BAR 2009 vol. 3: rahulik hommik

Mõnus on minna seiklusvõistlusele, kui start on kell kaksteist ja ööbimiskohast starti täpselt 50 meetrit … täpselt nii on seekord. Aega on nii laialt käes, et sellega ei oska lausa midagi peale hakata. Hommikusöök on mõisale kohane :).

Pärast hommikusööki saame kätte võistlusmaterjalid ja roadbook-i, samuti kaks SI-pulka. Üks SI pitseeritakse ühele võistkonna ratastest, mida tuleb läbi kogu võistluse kõiksugu võimalikesse ja võimatutesse punktidesse tassida. Teine SI läheb … võistkonna naisliikme randme külge. Teades Viffi hetkevormi laseme ka jalgratta külge kinnitatava SI panna Viffi ratta külge, ta peab ju nagunii punktis käima :).

Kell kümme toimub “välismaalaste”, st. kolme Eesti ja ühe Soome võistkonna instrueerimine. Olgu siinkohal siis öeldud, et lisaks meile (MYRAKARUDS UN VIENS TONTS) esindavad välismaalasi veel IGAUŅU KOMANDA, TWISTER ADVENTURE TEAM ja OMJAKON. Pinnime rajameister Normundsit instrueerimise ajal korralikult, aga kõigest hoolimata väidab Normunds, et seekord “EXEL”-it ei kasutata ja “välismaalaste” lisaülesandeid kavas ei ole – saab näha.

Kell 12:00 antakse start. Stardipaugu kõlades krabab Tanel meile võistluskaardi … või kuidas nüüd neid tulip legende nimetadagi. Esimese etapi läbimiseks tuleb lahendada ülesanne, kus meil on kasutada seitse erinevat tulip-legendi. Legendidest ühel on teada alguspunkt, ning ühel on märgitud lõpppunkt. Lisaks on erinevatel legendidel veel kokku neli kontrollpunkti. Lisaks sellele on legendidele märgitud kohad, kus üks legend ristub teisega. Roadbook-i järgi on esimese etapi pikkus 25 kuni 50 kilomeetrit, sõltuvalt sellest, kui optimaalse variandi võistkond leiab. Ehk siis võistkond peab kombineerima erinevatest tulip-legendidest võimalikult lühikese raja, mis jõuab alguspunktist lõpppunkti, läbides nelja kohustuslikku punkti.

Algul tundub radade kombineerimine üsna lootusetu – püüame legende kanda kaardile, aga tulutult. Pika pusimise peale saame leiame siiski variandi, mis läbib kõiki punkte ja jõuab ka lõppu. Hüppame ratastele ja kihutame rajale. Juba teel esimesse punkti saame aru, et ilmselt pole meie leitud lahendus just kõige optimaalsem.

Otsustame, et sõidame legendi kindla peale ja vajadusel paneme segases ristis “jala maha”. Tiit aga loeb legende nii edaspidi, kui ka tagurpidi nagu vana rahu ise ja "”jala maha panemiseks” polegi eriti tihti vajadust. Kohtame Twisterit, Omjakonit, Takat ja tyeisi, aga mitte Eesti koondist – oleme üsna kindlad, et koondislased on leidnud parema variandi ja meist kõvasti eespool.

Vahetusalasse jõudes oleme kolmeteistkümnendal kohal, kaotades liidritele peaaegu 44 minutit. Järgmine etapp on rogain, üks kolmest etapist, mille järgi pannakse paika lõplik paremusjärjestus. Etapp, mille kohta Normunds koosolekul ütles, et see on keeruline ja pimedas võimatu läbida, ning kus vähemalt jalad korduval jõe ületusel igal juhul märjaks saavad.

Tegelikkuses pole asi üldse nii hull. Lätile ebatüüpiliselt antakse võistkonnale lausa kaks kaarti, mis meie Taneliga, kui kiiremad enda kätte suudame krabada. Jõed on vägagi ületatavad, esimesel korral leiame kena puu, mida mööda saame kenasti üle jõe, järgmised kaks korda kasutame kopratamme. Ainus märjem koht on soo enne punkti 63, kus vesi kohati pahkluuni ulatub. Päris omamoodi tunne on jalutada soos ja tunda, kuidas külm vesi ümber jalgade lirtsub, samas kui jalad täiesti kuivad on – olen oma sokiostuga ülirahul.

Koostöö Taneliga sujub meil väga hästi ja sellel etapil ei tee me sekunditki viga. Jalgsietapi lõpus oleme tõusnud kuuendale kohale, kaotades liidritele 24 minutit.