Soodla veehoidlal uisutamas

Kuna pea kogu nädala oli korralikku külma, siis hakkasime nädala keskel mõtlema räätsamatkale mõnes rabas. Üleeile tegime tänu karule kiired korrektuurid ja nii avastasime endid eile hoopiski Soodla veehoidla otsa juurest ... koos matkauiskudega.

Kuna praktiliselt kõik meist olid esimest korda matkauiskudel ja ilm ikkagi suhteliselt külm (-11°C), siis oli põhiküsimuseks mis nii külma ilmaga selga panna.

Leidsime Soodla veehoidla juurest veel ühe uisutaja, kes oli just lõpetanud ja ütles et uisutada saab ainult ühe kilomeetrisel lõigul, sealt edasi on vesi lahti. Nii ka oli. Aga siis läksime maad mööda lahtisest osast mööda, umbes 100 meetrit. Edasi oli juba puhas rõõm, paar pisemat lahist kohta jäid veel teele, aga nendest andis mööda sõita. Ei saanud arugi, kui olime juba Soodla jõel. Maare ja Viivi pöörasid siin tagasi, teised jätkasid kahes grupis.

Jõel läks uisutamine eriti huvitavaks - järskudel käänakutel oli tahtmine käsi kurvis maha panna. Kui mõnedes, kiirevoolulistes kohtades oli isegi vett näha, siis 20 cm kõrval oli juba paks jää ja andis täiesti vabalt uisutada. Sõitsime kuni Koitjärve sillani ja keerasime siis tagasi. Tagasiteel sõitsime juba tunduvalt hooletumalt ja tulemuseks oli see, et Veiko suutis uisuga läbi jää tõugata. Õnneks sai ta jala veest nii kiiresti kätte, et jalg isegi mitte märjaks ei saanud.

Tagasiteel avastasin mingil hetkel, et olen oma GPS-i suutnud kuhugi ära kaotada - korrastasin pärast viimast pikemat matka kodus seljakotti ja olin jätnud GPS-tasku alt avatuks. Sõitsime Taneli ja Veikoga tagasi GPS-i otsima ja leppisime kokku, et karu ekipaaž tuleb meile Koitjärve silla juurde vastu.

Tee veehoidla otsa oli jube pikk, poleks uskunudki, et me juba nii pika maa tagasi ära olime sõitnud. Aga allatuult oli teekond läinud tõepoolest iseenesest, kiirus oli lausa 2:30 ... 3:00 minutit kilomeetrile.

Paha lugu oli selles, et veehoidla otsani jõudes oli juba üsna hämar, lampi veel vaja polnud, aga silm detaile enam väga hästi ei seletanud. Poolel teel sillani võtsin seljakotist kaks pealampi ja panime need juba põlema (Jah, isegi nii süütule üritusele, nagu uisutamine, oli Maare ettenägelikult lambid meile kaasa pakkinud :).). Sillani jõudes polnud me GPS-i leidnud. Praktiliselt samal ajal jõudis sinna ka Karu ekipaaž. Tuleb täna vist uuesti uisutama minna.

Kokku 2:30:22, 32.5 kilomeetrit ja 2 127 kcal. Uisud rentisime seikleja.com-ist. Pilte on veel planetis. GPS-track-i ei ole, kuna GPS on ju kadunud :(.