Niitvälja golfikeskuses

Käisime Tautsi sünnipäeva puhul Niitväljal, golfi mängimas. Murule meid õnneks ei lastud, muidu oleksime seal äkki sügiskünni ära teinud :).Pärast saun ja õhtusöök restoranis ´HoleInOne`. Lahe, täname Tauts.

The G3 GPS Sensor W.I.N.D.

Olen üsna kaua otsinud korralikku treeningkella, mis salvestaks ka treeningdistantsi, st. omaks GPS-i. Selliseid on turul mitmeid, aga probleemiks on olnud siiani GPS-i akude kestvus. Lõpuks ometi on Polar üllatanud meeldivalt:

We have been producing training devices for 30 years, and now we have gone one step further. Add the new G3 GPS sensor to the RS800 training system and you can push yourself to the next level of training. So now you can monitor your speed and distance across multiple sports and multiple terrains.

Find out more about the RS800 training system with new G3 at http://www.polar.fi/multisport_campaign

+ Up to 15 hours power consumption (up to 30 hours with an optional lithium battery)

See 30 tundi peaks enamusel treeningutel-võistlustel olema piisav. Tuleb vist Polar uuema vastu välja vahetada :)

100% mõnu

Nädalavahetus oli tõesti mõnus - oli mõnus jalgrattasõit laupäeval ja üks elu ägedamatest kajakisõitudest pühapäeval. Muuseas on nüüd üleval ka Paatsalu Maratoni tulemused - kusjuures TEGELIKULT olime esimene segapaatkond, st. Maare oli esimene naine, kes lõpetas. Ja nagu Rain täna tähelepanelikult ära märkis, lõpetas Maare tegelikult ka enne mind :).

See pilt on tehtud küll laupäeval, kui me taastume külaskäigust kuninga juurde.

See on palju ägedam kui rattamaraton!

... ütlesin ma Heitile kui olime tänasest Paatsalu meresüstamaratonist sõitnud umbes veerandi jagu. Sest see oli tõesti põnev! Laine kõrguseks mõõtsid kogenumate aerutajate silmad kohati 3 ... 4 meetrit. No me tõmbaks seda veidi maha - ehk 2 ... 3 meetrini ... aga mine sa tea.

Aga kui päris algusest alustada, siis ärkasime hommikul kell kaheksa ja pilk puude latvadele kinnitas, et ilmaennustajad polnud eksinud - tuul oli üsna tugev. Teel Paatsallu kuulsime, et Lindaliini laevad tugeva tuule tõttu täna ei reisi ... aga kajakid Paatsalust reisisid küll :)

Stardis oli pea kaheksakümmend osavõtjat, ühestel süstadel ehk kümmekond ja ülejäänud kahestel. Esialgne plaan oli sõita rahulikult, koos Virve / Karu ja Mamburi / Mafkaga, aga sinna see mõte jäigi. Põhiliselt muidugi seepärast, et kuna laine oli nii tugev, siis hoogu aeglustada ja seisma jääda tähendanuks üsna kindlat ümberminekut. Nii siis aerutasime kuidas vähegi jõudsime, Heiti tüüris superosavalt ja nii olime me üks vähestest paatidest, mis ümber ei käinud. Hoolimata sellest, et mitmel korral lõi laine ikka korralikult üle pea. Tasakaaluhoidmise oskust sai sel sõidul igathes kõvasti treenitud.

Siiski pidime tegema tagasipööramise kohas, Pöörlaiul nn hädapeatuse, sest laiu otsas oli meeletu jõuga murdlaine, mis meid siiski ümber ei suutnud ajada, kuid oli nii tugev, et lõi põlled lahti ja kohe ka seejärel paadi poolest saadik vett täis. Nii siis lasimegi lainetel end kaldale kanda ja valasime seal paadi veest tühjaks.

Laiul nägime veel teisigi tuttavaid: Rain ja Sten-Erik, hilisemad proksmedaliomanikud, seisid seal nõutu näoga, ilmselt vaatasid oma vett täis paati. Kusagilt tuli ühesel vapralt lainetega võidelnud Randy ja siis nägime õdesid Vahereid ehk Maretit / Ruthi, kes olid maratonitrassi veidi lõiganud, seda vähemalt Mareti jutu järgi Ruthi tungival nõudmisel, otsides veidi väiksemat lainetust.

Laiult tulime varsti vette ära aga kuna tugeva murdlainetuse tõttu ei olnud mõtet püüda kaugemale minna, siis sumasime piki laiu kallast, ise vööni vees ja Heiti vedas paati enda järel. "Täielik Kurkse", mõtlesin korraks, ja vist esimest korda tundsin natuke hirmu ka. Väsimus tuli vägisi peale ja vaatasin juba natuke ringi, et ega siit laiult kuidagi paadiga tagasi ei saa ... aga paati sel hetkel ei paistnud kuskilt. Mis siis ikka, lükkasin Mareti / Ruthi kaldast lahti ja istusime ka ise paati. Külm kusjuures, mul vees kordagi ei hakanudki ... ainuke mida mäletan, oli tagasisõidul kangeks külmunud sõrmed, nii et põlle paadile panekuga läks hulka aega. Keha aga oli soe, mis sest et riided seljas läbimärjad.

Siis tuli väsimus. Keha ja käed tegid mehaanilisi liigutusi, seisma ei saanud ju jääda, sest lainetus oli tugev. Korra lasin ühe käe aeru küljest lahti, et nina pühkida ja kohe taipasin, et see pole tark mõte - tuul oli nii tugev, et ainult ühe käega ei jaksanud aeru hoida ning see kippus vägisi käest minema. Jah, sellist ilma pole mina veel kajakiga merel saanud. Polnud paljud teised, kogenumadki.

Kui Paatsalu puhkekeskuse maja lõpuks selgemini paistma hakkas, jõudsime ka lahesoppi ja lainetus ei olnud enam nii suur. Väsimus oli alguses tappev, kui kaldale jõudsime, ei jaksanud ma kohe paadist püstigi tõusta ja kurnatusest keesid ka emotsioonid üle. Mõlemal.

Aga kui saunas kondid jälle soojaks saadud ja supp kõhusopis, saime jälle hinge tõmmata ja õigusega tõdeda, KUI LAHE see kõik ikka oli! Siinkohal sügav kummardus ja palavad tervitused kindlasti Virvele, kes esialgsest kartusest hoolimata raja lõpuni läbi tegi (koos Karuga muidugi) ning Mambur / Mafka ekipaažile, kes hoolimata vähesest kajakisõidukogemusest samuti nende väheste paatkondade hulka kuulusid, kes ümber ei läinud. Nende sõit lõppes küll Pöörlaiul ja tagasi tulid nad paadiga, kuid eks oleks minagi tulnud, kui meie paadis ei oleks Heitit olnud.

Tulemusi hetkel ei tea täpselt. Rain ja Sten-Erik olid kolmandad mehed, õed Vaherid ilmselt esimesed naised. Meie oma segapaadiga lõpetasime õdedest ja ühesel olnud Randyst varem, kuid läksime meestearvestusse, kuna eraldi segapaatide arvestust ei olnud. Aga kui oleks olnud, siis arvatavasti olime me segapaatidest auväärselt teisel kohal. Küllap see täpsustub varsti.

Pilte seekord väga teha ei saanud ... noh, see oleks ju eeldanud, et pilditegija vahepeal ei aeruta ja oma aeru ka ei hoia ... mis, nagu eelnevalt kirjutatud, polnud tänase ilmaga mõeldav. Siiski, mõni ülesvõte ettevalmistusest ja vahepeatusest Pöörlaiul on olemas. Aga otse loomulikult oli meil kaasas GPS, mis salvestas üles meie teekonna.

VÄGEV! Meie jaoks on nüüdseks leitud Tartu Rattamaratoniga tugevalt konkureeriv üritus.

kuningal külas

Hommikul tegime kodus veidi tööd ja mõõtsime paika oma keldri kõrgused. Selgub, et polegi vaja mingites meeletutes kogustes vana põrandat välja visata.

Kella poole neljaks sätime endid karude juurde. Täna plaanis visiit tema kuningliku kõrguse - Eestimaa Kivide Kuninga juurde, Pahklasse. Ilm on enam-vähem - enamasti päikeseline, mõnede vihmasagaratega, sooja +11° C.

Sõidame Patika sillast mööda Vaidasse. Vaidast edasi Aruvalla kaudu Tuhalasse ja sealt läbi Tammiku ja olemegi jõudnud Rapla maakonda. Keerame kaardi järgi sisse, Eestimaa Kivide Kuninga poole. Pahkla raketibaasi juures teed maastikul ja kaardil küll liiga palju ei klapi, lisaks on keegi pahatahtlik inimene keeranud valeks viidad, mis näitavad Mari Nutukivi ja Kivide Kuninga suundasid.

Pärast mõningat seiklemist leiame siiski selle õige, Eestimaa Kivide Kuninga üles. Noh, nimega on Raplamaalased veidi üle pakkunud, ilmselt pole nad endid kivile nime andes viinud kurssi Eestimaa suuremate kividega. Aga ümbermõõt 29.5 ja kõrgus 4.4 meetrit on ikkagi Eesti mõistes päris suured. Kivi juures sai selgeks veel see, et planeeritud kilometraaž - 40 kilomeetrit saab ilmselgelt ületatud, kuna spidomeeter näitab juba 32.3 kilomeetrit.

Enne tagasitee alustamist keeravad Randy ja Karu veel kõik viidad õigeks. Tagasi tuleme otse, nii otse, et isegi 60 kilomeetrit ei tule täis, ´kõigest´ 55.37. Ja poriralli, nagu meil oli, lõppes loomulikult saunaga.

Muuseas - meie Planeti lehele sai track kah üles. Aga nüüd kiirelt magama, sest loetud tundide pärast on startimas Paatsalu maraton meresüstadele.

In Vino Veritas

Jah, veinis peitub tõepoolest tõde :). Aga tegelikult asub hoopis Vanalinnas, Lai tänav 6 samanimeline koht. Koha nimi on just nimelt - In Vino Veritas.

Sattusime siia veidi juhuslikult. Tegelikult oli plaan minna kuhugi sööma. Minul oli kõht suhteliselt üsna tühi ja Maarel peaaegu üldse mitte tühi - st. plaan teha kusagil kerge õhtusöök. Meie teele jäi selline koht, nagu kohvik-restoran Quam Quam. Olime sinna juba sisse astumas, kui selgus, et kui uksest sisse astudes jääb paremat kätt Quam Quam, siis vasakut kätt jääb veinipood In Vino Veritas ... mis peale kaheksat ei ole enam pood, vaid pigem vinoteek.

Pikalt me aru ei pidanud - hea veini nimel on ju kerge õhtusöögist loobuda :). Eriti, kui peremees lubab meile tuua ka juustuvaliku. Muidugi keerasime vasakule :).

Valime peremehe abiga ühe meie lemmikmarjadest (mida me viimasel ajal küll joonud pole) - pinot grigio. Meie valikuks on COLUTTA. COLLI ORIENTALI DEL FRIULI. PINOT GRIGIO. Ja juustuvalik on samuti suurepärane - kitsejuust, Cambozola ja Parmesan. Juustud on nii head, et varjutavad veini maitset ja nii sööme nad ruttu ära :).

Kokkuvõttes mõnus koht ja suurepärane veinivalik. Aga ... ekstrekas, ära mine, süüa seal ei anta :D ...

Istanbuli muljed

Tavapäraselt panime iseenda mäletamise ja teiste huviliste tarbeks kirja reisimuljed. Osaliselt siis juba üleval aga täiendame veel. Seekord siis poollinnareis - Türki, Istanbuli. Värske noorpaar oli kaasas - ega neil polnud valikut ka, kinkisime neile lennupiletid ehk reisi koos meiega:) Pilte tegime samuti.

Harku metsas sportimas

Selle aasta eelviimane orienteerumisteisipäevak toimus Harkus. Rada 7.2 kilomeetrit ja 18 kontrollpunkti. Klubi Orion on saanud hakkama sellise asjaga, et Harku kaardi ära uuendanud - päris huvitavaid kohti on tulnud kaardile, võrreldes nende eelmise kaardiversiooniga :).

Jooksust niipalju, et startisin mingi minut-paar peale Danilot. Juba teist kontrollpunkti märkides nägin teda, aga alles punkti poole liikumas :). Aga noh - kui kolmanda punkti poole mööda võsa ragistades kaardil lugemise järg käest läks ja ma neljanda kontrollpunkti juures lagedani jõudsin, siis sealt tagasi kolmandasse kontrollpunkti joostes, tuli Danilo jälle rõõmsasti vastu :). Edasi suuremaid vigu ei teinud ja lootsin, et hea õnne korral näen ehk kusagil jälle Danilo selga ees, aga seda ei juhtunud.

See-eest tuli üheksanda punkti juures eemalt samasuguses vormis Andres (Talver). Järgmine etapp oli meil vist sama, sest ta järjest lähenes mulle. Tõstsin küll veidi tempot, aga see ei aidanud. Kaheteistkümnendas punktis saime kokku Madis Tiigiga. Nüüd läks tempo päris käest ära, nii ära, et Andres jäi meist maha ja Madis kippus vägisi minuga vahet sisse tegema. Kuna üldjuhul olen ma vist ikka mõlemat võitnud, siis tekkis mul küsimus kas olen mina nõrk või nemad tugevad :).

Õnneks valis Madis neljateistkümnendasse kontrollpunkti veidi teise tee, kui mina ja nii sain edasi üksi veidi rahulikumalt lõpuni joosta. Mõned minutid hiljem tulid ka Madis ja Andres :).

Ja nüüd kontrollime kohe, kas uues Windows Live Writer-is töötab lubatud piltide upload Picasa Web Albums-itesse. Varem see mul ei õnnestunud.

[updated] Ei õnnestunud - pilt läks üles küll, aga WLW mudis originaali millegipärast 640 pikseli peale.

Jazzhouse

Mõnda aega tagasi märkasime, et teletorni taga Pärnamäe teel on püsti pandud maja, millel suur silt Jazzhouse, restoran ja külalistemaja. Noh, jazzuhuvilistena otsustasime reede õhtul seda kohta külastada. Et igati tervitatav ju, kui keegi on ometigi võtnud kätte ja Tallinnas hea muusika ja söögi on ühendanud.

Restoran oli sisustuse poolest selline tavaline, kaks saali, tagumises oli akna aluses lauas päris hea istuda. Esimeses saalis oli ka koht esinejate jaoks kuid see saal jättis natuke liiga söökla mulje, oleks oodanud midagi õdusamat. Taustamuusika aga oli Jazzhousele kohane.

Menüüs oli päris parasjagu roogasid kirjas, pakkus esmapilgul midagi igale maitsele. Veidi võõristav oli roogade juures peale hindade näha numbrit ning tähist LÜ (leivaühik)... mida see täpselt tähendab, jäi selgusetuks. Igastahes toodi meie 0 leivühikuga eelroogade juurde ikkagi leivakorv (õigemini saiakorv) ka. Mina võtsin salati Charismatic, Heiti eelroaks soojad küüslauguseened ning põhitoiduks grillitud kanafilee salatiga.

Paraku, hoolimata nimest, osutus minu salat täiesti isikupäratuks. Melon, avokaado, kreeka pähkel, sinihallitusjuust ja rohelise salati segu kokku panna on ju päris hea idee ja nägi täitsa ilus välja ka kuid kokk oli unustanud salati sootuks maitsestamata. Ilmselt oleks sinihallitusjuust pidanud salatile selle karismaatilisuse andma kuid paraku oli kokk valinud suhteliselt tagasihoidliku maitsega juustu, nii, et pidin salati juurde kohe ka pipra- ja soolatopsi küsima. Melon oli pooltoores, kuigi praegu on ju just hästiküpsenud melonit igal pool saada.

Heiti poolt tellitud küüslaauguseened toodid veidi üllatuslikult mitte taldrikul, vaid kausis, mingi pruuni kastme sees, kus ka tükk sulanud juustu oli. Maitse aga oli jällegi see, mis oli puudu. Kanafilee oli mahlane ja nägi taldrikul jälle kena välja, paras ports salatit ja aurutatud köögivilju lisaks. Aga ka see oli maitsetu. Sööks nagu ühtlasest massist tehtud ja toidu värvi värvitud teatrietenduse rekvisiite, mitte päris toitu.

Magustoidust loobusime. Selverist hiljem ostetud jäätis oli ilmselt õigem valik.

Teenindajatüdruku küsimusele, et kuidas toit maitses, vastasime midagi ebamäärast... tegelikult oleks võinud ju ausalt öelda aga ega tüdruk selles süüdi pole, et kokk ei oska süüa teha. Külalisteraamat, mida enne väljumist sirvisime, kinnitas meie kogemust. Pea iga teine sissekanne soovitas koka kas päris lahti lasta või vähemalt koolitusele saata.

Sööma minna meie ei soovitaks. Nii, et Ekstrekas, ei tasu proovimist.

59°54'51.97"N 30°17'47.57"E, suures linnas

Töö on toonud seekord siis marsruudil Tallinn - Helsinki - Imatra - Svetogorsk, õhtuks suurde linna - Peterburgi. Homme seisab ees teekond maailma lõppu (N 59° 08’ 02.1” E 33° 19’ 47.5”) ja mingiks ajaks tahaks ka koju jõuda.

Hotell Азимут on täitsa kena koht ... ja kui reception-is kurtsin oma muret, et olen mobiililaadija koju unustanud, siis saadeti mind mingisse tuppa, kus suur kast mobiililaadijaid, mis eelmised kliendid hotelli unustanud.

Ja selline, vaade avaneb hotelliaknast. Ainult akna pidi pildistamise järel kohe kinni panema, sest isegi 15-nda korruse tuppa kostis selline automüra, et telekast uudiseid enam ei kuulnud. Muideks - selles ilusas pruunikaspunases majas pildi keskel asub meie kontor :)

Suleymaniye hamam

Hamam oli tasemel ... nüüd oleme puhtad ja tuleme kohe koju!

Burgaz

Täna oli siis rannapäev :), sihtkohaks Princes islands ja saareke nimega Heybeli. Kahjuks sattusime selle asemel saarele nimega Burgaz aga sellest hoolimata oli rannapäev nii mõnus, et homme teeme uue katse leida see õige ja tõeline ...

Sportland?

Sportland harukontor Istanbulis.

vaade Bosporuse väinale

Jälle algamas uus päev ... kahest päevast on jalad ümmargused. Tüdrukutel olid meeldejäävaimad hetked trammisõidust :).

Istanbul

Päike, vesi, soe ... ja kes ütles, et Türgis veini pole?

pulmareisile!

Nüüd on lugu selline, et õnnelikud vastabiellunud sõitsid pulmareisile ... ja meie muidugi koos nendega. Eestis läksidki ilmad liiga külmaks :). Läheme ja vaatame, kuidas Istanbulis lood on.

meeldejääv nädalavahetus

Nädalavahetusel, st. tegelikult juba reede õhtul toimus Haapsalu Piiskoplinnuses üks tähtis sündmus - kaks ilusat inimest astusid ühisele abieluteele. Pidu jätkus Kullamaa jahilossis kogu nädalavahetuse. Koos oli palju toredaid inimesi. Mõned tegelased ja sündmused jäid ka pildile.

Samas on üleval ka paar nädalat varem toimunud Hele tüdrukute õhtu ja Mamburi poismeeste õhtu pildid. Ja meie poolt noorpaarile siirad õnnesoovid :).

nädala alguse multisport

Nädalavahetusel toimunud Xdream jatkus minu jaoks nädala alguses - teisipäeva õhtul startisin Venemaa suunas, sihtmärgiks Nebolchi (59°7'11"N 33°21'0"E) nimeline külake, mis asub Novgorodi oblastis ning tagasi jõudsin kolmapäeva südaöösel. Magatud sai selle aja jooksul 1:20. Aga seiklusi oli palju:

• kuna teisipäeval oli hullumeelselt palju tööd, aga kokku lepitud, et olen kolmapäeva hommikul kohal, siis start toimus kell kaheksa õhtul.
• distantsiliselt on sinna 650 kilomeetrit, aga ajaliselt ... nojah vahele jääb ju vene piir.
• veidi ka enne Narvat, aga põhiliselt peale piiri ületamist hakkas korralik udu. Kohati sai sõita 60-ga, kohati veelgi aeglasemalt.
• kui alles kella kahe paiku öösel (Moskva aeg on juba 03:00) Peterburgi ringteelt Moskva peale keeran, siis liiklus Peterburg - Moskva trassil on hoolimata kellaajast vägagi elav.
• kohale jõuan kell pool seitse hommikul.
• magan 1:20 ja lähen tööle.
• kell 15:45 alustan tagasiteed.
• kell 16:15 tabab mind elu rahe:

Ei saanudki tehasest kuigi palju sõita, kui sain kaela sellise rahe, millist varem pole kogenud. Võib-olla on kanamuna imepisut liialdatud, aga raheterad olid ikka metsikult suured. Rahesaju alguses üritasin veel sõita (mingi 20 km/h), aga kui korralikud terad taevast alla tulema hakkasid, siis pidasin kiirelt auto kinni. Paugud vastu auto esiklaasi olid nii kõvad, et olin kindel, et kohe auto esiklaas puruneb. Tundsin päris korralikku hirmu. Ja veel - auto katus on nüüd igatahes päris korralikke jälgi täis (küll tööandja, mitte minu isiklik auto).

• järgmiseks elamuseks oli Moskva - Peterburg trass oma liiklusega:

Kui sõita külas (st. kui trass läbib parasjagu asulat, kus Venemaa liikluseeskirjade kohaselt on lubatud sõita kuni 60 km/h) kiirusega 120 km/h, siis tasub pilk hoida igaks-juhuks ka tahavaatepeeglis, et mitte ette jääda mõnele oluliselt kiiremale taganttulijale. Sõidetakse selles reas, kus mugavam - polnud harvad juhused, kus mingid tüübid sõitsid rahuga vasakpoolses reas ja mööda kihutati neist siis paremalt. Minul võttis 100 kilomeetrit Moskva - Peterburg trassi aega ca. 50 minutit, aga keskmise kiiruse viisid alla need pohhuistid ja rekkajuhid, kes rahumeeli vasakus reas kulgesid.

• kell pool kümme olen Narvas.
• kuna Maare oli minu pärast mures, siis oli ta mulle siia bussiga vastu sõitnud, et ma teel magama ei jääks!

Jaa, vot selline naine on mul :). Algul oli power Moskva - Peterburgi trassi liiklusest veel nii üleval, et polnudki nagu häda midagi, aga nii kui Maare rooli usaldasin, siis rohkem ei mäleta mitte midagi. Kell pool üks olime vist kodus.

Ja veel - panin üles ka paar muljet Xdream-ist, mis said küll juba esmaspäeval kirja pandud, aga ajapuudusel alles nüüd piltidega illustreeritud ja üles riputatud.

Fotod:

[foto 1] 22.08.2007 05:36, sõita veel 70 kilomeetrit, udu on lõpuks hajunud
[foto 2] 22.08.2007 16:09 mannetu üritus rahet jäädvustada, autost välja ei saanud ju minna
[foto 3] karuputk - see on tavaline vaatepilt Ivangorodi ja Peterburi vahel

Bussikunn :)

Kahe viimase päevaga olen kokku liinibussiga sõitnud 9 tundi ja andnud kokku 290 krooni AS SEBE majandustulemuste heaks. Eile siis bussiga Narva (4 h), vastu Heitile, kes peaaegu olematu magamisega tegi 600 km otsa Venemaale ja 600 km tagasi. (Vabandust Leivo, aga mu süda tõesti ei lubanud Heitil sõita sellistes oludes üksi pimedas tagasi ja pidin vastu minema.)

Ja täna Tartusse 2,5 h. Vahepeal 4 loengut Kõrgemas Sõjakoolis - seal on alati väga toredad kadetid, kes valmis mitte ainult kuulama vaid ka sekka arutlema. Ja siis tagasi 2,5 h. Bussiga läksin seepärast, et saaks loengumaterjale tee peal rahulikult üle vaadata. Tõesti, tegin sõidu ajal viis slaidi presentatsioonile veel juurde :). Aga nüüd on küll bussimaitse suus.

Homme aga ... Haapsalu. Autoga õnneks. Ja siis Kullamaa. Üks Väga Oluline Sündmus Minu Venna Elus :))

Oijah, ja Xdreamist pole jõudnud üldse kirjutada veel. Puhkus noh, kiire koguaeg!!

Alar Siku V Matkaseiklus

Jah, siiani on üles tähendamata, et augusti esimesel nädalavahetusel osalesime juba traditsiooniks saanud Alar Siku V Matkaseiklusel, kus Heiti startis segatiimis Myracaru 1 (Viivi- Anne Soots, Tanel Kannel, Heiti Hallikma) ja vapper naistetiim KAM koosseisus (Ave Palu, Hele Leek, Maret Hallikma).

Kavas nagu ikka, jooks (ei teagi palju.. 10 km?), kanuu (u 6 km vastuvoolu mööda Võhandu jõge) ja ratas (kuskil 21 km kandis). Lisaks veel ujumist: tee peal tuli ületada ühel korral üks laiem oja ja jõgi ning üks kontrollpunkt asus järve peal olnud paadis); redeliga ronimist (kontrollpunkti tuli otsida betoonpostide otsast) ning ... lehmade lugemist:) Viimane oli siis lisaülesanne otse finishi eel, kus karjamaal olevad lehmad tuli kokku lugeda. Ega see lihtne ei olnud, kuna lehmad liikusid ja inimeste pidevast sagimisest olid veidi ärritunud. Lisaülesande lahendasid kiiremalt ja kavalaimal viisil tänu sellele üldvõidu saanud meestetiim Myracaru4 (Raivo Erik, Heigo Põld, Raivo Sala), kes karjamaal seisva peremehe käest lihtsalt küsisid: "Peremees, mitu lehma Sul on?" "Nelikümmend kuus," vastas mees, mis oligi õige vastus:))

Matkaseiklus oli tavapäraselt tore, vahelduseks tunduvalt väiksema seltskonnaga kui Hansapanga Xdream ja hästi korraldatud. Siinkohal kiitused Ivarile. Ka võistluste nimikangelane Alar Sikk ise oli kohal ja tervitas osalenuid.

Parim meestetiim siis Myracaru 4, segatiim Myracaru 1 ning naistetiim KAM! Tõsi, rohkem naistevõistkondi seekord ei olnud:))

Mambur liikus rajal autoga ühest kohast teise ja tegi usinasti pilte.