Culebra

Põhimõtteliselt on nii, et kui keegi siiakanti satub, siis Culebra saart ei tohiks kindlasti vahele jätta. Liialdamata võib öelda, et saarel on paradiislikult ilusad rannad. Meile sobivalt veel pealegi üsna vähese rahvaga. Ja snorgeldades sattusime niiiiiii suure barracuda peale, kui ma veel varem näinud polnudki!

Comida Criolla

Testisime ära kohaliku köögi tema täies eheduses. Mingi üliväike külake, kusagil Humacao ja Guayama vahel. Tundub, et seal pole küll kohalikud enne ühtegi turisti näinud, see oli ka vist esimene koht, kus inglise keelega hakkama ei saanud, muidu räägib enamus kohalikke, meile täieliku üllatusena, inglise keelt.

Casa Cubuy Ecolodge

Hommikune džunglitripp koos koskede vaatamisega on tehtud. Ööbimiskoht Casa Cubuy Ecolodge on megamõnus koht.

007 GoldenEye

Mõned päevad Puerto Rico-l. Eestis on kurat teab mis lumetorm, või ... loeme ja imestame.

Meiega on nii,  et alguses saime päikest aga nüüd on korralik vihmahooaeg, nagu lubatud ... Aga me ei kohku ja täna näiteks külastasime maailma suurima raadioteleskoobiga observatooriumi - Arecibo Obeservatory - kus ka James Bond oma Golden Eye filmis (vaata kindlasti, meie olime selle sees!) pahadest jagu sai. Nüüd aga oleme otse keset vihma, ja mitte ainult - otse keset El Yunque vihmametsa. Konnalaul ja kosekohin ... äge! Noh hommikul valges näeme täpsemalt ...

... ja lisaks on meie sõber kohalik konstaabel: here are very safe area, just in case, call me: 787 608 8000.

South Beach

Hommik Key Westis algas soojemalt kui eilne päev. Tegime saarele ringi ja leidsime, et ikka päris tore on, võiks teinegi kord külastada ... Saime esimese päevituse heasti kätte ka :).

Pärastlõunal Miamis võtsime viimast päikesest, mis lõpuks päriselt kohale jõudis. Nagu pildilt näha, polnud aega foori taga oodata, mil tuli õigeks läheb :). Homme siis lendame Puerto Rico-sse kariibimere saare võlusid nautima.

Key West

Hommikul teeme veel ühe tiiru Everglades rahvuspargis, ilmselt on varalõunane külastusaeg mitte kõige õnnestunum ja enamus krokosid on kuhugi peitu pugenud. Näeme mõnd kilpkonna, paari krokot ja erinevaid linde.

Everglades külastatud, keerame auto nina Key West poole, kuhu jõuame parasjagu veidi peale nelja. Leiame endile ööbimise La Penzione Inn nimelises kohakeses ja läheme siis vaatama ühte Key West must see vaatamisväärsust, päikeseloojangut.

Mallory Square on rahvast paksult täis, turistid, kes päikeseloojangut imetlema tulnud ja lisaks akrobaadid, mustkunstnikud, ennustajad, maailmarändurid jne. Viimased tunud muidugi turistidelt raha välja meelitama. Kui päike silmapiiri taha kaob, siis aplodeeritakse talle õnnestunud etteaste eest. Pärast päikeseloojangut elu linnas alles algab.

Everglades

Everglades rahvusparki läksime väikese eelarvamusega, aga kohapeal nähtu ületas ootusi. Kroksid jalutasid (tegelikult peesitasid) rahumeeli asfaltteel, metsikus koguses linde, kes end mingisugustest turistidest eriti häirida ei lasknud jne. Teeme täna veel ühe väikese tiiru rahvuspargis.

Ja oravad kasutavad autoteede ületamiseks elektriliine.

Fort Laudertale

Alustasime kell kuus hommikul Stockholmist. London - Boston - Miami. Viiest soojakraadist Stockholmis sai 25 Miamis. Mitte kõige paremast hotellist hoolimata magasime, nagu kotid. Seiklesime tasakesi Orlando poole. Homme on kavas suurte mustade kõrvadega lontruse külastamine.

hilineme

Ehkki lend pidi väljuma kell 20:55, siis istume ikka veel lennujaamas. Järgmine lubatud väljumisaeg on kell 22:25. Tundub, et Stockholmis jääb uneaega suht väheseks.

puhkus

Õhtud on pimedad, jahedad ja niisked. Iga, õhtune jooksma minek on tõeline eneseületus. Kogu aeg on justkui kiire ja aeg kaob ei-tea-kuhu. Samas resultaat on jäänud kuidagi tagasihoidlikuks. Nüüd võtame korraks aja maha ja põrutame, koos tuhandete teiste Eestlastega, veidikeseks ühele teisele mandrile.

huvitav

Pankade kodulaenude konverteerimise valguses jäi täna silma paar huvitavat rida minu krediitkaardi väljavõttel. Ehk kui autorendifirma teeb deposiidi minu krediitkaardile ja hiljem tühistab selle, siis Swedbänk konverteerib mõlemad summad Eesti kroonidesse, ühel juhul müügi- ja teisel juhul ostukursiga ja suudab sealt ikkagi endale pisikese boonuse leida. Eesti Panga ametlikud kursid olid õnneks veidi minu kasuks, 30.10. 2.10067 ja 31.10. 2.10144.

hooaega lõpetamas

Aitasime täna Raivoga OK Orvandil orienteerumishooaega lõpetada. Kavas oli suhteliselt keeruka juhendiga teatevõistlus:

Iga võistkonnaliige saab joosta 2 vahetust, kusjuures metsas on neljast liikmest korraga kaks. Esimese vahetuse stardi saavad kaks liiget korraga ja liiguvad umbes sama pikale, kuid mitte täpselt samale, rajale. Kui võistkonnast jõuab finishisse esimene liige, saab ta teate üle anda veel startimata kolmandale liikmele. Kui jõuab finishisse teine liige, saab ta teate üle anda neljandale. Ja nõnda toimib see asi 4 vahetust ning finishiaeg lüüakse lukku neljanda vahetuse võistkonna viimase võistleja finišis.

Tegelikkuses asi niiväga keeruline polnud ning OK Orvand eraldas meile, meie tugevat taset arvestades paar oma noorsportlast. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et võistlus oli ülimalt pingeline, alles viimase vahetuse lõpuosas suutis oma paremuse maksma panna Roonide niigi ülikõva tiim, mis lisaks tugevdatud veel Jürgeniga. Meie pidime leppima teise kohaga, mis on võistluse taset arvestades ülikõva tulemus.

teel maailma lõppu

Maailma lõpu nimi on seekord Vytegra ja asub see Onega järve ääres. Kuna sinna ei saa muud moodi, kui ainult autoga, siis otsustasin bussiga Peterburgi sõita ja sealt autoga edasi. Peterburist pole Vytegrasse just palju, vaid umbes 430 km, aga millegipärast pakuvad kohalikud sõiduajaks orienteeruvalt kaheksa tundi.

Peterburgi sõiduks otsustasin ära proovida Eurolines Lux Express-i, mis praegu veel tundub suhteliselt hea variant, istmevahed suuremad, kui tavaliselt, vifi, arvuti laadimise võimalus istme kõrval ja vahepeatus ainult Narvas. Eestis töötas kõu nagu kulda, Venemaal asi nii ilus polnud, lubatud internet jäigi leidmata. Ja arvuti kasutamine Venemaa auklikel teedel ei ole mõnus.

Igatahes saatsid kohalikud mulle laheda kohalesõidu juhise:

... Из С. Петербурга необходимо выехать по Мурманскому шоссе. Доезжаете до г. Лодейное Поле там будет указатель «На Вытегру», дальше доезжаете до г. Подпорожье. На въезде в г. Подпорожье (за автозаправочной станцией) будет поворот направо и указатель «На вытегру».

Ориентиовочно через 70 км будет развилка: прямо - Вытегра, налево - Вознесенье. По указателю «На Выегру» ближе, но дорога плохая, поэтом если автомобиль шоссейный, то предлагаю ехать по указателю «На Вознесенье».

Дальше будет развилка: налево Вознесенье, направо - Вытегра (возможно на указателе будет Ошта). Вам необходимо повернуть направо, проехать Ошту и примерно через 60 км будет Вытегра.

Последняя автозаправочная станция - в Подпорожье, следующая только в Вытегре.

Общее расстояние от С.Петербурга около 430 км. ...

Minnes tekkis küsimus, kas Land Rover on „šosseinõi avtomobil“ või mitte? Jõudes teede hargnemisele mõtlesin algul küll auto ära proovida, aga 100 meetrit hiljem keerasin tagasi. Ja nagu tagantjärele selgus, siis õigesti tegin, tee pidavat olema tavaline metsatee, puude vahel - praegu saavat sealt läbi ainult suured metsaveoautod.

Viimased 100 kilomeetrit võtsid aega, hoolimata „otselõike“ ärajätmisest ikkagi veidi üle kahe tunni, mida lähemale lõpule, seda hullemaks tee läks. Viimased paarkümmend kilomeetrit põhimõtteliselt teed peaaegu ei olnud.

Miilitsad on siin, nagu ikka, jubedad röövlid, olin sunnitud neile ühe käälatud möödasõidu järel, pooletunnise vaidlemise tulemusena 2 000 rubla loovutama. Miilitasd küsisid küll 6 000 ja vahepeal läks asi juba üsna teravaks, aga väga palju ma vaielda kah ei saanud, kuna järgmisel nädalal on mul lube ilmtingimata vaja.

Muraste uued rattarajad

Eilne suurepärane ilm oli rattasõiduks lausa loodud ja nii ei saanud me muidugi juhust kasutamata jätta. Stardi algus oli kokku lepitud kella kaheks Soosambla suusabaasi et enne viite, ehk siis pimedust ilusasti tagasi olla. Aga et Leivo oma hädavajalikud kilomeetrid ikka kokku saaks, siis alustasin mina oma rattasõitu 50 minutit varem, et siis Leivoga kokku saada ja üheskoos Veskimöldresse sõita.

Plaanisin uhkustada oma laheda rattateega Kalamajast Veskimöldresse, aga kurjad ehitajad olid osa teest mingisugust muda täis vedanud nii, et Leivo ühes kohas õnnetult oma rattakingaga poole sääreni mutta sulpsas. Ehkki 7°C ei tundunud just liiga soe ilm, siis Soosambla suusabaasi jõudes mina igatahes leemendasin higist ja koorisin riideid vesti võrra vähemaks.

Kell 14:23 ja 59 sekundit alustasime juba suurema pundiga Soosamblast, plaaniga sõita Harku karjääri kaudu Tabasallu ja siis Vääna-Jõesuust tagasi. Nagu Raivo lubas, sõidame põhiliselt mööda asfaltteid, koos mõnede väikeste kõrvalepõigetega.

Harku karjääris läks tunduvalt rohkem aega, kui planeerisime. Pärast üksteise ärakaotamist ja taasleidmist, vahutava mägijõe ületamist-läbimist, sillaehitust ja muid seiklusi saime aru, et täna peame panustama ajale, kuna 50 minuti järel olime suutnud läbida ainult 11 kilomeetrit. Lisaks olime suutnud ära kaotada Taneli, kes arvast, et lõikab meile kavalalt ette, aga ei arvestanud sellega, et meil kulub sama, 400 meetri läbimiseks umbes 15 minutit :).

Tabasalu panga serval leidsime mõnusa rattaraja, mis oli täis jalutajaid, matkajaid ja sportlasi. Sõitsime seda mööda kuni Muraste Piirivalve koolini. Kuna Piirivalvekooli värava taga seisis hirmuäratava väljanägemisega helikopter, ja aega oli samuti kulunud juba tund ja 10 minutit, siis otsustasime, et jätame Vääna-Jõesuu järgmiseks korraks.

Avastasime, et Muraste pangale on ehitatud uhke vaateplatvorm, kuhu sai tõusta mööda treppi: kokku 26 meetrit ehk kandsime oma jalgrattad üheksandale korrusele. Et tagasitee liiga kiire ei oleks, siis sõitsime mööda Muraste raba äärt Sõrve külani ja läbi metsa Vääna kaardile.

Tagasiteel palus Raivo, et teeksime lõpuspurdi ära Smaklini teeristis, et mitte šokeerida tema naabreid, kui kihutavad jalgratturid Veskimöldres roideid murravad :). Kuna Leivo, vaeseke, ei teadnud, kus see kurikuulus Smaklini teerist asub, siis oli ta sunnitud nüüd kogu aja ees tuult lõikama ja hoolitsema selle eest, et keegi temast korrakski ette ei saa.

Lõpuspurt möödus seekord peaaegu kaotusteta, peale Karu purunenud rattakummi jäi kõik muu terveks. Esikoha jagasid omavahel Raivo ja Leivo ning koduseinte toel suutis Viff mind 20 sentimeetriga edestada. Tundub, et järgmisel nädalavahetusel on Eestlastel lätis päris head šansid võita.

Napilt enne pimedat jõudis kohale ka Tanel, kes meid jälitades (enda arvates) oli suutnud ära teha meie poolt plaanitud ringi ja alles Naage panga juurest tagasi pööranud. [teekond]

Leivol pole eilses võidueufoorias vist und olnud ja on oma uneaega kirjutamisega sisustanud :).

turul

Ilusa ilma puhul käisime Maarega jalutamas: mööda Vana-Kalamaja tänavat Balti-Jaama turule ja tagasi. Kalamaja on suurepärane koht, kui siin piisavalt harva jalutada, siis on iga kord kusagil mõni, valdavalt positiivne üllatus: kus on maja ära renoveeritud, kus ainult uks korda tehtud, kus niisama koristatud.

Balti-Jaama turg oli päris põnev koht ja mis mind imestama pani, siis üllatavalt puhas. Memmed-taadid olid lahedad, enamuses küll vene keelt valdavad, aga rõõmsad ja püüdlikud. „Vazmite eti rõõsikad i võiseen“ soovitas taat, kellelt ostsime prooviks mingisuguseid, väidetavalt peedimahlas hapendatud küüslauke. Järgmine memm, kellelt Maare keedupeeti ostis rääkis täpselt samasugust eesti-vene segakeelt, ilmselt on tegemist mingisuguse Balti-Jaama turu murrakuga :).

Plond pea

Hakkasin ennast eile Rootsist juba vaikselt kodu poole sättima. Vaja oli veel ühte klienti külastada et siis juba edasi Kopenhagenisse ja sealt koju sõita. Läks aga veidi teisiti, kui planeeritud: asju pagasiruumi pakkides suutsin sinna jätta ka autovõtmed ja siis pagasiruumi luugi sulgeda. Auto uksed olid muidugi lukustatud, sest väga edev oli ju puldi nuppu vajutades lasta pagasiruumi luugil üles karata :).

Helistasin Kopenhagenisse SIXT autorenti ja kaebasin muret. Sealt vastati abivalmilt, et neil on küll tagavaravõti, aga nad uurivad Rootsist, kas äkki saab asja kuidagi lihtsamalt lahenda, kui tagavaravõtmele järgi tulles. Õige varsti helistatigi mulle juba Kopenhageni Audi esindusest ja uuriti täpset asukohta. Pika seletamise peale sai helistaja aru, et tema töö ei ole lihtne - mind tuleb üles leida kusagilt metsade ja mägede vahelt, kust lähimasse linna, Ronneby-sse on veidi üle kolmekümne kilomeetri. Lisaboonusteks veel ülimalt kehv ja pidevalt kaduv telefonilevi ja minu peaaegu tühi mobiiltelefon.

Järgmine kõne tuli mulle juba Rootsist, kus üks tüüp teatas, et ta on juba minu poole teel, umbes seitsmekümne kilomeetri kaugusel. Kaarti mehel küll ei olnud, aga mõne seletamise järel jõudis ta tunniga kohale. Tegemist ei olnudki Audi esinduse mehega, vaid hoopiski mingisuguse Falki hädaabi autoga. Oli igatahes väga lahe tüüp, kes oma erinevate autoavamise üritamiste kõrvale suutis mulle kümmekond oma põnevamat päästeaktsiooni ära rääkida.

Kui mehel endal mõistus lõpuks otsa sai, siis helistas ta mingisugusesse Rootsi Audi esindusse, kus müügimees salongis sarnase Audi peal järgi katsetas, et kui see on puldist lukustatud, siis ei ole ka autos sees asudes võimalik avada ei uksi, ega ka pagasiruumi - vägagi vargakindel auto :).

Selleks hetkeks oli lennuki väljumiseni jäänud veel neli tundi ja oli selge et võtmete järel käies (edasi-tagasi-edasi umbes 650 kilomeetrit) ma enam oma lennukile ei jõua. Auto äravedamised ja asendusauto andmised mulle ei sobinud, kuna lisaks võtmetele oli pagasiruumis, varaste eest kindlalt kaitstud, ka minu asjad ja arvuti.

Lükkasin oma lennukipileti broneeringu järgmisele hommikule ja sõitsin siiski võtmetele järgi.

Xdream läbi, kelle käsi?

Kõik head asjad saavad ükskord otsa ja nii ka selle aasta Xdream sari. Lõppakord seekord siis ööklubis Marat. Viies kord jackpot - ausõna, see jääb viimaseks. Ja siinkohal tuleb tänada häid konkurente, kes suutsid korraldada viimaseks etapiks ülimalt põneva punktiseisu, aga siis viimasel hetkel šesti teha ja üldvõidu meile kinkida - tänud, eriti Kiirrong-ile.

Lisaks tänaks korraldajaid - seekord ei peagi minema ei-tea-mitu korda CitiSport-i skännima, Nike ACG on küll väga hea firma, aga tema kaubavalik citysport-is on ülinõrk.

Lõpetamine oli viimase viie aasta kõige rajum, paika sai pandud (pärast mõningaid õllesid) järgmise aasta võistkonnad (ja mitte ainult Xdream-iks). Tantsitud sai nii palju, et nägin juba ingleid. Järgmisel hommikul toimunud Libahundi jälg oli tõeline pain, ehkki sõber Ott (kes lahkus lõpetamiselt veel hiljem) lubas, et läheme matkama ... aga 155 keskmine pulss ei ole minu matkapulss.

Ja veel - kes kurat on meie pilti ilmestanud (loe: ära rikkunud) oma karvase käega?

päeva tõlge ...

... pärineb Ärapanijast: tripper - soome keeles "reissumies" ...

Kallavere singel

Kuna sügis on alles noor ja ilmad head, siis otsustasime, et lükkame kepihooaja avapidustused veidi edasi ja naudime veel viimaseid ilusaid jalgrattasõidu ilmasid. Kella kaheteistkümneks oli Karu juurde kokku kogunenud üllatavalt suur seltskond karvaseid ja sulelisi, kes kõik kibelesid rataste selga, hoolimata kergest uduvihmast.

Igatahes teeme eelnevalt Raivoga paika pandud plaanides kiired parandused ja loobume Kaberneeme otsast ning käiku läheb plaan B: Jürist Kodasoole ja tagasi. Ott võtab enda peale peakaardilugeja raske kohustuse.

Lagedi-Aruküla teel tekib väike kõhklushetk - minu GPS, kus sees Regio kaart ja Oti E.O.Map Eesti Maanteede atlase kaart näitavad, et metsa sisse läheb asfalttee, Karu GPS (kus sees uus E.O.Map kaart) ja loodus seda ei näita. Otsustame seikluse kasuks ja üritame siiski leida loodetud teed Maardu mõisa juurde. Alguses müttame veidi võsas, aga siis selgub, et lehtede kihi all ongi vana asfalttee.

Möödume kümnetest vanadest lautadest, mõned täiesti mahajäetud, teistes mingid autoromulad, üks lausa värskelt valgeks lubjatud seintega. Arendame erinevaid konspiratsiooniteooriaid, miks on keset metsi vana laut niimoodi üles vuntsitud :).

Maardu mõisa juurest sõidame algul mööda asfaltteed otse Peterburi maantee suunas, siis keerame ühest rajaotsast sisse Maardu vanade karjääride äärde. Sõidame prügila viadukti kaudu Petrburi maantee alt läbi ja ja keerame Jõelähtme maratoni rajale, mis kulgeb Kallavere-Rebala vanas karjääris. Järgneb ca. kolm kilomeetrit mõnusat singlit mööda karjääri serva, kus Treener lõbustab meid efektse saltoga üle oma jalgratta lenksu.

Karjäär läbitud teeme kiire joogi-geeli peatuse ja peame veidi aru - 29 kilomeetrit on seljataga, Kodasoo ring tähendaks vähemalt 80-kilomeetrist ringi. Teeme veel korra plaanid ümber ja keerame rattad Kostivere poole. Kohe varsti selgub, et oleme teinud vea, turgutades Areali noorsportlasi geeliga, Veiks arendab nüüd grupi ees vastutuules pea 40-kilomeetrist kiirust.

Jäänud on veel viimased paarkümmend kilomeetrit kerget vastutuult, grupifiniši mehed võitlevad paremate positsioonide eest, mägede meestel on selge, et täna pole nende päev. Viimastel kilomeetritel on juba jäänud veel ainult küsimus - kas end salatreeningutega vormi ajanud Tauts suudab üllatada Areali noori või mitte. Veiks teeb viimases pöördes väikese taktikavea ja nii selgitavad omavahel seekordse võitja Ott, Randy ja Tauts. Fotofiniš annab napi paremuse seekord Otile.

Pärnumaa MV ja OK West AV

Ehk lahti dešifreeritult Pärnumaa meistrivõistlused ja orienteerumisklubi West auhinnavõistlus pikal rajal, orienteerumine muidugi :).

Vastupidiselt eelmisele laupäevale, kui kogu nädala oli olnud ilus ilm ja laupäeval siis sadas, oli seekord täpselt vastupidi - veel reede õhtul kuulasime, kuidas vihmapiisad pimedas ja akna taga monotoonselt krabistavad. See-eest laupäeval ärgates lubas pilvede vahelt juba esimesi päikesekiiri. Rannametsa kohale jõudes hakkasid viimased pilved juba taevast kaduma.

Stardin M21 klassis, kus rada 16.030 km ja 30 kontrollpunkti. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal nii palju orienteerumisvigu tegin. Jooksen kohe esimese punktiga 150 meetrit punktist mööda, teise punktiga väike lisakaar enne punkti, kolmanda punktiga jälle lisakaar, neljanda punkti asemel jõuan alustuseks 15-ndasse punkti ja pean sealt siis tagasi jooksma, viienda ... jne, jne. Päris aus olla, siis läbin vahepeal mõned punktid ka veatult.

Kogu selle jama juures on täiesti imelik, et hoolimata kõrgest pulsist ei lähegi niiväga raskeks. Lõpp on küll veidi raskem ja kui enne lõppu ühe jalaga mingisse mülkasse astun, siis tunnen et krambid pole enam kaugel ... aga tegelikult on ikkagi kogu aja mõnus tunne. Veelgi arusaamatum on see, et kaotan meie klassi võitjale, Jaan Tarmakule ainult umbes 5 minutit ja absoluutselt parimale, Karlile, umbes 13 minutit. Endal on küll tunne, et vigu sai kokku umbes 15 ... 20 minutit. Autasustamisele minnes on natuke häbi - nii viletsa jooksu järel võtta vastu kolmanda koha auhind.

Aga hoolimata heast enesetundest on pulss jooksu ajal küll väga kõrge olnud: max pulss 177, keskmine pulss 168, läbitud distants 20.258, keskmine kiirus 5:32 min/km, tõusumeetreid 201. [tulemused].

Español

Niisiis, mõnda aega tagasi juba alustasime hispaania keele õppimist. Ikka selleks, et sellekeelsel maal reisil olles saaks kohalike elanikega pikemalt juttu ajada. Sest noh, esmatarbesõnavaraga saab tavaliselt ikka hakkama - puudu jääb just võimalusest kohalikega suhelda ning nii kangesti tahaks reisil olles aru saada, mida inimesed elust- olust ja maailma asjadest arvavad. Miks just hispaania keel? Aga sellepärast, et hispaania keelt räägib ikka päris suur hulk maailma rahvastikust, erinevates maailmajagudes veel pealegi.

Seni oleme kolmekesi (mina, Heiti ja minu töökaaslane Kats) võtnud mõned tunnid Multilinguast nn. minigrupiõppena. Eelmisel neljapäeval oligi Multilinguas viimane kord. Esilagu tellisimegi just täpselt nii palju: kokku siis 10 akadeemilist tundi ehk viis varast neljapäevahommikut. Seda oli täpselt nii palju, et õppida selgeks mõned grammatikareeglid ja mõned argifraasid.

Meie aga tahaks muidugi veel ja veel. Multilinguasse enam aga väga ei taha, sest ausalt öeldes polnud sealne õpetaja vist mitte eriti motiveeritud meid õpetama ja tunni kasutegur oli hinna ja kulutatud ajaga võrreldes suhteliselt väike.

Nii siis otsimegi uusi võimalusi keeleõpinguid jätkata. Hispanisitkakeskuses olid kõik vabad ajad juba täis.  TEA keeltekooli poolt pakutu on ehk veidi kallis ja pakutavad ajad ei olnud ka sobivad.. Äkki keegi teab mõnda head hispaania keele õpetajat, kes oleks kolme inimest valms paarkorda nädalas õpetama? Me oleks väga tublid ja motiveeritud õpilased:)

Parimad autokaubad - Fixus!

Kui mõned nädalad (võib-olla kuud) tagasi sõpradega jutt jalgrataste hoolduse peale läks, siis nii mõnedki neist soovitasid sellist kohta, nagu Fixus. Pärast viimast Xdreami otsustasime Maarega, et paras aeg oma kaherattalised sõbrad üle hulga aja teenindusse viia.

Kiire googeldamine ja olingi Fixuse kodulehel. Esimesel pilgul nõutusttekitav, ainult mingid autokaubad. Täpsemal uurimisel selgus, et siiski-siiski, Fixus Mustamäe müügikohal on oma koduleht ja seal lisaks autokaupadele ka jalgrataste rubriik täiesti olemas. Ausõna, kui autoriteetsed sõbrad poleks soovitanud, siis poleks me küll oma oma jalgrattaid autokauplusesse julgenud viia :). Aga tegelikult on rattaosa koos teenindusega suur ning teenindajad juba vanad tuttavad oma teada headuses.

Täna, jalgratastele (ja ka rulluiskudele) järgi minnes särasid need rõõmsalt ja teenindatult. Sõbralikud teenindajad olid valmis tulema ja jalgrattad ka auto katusele tõstma. Ja kõigele lisaks leidis Maare rattapoest oma jalgratta juurde sobivat värvi rattakinga soojendused :).

tere sügis

Ehk natuke pikema nimega „Loodus kutsub vol. 1 - Tere Sügis!“ oli Maare ja tema töökaaslaste poolt organiseeritud ühine väljasõit sügisesse loodusesse. Ilm muidugi üritas teha kõik, et seda ilusat üritust nurjata - kui kogu nädala oli olnud ilus, kuiv ilm, siis laupäev algas sompus ilmaga, mis muutus muidugi uduvihmaks just siis, kui me Kakerdaja rabasse jõudsime.

Aga Kakerdaja raba koos Kakerdi järvega oli kena ka vihmase ilmaga. Jätsime küll ühe jupi laudteest seekord läbimata, kuna lõunasöögi aeg hakkas peale pressima. Siin läbitud teekond koos mõnede tehtud piltidega.

Pärast lõunasööki Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses oli spordiosakond koos abilistega, ehk siis Maare koos minuga organiseerinud huvilistele orienteerumiskaardiga metsas müttamise. Kuna Mägede Küla orienteerumiskaardile on orienteerumisklubi JOKA poolt maha pandud orienteerumise püsirada, siis piirdus meie organiseerimine kaartide kättejagamise, kiire algõpetuse ja võistkondade pildistamisega rajal.

Pärast orienteerumist olid tööülesanded väga õiglaselt jagatud - naiskond alustas päevakorra kolmanda punktiga, gurmeeõhtusöögi valmistamisega samal ajal kui meeskond sauna suundus. Siis vahetati osad - naiskond suundus sauna ja meeskond asus vastvalminud hõrgutisi degusteerima.

Õhtu lõpetasid erinevad sportlikud mängud, mis eriti tugevatel kulmineerusid öise korvpallilahinguga kell neli öösel. Õnneks läks kõik hästi, magajad olid piisavalt sügavas unes ja ümberkaudsete talude-külade elanikud ilmselt ei teadnud, millise mäe taga selline mürgel toimub.

Pilte Kakerdaja rabast ja orienteerumisest.

mingi nali vist

Päikese Pagar OÜ kindel maaletooja saia- ja kondiitriäri toodule

Me ei kasutame keemiliste lisade. Taignat teeme pärmi-, lehttaina-, biskviitportselan ja liivkollane. Meil töötavad kutselised pagarid ja kondiitrid. Me orienteerume peale maitset meie klientide.

Sortimendis firmasid:

kondiitritooted, (rullbiskviit, plaadikoogid, kookide)
tort
Küpsetis (paljusus kringel ja stritsel, pirukaid, väikesai ja keks)
Leiba
Küpsised

meie toode ja teenused orienteerida peale võõrastemaja, restorani, kohvipood, supermarketi, väike poed ja üksik tellijat.

Tuleb pärast silmama teid seas meie klientide!

Allikas: http://www.paikesepagar.ee/main_est.html.

Xdream, mõned muljed rajalt

Leidsin lõpuks aega oma muljed Xdream viimaselt etapilt kirja panna ja ka mõned aparaati jäänud fotod üles riputada. Fotod on peamiselt küll ainult autasustamiselt, sest aparaadi rajale kaasavõtmise luksust ma endale lubada ei saa, niigi oli raske :).

Teiste võistkondade muljeid kah: Soosambla Suusaklubi, Kaja (Ekstreem.ee), Leivo (Ekstreem.ee), Piia (Kinkekaart nr 1), Vahuri Inglid, Triin (Team Skype Omega), Medisoft Adventure Team, KMsisustus.

Ja pildid: Alar, Vahur, Fotoluks, Tõnu, Tõnis Erm, Kadi Gans.

Xdream Viitnal, arvudes

Üks minu jaoks raskemaid etappe ilmselt, seda on näha ka alljärgnevatest arvudest :).

time	lap	HR m	HR a	dist	speed	ascent		notes
59:48	59:48	179	170	23.089	2:33	66		ratas > jooks
1:18:24	18:36	176	172	2.771	6:35	51		jooks > rattaralli
1:55:17	36:53	176	169	13.503	2:39	28		rattaralli > lisaülesanne
1:59:23	4:06	171	157	0.331	7:54	6		lisaülesanne: asjade kaalumine
2:36:33	37:10	163	154	4.750	7:03	0		kanuu > jooks-ratas
3:09:10	32:37	175	169	6.023	5:15	20		jooks-ratas > lisaülesanne
3:11:31	2:21	172	160	0.098	10:53	0		lisaülesanne: hüppenööriga hüppamine
3:38:14	26:43	177	170	3.852	6:32	31		järvejooks > jooks-ratas
4:05:21	27:07	172	169	4.721	5:41	11		jooks-ratas > kanuu
5:14:38	1:09:17	168	145	5.909	10:11	0		kanuu > lisaülesanne: ronimine
5:22:34	7:56	152	133	0.171	11:18	0		lisaülesanne: ronimine > finiš

Distantsid kokku:

36.592		ratas
17.367		jooks
10.659		kanuu
65.218		kokku

Hoolimata kõigest (loe: minu vähesest treenitusest) oli selle aasta viimane ülilahe ja täielikult finaali vääriline. Katsun kogu selle kiirustamise kõrvalt aega leida ja etapist veidi pikemalt kah kirjutada. Aga selle etapi erilised tänusõnad kuuluvad lisaks meeskonnakaaslastele veel Tiidule, kes minu tõeliselt raskel hetkel mulle oma toetava käe selja peale pani.

xdream - seekord sinisilmselt:)

uhh.. selleks korraks on siis möödas ka viimane osavõistlus. õnneks. Ausalt öeldes oli viimaseks etapiks päris korralik tüdimus naha vahele pugenud. Aga tehtud see sai - rahulikult, tasa ja targu. Ilmaga vedas ju kenasti ja nautisin metsasügist. Aga olin kohe ka nõus, kui Merje ja Aiki peale esimest kanuud arvasid, et nüüd aitab küll :)

Aga tänahommikune pilk peeglise näitas kardetut: kanuuetapilt toimunud põsesarna kohtumine keskmisest jämedama puuoksaga toimis nagu filmis - põhimõtteliselt näen välja nagu koduvägivalla ohver :P

[heiti] Leidsin oma telefonist ühe pisikese pildi sellest kodusest vägivallast :).

hooaja esimene spinning

Täna tegime selle hooaja esimese spinningutreeningu, Arctic Sportis, nagu ka eelmisel aastal. Tänu nädala lõpus eesootavale Xdream viimasele etapile, tegi Peep meile esimesel korral hinnaalandust - 1:15, ehk veerand tundi vähem, kui tavaliselt. Aga sõltumata hinnaalandusest saime pulsi üles ja higi lahti. Pärast spinningut veel väike basseiniring ja õlu - puhas mõnu.

Spinningu lõpus suutsime Peebu ära rääkida, et ta ei jätaks kasutamata kevadel kingitud Xdream osaluskorda. Et Peep ei saaks võistkonnakaaslaste puudumise taha pugeda, siis olid Piia ja Reigo kohe valmis koos Peebuga pühapäeval võistlema ... rahulikulikus tempos.

Tegelikult oli selle rahuliku tempoga vist niimoodi, et algul oli juttu ainult hästi rahulikust tempost, aga siis teatas Piia Peebule, et osaleda tuleb jooksujalanõudes, sest rattakingade ja jooksujalanõude vahetamiseks neil küll aega ei ole :). Igatahes on pühapäevasel A-rajal segavõistkondade konkurents kohe tihedam :).

NB. pilt on sellest ajast, kui meie ettekujutus spinningust veel veidi teistsugune oli. Eile tähistas üks pildil olev spinningusportlane pisikest juubelit - palju õnne.

Xdream läheneb

Möödunud nädal jäi sportlike saavutuste poolest lahjaks. Põhjusi selleks oli mitmeid, alustades ära rebestatud seljalihasest, nädalaalguse komandeeringust ningi tihedast kultuuriprogrammist.

Nädalavahetusel üritasime siis kaotatut tasa teha. Laupäeval tegime kerged jooksutiirud, Maare kodust Schnelli tiigi juurde ja mina Piritale. Rahulikult joostes ei olnudki selg kõige hullem.

Pühapäeval kordasime ühte kevadist jalgrattatiiru ja sõitsime ratastega Kallaverre. Tegime seekord väikese tiiru ka vanas karjääris ja Kallavere peal.

Tagasiteel keerasime sisse Muuga sadamasse ja käisime vaatamas Baltimaade suurimat rändrahnu –Muuga Kabelikivi. Kodupoole keerates saime aru ka, miks siiamaani nii kerge sõita oli olnud – tagasiteel oli julm vastutuul, nii tugev et Maare keeras Randverest otse kodu poole. Mina tegin siis samuti plaanitust veidi väiksema tiiru ja keerasin enne Leppneemet Viimsi peale.

Eriti tõsine katsumus oli sõit Viimsist koju, tuul tahtis teele pikali puhuda ja kiirus langes vastu tuult pressides kohati lausa 14 km/h peale. Koju jõudes olin üsna kustunud. Teekond.

Eesti teatri laulud

Reedel saime ära vaadatud Linnateatri etenduse Eesti teatri laulud. Ehkki uskusime juba minnes, et etendus on hea, siis tegelikkuses oli see minu meelest isegi veel parem. Peab tunnistama, et kellele ikka on annet antud, siis kohe hulgem :). Igatahes väga ladusalt üles ehitatud kontsert (või etendus?), millesse suudeti publik vaheküsimustega hästi kaasa tõmmata. Aeg lausa lendas ja viimaste laulude ajal oli kahju, et kontsert juba läbi saab.

ilusaid maastikke

Selline ilus orienteerumismaastik on otse minu elamiskoha kõrval :). Mitte ei saa aru, kuidas nad siin metsa teevad.

kes keda?

Sel aastal on mul, enamasti seoses tööreisidega tulnud nii mitmelgi korral rentida autot. Tänu AVIS Preferred kaardile eelistasin kuni selle nädalani AVIS autorenti. Kokku arvestades sai vist kaheksa laenutuskorda ja kaheksa erinevat tootjat: Volvo V50, Škoda Roomster, Hyundai I30, Saab 9-3 BioPower Combi Linear 2.0 T, Vauxhall Zafira Exclusiv 1.8i, Kia Ceed 1.6, Peugeot 307 1.6 HDi, Fiat Bravo 1.9 JTD. Kusjuures kõik korrad olen broneerinud sama klassi auto, Compact, Golf 1.6 or similar.

Sel nädalal, või siis eelmise nädala lõpus juhtus selline lugu, et pühapäeva õhtu, kella seitsmeks polnud Malmöst enam võimalik autod broneerida, kuna kõik autorendid olid selleks ajaks juba kinni. Ja kuna Kopenhageni AVIS küsis kahe päeva laenutuse eest pealt 6000 krooni, koos limited mileages 300 km-ga, siis kasutasin sellist lehte, nagu Car-Rental-Agent.com. Ja ohhoo, Europcar küsis sama klassi auto eest samaks ajaks vähem, kui 2000 krooni, seda ilma kilometraaži piiranguta.

Laenutusse minnes oli juba sportlik hasart, et kas lõpuks hakkab ka mõni automark korduma, aga ei - seekord siis Ford Focus Trend universaal 1.6 Duratorq TDCi. Näis siis, kas enne saab aasta läbi või lõpeb autorendifirmade mudelivalik :).

Michelle

Tänu Teedule, kes ei väsi vist kunagi purjekatest ja purjetamisest, õnnestus meil teisipäeva õhtul ära proovida Marko Matverele kuuluv kahvelkuunar ´Michelle´. Lugupeetud rahvakunstnik tuli ka ise kaasa ja võttis enda kanda kapteni vastutusrikka rolli. Teet oli siis esimene ja Timmo teine tüürimees ning meie, ülejäänud võtsime endi kanda madruseameti.

Tuult oli parasjagu nii palju, et kui kõik ilusad, punased purjed, Marko enda õmmeldud, üles tõmmatud, siis saime kiiruseks nii neli-viis sõlme. Seilasime siis uhkelt mööda Tallinna lahte, vaatasime ära Pikakari ranna ja põikasime sisse Lennusadamasse.

Purjeka kohta sab öelda ainult kiidusõnu, kõik säras puhtusest, läikima oli löödud iga viimane kui pinn. Tore on näha, kui keegi on hingega asja juures ja hoolib oma purjekast. Ja Marko ise oma muheda jutuga ... paremat teisipäevaõhtut on raske välja mõelda.

Pildid ja teekond muidugi kah :).

vaadake mis te ise teete!

Seisin hommikul oma tõukerattaga Balti jaama juures jalakäiate ülekäigurajal punase fooritule taga. Üks pealtnäha soliidne vanem proua vajutas nuppu, et roheline tuli tellida, siis vaatas aga vilksti teele ja lippas üle. Samal ajal ootas meiega koos foori taga ema koos umbes 10 aastase tütrega. Kui proua teele hüppas, tegi tüdruk ka kähku mõned sammud - ema tõmbas ta kapuutsist tagasi ja käskis rohelise tule ära oodata. Tüdruk vaatas täitsa arusaamatuses emale otsa: "aga see naine läksu ju üle! Ja autosid ei tule ju.."

Vanemate inimeste eluohtlik eeskuju. Kurb.

Kui tuli roheliseks läks, jõudsin prouale Schnelli tiigi ääres järele. "Palun, kui võimalik, ärge enam vähemalt laste nähes punase tulega teed ületage," püüdsin maailma parandada. Vastuseks nähvati: "Aga teie ärge sõitke jalgrattaga kõnniteel!"

Selline lugu. Ikkagi loodetavasti see proua järgmine kord mõtleb, enne kui punasega üle tee läheb. Mina aga hakkan nüüd liikluseeskirja uurima, sest päris huvitav küsimus on see, kuskohas ma oma tõukerattaga sõitma pean: sõidu- või kõnniteel...

-------------
Täiendus: jah, liikluseeskirja uurides selgub, et mu tõukeratas kvalifitseerub ilmselt jalgratta alla. LE § 2 lg 12: "Jalgratta all mõistetakse vähemalt kaherattalist sõidukit, mis liigub sellega sõitva(te) inimes(t)e lihasjõul; sellel võib olla ka mootor. Termini all ei mõelda puudega inimese ratastooli. " Ja teatavasti võib jalgrattaga sõita jalgrattateel või sõidutee paremas ääres. Kõnniteel vaid manöövri sooritamiseks. Hmm.. Ei teagi nüüd, kas jätta tõukeratas koju seisma või mis - sest päris jalgratta mõõtu see ikka välja ei anna ning kiiruski on väiksem - autode vahele ei tahaks sellega kuidagi minna...

------
Veel täiendus: ei, siiski olen ma jalakäija! LE § 2 lg 11:"Jalakäija all mõistetakse vastavalt «Liiklusseaduse» § 7 lõikele 2 isikut, kes kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga. Jalakäija all mõistetakse ka isikut, kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, -suuski, tõukeratast, -kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid." :)

sügis, lindude rändamise aeg

Ei tea, kas sügisest tulenevalt või millestki muust, aga meie öökappidele on tekkinud väga ühese teemaga raamatud. Alustuseks lugesin läbi Olev Remsu Toronto - New York - Los Angeles, siis Lii Undi Parim näitleja linnas.

Paar nädalat tagasi sai tellitud Lonely Planet vahendusel neli uut reisijuhti. Väga positiivne kogemus - aega ei kulunud nädalatki ja neli raamatut käes. Korraga tellides, saime neist neljanda tasuta. Lisaks oli kodulehel kolme raamatu kohta kirjutatud, et võimalik teha ainult eeltellimust, sest nende ilmumistähtaeg pidavat olema mid-September 2008. Sellest hoolimata on raamatud kohal, arvel märkus Not for sale before publication date of 19-SEP-08.

Ilmad on juba külmad ja kaugused kutsuvad, peaks vist hakkama lõuna poole lendama ...

Amsterdam, vol. 3

[pühapäev 31.08.2008] Kell pool üksteist jätame oma asjad hotelli hoiule ja jätkame oma Amsterdami tuuri. Maare ja Mann lähevad külastama Madame Tussaud vahakujude muuseumi, mina sean sammud Allard Pierson Museum-i poole, et värskendada tutvust varaegiptuse kultuuriga. Kohale jõudes selgub, et muuseum on remondis. Kuna lugesin kusagilt, et pühapäeviti toimub siinsamas lähedal, uuel turul (Nieuwmarkt) vanakraami laat, siis suundun sinna.

Vanakraami laat on lahe –palju on küll igasugu Hiina pahna, real Italy salle ja muud seesugust, aga Hollandlaste vanakraam on täiega vaatamist-katsumist väärt: vanad kohvimasinad, uisud, köögitarbed ja loomulikult kuulus Hollandi fajanss. Kui viitsiks endaga kaasa vedada, siis tahaks nii mõndagi siit enda kodu kaunistama :).

Jalutan veidi, vaatan üle raekoja ja leian Waterlooplein-ilt veel ühe MacBike jalgrattalaenutuse. Kuna tüdrukud ei anna endast ikka veel märku, siis sean sammud kanepimuuseumi (The Hash, Marihuana & Hemp Museum) poole. Teel kohtun tüdrukutega, aga kuna neil on suur soov Rembrandti kodu ära näha, siis otsustame seal veidi hiljem kokku saada.

Juba kanepimuuseumile lähenedes kõditab nina mõnus kanepilõhn, pea igas poes pakutakse müügiks kanepiseemneid, seeni jne ... väga täpselt ei hakka kõike uurima. Erinevalt teistest muuseumidest, kus piletimüüjateks enamuses vanemad daamid, kohtan siin uksel pikajuukselist, hipi välimusega noormeest.

Kohtun tüdruku-tega Rembrant’s Corner-l, väikese õlleklaasi taga otsustame ekskursiooni jätkata jalgratastel. Jalutame Waterlooplein-ile ja laenutame MacBike-st uhked, „kolmeläigukad“ :). Teeme tutvust Amsterdami parkidega: mulle juba tuttava Vondelpark-iga, kust sõidame Rembrandtparki. Võrreldes Vondelpark-iga on Rembrandtpark paras võsa :).

Otsustame vaadata üle ka sadama, sõidame Westerpark-i ning sealt edasi Westerdok-i äärde. Näeme ka veidi teistsugust Amsterdami, kus suured korrusmajad, vist meie Lasnamäe (või pigem Mustamäe) analoog. Marsruudi lõpu teeme, juba kogenud ratturitena, läbi kesklinna.

Kell ongi juba sealmaal, et jõuame külastada veel korra oma lemmikõllekat, Café Belgique ja juua kiired Kwak-id ja siis juba lennujaama. Muuseumide norm on nüüd pikaks ajaks täis, järgmine kord tahaks tutvuda eluga väljaspool Amsterdami.

Mõned pildid lisaks planetis.

tagasi koju

[Moskva, Saveljevski vaksal, 13:05 (GMT +3)] Kuulujutud elektrooniliste piletite kasutamise võimatusest osutusid õnneks kuulujuttudeks, ei tea, kuidas mõnesaja kilomeetri kaugusel Bratskist informatsioon niimoodi moondub. Tegelikkuses oli pea iga teine reisija elektroonilise piletiga ja kõik sujus õlitatult ... või peaaegu kõik. Kuna Bratski lennujaamas on ainult paar registreerimislauda, siis võttis pea kahesaja reisija registreerimine ilmatuma aja nii, et lennuki väljalend hilines üle tunni. Aga S7 oli sama tasemel, kui VIM Airlines, viie ja poole tunni jooksul toideti kaks korda ning lennukiks ei olnud TU-154, nagu Bratski lennujaama kodulehel lubatud, vaid Airbus A319.

Moskvas ei saanud seekord Domodedovo - Paveletski otsa rongiga sõita, kuna viimasel õhtul võtsin endaga kaasa ühtede hädaliste kirja, mis oli vaja Moskvasse tioimetada. Loomulikult ei lubatud mul kasutada rong - metroo - metroo - rong varianti, vaid autojuht tõi mind ära Saveljevski vaksalisse, mis sellest, et aega võttis rohkem, kui rong - metroo - metroo variandiga oleks kulunud :). Lootus, et siin saab teha ära check-in-i, nagu kodulehel lubatud haihtus, kuna registreeruda saab ainult siselendudele. Natukene nõrk on ka rongide sõidugraafik - eelmine rong väljus kell 11:05 ja nüüd läheb järgmine kell 13:55. Lennuk väljub kell 15:30, peaks napilt jõudma.

[Arlanda, 17:14 (GMT +1)] Selja sain küll tormates märjaks ja ärevad momendid olid 20-minutilises passikontrollijärjekorras - kas ikka jõuan. Kui Kui umbes viis inimest enne minu järjekorda teada saadi, et minul passadka juba 20 minutit käib, siis avaldas kogu järjekord häälekalt pahameelt, et miks ma vahele ei läinud :). Tegelikult jõudsin lennukini lausa 20 minutit enne väljumist :).

Ahjaa, mõned pildid Igirma-reisist said planetisse.

N57 07.058 E103 53.418 Novaja Igirma

Kell 8:39 Bratskisse saabudes tervitab meid päike ja jahedus +1°C. Lennujaamast alla, linna jõudes, on siin tihe udu, täna millele jääb nägemata Bratski hüdroelektrijaam, ehkki sõidame üle jõe mööda hüdroelektrijaama tammi.

Autotee Novaja Igirmasse mööda Bratsk - Ust-Kut maanteed, mis kohalik peamagistraal, on küll ainult 270 kilomeetrit, aga aega võtab see omajagu – vahepeal on paarkümmend kilomeetrit asfalteerimata teed, siis on mingisugused ehitajad oma kraana keset teed ajanud ja tõstavad betoonblokke, liiklus seisab mõlemat pidi. Viimane lõik, mis juba peale peamaanteelt mahakeeramist, on nii auklik, et rokem kui 60 km/h seal naljalt sõita ei õnnestu.

Laupäev läheb kaduma, jalutan veidi küla peal, aga tunne on nagu zombil. Keegi on meie saabumise puhul meile väikese vaatemängu korraldanud - põleb üks majake, meie majast mitte kaugel. Suitsu on kogu taevas täis, eterniit paugub ja kohalikel lastel lõbu laialt.

Pühapäeva õhtul otsustame üle vaadata kohaliku külasauna. Sauna minnes selgub, et valikuid on kaks - сауна või баня. Баня tähendavat neil korralikku vene sauna ja сауна basseiniga tunnisauna. Valime viimase, elamus on igatahes võimas :).

Esmaspäev on siin jõhkralt külm, päeval tibutab isegi paar lumekübet, õhtul läheb õnneks soojemaks.

Tänase päevaga suudan oma töö enam-vähem lõpetada ja homme hommikul peaks hakkama siis kodu poole sõitma. Tagasisõiduga on veel paar jama: Bratski lennujaama kodulehekülg nimelt väidab, et sellist lendu sellel kellaajal ei lähe, samas kui S7 kodulehel on lend olemas. Lisaks olevat kaks sakslast paar nädalat tagasi oma elektrooniliste piletitega Bratskis lenukilt maha jäetud, kuna arvutivõrk ei toiminud ja pileteid kontrollida ei saadud. arvutivõrk pidavat seal pidevalt maas olema. Ainus lohutus mulle, et sakslased olevat olnud suht umbkeelsed ... aga eks homme hommikul vaatame-proovime ...

Amsterdam, vol. 2

[laupäev 30.08.2008] Alustame kohe oma hotelli kõrvalt – „võtame ära“ De Nieuwe Kerk kiriku, mis minule isiklikult niiväga muljet ei avalda, vähemalt peale „De Oude Kerk“-i. Edasi kohustuslik muuseumide ring: Houseboatmuseum on lahe, näeme milline on üks Hollandi paatmaja seestpoolt, tutvume paatmajade kultuuriga ja nende valmistamise ajalooga. Minu meelest on seda muuseumi teenimatult vähe reklaamitud. Jätkame oma teekonda muuseumide kvartali suunas, kus ootamas oma järge Rijksmuseum, Van Gogh museum ja Stedelijk museum.

Rijksmuseum ehk Rahvusmuuseum jätab eemalt võimsa mulje, kahetsen juba veidi, et siia tulime, kuna tundub, et siin kulub küll kogu ülejäänud päev aga „õnneks“ :) on suurem osa muuseumist remondis. Siiski, ka praegune ekspositsioon annab päris hea ülevaate Hollandi ajaloost ja maalikunstist, mulle meeldib muidugi eriti Delfti fajanss, kahju et reedest päeva Delfti külastamisele ei kulutanud.

Van Gogh museum-is on väljapanek Van Goghi noorema venna Theo poolt kokku kogutud teostest, lisaks Van Gogh-i maalidele ja graafikale ka tema sõprade-kaasaegsete (Toulouse-Lautrec, Gauguin jt) maalid. Väga lahedad on Van Gogh-i interpretatsioonid tema sõprade maalidest. Palju annab juurde ka avar ja maitsekas hoone. Mann satub siin sellisesse vaimustusse, et ei suuda muuseumist lahkuda ilma paari Van Gogh-i reprota.

Õnneks on Stedelijk museum suletud ja nii jätkame Heineken Experience suunas. Kohapeal selgub, et ka Heineken Experience on suletud, kuni 20.10.2008. Nüüd tunneme, et jalad on jälle rullis ja kõhud hirmtühjad – alustame vaevalist söögikoha otsingut. Ilmselt tühjade kõhtude tõttu, läheb söögikoha leidmine seekord kiiresti – maandume pea esimesse ettejuhtuvasse, Hispaania tapase restorani.

Pärast sööki on muuseumidest villand, poodleme veidi Kalverstraat-il ja puhkame hotellis. Kella poole kaheksaks läheme Centraal Station juurde ja teeme ära veel ühe, pea kohustusliku Amsterdami atraktsiooni – laevatiiru mööda kanaleid.

Õhtusöök on seekord veidi suurema seltskonnaga – nimelt kohtusime päeval paari sõbra, Marta ja Katsiga, ning leppisime kokku ühise söögi koos muljete vahetamisega. Muljetamine läheb nii pikaks, et lõpetame selle meie kodu lähedal, paari õllega meie lemmikõllekas – Café Belgique, kus vaieldamatuks hitiks on üks Belgia omapärasemaid ja väga omanäolise klaasiga õllesid – Kwak.

Veel väike tiir meie hotelli ümbruses, punaste laternate rajoonis ja võikski tänase päeva edukalt lõpetatuks lugeda. Punaste laternate tänavast ehk niipalju, et maitseid on küll erinevaid, aga mõned nendest on minule küll täiesti vastuvõetamatud :).

Moskva Aeroekspress ja muu

Üle hulga aja taas Venemaal. Bratskisse lendamise graafik oli üsna tihe: Tallinn - Moskva lennuk pidi maanduma Šeremetjevo lennuväljal kell 16:00 ja järgmine, Moskva - Bratsk lend väljuma juba kell 20:15, aga Domodedovo lennuväljalt. Arvestades Šeremetjevo lennuväljal lennukist väljumisele, passikontrollile ja muudele, Venemaal täiesti tavalistele ajakadudele tunni, ning kuna check-in Domodedovos lõpetatakse tund enne lennuki väljumist, siis jäi ühelt lennuväljalt teise jõudmiseks veidi üle kahe tunni. Lisaks oli asja juures veel üks tundmatu - reede õhtu, mil Moskva ja Moskva lähiümbrus uutodest umbes.

Parematel aegadel (millalgi eelmise aasta lõpus) olen sama vahemaa läbinud taksoga ühe tunni ja 20 minutiga, aga siis näitas takso spidomeeter Moskva ringteel pidevalt kiiruseks 160 km/h ja sõites oli tunne, nagu oleks sattunud arvutimängu - täiesti normaalne oli reavahetus korraga üle nelja sõidurea jms.

Seekord otsustasin ära proovida ühe üsna uue Moskva hiti, Аэроэкспресс. Turistile tõeliselt mugav - Šeremetjevo 2 terminalist 5 minutit jalutamist ja jõuadki raudteeterminali. Pole üldse Venemaa tunnet, kõik läigib puhtusest, teenindajad on viisakad ja naeratavad. Ainus ebameeldiv asi kogu loo juures on, et rongid ei kipu käima mulle sobivatel aegadel. Seekord pole hullu, 30 minutit ootamist ja kell 17:00 väljub Aeroekspress Šeremetjevo - Saveljevski (Савёловская) vaksal. Veel 30 minutit hiljem olemegi Saveljevski Vaksalis.

Nüüd järgneb tõeline sport - kihutame läbi  inimmassi oma kottidega metroo peale, Mendeleejevskaja jaamas teeme kiire ümberistumise - tormame Mendeleejevskaja jaamast Novoslobodskaja jaama ja sealt metrooga Paveletski vaksalisse. Nüüd jääb 13 minutit, et osta pilet ja jõuda Domodedovo rongi peale. Sooja on +27°C ja särk leemendab higist. Veel 35 minutit ja olemegi Domodedovo lennuväljal. Selgub, et lendu on edasi lükatud, uueks ajaks pakutakse 21:50.

Check-in lauas selgub, et mingil põhjusel ei ole meid reisijate nimekirjas, hoolimata olemasolevatest elektroonilistest piletitest. Õnneks on VIM Airlines kassas hakkajad tüdrukud, kes lennu vanema pealekäimisel suudavad meie piletid oma süsteemide rägastikust üles leida ja meid lennukile registreerida. Ja täpselt kell 21:50 stardimegi, lennukiks lausa Boeing 757-200.

Uued ja vanad rajad

Tänase päeva olin esmalt planeerinud seenekäimiseks. Aga kuna pidin oma aatomikust isa keset päeva lennujaama viima, siis see plaan jäi ära. Asendasin seenelkäigu siis Tautsi juurde jäetud autoni jooksmisega - aega mul ju oli, Heiti on kuskil Baikali ääres asjatamas ära.

Esmalt aga lennujaam - kui isa suure-suure maamehe Volvoga kohale jõudsime, oli lennujaam juba reisileminejatest tulvil. Tegu nimelt Germalo reiside ja Maalehe poolt koostöös korraldatava kultuurireisiga Andaluusiasse. Ehk siis reisiseltskonna keskmine vanus kindlasti tugevalt üle viiekümne viie. Või kuuekümne. Õhetavate nägudega reisihuvilised kogunesid reisijuhtide ümber, kes mitu korda selgesti ja rahulikult seletasid, mismoodi lennule  minna ja millisesse bussi saabumiskohas keegi minema peab:) Viimased õpetussõnad isale kaasa - noh, et õlu on cerveza ja et hoidku veepudel ekskursioonidele minnes alati ligi, sest ilmad on seal palavad. No isa ütles, et tähtsamaid väljendeid nagu "how much" ja  "vino blanco"  ning muid niisukesi asju ta teab ka:) Isa omakorda õpetas, et mismoodi auto immobilaiseri nuppu kasutada ja mis tulukesi jälgida. Kaisutus veel enne lendu ja juba ta turvakontrollis  käed laiali seisiski - ise veidi hämmelduna selja taga kiigates:) Loodetavasti saab isa nüüd täidetudühe oma unistuse - ujuda nii soojas merevees, et sisse minneski korraks külm ei ole. Kahju ainult, et nad ei saa seda koos emaga teha...

Pärast siis jalad selga ja Veskimöldre poole auto järele. Kasutasin juba tuttavat rada - Stroomi ranna juurest astusin vanal raudteetammil asuvale rajale, mis sirgelt Õismäe ja Veskimöldre poole läheb. Huvitav rada - jooksed keset linna aga ometi mitte linnatänaval. Kõrgepinge tänavale jõudes selgus, et osa sellest mõnusast teest on küll kahjuks üles kaevatud aga kõrvalt sai ilusti mööda ja ülessongitud osa polnudki rohkem kui paarsada meetrit. Edasi. Ehitajate teest risti üle. Varem tuli vahetult enne Leiburi tootmishooneid Kadaka tee poole keerata, sest sealt edasi olid veel rööpad ja liiprid maas. Aga täna selgus, et need on vahepeal üles võetud! Nii, et tegelikult saab peaaegu meie kodu juurest (põhimõtteliselt läheb see raudteetamm vist Koplini välja) mööda sedasama vana raudteetammi minna kuni Harku metsa terviseradadeni välja! Nii tegingi, tõsi, vahepeal kilomeetrikese käisin, sest vana raudtee jämedal killustikul oli veidi kohmakas joosta - loodetavasti tehakse sellest teest üks mõnus kergliiklustee ning mitte autotee... peaks uurima.

Lõpetuseks teatas minu uhke Garmin Forerunner 405, et meie kodust mööda raudteetammi on Tautsi juurde täpselt 14, 85 km. Kusjuures, ilm soosis - tibutas kui kodust lahkusin, aga ilm hakkas teel järjest selginema ning jooksmiseks oli just selline paras kliima:) Rada ei oska veel siia üles riputada - kui Heiti tagasi tuleb, ehk siis.

Vahepeatus

Laupäeva sisse mahtus kulutuuri ja sporti. Viimast nii tugitoolis kui Harku metsa radadel. Esmalt siis Hüüru mõisas kultuurne osa - MTÜ R.A.A.M ja "Vahepeatus", Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud tükk. Meeldis ja isegi väga. Ootuspäraselt, sest juba näitlejad, Argo Aadli, Alo Kõrve ning Indrek Ojari on kindel noor meistriklass. Sandra Üksküla kohta võib samuti öelda, et tema on oma eellaste vääriline järglane. Ja Uku Uusberg - ometi saab Eesti näitekunst tuleviku üle muretu olla:)

Nautke sellist kodukoha patriotismi on selles tundmuses samuti - perekond Uusbergid on kodukoha Rapla kultuurielu tasemel hoidmas.. olen minagi laulunud Urve Uusbergi poolt juhatatavas kooris ja pea ühtki kohalikku kultuurisündmust ei möödunud Valter Uusbergi osavõtuta.

Lisaks oli mängukoht Hüüru mõis jällegi uus avastus - midagi täiesti nii harjumuspäraste jooksu- ja rattaradade lähist, aga seni veel tundmata. Ainult ühest oli kahju - korraldajad olid taaskord saali ülemõistuse liiga palju üle müünud. Rahvas pressiti kokku kitsukestele pinkidele nagu herned kauna ja õhku nappis saalis juba päris algusest peale. Samaga puutusin kokku suvistel "Katkuaja lugudel" Naisaarel, ei tea mis põhjuseks on ... kas korraldajate silme ees vilkuvad suurimad kasuminumbrid? Ma ei tea, kui ma maksan piletite eest ikkagi 250 krooni, tahaks natukenegi mugavust kogu asja juurde. Onju.

Aga pärast telekast korv- ning jalgpall ja nende kahe vahele kerge sörk Harku metsaradadel. Kui õhtul Tautsi juurdest taksosse istusin sain taksojuhi käest pragada: "ärge palun teinekord ustega paugutage". Meenus kunagi telekast nähtud Ita Everi show:)))

Amsterdam, vol. 1

Nädalavahetus Amsterdamis läks nii kiiresti, et ei saanud arugi. Paneks tagantjärgi siis mõned muljed hilisemaks meenutamiseks:

Kuna Maarel ja Mannil toimus reedel Amsterdami läheduses asuvas linnakeses, nimega Leiden, seminar, siis otsustasime ühendada kasuliku meeldivaga ja veeta Amsterdamis kogu nädalalõpu. Mõeldud – tehtud.

[28.08.2008] Reedel, kui tüdrukud seminaril, pidin mina endale senikaua tegevust leidma. Noh, ega see nii raske olnudki. Alustuseks otsin üles meie hotelli, Tulip Inn Dam Square. ning jätan sinna üleliigsed asjad ja edasi teadagi ... Amsterdam ju ... laenutan jalgratta. MacBike fietsverhuur / bicycle rental on esimene rattalaenutusfirma, mis silma jääb ja kust võimalik tänu I Amsterdam card-ile ka 25 % allahindlust saada.

Võtan parima jalgratta, mis MacBike mulle pakkuda suudab – kolmekäiguline (!), käsipiduritega (!) ja ilus, punane. Lisaks kuulub standardvarustusse kaks jalgrattalukku ja mingis meeltesegadushoos ostan lisaks ka jalgrattakindlustuse :).

Kuna tüdrukud arvasid, et kesklinna kohustuslikud muuseumid võiks koos võtta, siis alustan Amsterdami avastamist veidi kaugematest kohtadest ja sõidan jalgrattaga hoopis piki Amsteli jõge, ülesvoolu, linnast veidi välja. Lahe, vahepeal voolab jõgi kõrgemal, kui kõrvalasuvad põllud. Sõidan Oudekerk a/d Amstel-ini, mis mõnus, rahulik linnake. Hängin seal veidi ringi ja siis tagasi. Tagasitee valin veidi teistsuguse, näen ära RAI (Amsterdami messikeskus), Beatrixpargi ja Vondelpargi.

Jalgrattas on Amsterdamis vaieldamatult lahedaim liiklusvahend, tunnen ennast täieliku „kunnina“, teed annavad nii autod ja bussid, kui ka jalakäiad. Ainult trammide läheduses peab veidi ettevaatlikum olema, kuna trammid ei taha millegipärast väga kõrvale tõmmata.

Kui jalgrattaga enam sõita ei viitsi, siis võtan paar muuseumi, mis tõenäoliselt muidu külastamata jääksid: Ons’ Lieve Heer op Solder – Amsterdami üks vanemaid muuseume (tegelikult lausa vanuselt teine, ehitatud seitsmeteistkümnendal sajandil) ja kindlasti üks huvitavamaid, oma pööningukorrusel asuva kirikuga.

Otse keset punaste laternate rajooni asuv De Oude Kerk on Amsterdami vanim ajalooline ehitis, mis õnnistati sisse 1305 aastal. Kogu kiriku põrand on kaetud hauaplaatidega, teiste hulgas on sinna maetud ka Rembrandti naine Saskia. Minule jätsid eriti hea mulje kiriku suurepärased vitraažid ja puitkatus, mis euroopa suurim ning vanim.

Teele jääb ka Museum Het Rembrandthuis, Rembrandti majamuuseum, kus Rembrandt elas ja töötas aastatel 1639 kuni 1658, kergelt nagu kohustuslik külastus, aga kindlasti tasub minna. Ühed väga lahedad asjad, mida nägin nii Ons’ Lieve Heer op Solder muuseumis, kui ka siin, on „seinakapis“ asetsevad voodid, nii umbes poolteist meetrit pikad. Kuna ruumi Amsterdamis on vähe ja majad ülitihedalt koos, mõned ainult vast 5 ... 6 meetrit laiad, siis ruumiga seal priisata pole, aga mismoodi sellises voodis küll magada saab ...

Uuele turule (Neuwmarkt) jõudes on jalad juba täiesti ümmargused all, leian ühe vähe varjulisema iiri pub-i, mis ei ole turiste kuivalt täis ning joon õlut ja puhkan jalga.

Kella kaheksa paiku saabuvad ka tüdrukud. Õhtu kõige keerulisem ettevõtmine on õhtusöögikoha leidmine, minul pole enam üldse tahtmist mööda Amsterdami traavida ja „seda õiget“ kohta otsida, mul on täiesti ükskõik, mida me sööme, peaasi, et saaksin ühe külma õlle. Lõpuks maandume mingisugusesse Hiina söögikohta. Kui pärast kodu poole minnes veel ühe õlle saan, on elu jälle ilus ...