raftimas

Hoolimata sellest, et nädalavahetuse plaanid varem tehtud olid, ei mõenud Maare mitte sekunditki, kui Kaja eile helistas ja küsis et `kas homme Jägalale raftima läheme?`. Leivo ja Kaja olid kusagilt hankinud päästeparve ja kohandasid seda parasjagu raftinguoludele vastavaks.

Hommikult teeme varakult Haapsalust sääred, hangime päästevestid, saame seiklejatelt mõlad ning kell 11:05 stardime Leivo juurest Jägala poole. Jägala jõel pakime Leivo poolt disainitud nõukogude armee imeeluka lahti ja pumpame õhku täis. Leivo ja Kaja on kohale tassinud väärt riistapuu. Mille peale pole kõik seda valmistades mõeldud, on see siis magevee kogumise süsteem, koht raadiosaatjale, mereveega töötav aku või mõni muu kümnetest pisiasjadest.

Alustame otse Jägala joa alt ja sõidame umbes poolekilomeetrist lõiku allavoolu. Teeme kaks ringi ja Kaja ning Leivo, kui kogenud Jägala raftinguhundid leiavad, et `pole päris see`. Pakime parve uuesti kokku ja võtame suuna Pirita jõele.

Loo asulas hakkame meie Leivoga parve pumpama, sel ajal kui Kaja ja Maare ühe auto Lükati silla juurde toimetavad. Ehkki Pirita jõel on kärestikud veel pisemad, kui Jägalal, on siin vähemalt paar paar huvitavat kosekest. Samuti pakub vahelduv maastik rohkem, kui Jägalas kogu aeg korduv lõik :). Ja eriti lahedaks läheb siis, kui Kaja oma kaasavõetud seljakotist meile üllatusena kaks karbitäit pannkooke välja tõstab!

Üks tund ja 57 minutit hiljem randume Lükati silla all, olles läbinud 11.1 kilomeetrit (Leivo võib oma treeningpäevikus ümardada selle pealegi kümneks kilomeetriks, aga meil on iga kilomeeter arvel). Sel ajal, kui Kaja ja Maare autosid Lükati silla juurde organiseerivad, kuivatame meie Leivoga parve ja hängime Lükati silla juures. On tõeliselt mõnus pühapäev - tänud Kajale ja Leivole.

Teekond mööda Pirita jõge ja pildid on planetis, leivo jõudis meist ette ja on juba ammu oma jutu üles riputanud.