Kus on piir, seal on...

Piirissaare. Seda 7.8 ruutkilomeetrist saart Peipsi järves käisime eelmisel laupäeval uudistamas. Piirissaarele saab minna „Peksi“ või „Koit“ nimelise laevaga, mis peaaegu üle päeva ühe reisi saarelt Laaksaare sadamasse ja tagasi teevad. Peaaegu seepärast, et esmaspäeval ja teisipäeval reisi ei ole, kolmapäeval see-eest on kaks reisi (siis on poes ka kaubapäev) ja edasi siis reedel ja pühapäeval üks reis. Kui graafikujärgse reisiga minna, tuleks aga saarel ka ööbida, mis meie kavva seekord ei mahtunud. Nii läksime laupäevasel päeval Laaksaare sadamast selleks spetsiaalselt tellitud „Peksi“ peale.

Legend Piirissaare tekkimisest toetub „Kalevipoeja“ eeposele. Kalevipoeg tuli Venemaalt koormatud laudadega koju ja kui ta läks üle Peipsi järve, teda ründasid kuradid. Kalevipoeg hakkas neid mätaste ja poriga loopima, tänu sellele tekkis madal ja soine saar.

Kirjalikud allikad Piirissaare asustamise algusest puuduvad. Saar olla avastatud Peeter I ajal vene vanausuliste poolt, kes põgenesid Venemaalt kirikureformi surve mõjul. Saarel on kaks pühamut: vanausuliste palvemaja ning mittetegutsev õigeusu kirik (saarel on vaid 4 õigeusklikku, ülejäänud siis vanausulised).

Enamik saare elanikest on vene rahvusest, kuid nagu piirissaarlased ise ütlevad: „Siin keegi ei jaga kedagi eestlasteks või venelasteks, kõik me oleme lihtsalt Eesti elanikud ja peaaegu kõik Eesti kodanikud“.

Kokku on saarel praegu umbes sadakond elanikku, lisaks veel need, kes suurema osa aastast mandril elavad aga suveti ikka kodusaarele tulevad. Saare elanikkond on viimase saja aastaga seitse korda vähenenud kuigi näiteks 1994 aastaga võrreldes jällegi kümnekonna inimese võrra suurem. Suurt mõju avaldavad elanikkonna suurusele muidugi kalastuskvoodid - see tähendab töönappust ja see, et kooli saarel pole. Lapsed peavad Tartus koolis käima.

Piirissaare eripäraks on, et saart poolitab kanal, mis Leevi jutu järgi olla kaevatud käsitsi Rootsi sõja ajal. Nii randub laev Piirissaarele sõna otseses mõttes keset saart :)

Saare külastamise tarbeks olime palunud endale ekskurssioonijuhiks kohaliku tegija - Leevi nimelise mehe, kes on üks saarel elavast üheksast eestlasest ja kohalik turismikunn. Leevi olla ise samuti kanalit kaevanud - kuidas see võimalik oli, jäi küll veidi segaseks, sest nii vana Leevi nüüd küll ei paistnud :))

Leevi on üldse vinge vend. Poeg on tal meremees ja praegu seilab merd Ameerikamaa lähistel. Ekskurssiooni kokkuleppimiseks tuleb Leevile aga hommikul enne kaheksat helistada, sest peale kaheksat ei pruugi Leevi enam kuigi kaine olla. A no mis sa pisitillukesel saarel oma elukesega ikka pihta hakkad - naised veel, naised kasvatavad sibulaid (kuulsaid Peipsi sibulaid) ja kurke. Sibulapeenrad muuseas on sellised kõrged, et mugav rohida oleks: toetad taguotsa ühele peenrale ja nopid aga teiselt umbrohtu.

Leevi on ka saare ainuke jahimees. Kaks püssi on tal isegi. Saarel pidavat hulganisti põtru olema ja üldse igasugu metsloomi. Isegi karu olla ühel talvel tulnud ja suvi läbi saarel pahandust teinud (hmm ... tuletagem meelde Ruhnu karu :)). Koduloomi, peale koerte ja kasside saarel ei ole. Varem oli, aga enam ei tasu loomapidamine ära.

Meie tuleku päeval aga pidas Leevi kainet joont ja esimese GIN-i ostis alles siis, kui pool tundi tagasisõidulaevani oli jäänud.

Leevil ja kogu Piirissaarel on Tallinnas kaks sõpra. Õunapuu ja Savisaar. Õunapuu olla Tartu maavanemaks olles piirissaarlasi palju aidanud, nii üht kui teist kaupa muretsenud, rahaabi vallale andnud ja mis kõik veel. Miks Savisaar aga sõber on, jäi veidi selgusetuks. Kui küsisime, et kas Leevi siis Savisaart valis, oli vastus, et Savisaar küll kahjuks nende piirkonnas ei kandideerinud, kuid Keskerakonna poolt oli kogu saare rahvas hääletanud küll. „Miks? No keda siis veel valida? Lauristini või? Seda, kes kõik paljaks varastas ja ise selle raha eest Hispaaniasse suvila ehitas?! Nüüd tütar elab tal seal ja keegi ei tea, kes isa on.“ ägestus Leevi. Poliitikast me enam ei rääkinud ...

Saare suurem pool on soine ja seal elamuid ei ole. Väiksemal poolel on kolm küla: Piiri, Tooni ja Saare küla. Piiri külas on kaks kauplust: üks era, teine valla oma. Valla poes oli parasjagu remont ja kaupa anti tagantuksest.

Piiri küla ja Tooni küla vahel on Tambeti torn, mille otsa ronides veidi kõrgemale vaadata saab. Tambet olla selline mees olnud, et ühes taskus olnud mobiil ja teises lapik pudel. Ja seda juhtunud sageli, et kui telefon helises, krabas Tambet lapiku kõrva äärde.

Tooni külas on aga vallavalitsus ja piirivalvekordon. Kordonil on ka kõrge torn, kust Venemaad selgesti näeb. Torni otsa aga tegelikult ronida ei tohi, sest ükskord olla üks poisike libastunud ja kätt vigastanud ning peale seda keelas ülem torni otsa ronimise ära.

Tooni külas on ka saare peoplats ja spetsiaalselt Mart Laari külaskäigu tarbeks kolme päevaga ehitatud varjualune (siinkohal võtab Leevi portfelli lahti ning näitab ühe vana ajakirja pildikülge, kus fotod sellest kuidas Mart Laar laeva kaldast lahti lükates vette oli kukkunud). Ja see pole veel kõik. Siia on „pargitud“ ka kohalik MÕV ehk hõljuk, mis vallale Venemaa poolt kingitud. See on abiks liikurvahend, kui jää on kõndimiseks või sõitmiseks nõrk ja laevaga liikuma ei pääse. Hõljukil on vaid üks viga ... tal pole pidureid ...

Saarel muuseas on uskumatu arv sõiduautosid. Tegelikult on asustatud saare kõige pikem vahemaa ehk kaks kilomeetrit, kui sedagi. Bensiini autode tarbeks hangib igaüks ise kuidas saab, kuid sellest hoolimata on autoga sõitmine saarel popp. On ka liiklusmärk, mis keelab peale kella ühtteist õhtul kuni kuueni hommikul autodega sõita ja veel teinegi, mis kehtestab kiirusepiiranguks 20 km/h kogu saarel. Kummastki märgist kinni ei peeta, ütleb Leevi.

Saare külas saame süüa. Zina pakub seal turistidele kalasuppi, praetud kala kartuli ja sibulasalatiga ning omatehtud õunakooki ning kohvi. Et parasjagu hakkab sadama, võtame istet Zina köögis ja piilume tuppagi. Zina täiskasvanud pojal on kaks arvutiekraani laual ja telekas on ka. Muuseas, Piirissaarel on ka oma, mitteametlik veebikülg.

Kaasa saame kogu ülejäänud toidu ning lisaks veel kuivatatud latikaid mitu tükki (maitseb üllatavalt hea, pole üldse selline kuiv vobla) ning läheme Titanicut uudistama. Titanic on kive täis laotud vana praamlaev, mis on nüüd kalda äärde poolenisti uputatud ja kaitseb saare ühte osa kevaditi ründavate jäälahmakate eest. Suvel on Titanicu pealt hea ujumas käia. Mõned meist teevad seda nüüdki.

Ja ongi saarele tiir peale tehtud. Sadamas ootab meid Koit, millega asutame endid mandri poole minema. Viimasel hetkel sõidab laevale tohutul kiirusel ka mikrobuss kolme vene noorega, kõigil õllepurgid pihus ... Selle laevasõidu seiklustest Heiti juba kirjutas. Hulganisti pilte tegime ka. Need on näha siin.

haamer ...

Eilsel teisipäevakul, Tähetornis, sattusin starti ühel ajal koos Erko Õunapuuga, keda olen ammu pannud protokollides tähele, kui kiirete jalgadega, aga ilmselt mitte nii kiire kaardilugemisoskusega orienteerujat. Lasin tal siis startida ja ootasin veidi enne kui ise startisin.

Rada 7.47 km ja 16 kontrollpunkti. Kuna esimene ja teine KP olid väga hea nähtavusega metsas, siis näen Erko selga ees. Loen sel ajal ette ka kolmanda etapi - kui Erko läheb otse, siis mina ringi ja vastupidi ... teise punkti jõudes Erkot raudteele jooksmas näha polnud - selge, mina järelikult ringi. Jõudes aga Tähetorni raudteeülesõidule, keerab Erko mulle ette - ta oli ilmselt otseminekust loobunud ja pärast väikest lisakaart tunud samale variandile. Erko selg hakkab kohe uuesti kaugenema. Punkti jõudes näen ka Erkot eemalt tulemas - ta keeras liiga vara raudteelt metsa ja kaotas sellega vast 15 sekundit.

Teel viiendasse KP-sse kihutab Erko minust mööda, kui mina punkti jõuan, siis läheneb Erko sellele vasakult - tema otsustas mitte otse läbi võsa tulla. Samad variandid on ka kuuenda, seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda kontrollpunktiga - mina otse ja Erko veidi ringi - punktis oleme jälle enam-vähem koos. Kusjuures KP 7 juures ei lähe minu ja rajameistri nägemus punkti asukohast kokku ja nii seisan punktist umbes 20 meetri kaugusel ja imestan, miks punkti siin ei ole - õnneks tuleb Erko ja võtab õigest kohast punkti - ju siis olin mina ikka loll :).

Viimased seitse etappi on tuim jooks, siin võtab Erko korraliku tempo üles ja hoolimata metsikutest pingutustest jään maha, silme ees juba virvendab ja keel on täiega kurgu lakke kinni kuivanud. Jõudes finišisse selgub, et Erkot polegi veel. Lõpuks ta tuleb, umbes 6 minutit pärast minu lõpetamist, protokolli järgi tundub, et ta on suure hooga ühe punkti vahele jätnud ja siis tagasi läinud ...

Mina taastusin kogu õhtu suurest kuumast ja pingutusest ning jõin vast oma paar liitrit vedelikku. Tulemused OK Nõmme kodulehel.

54°23'51.43"N 24° 1'51.74"E - Alytus

Kui midagi peab untsu minema, siis ta ka läheb ... ja kohe totaalselt ...

... egas lendamise saaga sellega läbi saanud, ei tea kohe, miks minu imelühikest lendu, Riia - Vilnius suudeti pea kaks tundi hilinema sundida. Õnneks (minule õnneks) oli samal marsruudil ka sõber ja võistluskaaslane Erik, kel sihtkohaks Vilnius, selle võrra oli seigelda lõbusam.

Ja veel üks lõbus vahepala - kui Riiga saabudes jalutasime rahumeeli 100 meetrit üle lennuvälja, siis lahkudes murdsime Erikuga pead - ainus Fokker, meie potentsiaalne lennuk, asus otse väljapääsu ukse ees. Selleks ajaks aga, kui algas meie boarding, tuli ukse ette buss - meie ei suutnud küll leida, nii kaugele, kui silm ulatus, rohkem ühtegi Fokkerit. No ja kui buss siis sõitma hakkas ... siis tegi ta efektse kaarega tagasipöörde ... ja jäi seisma praktiliselt samas kohas ... ainult et nüüd olid bussi uksed lennuki poole :).

Järgmine ämber oli Alytuses, tehases mis oligi tänaseks sihiks. Ei tulnudki mingit tööööd - 10 minutit pärast minu saabumist töötas kõik nagu kell ... ja telefoni teel olime probleemi kallal pead murdnud juba eelmise neljapäeva hommikust. Kuidas on küll võimalk nii rumal olla! See on see, kui sa ei näe pisiasju - nüansse, mida küsida ei oska ... aga tajud pea kohe kui näed.

Igatahes olid kohalikud ülimalt õnnelikud ja nii pidin nendega kõrtsis õlut jooma. Ning hotellis (tuttuus hotell) on võrgukaabli ots laua peal - maksad reception-is 10 LVL ja ongi internet olemas :). Kui hästi läheb (ehk kui mingit uut kammi ei tule, siis olen homme peale lõunat jälle kodus.

Käisin kompuutris..

Oma vaevustega vasakus küljes olen viimaste nädalate jooksul külastanud tohutul hulgal erinevaid raviasutusi ja viibinud erinevate eesliidetega -loogide vastuvõtul. Kogemusi on nii positiivsest kui negatiivsest küljest. Näiteks olen nüüd omal nahal kogenud, et selleks et abi saada erakorralise meditsiini osakonnast, peab ikka väga raudne tervis olema:D

Täna oli kompuutertomograafia kord Tallinna Diagnostikakeskuses. Kompuutertomograaf on ülitäpne ja põhjalik röntgen, mida kasutatakse näiteks peaaju uuringuteks aga ka muudel juhtudel kui tavalisest röntgenist jääb väheks.

Veidi hirmus oli alguses - sest see masin on selline ümmargune toru, kuhu sind ülakeha pidi sisse sõidutatakse - tõeline klaustrofoobikute õudusunenägu. Tegelikult on toru mõlemast otsast avatud ja kuidagi on seal valgus nii reguleeritud, et suletud ruumi mulje on väiksem.

Aga siis hakkas pihta.. nagu "Mehed ei nuta" filmis, kus üks "unetu" suletud kambrisse pandi ja doktorid siis peale uinumist kukkusid erinevate valgus- ja heliefektidega teda äratama. Või veel tabavam - nagu Kumu ülemise korruse saalis, kus noored kunstnikud põnevaid installatsioone teevad. Sest jah, kompuuteruuring tähendas kakskümmend minutit liikumatut lamamist seal torus ning sealjuures lasi aparaat erinevaid heliefekte kõvasti kõrva. Valgusefektid puudusid ainult. Natuke õudne oli ka aga mõtlesin ennast kunstisaali ja siis polnud enam jube:) Ja naljakas.. kogu selle paugutamise peale tuli tõesti uni... nagu eelpoolmainitud filmis:)

Aga Heiti ütles enne äraminekut, et kompuutrisse võin minna kuid internetti üksi ei tohi:)

56°55'19.38"N 23°58'45.56"E

Tänane plaan oli küll kell 10:20 Vilniuses olla, aga kurja saatuse tahtel istun praegu Riia lennujaamas ja kasutan Lattelekomi hirmkallist internetti. Kuna tagasilend on ikkagi homme lõuna ajal, siis tuleb tööpäeva asemel töööö (või peaks kirjutama töö-öö?).

piiririkkujad ... peaaegu

Tänasesse päeva mahtus Piirissaare külastus ... aga sellest lubas kirjutada Maare. Mina tahan aga veidi kiidelda, kuidas GPS-ist täna ka veidi reaalselt kasu oli:

Väsitav päev Piirissaarel seljataga, alustasime laevaga (tagasi suuremaga, kui minnes) tagasiteed. Kui kogu päeva oli pidanud väga ilusat ja kuuma ilma, siis tagasiteel saime korraliku vihma ja äikese osaliseks. Korralik äike algas tegelikult kohe, kui saare kanalist järvele jõudsime, ehk 15 minutit pärast sadamast lahkumist. Kuna algas ka korralik vihmasadu, siis kolisime laevalael asuvasse telki. Päris huvitav oli GPS-i pealt vaadata, kuidas meie teekond edeneb, GPS track-is läbi telgi katuse täiesti vabalt sateliite.

Ühel hetkel lasti laeva mootoril tuurid alla ja meeskonnaliikmed jooksid närviliselt lausvihmas ümber telgi. Uurisime GPS-i ja ... mis värk - sõidame ju otse vene piiri poole. Läksin lõpuks välja kaptenisillale ja uurisin, et kas mehed teavad kah, kuhupoole nad sõidavad ...
... нет идеея ... и сигнал от спутников не приходит ...
... olid mehed murelikud. Kui ma siis neile oma GPS-i pealt näitasin, kuhu me parajasti teel, siis tehti kiire kannakas. Tüürimehe nägu selgines ...
... конечно, это же там Пиириссаар ...

... Sain märjana tagasi telki, aga teekond jätkus vähemalt õiges suunas ... :)

Neverland

Teisipäeva õhtul oli meil au osaleda uue lounge baari avamisel. Hoolimata nimest, ei ole kohal endal Michael Jacksoniga midagi pistmist:)

Sisustuse poolest selline ilus, pretentsioonitult valge, maheda värvilise valgusega. Seetõttu meenutab veidi kesklinnas asuvat Stereo nimelist kohta ent on sellega võrreldes tunduvalt õdusam. Plussiks ka see, et sees suitsetada ei saa (kuigi varsti ei saa õnneks paljudes söögikohtades). Suurte avarate akende all on helesinise veega akvaariumid, kaladega ikka:) Avamispeol oli palju rahvast, kuid tegijate soov on kujundada selline valge, helge ja viisakas koht, kus saab nautida kohvi, head toitu ja veini.

Lounge omanik on itaallane, seega on ka pakutav pärit Itaaliast või vähemalt itaaliapärane. Avamispeol saime maitsta peamiselt suupisteid kuid menüüd vaadates tundub olemat tegemist kohaga, mida tasub proovida. Klassikalist praadi sealt ei saa, küll aga on laias valikus erinevaid pastasid (fusilli, spagetti, penne, tagliatelle, rigattoni), tortellini´d ja Eestis vähetuntud gnocchi´d, risottot mitut moodi ning loomulikult salatit ja suur valik erinevaid bruschette´sid. Veinivalik. Muidugi Itaaliast:)

Roogade hinnad jäävad kuskil 110- 130 krooni vahele keskmiselt, kuid pastaroogade hulgas on ka odavamaid näiteks speghetti tonno e pomadoro (tuunikala ja tomatiga) saab 65 krooni eest. Bruschetta maksab 35 - 60 krooni ja pakutakse ka kolme erinevat sorti Itaalia hommikusööke 50 ja 55 krooni eest.

Ahjaa, Neverland on avatud 10- 22 ja asub ta Kadriorus, Tina tänav 21, valge mitmekorruselise maja esimesel korrusel.

veel nädalavahetusest

Kuna Maare eelistas jalgrattasõidule veinijoomist Mamburiga, siis mina pidin meie peret rattasõidul täisväärtuslikult esindama :). Panen lisaks Maare jutule siis kirja ka mõned eredamad hetked jalgrattasõidust.

Algus jälle läbi Paralepa ja Pullapää. Pullapääl üritame ühte efektset lõiget mööda vana raudteetammi, ehkki nii kaart kui GPS näitavad, et läbi ei saa ... väikeste mööndustega siiski saab. Tee lõppeb tõepoolest ja meie ees on talu. Üritame algul viisakalt ümber talu tungida, aga võsa osutub jalgratta jaoks liiga tihedaks. Läheme siis otse läbi taluhoovi ja ehmatame poolsurnuks seal päevitava poolpalja naisterahva, kes paaniliselt üritab end varjata kõige kättejuhtuvaga :).

Edasi mööda Tooraku turismitalust, kus teeme väikese vea, kuna usaldan liiga palju GPS-is olevat kaarti. Siis läbi Metsaküla ja uuesti mere äärde. Proovime jälle üht sellist kohta, kus kaart näitab, et teed pole - seekord on :) ja nii saame otse Allika külla ja sealt juba Tuurule. Sihtmärgini, Puise neemeni jääb veel vaid 9 kilomeetrit. Ehkki paar kilomeetrit on tee korralikult `treppis` jõuame edukalt Puise neemeni.

Päris kena vaatepilt ja polegi Matsalu lahte sellisest kohast näinud :). Sööme ära kaasavõetud võileivad ja alustame tagasiteed. Kuna väsimus hakkab tasapisi kimbutama, siis otsustame tagasi `sõita` jalgrattaga ja kasutada nüüd veidi suuremaid teid. Sõidame Pangani, kus mõned meist täiendavad oma joogivarusid ja keerame sealt Metsküla peale. Edasi läbi Väike-Ahli ja Mägari ning olemegi Haapsalu-Rohuküla maanteel. Kokku tuleb korralik, 65 kilomeetrine jalgrattaring.

Ja Maare on saanud selle ajaga endale kena, punetava naha :) ...

Matkasport 36h tulekul

Sarnaselt eelmisele aastale veetsime Leivo eestvedamisel sportlik-seiklusliku pühapäeva Läänemaal, eesmärgiks valmistuda Matkaspordi 36h võistluseks.

Seekord siis Läänemaa, kus võistlus sel aastal ka toimub. Võistluskeskuseks oli Mamburi ja Leegi koduhoov. Plaanis 20 - 30 km jalgsi ehk u 4 tunnine tiir ja siis 60 - 80 km jalgrattaga, sõltuvalt meeleoludest, nagu Leivo ütles.

Meie olime kohale saabunud juba eelmisel õhtul, Heiti oli päeval teinud Karuga veel kahetunnise rattatiiru, samal ajal kui mina kodus põdesin. Olen ikka veel hädas pideva valuga vasakul pool kehas (mingi närvipõletik nagu nüüd on selgunud) ja laupäeva õhtul ei olnud ma üldse kindel, et pühapäeval minust sportijat on.

Pühapäeva hommik oli ilus ja kaugelt tulijad olid kohal (Kaja, Leivo, Alar ja Jaanus) enne kui meil hommikukohv joodud. Enesetunne oli enam-vähem, st. valu parasjagu polnud (ilmselt valuvaigisti abiga) ja otsustasin siiski spordiriided selga ajada ning proovida, kaua ma jaksan teistega kaasa jõlkuda. Ilm oli ju ka super!

Startisime plaanipäraselt kuskil kümne paiku hommikul ja võtsime suuna Paralepa ja Rohuküla poole. Jah, kuigi tempo oli aeglane, kerge mul ei olnud ja peale pooletunnist jooksu tegime esimesed 2 minutit kõnnisammu. See algus oligi lihtsalt jooksukas, teel polnud midagi erilast vaadata (noh, et oleks kinni pidanud ja puhanud), lihtsalt ilusat loodust ja ilma sai joostes nautida. Niipalju kui ma nüüd nautisin. Pigem olin rohkem hirmul kui väsinud, nähes kuidas teised kerge jalaga lippasid ning mõtlesin pidevalt, millal siis jõud üles ütleb.

Sellegipoolest oli retk suurepärane. Pärastpoole oli mul ka kergem, sest tegime erinevate teele jäävate kohtade uudistamiseks ka peatusi. Seega sain vahepeal hinge tõmmata ja mitte ainult - Leivol oli kaasas ka nõrgemate abistamise vahend ehk veokumm. Umbes poole tee peal kraamis Leivo selle kotist välja ja nii olin edaspidi Heitil "lõa otsas" :)

Tõesti, uskumatult palju aitas see abivahend. Alguses ei osanud ma veel selle boonuseid täpselt ära kasutada ja pingutasin endiselt joosta, seega kumm rippus kasutult meie vahel. Pärast lasin selja sirgu, kumm venis pingule ja istusin nagu tugitoolis, üle jäi vaid jalgu tõsta. Paralepa ranna päevitajatele ja rahvale Haapsalu linnas valmistas selline paarisrakend küll parasjagu nalja (no mulle endale ka kui ei teaks, milleks see vajalik) aga kasu oli sellest kõvasti. Muretsen sellise asja edaspidi endale multispordi standardvarustusse :)

Päike paistis, sooja oli täpselt parasjagu. Uudistasime teele jäävaid, peamiselt militaarobjektidest vaatamisväärsusi, tegime rästikust pilti, müttasime piki merekallast, turnisime Kiltsi lennuväljal lennukiangaaride otsas ning vaatasime üle ka Ungru lossi varemed. Pärast ragistasime veel natuke võsas ja matkasime mööda vana raudteetammi. Tagasiteel Paralepa rannas tegime võileivapeatuse ning vaatasime üle ka Valge Daami kodu ehk Haapsalu linnuse ja lossivaremed.

Umbestäpselt kell kaks olimegi tagasi. Mambur küpsetas lõkkel pannkooke ja lonks külma õlut läks nagu kerisele.

Hindasin kriitilise pilguga oma füüsilist olukorda ja otsustasin edasisest rattasõidust siiski loobuda. Vaatasin kripeldava hingega teiste ettevalmistust rattasõiduks ja kibelesin ise hirmsasti minna ... Nojah, pole midagi parata. Üle pingutada ka ei maksa, pärast on veel hullem. Ülejäänud päeva võtsime siis rattureid tagasi oodates päikesevanne ja sain kenad punased põsed ja õhetavad käsivarred :) Isegi Mambur käis vahepeal jooksmas ja tegi Viigi ümber tiiru. Hele Leek muidugi ka, koos Mossuga ja vähe pikemalt.

Ja siis nad lõpuks tulidki tagasi, väsinud ent silmnähtavalt rahul, õhetavate põskedega ja säravate silmadega :) Mõnus. Heiti tegi pilti ja loomulikult salvestus kogu teekond GPSi abil.

[updated by heiti 22.05.2007 9:52] Kuna Alaril on pühapäevasest matkast väga mõnusaid pilte, siis täiendasin Maare juttu mõne Alari pildiga. Tegelikult on pilte muidugi palju rohkem ...

Spring Adventure 2007 vol 2

jah, nüüd on lõpuks minugi jutt üleval. Ikka planetis.

Sain ikka enne valmis, kui uued seiklused peal. Näh, selle aasta esimesest seiklusest Lätis ei ole ikka jõudnud kriipsugi kirjutada. Ehk pärastpoole ikkagi jõuab kunagi.

N61° 48’ 23.3” E50° 44’ 52.0”, hotell Viktoria, Ežva

Mõnus jälle internetis viibida, Venemaal on sellega kohati kahjuks "mitte just liiga hästi". Kuna mu töine arvuti on paranduses ja unustasin asendusarvutisse oma ROL accounti andmed kopeerida, siis ei hakanud ka uut kõnekaarti ostma ja uut kontot looma, et "internetiseeruda". kirjutasin loo, kasutades Windows Live Writer nimelist vahendit ja riputan loo siis nüüd üles. Kirjutatud kolmapäeva õhtul siis.

Muideks - kasutan sama asjandust ka kodus, kuna mingil põhjusel blogger üle Elioni DigiTV püsiühenduse kipub ühenduse ära kaotama.

Esmaspäeval kiire tripp marsruudil Tallinn – Narva – Sankt Peterburg – Sõktõvkar – Ežva. Reisist niipalju, et kui Ivangorodi piiril vaadati sind, kui vaenlast, siis juba Peterburgis olid lennujaama turvamehed ja ka muud inimesed sõbralikud, ei vähimatki viltuvaatamist Eestlastele. Algul ei saanud aru, miks Narvas ja Ivangorodis sõidavad pooled autod mustade lintidega, lähemal uurimisel selgus, et lindid polnudki mustad – hoopis musta-oranži triibulised :). Nüüdseks olen mõnda üksikut linti märganud ka Sõktõvkari autode antennide küljes.

Kaks päeva on möödunud kohalikus tehases, aga kasu sellest vähe. Igal pool siin uputab totaalselt. Tundus arusaamatu, miks mind tehasesse saabudes esimese asjana lattu viidi ja kummikud anti – nüüd on asi selge – ilma kummikuteta pole tehase territooriumil lihtsalt võimalik liikuda. Ja isegi kummikutega tuleb hoolikalt ette vaadata, et kusagil sellisesse auku ei astu, et vesi üle kummiku tuleb.

Täna, st. kolmapäeval, lõpetasime tööpäeva veidi varem ja nii leidsin aega väikeseks treeninguks. GPS abiks, suundusin otse külast (tegelikult on Ežva mingi Sõktõvkari satelliit, umbes nagu meil Maardu) välja ja metsa. Metsas polnud olukord muidugi parem – vesi lainetas igal pool sõltumata sellest, kas jooksid tasasel maal või nõlval. Igatahes tuli hea treening seiklusvõistlusteks, ma ei mäletagi et oleks varem trennis nii palju ojasid mööda palke ületanud, hüpelnud metsas mättalt mättale jne.

Kuna plaan oli joosta rahulikus tempos enam-vähem 15 kilomeetrit, siis tänu maastiku kohalikule eripärale :), tuli treening üllatavalt pikk – 14.8 kilomeetrit ajaga 1:34:52, keskmine pulss 139 ja max pulss 160.

Homme varahommikul alustan tagasiteed, kuna neljapäeval pole otselendu, Sõktõvkar – Sankt Peterburg, siis tuleb lennata üle Moskva.

fotod:
1. "kurikuulus" lindike auto küljes, Sõktõvkaris.
2. tehases uputab.

Vardil punkte jahtimas

Hea, et eile Tartust Raplasse ära tulime, sai hommikul vähemalt veidikenegi magada. Hommikusöök söödud seadsimeme endid Vardi poole teele, kus täna võistlus nimega Punktijaht. Rahvast polnud just liiga palju, võrreldes viimase neljapäevakuga, kus oli 737 osalejat, oli täna vaid 46 startijat.

Rada 7.0 kilomeetrit ja 20 kontrollpunkti. võistlus algas ühisstardist ja oli hajutusega:

Võistlus algab ühisstardiga vaatepunkti juurest. Seejärel läbib võistleja hajutusega ringid sellises järjestuses nagu on kirjas tema legendis. Iga hajutusringi piires võib punkte läbida suvalises järjekorras, pärast kumbagi ringi tuleb teha märge vaatepunktis. Teisele hajutusringile järgnev raja lõpuosa on tavaline suundorienteerumine ilma hajutuseta.

Teen teise hajutusringi esimese punktiga umbes neljaminutilise vea, lisaks sellele terve hulga, veidi alla minutilisi "näpukaid". Vigade moraal võiks olla midagi sellist, et "kui sul etapi läbimiseks plaani ei ole, siis parem ära üldse mine". Mina paraku just nii täna tegin. Raja lõpuosas, mis ühine, nägin isegi Ristot mõned korrad kaugel ees. Kui umbes kaks ja pool kilomeetrit enne lõppu oli vahe umbes kaks minutit, siis suure pingutamise tulemusena oli see pool kilomeetrit enne lõppu veidi üle 20 sekundi. Aga Risto ei lasknud end minust segada ja tegi lõpu kindlalt - mina siis teine ja õnnitlused Ristole :).

mis toimub?

Kas kah Niguli juurde? Ei, täiesti tavaline neljapäevak ... seekord siis Saustinõmmes.

Täna ei sujunud orienteerumine kohe üldse mitte. Teen umbes neli minutit viga - põhiliselt keskendumisprobleemid - ilmselgelt liiga palju. Tulemused on kah juba väljas ... ja etapiajad samuti.

Spring Adventure 2007

Panin mõne sõnaga kirja möödunud nädalavahetuse sündmused Soomes, Multisport Cup 2007 esimesel osavõistlusel, Spring Adventure 2007. Võistluste ametlik kodulehekülg asub aadressil www.multisport.fi/index.php?id=32 ja tulemused siin. Jutt ise on, nagu ikka, planetis. Samas asuvad ka meie ülemöödunud nädalalõpu seiklusjutud Xdream-ilt ... maare oma siin.

Ja veel ... kuna meie peres on kaks CD-d Xdream eelmisi hooaegu kokkuvõtva filmiga, siis oleme nõus ühe eksemplari lahkelt loovutama sellele, kes sel aastal mingil põhjusel ei osale. Väga mõnus klipp Xdream korraldajate poolt. Kes selle ära vaatab, on ilmselt ise järgmisel võistlusel stardis :).

Apocalypsis

Nii on Põhjamaade Sümfooniaorkester nimetanud oma hooaja lõppkontserdi, mida täna Estonia Kontserdisaalis kuulamas käisime. Põhjamaade Sümfooniaorkester koos dirigendi ja orkestri "hinge" Anu Taliga on Eesti (ja võib olla ka Baltimaade) ainus erarahastusel põhinev sümfooniaorkester. Nii sisult kui koorelt rahvusvaheline.

Kontserdi esimene osa algas Eesti noorema põlvkonna üheks andekamaks heliloojaks nimetatud Tõnis Kõrvitsa teosega "Thule eleegiad". Nojah, meiesugustele muusikavõhikutele jättis see samasuguse tunde nagu tüüpiline Eesti tõsimängufim: segane, sombune, pime ja räsitud ... või nagu Heiti ütles: pillide häälestamine. Kuigi keskmises osas kujutatud setu kandleviiside ja kirikukellade kõla oli ilusasti äratuntav.

Edasi tuli Richard Straussi sümfooniline poeem "Don Quiote", mis jätkus enam-vähem samalaadilise kõlaga. Kohati oli tunne, et orkester ja dirigent ei astu päris ühte jalga. Siiski see nii ei olnud, vaid lihtsalt meile tundus teos veidi keeruline. Seepärast ei leidnud me näiteks VII variatsioonis üles Don Quiote ja Sancho Panza paadiga ümberminemise kohta, kuigi Heiti oli selleks ajaks juba täiesti ärkvel :))

Peale vaheaega ja klaasi veini tundus Erki-Sven Tüüri 6. sümfoonia (maailma esmaettekandes muuses) hoopis teisiti. Huvitav, teistsugune. Erki-Sven Tüürilik.

Aga siiski, võrreldes talvel kuulatud kontserdisarjaga "Also sprach Zarathustra", jättis tänane kontsert veidi kahvatuma mulje. Aga võib olla on selles lihtsalt "süüdi" kevadine ilm, mis enam saali istuma ei kutsu.

täna Tartu maanteel

Neljas auto, mis teisel pool teed, ei mahtunud pildile. Tartu poolt oli järjekord parematel hetkedel Assakuni.

Eurovisioonieelne Helsinki

lõpuks ometi!

Nüüd tean vähemalt, millist laevafirmat ja veel enam laeva teinekord Soome reisimiseks eelistada. Hetkel Tallink Stariga keset Soome lahte ja WIFI levi on lausa suurepärane :).

Eesti on astunud Google-i maailmakaardile

Sattusin täna Google Maps lehele ja oh imet ... Eesti on saanud Google jaoks maailmariigiks - kogu territooriumi kohta on tekkinud täiesti korralik kaart, enamus linnu on kaetud ka korraliku tänavavõrgustikuga. Näiteks Haapsalus, kus korraliku resolutsiooniga fotod puuduvad, on täiesti korralik kaart nüüd olemas :).

Ei tea, kas siin on Aljoša karvane käsi mängus? :)

Meenutusi Xdreami esimesest etapist

Enne homset starti Spring Adventure´l vaatasin vähe tagasi ja kirjutasin valmis oma muljed eelmisel pühapäeval toimunud Hansapank Xdream 2007 esimesest, sprindietapist. Vapper KAM sellel aastal siis A- rajal. Muljed ja pildikesed üleval planetis.

veel üks avamine ...

Täna avasime Maarega endi jaoks orienteerumisneljapäevakud. Tõsi, tegelikult algasid neljapäevakud juba eelmisel nädalal, aga kuna mina olin kolmapäeval lihvinud oma rulluisu vormi ja polnud neljapäeval spordikonditsioonis, siis jättis ka Maare neljapäevakule minemata.

Aga asjast ... tänane neljapäevak toimus Kose-Lükatil. Rada 8.8 kilomeetrit ja 17 kontrollpunkti -see siis H21A rada ja tegelikult oli sama rada ka klassil H35 ... no neljapäevakutel ma veel küll ei hakka veteranide klassis jooksma, vaatamata kõrgele vanusele :).

Täna oli heameel selle üle, et taas hakkavad meelde tulema unustatud orienteerumisoskused ja lauslollusi ma täna ei teinud. Rada oli mõnus ja vaheldusrikas, alates `kiiretest ringidest` Pirita ringrajal ja parkmetsas, kuni seiklemiseni Iru rabas, turbaaukude vahel. Valu ei teinud enam ka parem külg, ainult läbi võsa joostes jälgisin alateadlikult hoolega, et ükski oks vastu külge ei puutuks :).

[updated 04.05 09:31] Lisasin kaardi ja nüüd ka tulemused väljas.

Tervisejooksmas

Eile õhtul enne magaminekut tundsin äkki vasakus õlavarres valu. Alguses tundus nagu lihasvalu ning arvasin, et küllap Xdreami kanuutassimine annab tunda. Tasapisi levis aga valu kaela ja siis selga abaluuni ning tundus, et kogu vasak kehapool vööst ülespoole tuikas. See ei olnud enam lihasvalu vaid selline häirivalt tuikav aisting. Proovisin magama jääda ja vist jäingi kuid tunni pärast olin jälle üleval - valu oli tugevamaks läinud.

Unise peaga olin päris kohkunud - kas selline ongi valu kui süda haigeks jääb ... kuulun ju oma kõrge vererõhuga südame-veresoonkonna haiguste riskigruppi ... Valuvaigisti aitas siiski ja jäin magama.

Hommikul avastasin, et turja peal on sellised valusad-krudisevad närvikühmukesed - seal siis kurja juur oligi. Päev läbi oli suht nigel tunne - vasak käsi oli nagu tuim ja kätte ning selga pistis aeg ajalt nagu nõelaga. Perearsti juures tehti igaks juhuks ka EKG, see oli siiski korras ja soovitati erinevate salvidega määrida.

Minu õde ja isiklik ihuarst Pille keelas trennitegemise (Seega, Pille ära järgnevat loe). Aga täna oli ju Hansapanga tervisejooksu esimene päev!

Erinevatel põhjustel ähvardas meie kuulsurikast SK Leevikest juba esimene kord konkurentsist välja langemine, kaptenina otsustasin, et perekond Hallikma püüab päästa päeva ja nii me siis ikkagi Piritale läksime. Tegin tasapisi, et mitte endale liiga teha (ausõna) ja 4 km ning natuke peale läks ludinal.

Pärast läksime aga WestSpordi telgi juure Asics tosse uudistama - minu seni jooksmiseks kasutatavad Nike Air Pegasused ei ole päris jala järgi ja kipuvad päka alt hõõruma. Kohal oli ka füsioterapeut Lauri Rannamaa, kes vaatas mu jalad üle, käskis ühe jala peal kükitada ja ütles, et vajan jalavõlvi toestavaid jooksujalanõusid. Heiti tegi seepeale pangakaardiga niuhti! ja oligi mul käes karp tuliuusi Asics GT - 2120 jooksutosse. Tasus ära see tervisejooks :)

Jooksuvarju päev:)

Tänasel teisipäevakul oli meil mõlemal isiklikud varjud kaasas. Rando silkas Heitil järgi ning mina tundsin kuklas Kadi hingamist:) Seega siis mitte töövarju, vaid jooksuvarju päev.

Päris hea oli peale pühapäeva jälle jalad kõhu alt välja võtta. D21A rada oli küll suht lühike (4,1 km) aga see- eest 15 kontrollpunkti, mis minule just paras kaarditrenn. Nõmme pakkus nii liiva kui teeradu, tasast maad kui järsku nõlva - rada oli seega huvitav ja vaheldusrikas. Ja hea oli see, et ei pidanud töölt metsa kiirustama, ei tea kas peaks tegema ettepaneku pühapäevakute korraldamiseks:)

Peale kõige selle veel saun Tautsi juures, Viljandi järvejooksu muljete ja loomulikult pronksist mehe teemalise aruteluga. Ei saa sellest enamus Eesti rahvast üle ega ümber. Isegi saunas mitte. Ahjaa, ja andsime meiegi oma allkirjad. Mitte, et ma usuks, et selle peale ninasarvik tõesti ameti maha paneb, aga äkki naaaatukene paneb see mõtlema siiski. Nimekiri täieneb kohutava kiirusega muideks.

Eesti otsib superstaari

Pealkiri on ilmselgelt ülepaisutatud :). Aga mis sellest - ei mingit super, ega ka mingit staari ... aga modell siiski :). Selle ühe pildi pärast sai stuudios pea kaks tundi erinevaid lavastusi läbi mängitud ...

Päkapiku tagasitulek !! vol 2

See oli nüüd täpselt nädal tagasi esmaspäeva hommikul. Hommiku- uni veel silmis, koperdasime mööda kodu ringi. Tegin just vannitoas ärkamisprotseduure, kui Heiti äkki üllatunult hüüdis: PÄKAPIKK on tagasi!

Pühkisime uneseguseid silmi - päkkapikk jäi kohale. Oh mis rõõm:)) Küllap ta ikka reisil käis, mis muud. Ilmselt on meie Päka juba nii vana, et ei pea enam talvekülmas tööd rabama ning tõelise skandinaavia heaolupensionärina naudib rändamist ja soendab vanu konte talvel soojal maal.

Rännates oli Päka jälle veidi lühemaks kulunud. Aga selle eest toonud kaugelt maalt kaasa uhke lambi - päikesepatareidega. Nii soojendab meil õhtuti hinge üks tuluke hoovis. Uhkusega näitame teistelegi:)

Kardan ainult, et Päkal varsti jälle rännukihk võib tulla. Ei teagi nüüd, kas peaks tema elu kuidagi siin köitvamaks muutma, sest äkki kulub järgmise rännakuga päris ära..

Täna õhtul klubis Hollywood

on ekstreemsportlaste, see tähendab, et surfarite, sukeldujate ja langevarjurite hooaja avapidu. Mul on kolmest eelmainit põhjusest vähemalt kaks sinna minna (surfamine on seni tegemata teema) ning kõigele lisaks esineb ju ka Eesti Langevarjuklubi oma punt Rokiosakond. Aga kuna nad astuvad üles suhteliselt öösel ning Silja lastakse jälle laulma, siis siiski ei lähe. Eilne Xdream tahab välja puhkamist. 

tänased sündmused Tõnismäel

... on saanud hoo sisse 12 paiku, kui äkki hakkasid liikuma Kaarli puiesteelel sõidukid, mis liiguvad aeglaselt ja annavad pidevat signaali. Et kui jala enam ligi ei lasta, tulevad autodega. See on nüüd kestnud 10 minutit juba.
Ummik on juba vägev. Kõrvad löövad ka pilli.
Tulede ja viledega politseiautot läbi ei lasta.

kell 12.20 signaalitamine jätkub. Juba on kohal vene telekanalid.
Kaks politseiautot võtavad ühekaupa sõidukeid maha aga mis teeb tuul müürile. Tundub, et selliseks asjaks ei olnud politsei valmistunud....

tunni möödudes on nüüd lõpuks vaikus majas

häbi on olla tallinlane

Lugedes seltsimees Edgar Savisaare blogist tema juttu `Trikimehe trikid`, on mul tugevalt häbi. Häbi, et ka mina olen Tallinna kohalikku omavalitsust valinud. Tõsi oma häält ei andnud ma küll masendavatele, aga ikkagi on häbi. Ajal kui näiteks Jõhvi kohalik omavalitsus püüab linnas rahu ja korda tagada, siis Tallinna linnavalitsus pigem tegeleb vastupidisega.

ärevus

minu kabineti aknad avanevad Kaarli puiesteele. Seega jälgin mängu. Praegu kogunevad seal teismelised vene noored, nelgid käes. Mõned on ikka päris lapsed, kooliranitsatega. Politsei ajas kogunejad Tõnismäelt kaugemale ja siin nad nüüd passivad ja plaanitsevad.
Ilmselt on koolis tunnid lõppenud... hoidku jumal, et eestlased ei tuleks nüüd vastuaktsioonile.

updated 14.55: noored paistavad suht nõutud olevat, ei oskagi nagu midagi peale hakata. istuvad niisama pinkidel või seisavad puntides. Paljudel on juba igav hakanud ja lähevad laiali. Kaks kaamerat on ikka ka kohal ja käivad intervjuud..

updated 15.10: nüüd on tekkinud üks suurem punt ja keegi jagab seal keskel kätega vehkides selgitusi. huvitav, milliseid...

updated 16.12: rahvas peaaegu täiesti laiali valgunud. lähen vaatan, kas lastakse uksest välja ja toon oma uue ID kaardi ära.

veelkord Indoneesiast...

... ehk tänase Eesti Ekspressi reisilisas "Kohver" on avaldatud lõppeks ka meie jutuke Indoneesia reisist. Et kes planetist pikka juttu lugeda ei viitsi, siis lehest saab lühemat lugu. Hetkel leidsin jutu lehe paberversioonist, veebis nagu veel ei olnud.

[updated 27.04 14:49] Nüüd siis lugu ka veebiversioonis: http://www.ekspress.ee/...

ühistreening

Täna toimus Salomon Adventure ja KAM ühistreening / kogemuste vahetamine. Kavas oli kaks ala - kanuusõit ja rulluisutamine. Algul uisutas KAM ja meie kanuutasime ja siis vastupidi.

Treeningu (rulluisutreeningu) tulemusena on mul paremal küljelt nahk maas ja külg ise koledasti paistes - ei saa minust rulluisutajat :). Loodetavasti paraneb pühapäevaks ära.

Siis veel selline uudis, et pühapäevasel XDreamil ei stardi Team Finland, kuna nende võistkonna liige Janne Mononen murdis küljeluu. Selle asemel tuleb võistkond www.multisport.fi, kus ainsana endisest võistkonnast kohal Petri Forsman.

meeldejääv teisipäevak

Pärast eilset, tagasihoidlikku ilma, oli tänane teisipäevak lausa imekena. Startisime suhteliselt varakult, et koju sauna kütma jõuda. Aga elamused rajal sunnivad vägisi veidi rohkem, kui paari sõnaga kirjutama.

Rada 7.3 km ja 18 kontrollpunkti. KP 1 - lihtne. KP 2 - kah lihtne, aga ei taha otse minna ja jooksen rada mööda nurga välja. Lisaks ei märka punkti ja teen 20-sekundilise kaare. KP 3 - ei taha võsas seigelda ja jooksen kohe tagasi ja puhtalt radu mööda ringi. KP 4, KP 5 - lihtsad ja lühikesed etapid. KP 6 - imepisike lisakaar enne punkti. KP 7 - lasen vahepeal mõtted uitama ja magan ühe risti maha - tulemuseks 20 lisasekundit. Jõudes ühe kraavini, kus on selge, et sellest ma kuiva jalaga üle ei hüppa, otsustan, et hüppan parema jalaga vastaskaldasse nii, et ainult üks jalg saaks märjaks - saabki, ainult et kuna vastaskallas on veidi pehmem, kui arvasin, siis puusast saati ... ja mitte märjaks, vaid mingi haisva mudaga kokku. Aga see et ma parimale etapiajale kaotan 1:56, on küll mulle mõistatuseks. KP 8 - kirun rajameistrit, kes on saatnud võistlejad jõhkrasse tormimurdu, punkt läbitud suundun järgmisse, kuni ... f..k, miks ma jooksen juba 11-nda kontrollpunkti suunas? Kiire pilk kaardile ja ... olen seitsmendast punktist jooksnud otse kümnendasse! Kaheksandasse punkti jõuan koos rajameistriga, kes teatab et SI-jaam on punktist puudu - kokku umbes 3 minutit lisatiiru. KP 9 - lihtne. KP 10 - juba läbitud. KP 11 - jooksen jälle ringi ja kaotan sellega ilmselt 30 sekundit. KP 12 ...14 - ei midagi erilist, lihtsad ja lühikesed etapid. KP 15 - kaldun veidi ära ja teen minutilise lisakaare. KP 16 - jooksen ühest kaevest läbi, mis tundub olevat mullapõhjaga, aga ... EI OLEGI MULLAPÕHI ... tegelikult pole üldse põhja. Õnneks saan paari ujumisliigutuse järel kinni ühe põõsa okstest ja mõningase vaevaga sikutan ennast sellest haisvast mülkast välja. Veel minut läinud. Viimased punktid on lihtsad.

Kokku teen siis erinevatel põhjustel vigu umbes 6:30. Aga kõigest hoolimata esimene võistlus sellel aastal, kus suudan kohati juba orienteerumisele keskenduda :).

Pääskula raba ravimudavannid:)

Tänas teisipäevakut iseloomustab ehk see kõige paremini. Üldse on mul selle Hiiu onkoloogiahaigla taguse rabaga mingi imelik kam(m). Seni seal toimunud päevakutest ei ole mul ühelgi õnnestunud isegi enam- vähem tasemel rada läbida. Nii ka täna. Esimesed punktid polnud hullu, kuigi olin veidi liiga soojalt riidesse pannud ja kehv oli seetõttu joosta. Sain aga juba hoo sisse kui neljandasse punkti teed otsides ekslesin tükk aega.

Pilvi hüüdis teiselt poolt suurt kraavi tervitusi. Mis ikka, polegi sel kevadel veel vees käinud, sumpsti sisse. Vesi oli üllatavalt soe ja sel kraavil oli ka enam- vähem kindel põhi all.

Edasi liikusime koos Pilviga ning risti vastu sellele, mis Heiti oli mulle stardis soovitanud: jookse mööda radasid, ära tiku metsa:) No tõsi ta on, radu mööda joostes oleks tunduvalt kiiremini saanud, aga meil polnud enam kiiret kuskile. Otsisime veel neljandat punkti tüki aega ja pärast ikka otse, läbi raba ja üle (või ka läbi) kraavide. Pilvi arvas, et mis siin ikka mööda radasid joosta, harjutamise mõttes on palju kasulikum proovida otse minna. Mina olin muidugi kohe nõus:)

Paaril kraavil ei olnud põhja all, proovisin üle hüpata ja maandusin veidi enne vastaskallast - täiega mutta. Noh, aga äkki mõjub kuidagi kosmeetiliselt hästi näiteks :P

Rahvast oli metsas murdu - ei tea kas mõjutas tänane hea ja eilne halb ilm või pühapäeval saabuv Xdream:) Lõpus jooksime mitme naisega koos nagu SL Õhtulehe Maijooksu juba. Vahe ainult selles, et Maijooksjad vist pole nii mudased kunagi. 

Tulemusest siinkohal ei räägi. Küllap ükskord duellis rabaga ka mina peale jään. Kodus aga tegime sauna. Mõnus nagu sanatooriumis - algul mudavannid ja pärast saunaprotseduurid:)

avasin kanuuhooaja

Kuna Hansapank Xdream läheneb suure hooga, siis avasime täna hommikul kanuuhooaja, ehk siis proovisime, kuidasd uus meeskond kanuus koos töötab. Tõsi, Urmoga olen olnud kanuus koos mitmeid kordi ja ta on kindlasti üks usaldusväärsemaid tüürimehi, keda tean. Lauriga olime täna kanuus koos esmakordselt, aga sellest hoolimata oli tunne, nagu oleks seda ennegi koos teinud.

Katsume järgmise nädala sees veel ühe kanuusõidu teha, aga tundub, et kanuuga me Xdreamil hätta ei jää.

Support-imas oli meid jooksev fotograaf Maare, kelle autorlusega on kasutatud fotod :).

Kokku sõitsime 7.35 km, max 10.7 km/h. Ajaliselt tuli 56:01, minul keskmine pulss 134 ja max 146. Ja GPS-track on planetis.

jälle sünnipäev

Viimased päevad on olnud väga rasked - neljapäeval üks pidulik õhtusöök, eile siis Jazzkaare avalöök ja pärast seda üks tähtis sünnipäev.

Täna jälle sünnipäev, sedakorda Mambur. Aga lugu algas hommikul sellega, et käisime endile uut madratsit ostmas (voodile muidugi). Valisime välja mingi hüper-super NASA kosmosetehnoloogilise madratsi, mida müüb Eestis mööblisalong mööbel.ZIP.

Ja siis juba suund Haapsalu poole. Alustasime siis Haapsalus kerge treeningringiga ja lõbustasime teisi, kes olid alustanud sünnipäevaga ja meid veidi napakateks pidasid :). Jooksime mööda mere äärt Haapsalust Paralepa poole, mina edasi Pullapääle. Tänane treening ei olnud just väga kerge - tuul, mis minnes oli selja tagant, üritas tagasiteel takistada kohale jõudmast.

Ja siis juba sünnipäev oma söökide ja jookidega. Palju õnne Mambur!

ilusaid pilte Tööstuse tänavalt

Minnes eile Jazzkaare avakontserdile (aga sellest kirjutab Maare hiljem) ja Maarele selline ilus, vargakindel prügikast objektiivi ette :).

juhtub

Need autod ei pargi niimoodi vabatahtlikult, vaid selleks sundis neid pildil esiplaanil olev valge mersu buss ...

... nimelt hommikul, Maaret tööle viies ja tema töökoha ees peatudes, otsustas mersu bussi juht teha oma bussiga kümnemeetrise liu (põhjuseks ilmselt vähene keskendumine liiklemisele ja täiesti siledaks kulunud autokummid) ja tõugata mulle selga meie taga peatunud auto. Juhtub. Nüüd stange korralikult kriimustatud.

Ehkki mersu juht oli algul arvamusel, et tema pole küll süüdi, siis pärast pikemat telefonivestlust politseiga, muutis ta mingil põhjusel meelt.

Inetu on see, et suur hulk kallist tööaega läheb raisku kindlustuse ja muude jamade organiseerimise peale.

Ja veel - selle poole tunni jooksul, mil me dokumente vormistasime ja politseid ootasime, toimus 30 meetri raadiuses veel kaks tagant otsasõitu. Tavalisest libedam tee? Sombusem hommik? Mine tea.

Spring Adventure

Mina tahan minna Spring Adventure´le mai alguses.

Koht: Espoo, Helisngi lähedal

Aeg: 05.mai 07.

Alad: jooks+ orienteerumine, ratas, kanuu,võimalikud lisaülesanded

Lisaboonus: nauditav Soome maastik, mõnus kevad.

Heiti moodustab koos Urmoga ühe võistkonna.

Teisest võistkonnast on teada üks liige: mina. Kes on teine? Vastus saatke palun maare@planet.ee. Sobib nii mees kui naisliige, soovitavalt orienteerisoskusega, kohustuslik on humoorimeel. Tempo mõõdukas.

Pakkumine kehtib kuni kohti jätkub:)

N 59° 08’ 02.1” E 33° 19’ 47.5”

Kohal! Kusagil „middle of nowhere”, asula nimi on Nebolchi. Kohalik hotell, kuhu mulle koht broneeriti, osutus hoopiski ehitussoojakuks. Eks näis, mis homne toob.

[updated 18.04.2007 20:43] „hotell” polnudki nii hull - igatahes ellu jäin :). Ja „vaadata” oli Venemaal muudki: suured kulupõlengud, mis kohati tahtsid varjutada päikese. Kümnete (kui mitte sdade) kilomeetrite kaupa kuivanud karuputke Sankt-Peterburgi ümbruskonna teedel. Hullumeelne kihutamine Sankt-Peterburg - Moskva trassil. Korra pääsesin miilitsa käest päris napilt, tänu ühele „sponsorile”, kes minust umbes kilomeeter enne salakavalalt peitunud miilitsat minust mööda kihutas. Ja sõbralikud inimesed ...

... ja üks kena meeleolupildike kohalikust „hotellist” siis.

sõna võim ja võimetus

Õnnetul kombel juhtus täna niisugune lugu, et põhjustasin enda heale sõbrale hunniku meelehärmi. Kõige kurvem on see, et minu käitumise eesmärk oli hoopis vastupidise suunaga - ehk siis kõige pisemateski nüanssides heasoovlik.

Paraku aga sain arusaamatuste jada tulemusel telefonikõne, mis päikselise päeva hoobilt lõpetas. Kahjuks oli telefoni teises otsas kõnelev hea inimene sellises seisus, et selgitamisvõimalust mul ei olnud:((( Väga kurb.

Et oma pahategu ühiskonna ees veidigi lunastada, läksin viisin juba ammu selleks valmispandud riided lõpuks taaskasutuskeskusesse ära. Loodetavasti leiab keegi sealt endale vajaliku riideeseme. Korralikud riided olid, paneks isegi veel selga aga lihtsalt kõiki ei jaksa ju kanda. Noh ja mõni ei lähe enam selga ka, kui ausalt öelda.

Pärast tegin Pirital kaheksakilomeetrise jooksuringi. Vana äraproovitud nipp aitas ka seegi kord. Natuke läks kergemaks. Kuigi sant tunne on siiani. Äraütlemata halb on, kui keegi sinu tõttu ülimat meelehärmi peab kogema, olgugi, et võib olla on tema etteheited täiesti ülekohtused.

Loodan, et aeg need asjad selgitab. Ja loodan, et see inimene ei pea ise kunagi teiselt poolt telefonitoru selliseid sõnu kuulma nagu ta mulle täna ütles...

kodune nädalavahetus

Kuna reedel lõi kõhtu mingi häda, mis end kuigi hästi tunda ei lasknud, siis pühendusime nädalavahetusel kodustele töödele.

Reedel külastasime K-Rauta, Ehituse ABC ja Kaare tee Ehitusmaterjalide kauplust - just selliseid, kõige lihtsamaid põrandaliiste, nagu meil vaja, muidugi ei olnud.

Laupäeval koristasime ära akna-Mati akende vahetamisest pärineva prahi ja viisime selle Tallinna prügilasse. Prügila külastus on iseenesest täiesti väärt ekskursioon.

Pärast ekskursiooni prügilasse käisime kindluse mõttes veel Peterburi maanteel, K-Rautas ja siis Ehitus Service-s. Viimasest saime täiesti juhuslikult meile vajalikud põrandaliistud - kuus viimast.

Pühapäeval puurisime, viilisime, saagisime, tagusime ja lõpuks ka koristasime. Igatahes sai hulk kasulikke töid kodus ära tehtud.

kui oled hilinemas ...

... siis asud sa kodust teele innukalt, lootuses juba autosõiduga hilinemine tasa teha ...

... esimese asjana avastad sa, et Telliskivi raudtee ülesõit on rongi tõttu suletud ...

... Ristiku tänavale jõudes avastab Maare, et ´krt, jalgrattakiivrid jäid koju´ ...

... jõudes peaaegu koju tagasi, tuleb välja, et Tööstuse ja Soo tänava hargnemisel on juhtunud avarii - ja nii õnnetult, et kogu liiklus kodu poole on seiskunud ...

... ja kui sa valid siis veel kella kuue ajal autoga läbimiseks Haabersti ringi, siis ongi 45 minutit hilinemist garanteeritud.

Nii juhtus meiega neljapäeval. Aga sellest hoolimata tegime väikese jalgrattasõidu marsruudil Tuula - Ääsmäe - Muusika - Kernu - Sutlema - Tagametsa - Ääsmäe - Tuula. Sõidu lõpuks olid varbad külmast kanged, aga muidu mõnus. Kokku 1:27:39 ja 42.34 kilomeetrit. Keskmine pulss 137 ja max 167.

Pirita päevak

Eilne teisipäevak siis Pirital. Pirita-Kloostrimetas õieti. Läksin metsa eesmärgiga läbida rada võimalikult väikeste vigadega, kiirus polnud oluline. No seda on tulemustest näha ka :)

Eesmärgi täitsin enam-vähem. Paaris kohas vaatasin kaarti ehk liiga hoolega ja kahtlesin rajavalikul pisut kaua, see mõjutas kindlasti. Aga tahtsin saada veidigi enesekindlust tagasi, mis peale eelmist teisipäevakut, kus ma täie ajuga valele poole ajama panin, kadunud oli. Metssiga Saaremaal valas ainult õli kõhkluse tulle - noh, seal oli ikka suht keeruline ka.

Tuttaval maastikul oli harjutada hea. Aga jalad tahaks ikka natuke kiiremini joosta, kui pea lubab. Ega midagi, harjutan siis edasi.

J.P ja tema sünnipäevarong

ehk millest me Saaremaa metsades joostes tegelikult mõtlesime.

Viimased päevad on nii toimekad olnud, et pole jõudnudki üles tähendada seda, et Saaremaale minek oli meil pühendatud heale sõbrale ja lugupeetud kulutuuritegelasele J.P-le, kelle sünnipäev leidis samal ajal aset Tallinn - Paldiski - Tallinn rongis. Jah, J.P oli selleks puhuks Elektriraudteelt üürinud terve vaguni, sinna laua katnud ning võõrustas sõpru sedasi liikuval moel. Tagantjärele muljeid kuulates, võib ürituse igati kordaläinuks pidada. Rong jäi rööbastele kuid Paldiski mäletab seda päeva veel kaua ... :)

Meie tähistasime sünnipäeva küll veidi teisiti kuid see ei vähenda sündmuse olulisust.

Lisaks metsas lippamisele tegime laupäeval katse Vilsandit vallutada, kuid pelgasime siiski ilma veidi külmaks, et paarkümmend meetrit merest läbi kõndida. Vanaks hakkame jääma vist :). Sadamas seisis küll suur veoauto, mis tavaliselt saarele transporti teeb, kuid juht oli vist tuulevarju läinud. Tuul oli tõesti tugev, linnutorni otsas oli küll selline tunne, et tuul viib ära, kui kõvemini kinni ei hoia. Jätsime Vilsandi vallutamise retke siis teiseks korraks.

Ilmataatki oli J.P sünnipäeva tähistanud ning tekitanud Virtsu lähedale Puhtulaiule omaette kevadise loodusime - jäämäed Puhtulaiul. Ronisime sinna otsa, ikka mõeldes kallile sõbrale. Vägev. Heiti pani mõned pildid ka üles.

metssiga

Reedel sõitsime siis Raplast Kuressaarde, kus laupäeval ja pühapäeval toimumas orienteerumis võistlus Metssiga 2007 (sel aastal, nagu ka eelmisel viimast korda :)). Minnes oli tuul päris tugev ja meri hülgehall, nagu pildilt näha :). Sadamas pühade puhul umbes poolekilomeetrine järjekord, mis aga lahenes meie jaoks umbes 1,5 tunniga.

Maare oli kaubelnud meile ööbimise Grand Rose SPA Hotellis, mis avati alles detsembri lõpus. Tuleb tunnistada, et esimene tutvus SPA ja hotelliga oli täielik pettumus - hotellituba mingisugune kitsas kong, kus kaks eraldiseisvat voodit. Sama ka esimeste protseduuridega: ´rituaalisaun´, kus mind määriti kokku laavasaviga ja jäeti siis 20-neks minutiks aurusauna, algas mingite segadustega kellaaegadega, kus mind taheti ette võtta koos Läti noorpaariga :). Edasi ´värskendav peanaha hoolitsus meestele´, mis tähendas sisuliselt peapesu ... ja seda teeb minu juuksur Krissu, salongis Popi & Tete paremini, ning tavaliselt järgneb sellele juustelõikus :).

Aga edasi läks paremaks - üritasime minna küll restorani La Perla õhtust sööma, aga kuna seal olid kõik kohad täis, siis olime lõpuks sunnitud tagasi, Grand Rose restorani tulema. Grand Rose restoran osutus väga suurepäraseks kohaks, väga heade söökidega. Ja õhtul veel paar head veini, mis ostetud Kuressaare vinoteegist.

Ja täna siis Metssiga 2007 esimene päev, rada 10.3 km ja 18 kontrollpunkti ... sellest me täna ei kirjuta, protokolli pole ja võistlus läks tuksi ... kokku vist umbes 15 minutit vigu, sellest 10 minutit kulus 15-nda kontrollpunkti otsimisele - täielik loll.

Pärast võistlust üritasime avastada Vilsandit. Sõitsime autoga mööda Kuusnõmme poolsaart nii kaugele, kui saime, aga kui lõpuks autost väljusime, siis oli tuul nii tugev ja külm, et otsustasime mere läbimise jätta mõneks järgmiseks, soojemaks korraks.

Ka täna õhtul ei õnnestunud saada laud restorani La Perla, läksime selle asemel siis restorani Arensburg. Tegelikult jälle väga positiivne elamus.

PS. Tänased protseduurid olid päris mõnusad: hommikune ´rabaturba vann´ oli küll tavaline mullivann koos rabaturbaga, 15 minutit, aga järgnev ´Grand Rose klassikaline massaazh´ oli mõnus ja pärast võistlust ´eksootiline jalgade hellitu´ oli pärast võitlust täielik mõnu. Kui nüüd teenindajad õpiksid ära poolegi sellest, kuidas teenindatakse GO SPA-s, siis võiks siia teine kordki tulla :).

ilus laps

Neljapäeva õhtul sõitsime Raplasse, kus veetsime õhtu. Hommikul (mnjah ... ütleme, et enne lõunat) siis edasi Saaremaa poole ...

Pilt on tehtud reede hommikul ja autoriks on Maare. Modelliks Minna.

[maare] Parandus: pildi, nagu ka lapse, autor on hoopis õde Pille. Aga selle eest minu aparaadiga:) Pilt, see tähendab.

orienteerumas ... Lauluväljakul

Täna toimus Lauluväljakul selle aasta esimene orienteerumisteisipäevak, korraldajaks OK Nõmme. Kuna meie enesetunne läks kah päeva peale juba üsna heaks, siis tuli ju minna.

Minul rada 5.45 kilomeetrit ja 16 kontrollpunkti. Jah, tegelikult sain juba enne starti aru, et enesetunne pole kõige värskem ... ja kui teel neljandast kontrollpunktist viiendasse pidi muuseas ka lasnamäe nõlva tõus võtta, siis andsin alla ... edaspidi kõndisin kõik tõusud. Aga ikkagi oli raske ja kõige tipuks tegin 11-nda kontrollpunktiga veel ka kaks minutit viga.

Vea põhjuseks oli see, et jooksin eelmisest punktist veidi vales suunas välja ja siis ei viitsinud end paika lugeda - kõik kontrollpunktid olid ju nii hästi juba kaugelt nähtavad. Aga võta näpust - just nimelt sellel kontrollpunktil oli mingil põhjusel kadunud tähis ja ainult vai koos SportIdent jaamaga oli omal kohal. Aga ... orienteerumishooaeg on nüüd igatahes avatud.

Tulemused on kah juba väljas.

[updated 04.04.2007 10:40] lisasin ka kaardi liikumisteega.

jube väsimus

Juba kaks päeva on möödas selle hooaja esimesest seiklusvõistlusest, aga ikka on metsik unevõlg. Ilmselt pole organism enam harjunud sellise öise kappamisega mööda metsi ja soid.

Mäletan, et eelmise hooaja lõpul polnud mingi probleem võistelda 24 tundi, siis magada veidi ja ärgata puhanuna ja täis tööindu :). Aga seekord ... `kõigset` üks öö jäi vahele ja juba teist hommikut oli nii raske ärgata.

Võistlus ise oli üsna `tüüpiline Läti seiklusvõistlus`, kus seekordseteks üllatusteks punkti asukoha määramine morse signaali abil, helenduvate pulkade otsimine täiskasvanud raiesmikult, kauguse ja asimuudi järgi orienteerumine, rafting jne.

Üsna tüüpiliselt läks üle ka planeeritud võitjaaeg ja ka kontrollaeg, ehk kontrollaja piires suutis raja läbida vaid kaks võistkonda. Loomulikult ei pidanud paika ka kilomeetrid. Kui algselt lubati võistluse pikkuseks 100 kilomeetrit ja alade kaupa 15% jooksu, 10% raftingut ja lisaülesandeid, ning ülejäänu ratas, siis tegelikkuses kulutasime oma 13 ja poolest tunnist umbes 6 tundi jooksmisele (ja me tõepoolest jooksime kogu selle aja).

Rattaetapil suutsime teha paar tundi viga ja tänu sellele kaotada Lätlastele umbes 15 minutiga.

Aga paari sõnaga - mõnus Läti seiklus, mille võlu ongi selles, et sa ei tea kunagi ette, millega Lätlased sind seekord üllatavad, kindlasti väärib vähe pikemat kokkuvõtet ... siis kui uni enam maha ei taha murda. Energiat kulus 10 428 kCal.

ärevus sees

Juba eilsest õhtust on kerge ärevus sees - täna õhtul, kell 23:00 stardime ju selle aasta esimesel seiklusvõistlusel. Ja mitte niisama seiklusvõistlusel, aga Lätis! :)

Asjad on koos ... ainult et Maare keedab ning küpsetab eilsest õhtust saadik. Mitte ei saa aru, mis tal plaanis - Läti võistlusel on kontrollajaks 13 tundi 37 minutit ja 24 sekundit (mingi Läti euronali vist) - selle aja peaks ju mõne geeli ja spordijoogiga välja vedama. Mõnel meist tuleb vist gurmaanlusseiklus ;) ...

Midagi seiklejatest veinisõpradele

Midagi mõnusat kõikidele veinisõpradele:

Väga kena väljanägemisega leht www.findthevine.com aitab leida veine Appellation d’origine contrôlée (AOC) või veini nime (nimeosa) järgi. Näitab veinipiirkondi marjade, mõisate ja ma-ei-tea-veel-mille kaupa Google Map kaardirakendusel.

[via Mapperz - The Map and GIS News Source Blog]

Riisipere - Haapsalu

Teisipäeval külastasime ´vaba meest´, Mamburit. Kuna Mambur elab Haapsalus ja teatavasti on tehtud Riisiperest Rohukülla tervisetee, siis otsustasime oma elu veidi raskemaks teha ja sõita Haapsallu jalgratastega.

Näpistasime siis veidi tööpäeva lõpust, et jõuda kell 16:00 väljuvale Riisipere rongile ja kimasime kodust Jalgratastega Balti-Jaama. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal sai Eestis viimati rongiga sõidetud ... Maare arvas, et tema vist polegi elektrirongiga sõitnud. Aga kogemus Elektriraudteega oli positiivne, vagunis olid lausa spetsiaalsed, rataste hoidmise kohad ja jalgratta vedamise eest ei küsitud isegi mitte raha!

Kell 17:21 alustasime Riisiperest sõitu. Ei saa öelda, et maastik just väga vaheldusrikas ja mägine oleks olnud, aga põnev oli sellegipoolest. Tunne oli, nagu oleks rongiga sõitnud ainult selle vahega, et igal ajal võis peatusi teha :).

Esimese peatuse tegimegi veidi peale Turbat (või pigem veidi enne Ellamaad, seal kus Haapsalu maantee läheb üle raudtee) Ellamaa tanklas, kus tankisime endid. Edasi läbi Risti ja Palivere. Paliveres Ristub raudtee (vabandust, ENDINE raudtee) uuesti maanteega aj läheb selle alt läbi. Taeblasse jõudes (19:23) hakkas päike juba tuntavalt silmapiirile lähenema. Kuna GPS näitas sellises tempos jätkateks meie saabumise ajaks 20:30, siisi pidime tõstma veidi kiirust, et mitte pimeda peale jääda. 25 minutit hiljem keerasime juba raudteelt maha ja veel 2 minutit hilem oli ka päike loojunud. Ja minut enne kaheksat olime kohal, just täpselt veidi enne seda, kui päris hämaraks hakkas minema.

Hea tee on igatahes valmis tehtud! Mitte liiga käänuline, kokku Riisiperest Haapsaluni umbes 10 käänakut :). Ja kohalikku rahvast oli üllatavalt palju liikumas, kes jalgrattaga, kes joostes, kes keppidega või lihtsalt jalutamas. Meil tuli kokku 54.1 km ja 2:38:10, keskmiseks kiiruseks 21 km/h.

Läbimata jäi ainult lõik Haapsalu - Rohuküla ... tuleb vist uuesti minna :P.

[updated] ... ja muidugi pildid ja track ...

The Tomahawck Brothers

The Tomahawk Brothers, Ortopeediline lugu.

Salme

Et peale eilset rattasõitu otsustasime sauna ja jalgpalli kõrvale mõlemad ka veini nautida, jätsime oma nelja- ja kaherattalised Veskimöldresse. Egas midagi, täna tuli siis sinna jäetud varale järgi joosta. Heiti kiiremini ees ja mina vaiksemalt, omas tempos järgi.

Juba eelnevalt Heiti poolt avastatud vana raudteetammi oli mõnus minna - jooksed küll ju tegelikult läbi linna aga oled nagu kogu aeg metsavahel. Liiklust pole ja mõnus pinnastee asfaldi asemel. Ilm oli ju ka hea soe ja see oli meelitanud välja arvukalt rahvast - esimene grill oli üles seatud Pelgurannas graazikooperatiivis: suur naine vehkis ägedalt grilli kohal, avatud garaaziuksest paistis kaetud laud:)) Alates Stroomi metsast kuni Õismäeni välja, oli ikka mõne kännu või veetrassi otsa seltskond või pere enda istuma seadnud, seega ka oli, mida vaadata:)

Olin just jõudnud Õismäeni, üle Ehitajate tee ja jooksnud kuni peale Akadeemia teed raudteetammil jälle rööpad algasid. Seal jäin seisma ja pidasin aru, et kas minna otse edasi või keerata suund Kadaka tee poole. Kõnniteelt tulid kaks naist, üks kottidega ees ja teine aeglaselt, kuidagi pooleldi külg ees, upakil liikudes järgi. Minuni jõudes palus viimane abi - olevat läinud kodust kaugemale poodi, ostnud sealt naabri tarvis kolmeliitrise purgi tomatimahla ja äkitsi juhtus midagi seljaga - no kohe ei saa sirgeks ja jube valus on.

Võtsin siis tädi käevangu ja hakkasime tasapisi tema kodumaja poole liikuma. Vaevaliselt läks see teekond küll, tädi värises üleni ka kaebles pidevalt. Kaasasolev vene sõbranna seletas  ägedalt, kuidas ta on nüüd terve tee pidanud teise kolmeliitrist purki tassima ning et oli nüüd ikka vaja nii kaugele poodi minna.

Noh, olgem ausad, mõlemast õhkas mõõdukal määral ka joovastavaid aure.. Salme, see minu talutav seletas, et on nelikümmend aastat koolis õpetaja olnud, käinud õpilastega ka välismaal ja puha. Mees oli meremees, sellest ta läks lahku, aga eelnevalt olla sünnitanud kaksikud poisid. Üks neist olla kahepäevasena hinge heitnud. Teine elanud tubliks meheks, saanud Tolliameti ülemuseks (?!), kui ükskord Õismäel autoga koos õhku lastud. Tütar on tal ka - töötab Sadama Rimis puuviljaosakonnas ning lahutab oma mehest. Ja Salme teine mees surnud viiekümne ühe aastaselt. Jah, ja naaber, tema elab samuti üksi, on lihtsalt sõber aga aitab Salmet. Aga kuna naabril veri paha, siis Salme otsustanud minna ja osta talle tomatimahla. Kodu lähedale poodi aga ei tahtnud minna, seal on venelased ja neid ta ei salli (hmm.. sõbranna Valja rääkis ainult vene keelt..). Ja nüüd selline lugu.. jumal kui piinlik, arvas Salme. 

Sättisime endid siis kuskile pingile puhkma. Sõbranna võttis kotist ilma sildita Sprite pudeli ja jõi sealt midagi... Suitsud olevat küll, aga tikke pole, no küll on lugu!

Salme arsti kutsuda ei lubanud, kui 112 numbri valisin, hakkas kõva häälega protestima, et tal pole nii hästi riides.. nojah. Olin päris nõutu- no mida ma siin selle Salmega siis peale hakkan. Külm hakkas juba, ja käsi, millele Salme toetus, väsis kangesti. Helistasin siis Heiti appi, kes parasjagu Veskimöldresse autoni jõudis. Kuni teda ootasime, sain veel tuttavaks kellegi Oti elukäiguga, kes elas trampliinidel ("Sa ju tead kus need on, onju") ja igavese tänu ette kätte ("jumal näeb, et Sa oled hea, tulgu sul palju lapsi" ning "kuidas ma küll Sulle tasun, kirjuta mu telefoninumber ülesse, ma vajadusel aitan igati, õmblen näiteks ja ..").

Kui Heiti tuli, võtsime Salme, kes liikus juba üsna kabedalt, kahevahele. Kodumaja oli õnneks lähedal, kolmas trepikoda ja kolmas korrus. Salme vinnas ennast usinasti trepikäsipuud ja minu tuge kasutades ülesse, kui Heiti vabastas samal ajal sõbranna koormavast kolmeliitrise purgi kandamist:)) Trepikoja ukse käskis Salme kinni panna, sest majas elavad jõukad. Tema üksi on vaene. Ja ärgu me pahandagu, koristada ta jõudnud ei ole. Jah, ei tea, kas koristamine nüüd oleks selles korteris suurt aindanud.. aga tütre, poja ja mehe pildid olid puhvetikapil ilusasti raamitud. Ega Salme pole ometi mingi hirmus inimene! 

Siis saabus tänu ja härdusmoment, Salme pakkus raha, siis ütles, et annab mulle vähemalt musu. Lahkumine läks kiireks.. Salme jõudis haigest seljast hoolimata kärmesti uksele ja hõikus meile veel trepikojaski tänusõnu järgi. Jah, küllap jumal näeb ja meeles peab.

see ei ole vanasõna

Mida teha juhul, kui sinu korteri tualeti lagi tilgub ja sa lähed ülemisele korrusele, kus on kodus noor tüdruk sülelapsega. Sa vaatad üle tema tualeti, mis asub sinu oma kohal ja kus esmapilgul tundub kõik korras olevat. Siiski on kahtlus, et tema veetoru, seina taga, jookseb:

1. Sa keerad tal korteris vee kinni, hoolimata vastuväidetest.

2. Sa võtad relaka ja lõikad tema kipsplaadist tualeti seina sisse augu, et kontrollida torude olukorda (nüüd jääb üle loota, et torud TÕEPOOLEST jooksevad, muidu kaotad sa kogu oma väärikuse :).

3. Kannatad ära.

Meie otsustasime kannatada hommikuni, lootuses et hommikul meie voodi ümber veel ei laineta. Kui siis ikka tilgub, siis tuleb minna vist naabrite seina kallale :( ...

Eesti rahva vanasõna

„Ära mine treenimatuna Otiga trenni”. Mina käisin teisipäeval ... ja isegi veel täna, joostes olid jalgades „klombid”. Tänud, Ott.

seiklusspordi hooaja avamine!!

Ühesõnaga, nüüd on nii, et planeerime järgmisel nädalavahetusel avada seiklusspordi hooaja. Randy nimelt uuris kuskilt välja info Lätis toimuva seiklusvõitluse kohta 31. märtsil ja meil läksid silmad kohe põlema :)

Täpsem toimumiskoht on Ogre ja võisteldakse 3-4 liikmelistes segavõistkondades (kui neljane, siis peab arvestama, et kanuuetapil keegi liigub joostes ilmselt). Alad nagu ikka: jalgsietapp, ratas ja kanuu. Kokku u. 100 km ja kontrollaeg 12 tundi. Start 31. märtsil kell 23.00. Just paras treening hooaja ettevalmistamiseks :)) Täna on välja pandud ka inglise keelne info siin.

Praegu on nii, et Heiti, Randy ja co teevad ilmselt oma tiimi. Vaprast KAMist on praeguse seisuga kaks huvilist: Ave ja mina ning meheotsingud käivad (soovijatel palun märku anda!! :)) Kui keegi on veel huvitatud seiklusspordi hooaja avamisest Läti moodi :))), siis palun: maare@planet.ee. Isegi kui pole täit võistkonda - ehk saab soovijatest veel mõne tiimi kokku panna ja hakata transporti vaatama!

rattahooaja avamine

Pühapäeval sai kokku lepitud, et kui täna just väga kole ilm ei ole, siis avame jalgrattahooaja. St. mina avan jalgrattahooaja ja sõber Ott aitab avada, kuna temal see juba ammu avatud :). No vaatasin ma seda ilma täna ja väga kole ta ei tundunud :), kella viie ajal veel +9°C.

Tööpäeva lõppedes tulin siis kiiresti koju, et kella kuueks, nagu kokku lepitud, Kadriorgu jõuda. Loomulikult ei jõudnud - ikkagi hooaja esimene jalgrattasõit - kõigepealt vaja leida talveks ära pakitud riided. Siis vaja kruvida jalgrattalt maha sügisesest X-Kaato seiklusvõistlusest külge jäänud pedaalid ja siis sinna asemele clip-id. Siis pumbata täis jalgratta kummid. Siis kinnitada jalgratta külge GPS :). Siis panna jalga rattakingad, pähe kiiver ja kiirelt uksest välja ning teele ... krt, teel olles sai selgeks, et kiiver ununes suure kiirustamisega.

Niisiis, sadamast läbi, mööda Tuukri ja Nafta tänavat mere äärde. Mööda kose teed, korraks läbi ka Maarjamäelt, kus meiega liitub veel üks rattur - Arti. Mööda Lükati teed kuni Kloostrimetsa teeni, siis Teletorni eest läbi kuni Pärnamäe teeni. Siis Muuga teed, Kallavere teed ja Maardu teed Uus-Sadamani. Edasi jätkame juba Jõelähtme vallas, läbi Kallavere ja Ülgase. Lõpuks Ott halastab ja Ülgasest keerame Rebala peale. Tagasi mööda Peterburi maanteed, Vana-Narva maanteed, läbi Iru ja Lasnamäe Lauluväljakuni, ja ... kodus!

GPS näitas 51.90 km, max kiiruseks 47.2 ja keskmiseks kiiruseks 27.1 km/h. Lisaks veel 143 meetrit tõusu. Polarist lisaks keskmine pulss 150 ja max pulss 171. Sõidu kestus 1:56:08. Track kah - planetis.

Ja veel - Maare käskis lisada, et tema avas kah jalgrattahooaja. Küll minust eraldi, kuna ma olla uksest välja jõudes kohe sellise ajuga minema pannud, et selleks ajaks, kui Maare välja jõudis, olin mina juba kadunud olnud.

tsiteerides klassikuid ...

Toraja matused ... poisid tarbimas kohalikku palmiviina.

... peaks ütlema et - TEHTUD! Aga tegelikult on nii, et Indoneesiast ei kirjuta me oma kodulehele küll mitte silpigi juurde ja 295 fotot on samuti umbes poole rohkem, kui algselt oli plaanis sinna fotosid panna ... aga eks need pildid saanud Indoneesias veedetud aja jooksul vägagi kalliks :). Näiteks üks meie kõvemaid elamusi, lend Adam Air-iga Surabayast Makassarisse, kui lennuk äikesetormi kätte jäi ja ... Maare ütles, et selle kõige-kõige elamuse ajal oli tal olnud enim kahju kaotsi minevatest fotodest :).

Aga see pole veel kõik :). Lisaks sellele õnnestus meil meie ´pulmafotograafilt´ Toomaselt välja meelitada ka pulmas tehtud fotod, ja need koos mõnede teiste autorite fotodega samuti üles panna.

Lisaks tahaks veelkord (või pole me seda veel teinudki?) tänada kõiki sõpru, kes aitasid meie (pulma)õhtusöögi muuta ainulaadseks ja meile vägagi meeldejäävaks.

St. Petersburg

Tööasjad tõid mind täna õhtuks Neevalinna. Päeva ehedaim elamus oli hiline lõuna-õhtusöök armeenlaste šašlõkikohvikus. Kuna kellaaeg oli nelja paiku, siis oli külastajaid suht vähe: Ühes lauas istusid neli meest ja jõid viina (tõsi, sõid kah :)). Teises lauas istusid mees ja naine, ning lisaks toidule oli laual ka kuus tühja õllepudelit (kusjuures õlu maksis 80 rubla pudel).

Sel ajal, kui ma oma kanašašlõkki ootasin, tuli külastajaid juurde: Kõrvallauda kolm meest, kes tellisid alustuseks pudeli viina. Akna alla kutt, kes võttis õlle. Järgmisse lauda mees ja naine, kes võtsid pudeli viina ja kaks õlut. Seina äärde kaks meest ja naine, kes tellisid samuti pudeli viina ja kaks õlu. Edasi tuli riburada pidi veel rahvast, suurem enamus alustas alkoholist ... kohvik!

Tõe huvides tuleb mainida, et ma võtsin kah toidu ootamise ajaks õlle - sain uue riigi oma õllede nimekirja - Armeenia, õlle nimi oli muuseas KOTAYK, pole aimugi, mis see võiks armeenia keeles tähendada ...

enesetunne paraneb

Laupäeval hea hoo sisse saanud, käisime Maarega jooksmas ka pühapäeval. Mina jooksin kodust Veskimöldresse ja seal siis juba suurema pundiga ühiselt Harku ring. Aga kodust Veskimöldresse jooks oli huvitav. Nimelt pole ma kunagi mõelnud, et sirge tee, mis läbi Stroomi metsa jookseb, on vana raudteetamm ... ültetades Paldiski maantee jätkub piki Kõrgepinge tänavat, Norma ja Loomaaia vahelt kuni Ehitajate teeni. Edasi Järveotsa tee ja Kadaka tee vahel üle Akadeemia tee, üle Kadaka autoturu ja jõuabki tähetorni tänavani.

Pelgasin, et kas sealt saab ikka läbi ja keerasin igaks juhuks Ehitajate teele ja sealt piki Kadaka teed. Aga kuni Ehitajate teeni on raudteetamm vägagi hästi joostav. Kokku siis 22.8 km. Kuna GPS oli kaasas, siis panin track-i ka planetisse.

Esmaspäeval olid minul jalad igatahes täiesti kanged ja nii möödus õhtu ainult remonti tehes, aga selle eest täna tegime järjekordse, tervistava jooksu, mina seekord kodust Piritani ja ümber Lauluväljaku tagasi. Enesetunne on muutunud tunduvalt paremaks.

Õhtul siis jälle remont ... ning lõpuks ometi sai saetud ka garderoobi külgsein õigesse mõõtu ... homme panen garderoobi lõplikult kokku ... loodetavasti.

kuidas vähem kui kolme minutiga mp3 mängija saada ...

Tegelikult sai kõik alguse juba reedel, kui helistas sõber Rando ja küsis, ega me ei tahaks teda veidi aidata. Vestluse käigus selgus, et aitamine seisneks selles, et mina jookseksin Rando asemel mingil tema sõbra kliendiüritusel 1000 meetrit ja Maare kah kellegi asemel 800 meetrit. Suutsin kuidagimoodi jah-sõnast kõrvale hiilida :) ...

... aga ega Rando pole ilmaasjata kõva müügimees - õhtul kodus teatas Maare, et andis Randole nõusoleku ja mitte lihtsalt - selgus, et mul homme lisaks tuhandele meetrile kavas ka kaugushüpe!

Tänu töiselt kiirele laupäeva hommikupoolikule jõuame Tallinna Spordihalli nii, et meeste kaugushüpe juba käib. Esimese hüppe teen ilma mingi soojenduseta - viimati hüppasin kaugust vist keskkoolis - hüppel kaldun nii tugevalt ette, et suudan suurivaevu vältida pea ees kasti maandumist :). Kuna samm pole paika sätitud, siis teen teise hüppe valelt jalalt ... kolmanda hüppe järel tundub, et mõni järgmistest hüpetest võiks ju ka välja tulla, aga katsed on selleks korraks otsa saanud ...

Nüüd siis Maare (alias Birgit :)) kord joosta 800 meetrit, mis tal ka suurepäraselt õnnestub. Tuleb välja, et Rando on teistelegi kõva müügitööd teinud - Birgitile olevat mantud kujutluspilte mõnusast rahulikust perespordipäevast. Noh, kohal on küll Batonaator ja lastel lõbu laialt, aga isad-emal kihutavad selle eest, silmad punnis peas :).

Viimaks minu 1000 meetrit. Tänu Rando edukale esinemisele eelnevatel aladel, pääsen tugevuselt teise jooksu. Varasemast ajast mäletan, et see 1000 meetrit oli ainult üks pikk kannatamine ... ilmselt on oskus pingutada rooste läinud, sest peaaegu jooksu lõpuni on enesetunne päris hea :). Aga aeg 2:59.86 annab oma jooksus esimese ja kõikide jooksude peale kokku teise koha.

See mees, kes mulle medali ja mp3 pleieri üle annab, palub viisakalt Randot tervitada - ta pidavat Randot hästi tundma :). Tervitan siis siinkohas Randot :).

reedeõhtune gurmaanlus

Kui päris algusest alata, siis peale Inoneesiast tagasitulekut tööle minnes, ootas mind töölaual lillekimp, pakk uue perekonnanimega visiitkaarte ning kaart, kuhu sisse töökaaslaste poolt kirjutatud head soovid ning: "nautige õhtusööki Eesti parimas restoranis Stenhus. Helistage vaid ja leppige kokku eelistustes. Kõige muu eest on hoolitsetud."

Jah, seda õhtusööki me siis reedel nautimas käisimegi. Super! Alustuseks juhatati meid muust rahvast eemale, otse veinikeldri sissekäigu juurde, kuhu oli kaetud laud kahele, roos, küünlad ... Rainer, meie sõbralik teenindaja ütles kohe, et menüüd meile ei antagi, tuleb seitse (?!) käiku kuid las need jäävad üllatuseks.

Tegelikult esimene käik ei olnudki esimene käik, nagu tuli välja. Hoopis ülatussuupiste kokalt. Liual: suitsupardi carpaccio, itaalia sink meloniga ja foie gras, loomulikult :) Kõrvale suurepärane Pinot Grigio, pärit Itaaliast Friuli Grave piirkonnast.

Siis ka esimene käik: värsked austrid kalamarja-sibulasalati ning sidrunivahuga. Järgmisena kreemjas kartulisupp, rosmariinivahu ja krevettidega. Mmmm ... Suitsupardi carpaccio mingite keerulise nimega seente ja värske salatiga. Ja siis oli aeg vahetada valge vein punase vastu.

Seekord hispaanlane. Selline mõnus, sobis hästi kahe põhiroaga: grillitud tuvimaks karamellitud õunte ja trühvlikastmega ning tuunikala steik. Mõlemad sellised täpselt küpsed, just veidi vähem oleks juba toores, veidi küpsem aga kuivapoolne. Maitsemeel ütles vau! kõht ütles, et enam ei jaksa ... aga kaks käiku olid veel ees.

Veelkord veinivahetus - selleks korraks siis dessertvein, selline mõnus, nautimiseks mitte liiga magus. Kõrvale kolme sorti sorbeed ning lõpetuseks kohv ja dessert ilmamilleta üks söögi koht pole küllalt peen - creme brulee.

Jah, Stenhus on oma hõbelusikad auga välja teeninud. Sügav kummardus töökaaslastele. See õhtu jääb meelde ...