Monday night skate...
Meid on tabanud täielik uisumaania:) No aga on ikka ideeaalsed uisutingimused ka: jää on täiesti sile ja lumevaba. Uisuta nii palju kui jaksad!
Täna peale tööd panime endile lambid pähe ja startisime Jüri lähedalt, Pirita jõe ülespaisutatud ujumiskohalt. Olime viiekesi: mina, Heiti, Karu ja lisaks veel värske uisuomanik Leivo koos oma tütre, osavjalg-uisuvirtuoos Kreetega.
Pimedas oli põnev:) No ja minu jaoks hirmus ka. Ma olen ikka täitsa jänes ju. Kreete näiteks oli minust mitte ainult osavam uisutamises vaid ka vapram... ma imetlesin kuidas ta usinalt kihutab, lambike kiivri peal säramas - samal ajal kui mina Heiti sabas kummi otsas rippusin (et mitte teistest maha jääda) ja iga natukese aja tagant Heitit aeglasemale sõidule manitsesin (sest pimedas tundus kiirus hirmus suur olevat).
Mõnes kohas oli jää peale vihmavesi kogunenud ja see oli õhtuse kerge miinuskraadiga rabisevaks jääkirmeks muutunud. Sellisesse rabisevasse kohta sisse sõitmine ehmatas veidi teisigi, isegi Kreete hüüatas paar korda tasakesi ehmunult, aga tuhises siis kohe hooga edasi.
Sõitsime jõge mööda Tartu maantee poole. Jää tundus kena paks olevat - nädalavahetusel läheme sinna kindlasti uuesti proovima. Jõge mööda on veel lahedam kui merel - käänuline tee on põnev sõita:) Karu hakkas nädalavahetuse plaane kohe jõel tegema - samal ajal uisutades ja Raivole kiites jää paksust. Vaid mõne hetke pärast, kui Raivo oli arvanud, et no küllap te ikka sisse kukute - oligi Karu jalgapidi jääaugus - hooletus ees, õnnetus taga. Ei tea, kus need augud sinna tugeva jää sisse said, küllap oli mingi allikas selles kohas. Mujal me küll auke ei näinud.
Siis pöörasime ka tagasi ja pärast mehed tegid veel ühe lisatiiru jõel, kui meie Kreetega autos istusime ning naiste- ja spordijutte rääkisime. GPSi trackilt on näha, et Karu jääaugu ehk meie tagasipööramise kohast jäi veel veidi üle kilomeetri Tartu maanteeni. Ühe otsa pikkus ligi 8 km, kokku sõitsin (ei rohkem pidurdasin Heiti hoogu) seega 16 km.
Nädalavahetusel plaanime maanteeni välja minna ja sealt ülegi - kuni Tuhalani välja põrutada. Maantee all on kärestik ja seal on vesi lahti - aga ses mõttes ongi matkauisud head, et võtad need alt ära ja matkad suusasaabastega edasi.
Täna pilti ei teinud aga nädavahetuse uisuseikluse pildid on nüüd planetis üleval. Jah, ja mainimata on jäänud, et GPSi tracke on meil võimalik jälle salvestada:) Varalahkunud GPSi asemel on nüüd meil värskelt Ameerikast toodud uus. Tänud Ahtole siinkohal.
labels:
GPS,
seiklus,
sport,
uisutamine
5 comments:
Väga uhke hobi, aga natuke kõhe. Millised abivahendid olid kaasas juhuks, kui...
Soome OLi juhatuse esimehe juhtum ju väga kurb.
Heikki Kauppineni juhtum on kahtlemata väga kurb ja mõtlemapanev.
Meil on standardvarustuses kaasas kindlasti jäänaasklid, lisaks loomulikult ei harrastata seda ala üksinda. Eile, Pirita jõel oli lisaks kaasas veel kaks köit.
Kindlasti annab lisa kindlustunnet, kui tead jää all oleva vee sügavust. Näiteks Tahu lahel oleme käinud suvel kajakiga ja seal pole vee sügavus enamasti üle meetri.
Täiesti nõus sinuga, et tegemist on keskmiselt rohkem ettevaatust nõudva hobiga. Eriti, kui jääle minnakse pimedas- nii nagu meie tegime. Aga ka päeval pole ettevaatusabinõud liiast.
Estieks liikumisreeglid:
* jääle ei tohiks kunagi minna üksi;
* liikuda tuleb parajate vahedega, et juhul kui... siis mitte kõik korraga;
Abivahendid, mis on soovitav (kas kõik või mõned) kaasa hoida:
* jäänaasklid, millega võimaliku jääauku kukkumise korral end pinnale vedada;
* vile abi kutsumiseks;
* paraja pikkusega köis;
* seljakott (nii varuriiete kandmiseks kui ka näiteks auku kukkumisel takistuseks ning parema ujuvuse tagamiseks) ja /või päästevest;
*merele või suuremale järvele mineku korral ka kompass või GPS;
* lambid (ka siis kui ei ole kavatsust jääda pimeda peale)
....
Meil olid eile just need abivahendid kaasas.
Ja tegelikult veel: kunagi ei tohiks päris maha jätta ohutunnet -mulle tundub, et võib olla mõnel meist eile oli seda veidi vähe kaasas - aga see on puhtalt minu isiklik tundmine ja võib olla olen liigselt alalhoidlik, et mitte öelda arg.
Ahjaa.. kiivri unustasin. Kreetel oli eile peas jalgrattakiiver, mis osutus ühe keerulisema uisuvõtte ajal täiesti vajalikuks.
Ja muidugi jää paksust tuleks kontrollida ka liikumistee käigus, sest paksus võib olla erinevates kohtades erinev.
jne jne
Ahoi,
Me seikleja.com tiimiga oleme neli aastat uisumatku korraldanud ja mõned asjad on kõrva taha jäänud. Uisumatk on kindlasti kõige kõrgema riskitasemega meie tegevustest, olles riskantsem mereaerutamisest ja ka näiteks jääronimisest. Kui keegi siit matkauisupisiku verre saab siis äkki on järgnev alustavale uisumatkajale kasuks.
* voolava ja seisva veega veekogu riskitasemed on väga erinevad. Voolava veega lisaks naasklitele ja uisukeppidele igale mehele viskeliin ja keerulisemates kohtades viskeliin viskevalmis käes hoida. Võib aidata kõige hullema vastu. Lihtsalt köis ei ole efektiivne abivahend. Viskeliin on parem. Kui oskad seda ka visata on veel parem.
* Jää paksus/tugevus võib päris palju kõikuda isegi nö. seisva veega veekogus. Sügis on turvalisem, aga kevad on keeruline aeg (jäässe tekib õhk, hoovused kulutavad jääd jne.). Sügisel on võimalik hinnata jää kandvust ja ohukohti üsna adekvaatselt. Tuuleaugud, hingamisaugud, hoovuste kohad (põhimõtteliselt liikuv vesi) on vaatluse, puurimise ja uisukepiga hinnatavad. See ei ole väga keeruline kui meeles pidada, et jää tekib ja ka sulab altpoolt. Kevadel tuleb uisukeppi ohtralt taguda ja see võtab tempo ka tihtipeale alla.
* Õhema jää puhul tasub jälgida jää murdumist. Kui praod jooksevad ühte suunda siis jää kandvus väga ei vähene, ristisuunalised praod ennustavad katastroofi, sest siis kannab uisutajat vaid jää ujuvus.
* Tasub meeles pidada sedagi, et õhukesel jääl ei lange tihtipeale läbi mitte esimene uisutaja. Esimene lõhub jää struktuuri ja teine võib vette sattuda.
* Kui on tõsine ekspeditsioonigrupp on viisakas pakkida enda riided kellegi teise seljakasse. Vajadusel saab ta juba leida koha ja hakata riideid valmis panema vahetuseks.
* Ja kõige olulisem muidugi on see, et päästevõtted oleksid kokku lepitud ja ka reaalselt läbi harjutatud. Kui uisutatakse pimedas siis peaks harjutama ka päästevõtteid pimedas. Katastroofid juhtuvad peale esimese uisutaja vette sattumist kui kõik korraga appi tormavad ja ka ise läbi vajuvad.
Post a Comment