lindude kuningriigis

Eelmine nädalavahetus oli raske. Kui reedel saime magama umbes südaöö paiku, siis laupäeva hommikul oli äratus juba kell viis, et jõuda kella kuueks Sakku, osalemaks Minni 50. aastapäeva juubelipidustustel. Juubelipidustused olid nii vinged, et väärivad eraldi kirjapanemist, aga ütleme, et nende käigus sõitsime jalgratastega Sakust Arulasse ...

... pühapäeva hommikul oli äratus jälle kell üheksa, hoolimata sellest, et magama saime ühe ajal öösel siis, kui kogu ülejäänud seltskond veel täies piduhoos oli. Põhjus oli lihtne - neljapäeva õhtul osalesin Eesti Langevarjuklubi langevarjuri algkoolitusel ...

... ja pühapäevale oli mul plaanitud siis ELU ESIMENE LANGEVARJUHÜPE. Arulast kuusikule sõites polnud enesetunne küll liiga hea, tunda andsid magamata ööd ja eilne pidutsemine. Maare vaatas mind õige mitu korda kriitilise pilguga ja küsis, et äkki ma ikka ei hüppaks täna. No kus sa sellega, kui mul endal oligi sama mõte, siis Maare mitmekordne küsimine oli see, mis asja ära otsustas :) - muidugi hüppan. Kui veel autot parkides olin veidi uimane, siis samal hetkel kui autost välja astusin oli kõik see unustatud.

Ühena esimestest, keda kohtasime, oli Maare ja (Mamburi) õde Pille, kes oli just teinud oma esimese langevarjuhüppe - tandemhüppe koos vend Mamburiga. Jaa, Pille oli nii elevil, et oleks tal tiivad olnud, oleks ta ilmselt kohe tagasi üles lennanud :).

Kuusiku lennuväljal tegin alustuseks ära eksami ja varuvarju avamise harjutuse, seejärel sain end hüppejärjekorda panna. Vahepeal elasime kaasa veel Maidu hüppele ja Mamburi hüppele, kus Mamburi ´patsiendiks´ oli tema tütar Liisa.

Varsti kuulutati välja neljas tõus - minu tõus. Meid käsutati lennukisse, kus lisaks minule veel tandempaar Mambur-Hele, Mait, meie instruktor Aatomik jt. Mahutasime end lennukisse, tihedalt nagu sprotid karbis. JA SIIS SEE ALGAS.

Olen lennanud päris palju erinevates lennukites, alates kuuekohalisest lennukist Venezuelas, kuni hirmsuurteni, näiteks Boeing 747-400. Aga seekord - seekord oli mul ainult ühe otsa pilet - üles! Lennukis näitas pulsimeeter 90 kuni 130, sõltuvalt sellest, kas mõtlesin parajasti hüppele või mitte ja iga lennuki raputus tõstis pulssi :). Jälgisin altimeetrit ja kui olime 1500 meetri peal, siis avas Aatomik lennukiukse. Oi krt, mitmed tuttavad olid rääkinud, et pole seal midagi hirmsat, just kui hüppaks maakaardi peale ...

... ilmselt olen liiga palju kartograafiaga tegelenud, polnud seal mingit maakaarti, tavaline aerofoto :) ja kõik metsad, põllud jms - üliselgelt nähtavad. Esimeseks reaktsiooniks oli paaniline hirm - milleks mul küll oli vaja siia tulla, huvitav, kas teised pääsevad minust mööda, saaksin siis lennukiga tagasi alla sõita. See õnneks möödus kohe :). Olin hüppejärjekorras kolmas ehk viimane sellelt kõrguselt. Enne mind hüppas Mait, kellele Aatomik tükk aega järgi vaatas ja pead vangutas.

Minu hüpe. Uksele minnes tundus, et lennuki telik on ikka väga lähedal ja kindlasti põrkan välja hüpates selle vastu :). Kõik asjad olid justkui meelest läinud, loomulikult istusin kohe uksele liiga taha. Väike asendi kohendamine. ´valmis?´ - ´mine!´ ...

... raputus (vist). Krt, lugemise unustasin. Palju võiks olla möödunud? Vast paar sekundit? OK, kolm-sada, neli-sada, viis-sada. Pilk üles, kaks parempoolset toru kinni, võtan piduritropid pihku ja saan torud lahti (huvitav, kas nad ikka on nüüd tõepoolest korralikult?). Pilk alla, lennuvälja ei paista. Teen ringi ja vaatan suhteliselt otse enda alla - lennuvälja pole! Õige, altimeetrit ju vaja jälgida! Veidi üle 1 200 m - ok, aega ju on. Vaatan, kuidas vari õhus käitub ja teen teise tiiru - ikkagi ei leia lennuvälja. Teen kolmanda tiiru ja vaatan eriti tähelepanelikult - lennuväli on kadunud! Kuidas see saab võimalik olla? MINA ei leia lennuvälja! Hmm, teisi langevarje polnud ju kah näha? Mis jama see küll on, kus on teised? Siis järsku näen, lennuväli ju otse ees ... ja kaks kuplit samuti eemal.

Kõrgus umbes 1 000 m. Proovin pidurdust, minu meelest pidurdab vägagi hästi, päris täispidurdust varisemiseni ei julge hästi proovida, õpilasvari küll ei pidanud ... aga äkki ikkagi hakkab varisema. Võtan suuna maandumisplatsi poole ja varsti olengi juba seal. Kõrgus ikka veel 850, kuhu nüüd? Liiga kaugele ei julge minna, äkki ei jõua õigesse kohta tagasi. Teen paar ringi, pidurdada ja lihtsalt ühe koha peal tiirutada tundub samuti igav. 600 m, peaks välja mõtlema õige koha maandumiskujundi alustamiseks, ideed selleks puuduvad. 500 m, maandumiskujundit peaks ilmselt alustama metsa serva kohalt, aga sinna ma igaks juhuks ei lähe, teen külgtuules osa selle asemel kerge piduriga. Vastutuule osa - krt, selge, et olen vale koha peal ja planeritud koht, mõnikümmend meetrit enne telki, jääb saavutamata. No mis siis ikka. Panen täiega üle pealtvaatajate ja näen, et ka teised kaks ´juntsut´ on samasse kohta maandunud, kuhu minagi jõuan. Vasakule jääv angaar on heaks orientiiriks kõrguse hindamisel. Jalad kokku. Kõrgus 10 - 5 - nüüd! Pidurid põhja ja ...

... maandumine on väga pehme. Enne hirmutati küll mitu korda PRMKKK-iga, aga teen siiski sammukese ette, et tasakaalu säilitada. Lihtne, kuna tuult praktiliselt pole, siis vari langeb kohe ise kokku. Mait sebib oma langevarju kokku minu kõrval, vast kümne meetri kaugusel. Tõmban pidurid tagasi ja kinnitan krõpsude külge, ei tea, kas sai ka õigesti? Langevarjuga tagasi saabudes tekib rammestus ... ja õnnis ilme ei lahku näost vist õhtuni :).

Rohkem hüppeid sel päeval ei teinud, tahtsin hoida seda esimese hüppe tunnet. Aga järgmised hüpped teen kindlasti.

Veidi pilte lisaks ...