIIGE LÄBIB ERINEVA KP. Juba kanuuetapil oleme variandid omavahel ära jaganud: Otile A, Viffile B ja minule C. Kui viffist lahku lähen, saan alles aru kui palju kasu on mulle olnud Viffi uuest sõbrannast, Bettist. Üsna kõhe oma oma peaaegu tühja ja valgust mittenäitava lambiga mööda metsaradasid kihutada ja loota, et mingeid ootamatusi teel ei ole. C-variant osutub kergeks, veidi pärast punkti algab kaardil kajastamata tee, mis viib mind otse vahetusalasse.

Lisaülesanne, LAEVADE POMMITAMINE, läheb meil Otiga esimesel katsel veidi valesti ja Viff kraabib juba jalaga maad, ning tahab kannatamatult trahviringile minna. Otsustame siiski uuesti proovida, kustutame paberi tühjaks ja saame nüüd ülesande paari minutiga lahendatud. Kui Viff käseb lõpetuseks mul ühesed laevad korralikult ära märkida, kasutab selle momendi ära Randy …

JALGSI, ehk koridororienteerumisele stardime siis koos ISC ADVENTURE TEAM-iga. Läbime kogu etapi koos, rahulikult ja ilma suuremate vigadeta, ning möödume taas mitmetest võistkondadest, kellest mõned, nagu Ekstreem Adventure ja ISC Team meiega etapi lõpuni kaasa tulevad.

Eriti hea meel on meil muidugi Ekstreem Adventure nägemisest, tuletame Otile meelde tema stardieelset lubadust. Nüüd on selgusetu ainult Team VAUDE Adventure positsioon meie suhtes.

Etapp RATAS – esimesse punkti (KP29) teeme lõike mööda sihti, millega kaotame umbes kolm minutit. Järgmine punkt tundub esimesel pilgul olevat sama, mida Viff juba korra läbis. Kimame punkti ja märgime selle. Mina olen juba punktist lahkunud, kui Ott mind tagasi hüüab – kogenud orienteeruja on avastanud, et punkti number ei klapi ja kaardi järgi peaks punkt asuma sihil. Sõidame paarsada meetrit edasi enne, kui välja raalime, et valel teel oleme.

Kuueminutilise lisakaare järel jätkame õiget teed mööda punkti. Kohtame Ekstreem Adventure-t ja ISC Team-i, kes meie vigade tõttu taas meist ette on saanud.

Taas tuttav vahetuasala, taas tuttav järv, taas KANUU … ainus mis muutunud, on tingimused. Vahepeal on ööst saanud varahommik ja pimedusest valgus. Kõik see aga ei ole muutnud kanuuetappi mitte lihtsamaks, vaid hoopis raskemaks – nimelt on järvel udu, kus nähtavus vaid paar-kolmkümmend meetrit.

Vahe Ekstreem Adventure-ga on minut-paar, mis tähendab, et kohati näeme läbi udu kaugel ees sõitvaid konkurente, siis aga kaovad nad jälle uttu.

Teeme esimese punktiga kolmeminutilise lisakaare, sest ei kasuta ära B-raja poolt sissesõidetud lõiget, vaid sõidame punkti kaardi järgi. Järgnevad etapid võtame suuremate vigadeta ja saame taas kätte Ekstreem Adventure. Viimased etapid on minu jaoks väga rasked, on tunne, et kohe-kohe kukuvad käed küljest. Etapi lõpetame suuremas pundis: Areal team, Ekstreem Adventure, ISC ADVENTURE TEAM, Kiirrong ja meie.

ISC ja Kiirrong saavad veidi enne RATASTELE, meie jätkame koos Areal team-i ja Ekstreem Adventure-ga. Kui algul tundub Ekstreem Adventure veidi väsinud ja kipub maha jääma, siis enne esimest rattapunkti koguvad nad end ja taas oleme kõik koos. Pärast teist rattapunkti jätame konkurendid siiski maha.

Lisaülesandena tuleb seekord MÄÄRATA PUULEHED. Kuna me ei tunne ära jalaka lehte, siis peame jooksma ühe staadioniringi.

Selle võistluse eelviimane etapp on TÕUKERATAS. Ott ja Viff haaravad lähemad rattad, minu vilund silm leiab maasolevate mudelite seast üles ainsa kitsaste kummidega mudeli. Tõukekaga punkti sõit näeb välja nii, et mina lasen vilet ja Viff ning Ott näevad kõvasti vaeva, et minust mitte lootusetult maha jääda. Kui punktis Viffiga rattad vahetame, siis tagasiteel on Viffi kord vilet lasta ja imestada, miks meie Otiga nii aeglased oleme. Aga nii tugevad, nagu me oleme, ei sega isegi jämedad kummid meil tõukerattaetapil päeva parimat aega välja sõitmast.

Viimasele etapile, JALGSI, stardime 40 sekundit peale Kiirrongi ja paar minutit enne Ekstreem Adventure-t. Esimeses punktis on meil Kiirrong käes, ning jätkame koos.

Kiirrongi Alari tunnistab pärast, et kui algul olid nad kindlad, et viimasel etapil nad jooksevad meil lihtsalt eest ära, siis mõned etapid hiljem tekkis neil kerge kahtlus, et see ei pruugigi niisama kerge olla.

Viimaseks lisaülesandeks on RONIMINE VAATETORNI, mille peavad sooritama võistkonna kaks liiget. Minul on käed nii pehmed, et teen  katset Viffi torni ronima meelitada, millega Viff aga ei nõustu. Kui Ott üleval ära käinud, olen siiski mina see, kes rakmed endale peale peab panema. Õnneks pole torni ronimisel jõuharjutusega midagi ühist, tuleb lihtsalt mööda diagonaalpalke üles jalutada.

Torni juurest lahkume 15 sekundit enne Kiirrongi. Viff oma kergel sammul ees, meie Otiga järel ja siis 50 meetrit taga kiirrong – niimoodi läbime järgmise punkti. Kui Viff ees veel veidi juurde paneb, siis Kiirrong murdub ja jääb – viimasel etapil kaotab Kiirrong meile üle seitsme minuti! Tegelikult pole ka meil Otiga murdumisest palju puudu, õnneks annab mulle jõudu see, kui näen et ka Otil raske on.

Finišeerime seitsmendana, vaid minut pärast Suusa Jüngreid, aga kuna ISC ADVENTURE TEAM saab puuduva märke eest 15 minutit trahvi, siis tõuseme kuuendaks.

Natukene peale meie finišeerimist jõuavad finišipaika ka Vahuri Inglid. Inglite teate peale, et neil jäänud veel tõukeratas ja jalgsietapp, teatab Ott, et “meie läheme just külma õlut jooma”.

Selle statement-iga Ott just üleliia populaarsust inglite silmis ei kogu, ning hiljem peame tükk aega mesijuttu rääkima, inglitel oma medaleid katsuda lubama, ning mitmeid inglipilte tegema, enne kui Ott andeks saab.

Võistluse lõpp saabub minu jaoks Minni saunas ja väga äkki.

Kasutatud fotod: Kaimo Puniste, tundmatuks jääda sooviv fotograaf ja Vahuri Inglid.

Maare sünnipäev vol. 2

See, mis esimesel katsel tegemata jäi, selle tegime ära mõned päevad hiljem, Maare töökaaslaste seltsis. Ehk siis taas Linnahalli juurest kajkakkidele ja sadamaid uudistama.

Seekord olime valmistunud kõikideks ilmataadi tujudeks, ehk siis kajakid merele lükanud, siirdus meie support team sauna kütma ja salatit hakkima. Meie alustasime sarnaselt eelmise korraga, ehk siis Patarei vangla külastamisest, aga Miinisadama juurest, kus eelmisel korral tagasi keerasime, jätkasime nüüd kindlameelselt Katariina kai suunas.

Pikakari rannas tegime peatuse ja vapramad kajakkijad proovisid ära ka merevee temperatuuri, mis Pikakari kohta üllatavalt soe oli.

Tagasiteel vaatasime ära veel Kalasadama enne, kui kõik see kamp Tööstuse tänavale grillima ja tšillima suundus. Tšill oli lausa nii meeleolukas, et vapramatel õnnestus enne uut tööpäeva magada vaid mõned, loetud tunnid.

Tallinna Merepäevade kajakimatk

Sellest on nüüd juba üle nädala möödas, kui seltskond inimesi kogunes Tallinna Linnahalli juurde, et ilusa ilma puhul teha tutvust Tallinna sadamatega … ja seda merelt. Tegelikult oli põhjuseid muidki, näiteks Maare peatselt saabuv vanusenumbri muutus, Tallinna Merepäevad ja Maare ammune lubadus sõbrad kajakkima viia. Plaan nägi ette erinevate sdamate külastamise,  alustades Linnahalli juurest´ja jõudes välja Katariina kai juurde, kus soovi korral teha väike ujumine.

Alustasime siis Patarei vangla merepoolse külje imetlemisest ja põikasime siis Lennusadamasse Lembitule ja Suurele Tõllule külla. Merepäevade puhul oli laevaliiklus tihedam, kui tavaliselt ja sadamasse sisenemine mitte kõige lihtsam. Järgmisena jäi meie teele Peetri ehk Noblessneri sadam …

… Ei tea, kas oli põhjus selles, et vanale jäi enne merele minekut lonks andmata, või milleski muus, aga kui Miinisadamani jõudsime, siis otsustas ilmataat oma märjemat poolt näidata ja kallas meile kaela suurema koguse vihma. Vihm oli kohati nii tihe, et nähtavus vaevu mõnikümmend meetrit ja sellistes tingimustes otsustasime parem tagasi pöörata.

Tagasi maale jõudes oli nii mõnelgi juba jahe hakanud, ehk siis tagasipööramise plaan väga tark. Ujumise asemel valisime veeprotseduurid Tööstuse tänava saunas. [mõned pildid kajakkimisest]

SEB Kõrvemaa triatlon

Kogu nädala olen täiskiirusel tööd teinud ja alles praegu jõudsin fotoaparaadis olevate, Maare tehtud SEB Kõrvemaa triatloni piltideni. Võib vist nimetada elu esimeseks triatloniks, mis väga lahe tundus.

Triatloni kohta nii palju, et ilm oli palav ja erilist minekut mul ei olnud. Iseendale üllatuseks oli minu parimaks alaks ujumine, kus omas stardis tulin veest välja teisena. “Tänu” sellele sain jalgrattas enamuse distantsist üksinda rassida ja alles veidi enne jalgrattaetapi lõppu võttis üks punt mind kinni. Jooks rattapingutuse järel oli hirmus piin. [tulemused]

äike, paduvihm ja Google Earth

Äike ja paduvihm – need kaks sõna iseloomustavad eilset (orienteerumis)neljapäevakut. Juba hommikul tööle minnes oli tunda, et midagi on tulemas, õhk oli kuum ja niiske, ning mida edasi päeva peale, seda kuumemaks ja niiskemaks ilm muutus.

Ning loomulikult hakkas äike vahetult enne seda, kui mina metsa sain startida – riideid vahetades paistis veel päike, aga siis, vahetult enne starti algas äike ja vihm.

Algul mõtlesin küll suurema saju möödumise ära oodata, aga kui vihm ei paistnudki lõppeda tahtvat, siis otsustasin ümber ja läksin rajale. Tegelikult oli vihmaga joosta mõnus. Veidi kõhedust tekitas äike, mis kohati tundus, et otse minu pea kohal sähvimas … ja müristamine oli kõrvulukustav. Madalad männid poollagedal militaarmaastikul ei tundunud mitte just niiväga turvalised.

Püüdsin joosta rahulikult ja ilma vigadeta, aga paari punktiga tulid vead ikkagi sisse. Ja nagu etapiaegadest näha, siis sellisel maastikul on iga väiksemgi lisakaar konkurentide poolt kohe karistatud.

Juba mõnda aega on väljas Google Earth versioon 5.2, kus ka tasuta versiooni lisandunud mõned, päris toredad uuendused õues liikujatele. Näiteks saab vaadata raja profiili ja muud. Selleks tuleb laadida salvestis, kas otse GPS-ist või siis importida *.GPX või mõni muu fail programmi Google Earth ja valida menüüst “View Elevation Profile”. Kui GPS seade salvestab lisaks teekonnale ka muid andmeid, näiteks pulss või väntamissagedus, siis kuvatakse graafikul ka need näitajad.

Samuti näeb graafikul statistikat tõusu ja laskumise, maksimaalse kaldenurga, pulsi ja kiiruse kohta. Liikudes hiirega mööda graafikut, on võimalik näha hetkekiirust, kaldenurka, pulssi jne. Valides aga graafikult hiirega mingi osa, näeb statistikat just selle kohta.

suvepealinn Pärnu

Reedel, kohe peale tööd kiirustasime Pärnusse, et jõuda veel valges teha Pärnu jõel mõned kiired wakeboarding-u tiirud.

Ööbimiskohta otsides ei tundunudki enam kahe nädala taguse Iirimaa majutuse hinnad röövellikud – need vähesed kohad, kus üldse vabu tube leidus, Terviseparadiis näiteks 2 280, Amende Villa 2 800 jne. Lõpuks leidsime ühe külalistemaja, Kapten Mihkel Kurgo Villa, kus kahene tuba vaid 1 190 krooni.

Aga õhtul on Pärnus praegu mõnus olla, õhtupimeduses mööda Supeluse tänavat linna poole jalutades, möödudes kümnetest kohvikutest ja restoranidest, tuleb täiesti puhkuse tunne.

Laupäev, mis möödub enamuses Pärnu jõel, on põhjuseks, miks nüüd on kõik lihased valusad.

MM on läbi

Hispaania on maailmameister.

XT-seiklus Mammastes ja muud

Alustama peaks vist sellest, et eelmisel õhtul sai veidi oma taluvuspiiri ületatud ja seepärast pole tunne mitte just kõige värskem. Tiit, kellega ühise võistkonna moodustasime, arvas muidugi, et ma talle Võhandu kajakimaratoni eest tagasi tahan teha.

Starhetkel saab iga võistkond lisaks kahele kaardile veel ka paberilehe, millel lisaülesanne – arvutada kokku maksimaalne võimalik punktisumma, maastikul olevate punktide arv ja jooksu- ning rattaetapil kattuvate punktide arv. Alustame koos Tiiduga lisaülesande lahendamisest.

Üsna pea saab selgeks, et eriti terava mõistusega ma täna just ei hiilga – Tiit võtab jooksukaardi ja mina rattakaardi (või oli see vaastupidi), et liita kokku maksimaalne punktisumma. Minul saavad kiirelt punktid kokku loetud, aga kui Tiit enda punktid kah loetud saab, siis selgub, et tema on arvutanud punktide väärtuste summa, mina lihtsalt punktid kokku lugenud. Jätan keerulised liitmistehted Tiidule ja loen selle asemel kokku kattuvate punktide arvu ja asun seejärel radu planeerima. Kui Tiit kattuvate punktideni jõuab, siis selgub, et olen pool legendi, kaardi alaservast, märkamata jätnud ja Tiit saab ka kattuvad punktid uuesti leida.

Kümme minutit pärast stardipauku on Tiidul kõik vastused käes, meil juba kolm punkti olemas, ning siirdume jooksuetapile. Punktid 22 – 41 – 31 tulevad kätte, nagu lennates ja kolmandas punktis oleme kõik meis varem samale variandile läinud võistkonnad alla ajanud. Teel punkti 30 leiame soos herilasepesa, kus mina paar tervistavat torget saan. 40 – 20 – 57 – 32 läbime veatult ja elektriposti juures oleme kõik jälitajad kandadelt maha raputanud.

Esimese väiksema vea teeme punktiga 36, kus on üks kaardil kajastamata lisaorvand. Tänu sellele saavad Team Vaude Reigo-Riho meid uuesti kätte. Kuna aega on kulunud üllatavalt vähe, siis teeme oma esialgses plaanis muudatuse ja suundume Saesaare veehoidla kallastele täiendavale ringile, läbides punktid 23 – 55 – 47 – 52 – 46 – 58 – 54. Päeva parimaks etapiks saab kindlasti 37 – 46, ujumine üle Saesaare veehoidla, mis on ülimõnus.

Viimase väikese kaarega läbime punktid 42 – 39 – 33 – 43 – 56 – 21. Siin suudame teha lausa kaks viga – alustuseks vean meid punkti 42 võtmiseks valele ninale, aga Tiit, kes on täna oma ülikõrget PT-d juba mitmel korral demonstreerinud, saab sellest pea kohe aru. Väike viga tuleb ka kohe järgmise punktiga, 39, mida üritame algul võtta reljeefi järgi ja teeme tänu sellele lisakaare. Alles jooksuetapi lõpus saan aru, et ka rajaplaneeringul pole ma punktide väärtusi arvesse võtnud – pole tõesti minu päev.

Vahetusalasse jõudes peame selle tagant, metsast leidma enda võistkonna numbriga lipiku. Mina alustan paremast ja Tiit vasakust servast, ning kui oleme kõik lipikud üle kontrollinud, siis selgub kurb tõsiasi, et õige numbriga lipikut me ei leidnud. Kontrollime lipikud uuesti üle, seekord mina Tiidu ja Tiit minu omad, ning selgub et kõige esimene lipik, meie numbriga, oli nii lähedal, et jäi mul algul märkamata.

Vahetame jooksujalanõud rattakingade vastu ja alustame rattaetappi punktidega 56 – 43 – 33 – 23 – 55. Tiit paneb juba esimestest meetritest sellise tempo peale, et mina ainult ägisen taga. Teen üliinimlikke pingutusi, et Tiidu selga mitte püüdmatult eest ära lasta ja kahetsen, et me täna kajakis ei ole, kus Tiit mul nii lihtsalt eest ära sõita ei saaks.

Jätkame ringiga ümber veehoidla, 58 – 46 – 48 – 52 – 47. Kuna aega jääb ilmselgelt kõvasti üle, siis teeme jälle plaanidesse muudatuse ja võtame plaani ka punkti 59, samas jätame minemata punkti 53, mis sealsamas lähedal. Raja lõpuosa, ehk punktid 38 – 39 – 32 – 24 – 20 – 49 – 41 – 22 – 30 on minule tõsine kannatamine. Mammaste suusaradadel, kus Tiit nagu põrguline, nõlvadest üles-alla kihutab, hakkab minul juba silme eest hämaraks kiskuma. Tiit innustab mind külma õllega, mis autos külmakotis ootamas ja nii me finišisse jõuamegi, pea pool tundi enne kontrollaja lõppu.

Tulemuste selgudes ilmneb, et kaotame esikohale vaid nelja punktiga … veidi on kahju, et kergekäeliselt viiest punktist loobusime.

Pärast võistlust, kui enamus sportlastest kodu poole suundub, leiduvad mõned kultuurihuvilised, kes hoopis Varbusele sõidavad. Nimelt etendub endises Varbuse hobupostijaamas, nüüdses Eesti Maanteemuuseumis, John Patricki komöödia Augustikuu teemaja.

Roman Baskini poolt suurepäraselt lavatsatud etendus, kus eestlastelegi äratundmist nõukogude aegse poliitikaga. Ja Marko Matvere peaosas oma tuntud headuses.

NB: Fotod Heigo erakogust.

Pikakari

Eile õhtul ajasime Maarega üle hulga aja oma tõukerattad välja ja tegime väikese tiiru oma koduranda, Pikakarile. Hull lugu küll, kui rand juba mitu aastat ametlikult tegutsev, aga meie polegi siia ujuma veel jõudnud. Eile sai see puudujääk siis parandatud. Vesi oli ee … üsna värskendav. Kui randa sõites olime arvamusel, et seal põhiliselt venelased käivad, siis tegelikkuses oli rannas üllatavalt palju eestlasi.

Rannast tulles kruiisisime veidi mööda Kalamaja ja vaatasime, kuidas inimesed aedades grillivad ja tšillivad. Boheemis tegime joogipeatuse, ning hoolimata teenindaja ülipüüdlikust tuhlamisest külmkapis, oli minu õlu siiski veidi soojem, kui oleksin soovinud. Mis teha, suvi ju.

Xdream ja ujuvad saared

Pärast Xdreami on olnud kogu aeg kiire-kiire-kiire. Algul kiired tööd enne puhkust, siis kire-kiire-kiire puhkus ja pärast seda kuhjunud tööde hulk. Täna avastasin, et olen juba ammu alustanud oma Xdream kokkuvõtet, aga senimaani on see minu arvutisse jäänudki. Saab siis nüüd lõpuks üles.

Tundub, et sel korral oli korraldajate põhiaur läinud huvitava raja ettevalmistamiseks ja kokkulepped ilmataadiga tegemata. Erinevalt teistest näitas meie auto termomeeter +10° C asemel siiski märgatavalt soojemat, +11° C ja sellise soojusega ei häiri ju isegi see väike vihm.

Juba stardis seistes oli kaardirulli serva pealt näha, et analoogselt esimese etapiga, saab iga võistkonnaliige alustada iseseisvalt. Jälle tulipiga, aga seekord siis joostes.

Stardikaare alt alustades, tuleb juba esimene pööre minu jaoks liiga vara, umbes paarkümmend meetrit varem. Edasi klapib kõik juba ilusasti, kuni oma rumalusest liiga vara metsateele ära pööran. Saame Alariga enam-vähem samaaegselt oma veast aru, Alar pöörab kohe paremale, mina üritan läbi metsa kaduvale rajale jõuda. Kaduv rada jääb mul leidmata ja lõpuks jõuan välja maantee äärde. Kuna lõpupunkt, suusatunnel on otse ees, siis näen legendist, et tagurpidi rada läbides on punkti ainult 160 meetrit ja jooksen sedakaudu punkti.

Oma raja lõppu jõudes, on seis täpselt sama, nagu esimesel etapil – Ott ja Viff on juba ammu kohal ja jõudnud vahepeal juba kaardi ja legendi läbi töötada. Jookseme vahetusalasse, kuhu jõudes oleme lausa teisel kohal.

Rulluisk on teist etappi järjest minu meelest ülimalt õnnestunud – mitte mingi mõttetu edasi-tagasi sõit kergliiklusteel, vaid külle lihtne, aga ikkagi orienteerumine linnakaardiga Tamsalu linnas. Meiega koos alustanud Männikumägi/RMK SK jääb tasapisi maha. Peale lühikest uisutiiru oleme taas vahetusalas.

Väikeste omavaheliste arusaamatuste tõttu teeme alustuseks metsas mõneminutilise tiiru ja käime vaatamas Swedbank lippu. Siis aga maanteele ja vahetusala poole. Tänu sellele lisatiirule saab meist mööda Männikumägi/RMK SK, kes rattas omakorda meil eest sõidab.

Jälle vahetusala, kust edasi tuleb jätkata kanuuga. Kanuukaart on seekord veidi omamoodi, nimelt puudub sealt järv. Küll aga on vettehüppetorni juures näidiskaardid, millelt saame järve kontuuri oma kaartidele ümber joonistada. Viidame siin teistest veidi rohkem aega, mistõttu mõned võistkonnad saavad meist mööda. Küll aga teeme esimesse punkti õnnestunud teevaliku ja möödume uuesti meist vahepeal möödunud ISC ADVENTURE TEAM-ist.

Etapil KP13 – KP14 valivad ISC ADVENTURE TEAM ja Salomon Team jooksu-ujumise variandi, meie koos Areal team-iga sõidame punkti kanuuga. Punktis oleme küll koos, aga järgnevateks etappideks saavad nad imeväikese eelise. Punktis KP16 on selle võistluse esimene üliohtlik (Priit Pullerits) lisaülesanne, kus tuleb õllekastides torn laduda ja võistkonna ühel liikmel sinna otsa istuda. Meie selles ülesandes küll mingit ohtu ei näe ja Viff ronib krabinal, nagu orav, torni otsa.

Kuigi kanuud on jäänud veel üsna pisike tiir, selgub, et nüüd algab seiklus. Nimelt on korraldajate poolt reklaamitud ujuvad saared vahepeal trikke teinud ja, ilmselt kihutavate B-rajaliste poolt tekitatud lainetuse tõttu, oma asukohti muutnud ja kahest saarest ühe tekitanud. Õnneks saame päris kiiresti sellest aru ja viga pole suur. Punktis KP20 teen selle võistluse esimese ja ainsa värskendava ujumise koos veest puu otsa ronimisega.

Pärast kanuud jätkame lühikese rattaetapiga järgmisse vahetusalasse, et minna jooksuetapile, seekord aga reljeefikaardiga. Etapile läheme koos võistkondadega Team VAUDE Matkasport ja Go Reisiajakiri, aga tänu esimese punktiga tehtud veale, saab VAUDE meil eest. Ülejäänud rajal teeme küll paar viga, aga vähemalt punktid tulevad ilusasti kätte.

Poolel rajal tulevad meile vastu võistkonnad Team Nike, Salomon Team ja Kiirrong, pärast seda on jälg rohus ees ja punktide võtmine juba jupp maad lihtsam. Võib vaid ette kujutada, et umbes kümnes võistkond enam eriti orienteeruma ei pea, vaid saab kasutada esimeste poolt sissetallatud radasid.

Vahetusalas tagasi, on Kiirrong veel millegipärast kohal, aga lahkub rattarallile enne meid. Meie jätkame ikka koos Go Reisiajakirjaga. Kuni esimese punktini sõidame püüdlikult rattaralli legendi järgi, aga sealt edasi võtame Tiidu õhutusel ette tavalise kaardi. Sellega kiirendame rattaralli teise poole läbimist märkimisväärselt, juba ammu eest kadunud VAUDE saab alles vahetult enne vahetusala meist mööda.

Vahetusalas saame kuus klotsi ja vastusevariantidega lehe – kuusk, mänd, kask, tamm, saar ja must lepp. Saar ja tamm on lihtsad, aga ülejäänute osas pean küll häbist punastama – see, et me kuuse ja männi, ning kase ja musta lepa ära vahetasime, on puidutöötlemisseadmete tegijale küll andestamatu viga. Oma nelja trahviringi joostes, näeme, kuidas konkurendid üksteise järel trahviringilt järgmisele alale kaovad.

Lõpuks saab ka meil neli ringi, ehk kilomeeter joostud, ning saame startida järgmisele alale, milleks joonorienteerumine. Etapi algus on meil kuidagi väga vaevaline, saame endid küll mõned korrad kaardil paika, aga natukene aega hiljem oleme jälle kadunud. Lõpuks avastame, et kaardi mastaabiks on 1:5 000 ja pärast seda hakkab asi vaikselt sujuma. Kolm punkti tulevad justkui iseenesest vastu aga napilt enne viimast punkti oskame taas kord rajalt eksida ja peame tagasi tulema.

Kuna konkurendid on läinud saame rattaetapile minna rahulikult omaette. Sõidame Tamsalu teraviljahoidla juurde, kus mina saab joosta üles lõputuna tunduvast trepist, et siis köit pidi läbi teraviljašahti alla sõita. Ülevalt vaadates tundub šaht päris pime ja esimestele meetritel võtan punkti nööri kindluse mõttes jalgade vahele. Punkti juures selgub, et tegelikult on valgust küll. Punkt märgitud, ärkab vist ka minu turvaja, sest kui esimesel poolel vaevu liikusin köit mööda, siis pärast punkti saan uhke hooga alla sõita.

Uuesti ratastele, jääb veel leida NIKE lipp, mille asukoha üle meil rattaralli ajal Go Reisiajakirjaga tuline vaidlus käis, aga üksmeele me ei jõudnudki. Kuna mina tean kindlalt, et minu punktis ühtegi lippu ei olnud, siis sõidame alustuseks läbi lähemast punktist, ehk vaatame üle Swedbank lipu, mille juures me tegelikult ka rattaetapi alguses korra käisime :). Seejärel võtame NIKE lipuga punkti ja sõidame finišisse, kuhu jõuame seekord siis kaheksandana.

Pärast väikest EXEL-it muutub meie aeg, mitte aga koht – saame 15 minutit trahvi Oti puuduva märke eest, reljeefikaardi esimeses punktis – kusjuures võin vanduda, et Ott vahetult enne mind punkti märkis. Sellega möödub meist võistkond III kolmik 3, kus meie eelmise etapi võistluskaaslane Jürgen. Kuna aga Männikumägi/RMK SK saab omakorda 45 minutit trahvi, siis juhtubki nii, et säilitame oma koha. Segavõistkondadest oleme taas esimesed.

Maarel läheb seekord arvatult kauem aega ja nii saame, pärast paari õlut, koos Erki ja Leivoga asutada uue klubi, “seiklevate naiste abikaasade klubi”.

Fotode eest suurimad tänud Viljo Pettinenile, Fotoluksist.