liiga palju pole hea

Nojah, selle puhkusega oli nii, et laupäeval, pärast protseduure ei suutnud enam rahulikult olla ja panime spordiriided selga, istusime siis autosse ning sõitsime Tagmõisa poolsaarele, et vallutada Harilaiu poolsaar ja seal paiknev Kiipsaare tuletorn. Parklas olev kaart näitas küll, et tuletornini on napilt üle kahe kilomeetri, aga kui juba 20 minutit jooksnud olime, siis oli selge, et kaardi mastaabiga oli midagi valesti.

Tuletorni juurde jõudes selgus, et selle ümber lainetab meri - mina olin siin viimati umbes 10 aastat tagasi, siis sai sinna veel kuiva jalaga. Ehkki Maare arvas, et nii väikese asja pärast, nagu põlvini märjad jalad, ei saa ju tuletorni vallutamist katki jätta - sai ju pikk maa ära tuldud, siis pärast väikest argumenteerimist otsustasime häälteenamusega 2:0 plaanist siiski loobuda ja jätta sinna otsa ronimata. Aga egas veemõnud sellepärast veel nautimata jäänud, tagasi SPA-sse jõudes tegime basseinis kõik tasa.

Laupäeval, tagasiteel koju põikasime läbi Matsalu looduskaitsealalt, kus käisime vaatamas, kas talu, kus veetsin pea 30 aastat tagasi mõned suved, on veel oma koha peal. Nimelt otsustasid minu vanaema-vanaisa, põlised linnainimesed, vahepeal talupidajateks hakata. Kaua nad küll vastu ei pidanud. Aga talu oli alles.

Lisaks sellele käisime Kloostri linnuvaatlustorni juures, kus vast oma veerand tundi jälgisime saarmaste toimetamist. Üks saarmas oli leidnud, et kõige parem koht elamiseks on linnutorni all paiknev prügikast. Ja nii me siis vaatasime teineteisega tõtt meie paari meetri kaugusel prügikastist ja saarmas selle all. Kohati oli ta lausa nii julge, et sirutas end poolest kehast prügikasti alt välja. Kui ma siis fotoaparaadi välja võtsin, siis otsustas saarmas, et ta pole piisavalt fotogeeniline, ja jäi prügikasti alla peitu. No me ei hakanud talle liiga palju peale kah käima, eks igaühel ole õigus privaatsusele. Läksime edasi ja jätsime saarmad oma toimetuste juurde.

Ja nagu ikka, mõned pildid nädalavahetusest http://heiti.planet.ee/.