Salme

Et peale eilset rattasõitu otsustasime sauna ja jalgpalli kõrvale mõlemad ka veini nautida, jätsime oma nelja- ja kaherattalised Veskimöldresse. Egas midagi, täna tuli siis sinna jäetud varale järgi joosta. Heiti kiiremini ees ja mina vaiksemalt, omas tempos järgi.

Juba eelnevalt Heiti poolt avastatud vana raudteetammi oli mõnus minna - jooksed küll ju tegelikult läbi linna aga oled nagu kogu aeg metsavahel. Liiklust pole ja mõnus pinnastee asfaldi asemel. Ilm oli ju ka hea soe ja see oli meelitanud välja arvukalt rahvast - esimene grill oli üles seatud Pelgurannas graazikooperatiivis: suur naine vehkis ägedalt grilli kohal, avatud garaaziuksest paistis kaetud laud:)) Alates Stroomi metsast kuni Õismäeni välja, oli ikka mõne kännu või veetrassi otsa seltskond või pere enda istuma seadnud, seega ka oli, mida vaadata:)

Olin just jõudnud Õismäeni, üle Ehitajate tee ja jooksnud kuni peale Akadeemia teed raudteetammil jälle rööpad algasid. Seal jäin seisma ja pidasin aru, et kas minna otse edasi või keerata suund Kadaka tee poole. Kõnniteelt tulid kaks naist, üks kottidega ees ja teine aeglaselt, kuidagi pooleldi külg ees, upakil liikudes järgi. Minuni jõudes palus viimane abi - olevat läinud kodust kaugemale poodi, ostnud sealt naabri tarvis kolmeliitrise purgi tomatimahla ja äkitsi juhtus midagi seljaga - no kohe ei saa sirgeks ja jube valus on.

Võtsin siis tädi käevangu ja hakkasime tasapisi tema kodumaja poole liikuma. Vaevaliselt läks see teekond küll, tädi värises üleni ka kaebles pidevalt. Kaasasolev vene sõbranna seletas  ägedalt, kuidas ta on nüüd terve tee pidanud teise kolmeliitrist purki tassima ning et oli nüüd ikka vaja nii kaugele poodi minna.

Noh, olgem ausad, mõlemast õhkas mõõdukal määral ka joovastavaid aure.. Salme, see minu talutav seletas, et on nelikümmend aastat koolis õpetaja olnud, käinud õpilastega ka välismaal ja puha. Mees oli meremees, sellest ta läks lahku, aga eelnevalt olla sünnitanud kaksikud poisid. Üks neist olla kahepäevasena hinge heitnud. Teine elanud tubliks meheks, saanud Tolliameti ülemuseks (?!), kui ükskord Õismäel autoga koos õhku lastud. Tütar on tal ka - töötab Sadama Rimis puuviljaosakonnas ning lahutab oma mehest. Ja Salme teine mees surnud viiekümne ühe aastaselt. Jah, ja naaber, tema elab samuti üksi, on lihtsalt sõber aga aitab Salmet. Aga kuna naabril veri paha, siis Salme otsustanud minna ja osta talle tomatimahla. Kodu lähedale poodi aga ei tahtnud minna, seal on venelased ja neid ta ei salli (hmm.. sõbranna Valja rääkis ainult vene keelt..). Ja nüüd selline lugu.. jumal kui piinlik, arvas Salme. 

Sättisime endid siis kuskile pingile puhkma. Sõbranna võttis kotist ilma sildita Sprite pudeli ja jõi sealt midagi... Suitsud olevat küll, aga tikke pole, no küll on lugu!

Salme arsti kutsuda ei lubanud, kui 112 numbri valisin, hakkas kõva häälega protestima, et tal pole nii hästi riides.. nojah. Olin päris nõutu- no mida ma siin selle Salmega siis peale hakkan. Külm hakkas juba, ja käsi, millele Salme toetus, väsis kangesti. Helistasin siis Heiti appi, kes parasjagu Veskimöldresse autoni jõudis. Kuni teda ootasime, sain veel tuttavaks kellegi Oti elukäiguga, kes elas trampliinidel ("Sa ju tead kus need on, onju") ja igavese tänu ette kätte ("jumal näeb, et Sa oled hea, tulgu sul palju lapsi" ning "kuidas ma küll Sulle tasun, kirjuta mu telefoninumber ülesse, ma vajadusel aitan igati, õmblen näiteks ja ..").

Kui Heiti tuli, võtsime Salme, kes liikus juba üsna kabedalt, kahevahele. Kodumaja oli õnneks lähedal, kolmas trepikoda ja kolmas korrus. Salme vinnas ennast usinasti trepikäsipuud ja minu tuge kasutades ülesse, kui Heiti vabastas samal ajal sõbranna koormavast kolmeliitrise purgi kandamist:)) Trepikoja ukse käskis Salme kinni panna, sest majas elavad jõukad. Tema üksi on vaene. Ja ärgu me pahandagu, koristada ta jõudnud ei ole. Jah, ei tea, kas koristamine nüüd oleks selles korteris suurt aindanud.. aga tütre, poja ja mehe pildid olid puhvetikapil ilusasti raamitud. Ega Salme pole ometi mingi hirmus inimene! 

Siis saabus tänu ja härdusmoment, Salme pakkus raha, siis ütles, et annab mulle vähemalt musu. Lahkumine läks kiireks.. Salme jõudis haigest seljast hoolimata kärmesti uksele ja hõikus meile veel trepikojaski tänusõnu järgi. Jah, küllap jumal näeb ja meeles peab.