rong see sõitis ...

Tagasisõit Vytegrast (vist ikka õigem, kui Võtegra, vähemalt Wikipedia järgi) ei olnud enam nii mõnus, kui sinnasõit. Kaks päeva totaalset sula olid jätnud oma jälje ja perfektselt siledasse kiilasjäässe olid hakanud tekkima augud ... viimane hetk, kui teed veel autoga sõita kannatas.

Aga parim elamus tagasiteelt jääb meelde umbes kümme kilomeetrit Podporožjest Peterburi poole: raudteeülesõidu juurde jõudes selgus, et see on suletud, kuna rong on parajasti liikvel. Oligi rong, aga mitte tavaline vaid ... rong, mis ehitas raudteed. Esimeseks vaguniks kraana, mis võttis järgnevast rööpad koos liipritega ja tõstis enda ette. Rööpad ühendati kiirelt ja rong sõitis ühe rööpapikkuse võrra edasi ...

... võttis omajagu aega enne, kui rong niimoodi raudteeülesõidust möödus ja autod jälle liikvele pääsesid. Kõige rohkem oli kahju sellest, et fotoaparaat seekord, nagu kiuste, maha jäi.

Aga hoolimata rongist olin kell kuus Tallinnas ja jõudsin õhtusele spinningusse. Spinningus andis möödunud seiklus igatahes tunda, sain maksimaalse pulsi samasse suurusjärku, kui nädalavahetusel 25 tunni  keskmise pulsi :).