Endurance Quest: läbi

Täna, umbes poole kaheteistkümne paiku finišeerusime. Koguaeg siis 26:54:12 ja seitsmes koht. Mõned kiirmuljed järjekorras:

1. hea, et ära jäeti (vihma tõttu) proloogi rulluisuamine - isegi tõukerattaga oli seal palju kukkumisi, minagi sain ühel laskumisel külje ette, kui jätsin pidurdamise hiljaks ja kasutasin liiga palju tagapidurit.

2. esimesel päeval kogunes kolme kontrollpunktiga kokku umbes tund aega viga. Teiseks ebameeldivaks momendiks (minu jaoks) on see, et rulluisutades libedal asfaldil oskasin panna suusakepi kahe jala vahele ja otse uisu raami siise - tagajärjeks parema küünarnuki kivilihv (see küünarnukk on mul kogu suvi vahelduva eduga lihvitud olnud). Päris omapärane kogemus oli hüpata kaljult pilkasesse pimedusse - vette - kõrgus ca. 4 meetrit.

3. teisel päeval jäeti (sisuliselt) ära kajakietapp, kuna etapi piirkonnas olla olnud neljameetrine laine. Meile suur laine sobis ja seal me teistel eest ära saimegi.

4. pärast esimese päeva ebaõnnestumist võtsime teist päeva vähe tõsisemalt, tahtes nii endal, kui ka teistele tõestada, et oleme suutelised püsima kõrges konkurentsis. Tegelik pinge oli juba maas, kuna esimesel päeval saadud lisa tund trahvi oli juba kustutanud meie lootused heale üldkohale. Aga hoolimata kõigest on ülimõnus finišeeruda esimesena, eriti kusagil merel, keset Tammisaare arhipelaagi :).

5. teise päeva highlight minu jaoks, neli aastat tagasi kogetud hüpe kaljult - 7 meetri kõrguselt järve - minu meelest oli see neli aastat tagasi tunduvalt lihtsam sooritada :). Vanaks olen jäänud :).

6. kolmandal päeval ei jätkunud enam power-it. Olime eilse päeva eufoorias ja ilmselt polnud pingutus 100%. Kell kuus hoomikul oli avamerel ikka päris külm ujuda - umbes 15 korda.

Endurance Quest-ile tasub minna, kui tahad kogeda TÕELIST SEIKLUST!

Foto: © Poppis Suomela