Kalamaja kokandusõhtu

Kui eile venttist värisevate käte ja jalgadega Kalamajja jõudsin, oli pidu juba alanud. Kohale jõudes ja kribavaid tüdrukuid nähes, oli tunne, et tegemist on pigem kirjandusringi, kui aasia toitude kokandusõhtuga, aga õhtu edenedes valmisid kõik planeeritud road, üks maitsvam, kui teine.

Ahjaa, kokandusõhtu dirigendiks oli Kadri, restoranist Riis, mis kohevarsti uues kohas, Tina 21, oma uksed avab.

veidi spordijuttu

Eelmine töönädal sai päris pingeline, kõik tööpäevad 12+ tunni pikkused ja spordist võis ainult unistada. Üritasin siis nädalavahetusel kõik tagasi teha, et sügise hitil, BAR 2010, võistkonnakaastlastega ikka sammu (hoogu) jõuaks pidada.

Laupäeval tegime Tiiduga erialase treeningu Läti võistlusteks, ehk võtsime osa SK Tallinna Kompass päevakust Soosepal. Just Tallinna Kompassi päevakud on need, millest igal tõsisemal orienteerujal ja loomulikult ka seiklejal osa tasub võtta. Erinevalt tavalisest päevaku jooksurajast, võivad Kompassi erinevad orienteerumisülesanded ka kogenuimal orienteerujal juhtmed sassi ajada. Seda viimast väidet tõestas ilmekalt ka viimane kord, kus vähem kui pooleruutkilomeetrlisele kaardile oli suudetud teha rada, mis minul ainsana määrustepäraselt läbida õnnestus, kusjuures aega selleks kulus üle tunni.

Pühapäeva varahommik algas meile Lasnamäe kergejõustikuhalli ronimisseinal, kus Leivo juhendamisel mõned sõlmed ja ronimisvõtted üle kordasime. Ronimisseinal vaevalt lõpetanud, kihutasime juba edasi, et õigeaegselt Ülgase karjääri kepinguringile jõuda.

Karjääriringi alustasime Kallavere terviseradadest, pärast mida tutvustas Tiit meile oma “seeneringi” kus veendusime oma silmaga, et ta kõik seened siit korralikult ära on korjanud.

Keping kujunes üllatavalt hoogsaks, Tiidul oli vist autosõidust veel hea hoog sees, sest ainus, kes temaga kepingul sammu suutis pidada oli Viff, meie, teised jäime pikalt maha.

Viimaseks pikemaks treeninguks enne BAR-i on sellel nädalavahetusel Pannjärvel toimuv XT-Sügisseiklus, kus meil eesmärgiks mitte hakata kohe teistega võistlema, vaid vaadata, kuidas Taneli selg vastu peab ning säästa jõudu samas toimuvaks, öiseks etapiks.

Ja veel – täna õhtul on plaanis kerge rattaring sealsamas, Kallavere-Ülgase singlitel. Alustame 18:20 Pirita Selveri juurest või 18:00 Viimsist või Kalamajast. Kaasalööjad on oodatud.

pühapäevahommikused singlid*

* nagu nimigi ütleb, on see selline rattarada, kuhu naisi kaasa ei võeta. [via facebook by maare]

Hoolimata sellest, et pingeliste läbirääkimiste käigus Tiiduga õnnestus mul nihutada pühapäevase rattasõidu algusaeg kella poole kümnelt kümnele, erilist populaarsust kodus ma sellega ei võitnud. Lisaks tuli hommikul välja, et kui mina alustasin kell kümme, siis Tiit alustas ikkagi varem ja meie kohtumispaik liikus lihtsalt Piritalt Russalka juurde :). Aga kõik see ei vähenda karvavõrdki naudingut pühapäevahommikusest rattasõidust, kui linn tühi, muru ja lombid jääs ning särav päike taevas.

Esimesed singlid võtame Lasnamäe karjääris, sealt läbi Pirita Iru raba libedatele laudteedele. Veel natukene Muugat ja Kallavere tööstusmaastikku ja olemegi Ülgase karjäärides, ilmselt Tallinna ümbruse parimatel singlitel. Teeme “täisprogrammi”, ehk enamuse radadest, mis siin võtta on. Tiit huilgab vaimustusest ja mina näen kurja vaeva, et tema “matkatempos” püsida.

Tagasiteel võtame mõned Muuga sadama ümbruse paremad palad, aga kuna aeg ja kilometraaž hakkavad küllaltki pühapäevahommikuse jalutuskäigu jaoks küllaltki pikaks kiskuma, siis keerame ühel hetkel suuna otse Viimsi peale, kust mina siis kesklinna suunas jätkan. Kokku siis veidi üle kolme tunni ja 63 kilomeetrit. [mõned pildid]

naastrehvid on lubatud

Täna õhtul Jüris.

katkend meeste jutust

Juhtusin ühele meeste omavahelisele vestlusele peale, nimed muudetud:

T says:
kuidas lihased end tunnevad?
H says:
väga hull veel ei ole
... aga ütleme, et tunnen neid täna :)
T says:
mul oli ikka eriline janu eile - 3 õlut läks ... :$
H says:
mul kah 3 õlut
T says:
ohh, siis ma ei tunnegi end nii süüdlasena :)
H says:
... aga selle eest, kui grupivennad sõid õllesnäkke, siis mul polnud isegi mitte isu nende järgi :)
... ja kaal kisub vägisi <65 poole
T says:
kuhu see küll välja jõuab ... mul muuseas küll ei liigu kuhugi, selline steady 82 kogu aeg
+/- 0.5 kg
H says:
on kah või? mul nädalas +/- 2 on tavaline
... peab vist kiirelt õgima hakkama, sellises olekus BAR-il vist ei pärja
T says:
ma käin kaalul ka ainult hommikul
H says:
sama siin
...

pole vist midagi kommenteerida :)

BAR 2010, valmistume

Selle aasta viimane seiklus, BIKE ADVENTURE RAID 2010 läheneb. Järelikult ei saa ratast veel talvekorterisse panna.

Eile avasime selle aasta spinninguhooaja, seekord siis uus spordiklubi – Sparta. Uus treener kah – Maris … pärast Peebu, Raido ja Marguse etteseatud taset on järgmistel treeneritel muidugi väga raske … aga Maris sai sellega eile päris hästi hakkama.

Täna “päris” ratas, Tiiduga Viimsi poolsaare singlitel. Ilm oli muidugi rattasõiduks super, +8° C ja kuiv. Ja mis praegused sõidud eriti põnevaks teeb, on varakult saabuv pimedus.  Mina muidugi unustasin kiirustades rattalambi maha, aga õnneks Tiit kogenud seiklejana oli võtnud kaasa kaks lampi.

Ja kui ma isegi olen varem mõningaid neist singlitest sõitnud, siis pimedas oli kõik uus, mitte ei saanud aru, kuidas Tiit ees õiged rajad leidis. Tagasiteel, pärast Tiidust lahkuminekut, tegime võidu … kas jõuan mina enne koju või saab “haamer” mind kätte. “Haamri” võit seekord. [track]

Bike Xdream 2010

Selle aasta Bike Xdream algas meile juba eelmisel päeval, kui oma Xdreamilt saadud vautšerid ära kasutasime ja Sagadi mõisas massaaži- ja saunateraapiat saime. Team Vaude kasutas aega ratsutamistundide võtmiseks, ju on neil siis siseinfot järgmise aasta Xdream lisaülesannete kohta.

Konkurentide kõrvaldamisega alustasime juba enne võistlust, kui Viffi vahetas välja Ruth. Oli ju Soosambla Suusaklubi ja Raivo ainus eesmärk võtta sama palju punkte, kui Viff, aga lõpetada 100 meetrit eespool. Teiste konkurentidega oli keerulisem, olime püüdlikud, hoidsime režiimi ega andnud alla ahvatlusele, minna Team Areal hooajal lõpuõhtule, milliseks puhuks olid nad rentinud kogu Rakvere.

Pühapäeva hommikul on ilm küll pilves, aga vähemalt meeldivalt soe, ning stardijoonele koguneb arvestatav hulk, pealt sada võistkonda. Tõnis on suutnud päris hea raja planeerida, 15-minutilise ajuderagistamise järel on meil alles 2/3 rajast planeeritud.

Kohe esimese punktiga, KP42, teeme vale valiku, kui suudan võistkonnakaaslased vasakpoolsele, ringivariandile meelitada. Edasi läheb juba paremini, 32 – 34 – 31 – 33 – 35 – 38 – 39 – 40, mõne pisema “näpukaga” Käsmu poolsaarel. Poolsaarel on päris palju võistkondi, kes meiega sarnasel trajektooril liiguvad – ees näiteks Twister Female, kelle alles kuus etappi hiljem kätte saame. Meie järel tulevad Soosambla Suusaklubi ja Esialgu alatiseks, kes meile eriti võimsalt ja keskendunud nägudega läheneb.

Paar väikest viga tulevad etappidel 40 – 47 – 53, kus esimesel valelt poolt läheme ja teisel etapil teeme veidi suure ringi lõunast, kui jätame kasutamata kaardi järgi utoopilisena tunduva otsevariandi, mööda elektriliini.

Veel punktid 54 – 48, mille järel muudame oma esialgset plaani ja võtame kavasse algselt välja jäetud punktid 44 – 48. Punkti KP46 juures kohtume algul kahe naiskonnaga, ning nende järel Areal team Mehed veteranid, kus Tõnn näst hall – ei ole kerge, noorte naiste järel isegi mitte rattaga sõitmine :).

Järgnevad punktid 51 – 55 – 58 – 56 – 59 – 60. Joogipunktis, KP55 teeb Ott oma rattale kiire hoolduse. Etapi 60 – 57 otsustame minna otse üle Võsu jõe, kus kaardi järgi tundub justkui mingi ületuskoht eksisteerivat. Tegelikkuses midagi sellist seal siiski ei ole ja sel ajal, kui Ott üritab kuiva jala ja märja rattaga mööda puud üle jõe turnida, sammume meie Ruthiga läbi vee – õnneks on vesi alla põlve.

Veel üks kahtlane jõeületus jääb etapile 52 – 50, aga tuleb välja, et kraavi põhjas voolab ainult väike nire ja selle etapivalikuga võidame pea 2 minutit. Punktis KP49 on selge, et võtmata jäävad siiski kolm punkti ja nii lõpetame oma võistluse punktidega 45 – 43 – F.

Kokkuvõttes siis kohaks 18. ja segavõistkondadest 4. Veatu esitluse korral oleks küll parandanud oma üldkohta, aga segavõistkondade arvestuses saavutasime ilmselt maksimumi, konkurendid olid lihtsalt kõvad. Aga päev metsas selliste kaaslastega on puhas rõõm … me teeme seda jälle.

Fotod: staar-spordifotograafid Viff ja Karu.

Bike Xdream 2 läheneb …

Saabudes täna Võsule, selgus et tippteamid on ammu kõik juba kohal ja rajaluuret tegemas. Peakorraldaja Tõnis oli lahke ja eraldas ka meile näidiskaardid.

Kahjuks oli näidiskaardi formaat lootusetult valesti valitud. Kaardile jäi küll Lamba-Ada baar, mis aga oli suletud. Samas Altja kõrts jäi küll kaardilt välja, aga oli õnneks avatud.

kilplased ehitavad nõukoda

Kes meist ei teaks Priit Pärna joonistatud raamatut-filmi “Kilplased ehitavad nõukoda”. Ei tea, kas Pärn sai idee Magistralnõist, või (pigem) juhtus kohalik rikkur filmi nägema, aga väga tuttav ehitis igatahes mulle kohalikus külas jalutades silma jäi :).

Mida lähemale kojusõidule, seda hullemaks ilm läks. Kui juba kolm päeva järjest oli sadanud, igal järgneval veidi rohkem, soovitasid kohalikud mul kontrollida Ust-Kuti lennujaamast, kas lennukid ikka lendavad. Nimelt toimub seal maandumine käsijuhtimisel ja udu ning vihmaga olevat see keeruline.

Alternatiivina lendamisele pakuti kell seitse õhtul väljuvat marsruuttaksot, mis 14 tundi hiljem pidavat ilusasti Irkutskisse jõudma … pidavat … kaks päeva enne ärasõitu tuli kohaliku tehase autojuht Irkutskist ja rääkis, et Magistralnõi ja Irkutski vahel olevat teel kohati 40 sentimeetrit lund. Magistralnõi vihmasajus tundus selline jutt küll uskumatu, aga mine sa seda kohalikku kliimat tea.

Päev enne ärasõitu helistasin Ust-Kut lennujaama dispetšerile. Dispetšer väitis, et kõik lennukid lendavad plaani kohaselt ja hilinemisi ei ole. Õnneks lõppes viimasel päeval vihm ja udu hakkas vaikselt kaduma.

Kui eile hommikul kell neli hotellist väljusin, et taksosse istuda, oli väljas -8° C ja maa valge. 190-ne kilomeetrisel teel Ust-Kutti suutis tasojuht nii mõnelgi korral oma auto külglibisemisse ajada. Kui Irkutskis oli veel maa valge, siis kuus ja pool tundi hiljem, Moskvas oli väljas +22° C ja lumest jäänud ainult mälestus.

jälle Siberis – maare versioon minekust

et mitte meie blogi one-men show blogiks ei muutuks, siis üle pika aja ka minu postitus. Et siis minu versioon Heiti Siberi reisi algusest:

Esmaspäeva hommikul kell 5 (minu kui hommikuse-une armastajale jubevara, eks) helises äratuskell. Püsti: “kas teen putru ka, või sööd lennujaamas?”

“Võtan miskit lennujaamas.”  “Okei!”  Teen ainult kohvi ja linade vahele tagasi…mmm.. mõnus…

“Kurat, kus mu pass on?!”

“Kirjutuslaua sahtlis.”

………

Eelmisel korral oli passiotsimine kestnud pool pühapäevast päeva ja seetõttu olin Heitile andnud karmi käsu, et kui komandeeringust tuled olgu pass kohe minu käes hoiul (nagu välismaale “tööle” sõitvatel tüdrukutel :)), et järgmisel korral passipaanikat ei oleks. Ja ilmuski peale reisi kirjutuslaua nurgale punane Euroopa Liidu pass. Täie südamerahuga panin selle sahtlisse, kindlasse kohta ja olin seekord pühapäeva õhtul täiesti muretu, sest teadsin ju kus pass on.

…………

Avab sahtli…

“See on ju mu vana, kehtetu pass!”

“Oeh..” Just maitsema hakanud uni on peoga pühitud. Kakskümmend minutit hirmu ja pass on lõpuks leitud – kaasavõetavast arvutikotist, nagu enamus kadunud asju, juhtmeid ja muud.

Kell 5.40 väljub takso meie hoovist.

Kell 5.50 kuulen miskit autot hoovi sõitmas ja võti ragiseb lukuaugus: “Kus mu telefon on?!” Valin numbri: telefon heliseb selle jope taskus, mis Heitil seljas on… “ohh, jumal tänatud, headaega, ma nüüd lippan!”

“Sujuvat lendu!”, vajun peaaegu unne..

…TRRRR, heliseb telefon. Mis nüüd? Isa Aatomik helistab… Kas midagi on juhtunud?

“Tere Maret, ega Sa ei maga?”, “Muidugi magan, kell on kuus.”

“Ei ole, peaaegu pool seitse on!!” Mhhh… “Tahtsin öelda, et sõidame onu Peetriga Sinu poole ja pargime tunni aja pärast auto Sinu hoovi, sest läheme Soome laevaga!”

Phhhhhh… seda oleks võinud tunni aja pärast ka öelda.. Igatahes jõudsin esmaspäeva hommikul tööle rohkem väsinuna kui puhanuna. Ees ootas nädal aega pikki tööpäevi (mis lõppes jajaa Vana- Toomase nägemisega (nägemusega) Vanalinna tänavatel)…

Igastahes,Heiti komandeering Siberisse saab varsti läbi (ootan juba!) ja siis  võtan küll passi kindlalt oma kontrolli alla. Seda enam, et mingil hetkel ootab ees sõit TLL-IST-DBX-CCU ja kui vahepel ühe pisukese maksualase raamatupoja kirjutamine, miljon muud toimetust ja vandeadvokaadi eksam õnneks läheb, siis tagasi ka:)

jälle Siberis

Võrreldes reisiga kuu aega tagasi, läks seekordne minek ilma viperusteta … peaaegu … tundus, et nädalavahetuse treeningud olid siiski veidi väsitavalt mõjunud.

Esimene paanika oli hommikul, kui ma kusagilt oma passi ei suutnud leida. Tellisin kähku takso, et enne lennujaama minekut käia läbi töö juurest, mis tundus olevat ainsaks võimalikuks kohaks, kust veel passi otsida. Taksot oodates ja rahulikult mõeldes tuli meelde, et pass on ju kindlasse kohta pandud, arvutikotti, mille igal juhul kaasa võtan.

Poolel teel lennujaama avastasin, et telefon on koju jäänud. Tagasi kodus, leidsin telefoni siiski jope põuetaskust.

Kuna Moskvas jäi meil viis tundi üleliigset aega, siis oli meid kutsutud parajasti käimasolevale puidutööstuse messile, ЛесДревМаш. Pärast mõnetunnist seiklemist ja messihalli otsimist selgus, et meile saadetud juhised, väljuda metroojaamas “Выставочная” ning jälgida edasi reklaame, pole piisavad – Moskvas on kaks metroojaama, üks nimega “Выставочная”, teine nimega “Выставочный центр” – meie olime valinud muidugi vale ja kolasime Ekspotsentri asemel hoopiski Ülevenemaalisel näituseväljakul.

Kohale jõudes selgus, et lubatud lumi oli mõne päeva eest külast läinud. See-eest on siin imeline Siberi sügis. Esimene öökülm maalis kõik lehised kuldkollaseks ja vaheldumisi roheliste kuuskede-mändidega on metsad hetkel tõelised kunstiteosed. Eriti ilus on vaatepilt oru nõlvalt, kui metsad on raamitud taamalt paistvate lumiste mäetippudega, kohalike väitel jäävat lumi mägedesse nüüd juba kevadeni.

Ilma üle pole samuti senini põhjust nuriseda, hommikune -8° C asendub lõunaks +12° C-ga ja pilvitu taevas, ning särav päike toovad sügisese värvikirevuse eriti hästi esile.

Pannjärve seikluslaager

Laupäeval kogunes mingi hulk seiklushuvilisi Pannjärvele, et teha mõned “juurdeviivad treeningud”. Kuna rattasõit männimetsas oleks olnud liiga lihtne, siis võeti suund Sirgala ja Viivikonna karjääridesse. Ja kuigi mõned üritasid pärast väita, et ratta kandmist oli rohkem, kui sõitu, siis GPS näitas midagi muud ja kvalifitseeris läbitud tee ikkagi rattaringiks.

Rattasõidu järgselt jätkati jooksutreeninguga, mis pimeduse saabudes asendus sujuvalt veeprotseduuridega Pannjärve SPA-s.

Öine treening koosnes peaasjalikult venitus- ja koordinatsiooniharjutustest, mille vapramaist vapramad lõpetasid alles siis, kui väljas taas valge.

Treeningtsükkel lõppes kontrollvõistlusega rulluiskudel, mille tarvis oli Pannjärvel värskelt valminud 2.4 kilomeetri pikkune asfaltkattega tervisering. Terviseringi avavõistlus lõppes meile lausa Taavi-Tiidu kaksikvõiduga. [pildid]

teisipäevaõhtune väike rattasõit

Kui varem poleks tänast, ühist jalgrattasõitu kokku leppinud, siis minul oleks see kindlasti tegemata jäänud. Lihtsalt +12° C ja vihm tööpäeva lõpus ei ole just see, mis mind innustab. Aga kokkulepe on ju vanem, kui meie ja veidi pärast kuut ajasin rattale hääled sisse ja hakkasin Pirita poole sõitma.

Algus on päris ropp, tunnen kuidas tagumik tagaratta alt üles pritsiva vee tõttu märjaks läheb. Kadriorus näen paari samasugust hullu, nagu mina ja mõtlen, et kas tõesti rattamehed teevad päevast päeva ja aastast aastasse, iga ilmaga rattatrenne – saan aru, kui vihmaga teha siuhti tunnine jooksuring, aga minna mitmetunnisele jalgrattaotsale …

Russalka juures unustan ratturid, sest meres on ujuja! Ja mitte niisama, et kähku sisse ja kohe välja, aga niikaua, kui mina ujujast möödun, näib ta veemõnusid täiega nautivat. Pärast seda tundub rattasõit ikka väga mõnus tegevus.

Pirita rannahoone juures kohtume Tiiduga ja keerame Mähe poole. Läbi Randvere ja Muuga, Kallaverest mööda, jõuame Jõelähtme singlitele. Singlitele keerates on parasjagu nii hämar, et saame lambid põlema panna. Vihm on lõppenud ja metsas on väga mõnus. Võrreldes minu Maxxis-tega töötavad Tiidu Racing Ralph-id mudastel radadel siiski tunduvalt paremini (rääkimata tasemevahest) ja nii keeldun otsustavalt Tiidu poolt pakutavast lisa, “seeneringist”.

Velotreki juures keerab Tiit oma, kiirematele ringidele ja jätab mind üksinda vastutuulega võitlema.

Tallinna Autovaba päev 2010

Seoses 16. … 22. septembril toimuva üle-euroopaline autovaba nädalaga, korraldasid Tallinna linn  ning Tallinna Keskkonnaamet selle raames Autovaba päeva ja  suure orienteerumisvõistluse Tallinna jalgrattateedel. Täiesti juhuslikult sattusime meiegi sellele “suurele” üritusele.

Võistluse järel võib öelda, et jalgrattateedega on Tallinnas väga pahasti. Rattateid oli armetult vähe juba enne starti meile antud kaardil “JALGRATTATEED TALLINNAS 2010”, aga tegelikkuses on olukord veel tunduvalt hullem. Kui autojuhid veel jalgrattureid märkavad, siis jalakäiatel on jalgrattateedest täiesti ükskõik, olgu need siis maha märgitud või mitte. Lisaks veel mõned pisiasjad, nagu kaootiline märgistus, teele jäävad kõrged äärekivid – jalgrattasõbralikkuseni on meil veel pikk tee.

Kalamaja kunnid

Algul oli vares kah aktsioonis, aga selleks ajaks, kui ma fotoka välja jõudsin otsida, kadus tal vist huvi.

vanalinnas

Tallinn, Vaimu tänav.

Timmo 40

… ja marurahvusmuusikakollektiiv Jurmala 73, Nõmmeveskil.

Xdream Grande Finale Roostal

Selle aasta viimane Swedbank Xdream oli emotsionaalne. Emotsioonid lõid lõkkele juba Xdreamile eelneval päeval, kui mingi osa võistlejaid üritasid korraldajate eest otsustada, et kas ja kus peaks toimuma kanuuetapp. Õnneks korraldajad niisama lihtsalt alla ei andnud ja viimase osavõisltuse üks lahedamaid etappe sai ikkagi teoks.

Stardis taas koosseisus Viff, Ott ja Heiti, nime all Kadarbiku Kanged, joogiks küll mitte Kadarbiku Kange, vaid mitu kraadi lahjem Kadarbiku toodang – Element. Esimene etapp, ERALDI RATTARALLI > 6.9 km LÄBIDA kpd, on selle aasta üks parimaid leide, mis kõikidel etappidel suurepäraselt toiminud ja nii mõningaidki ootamatuid ümberpaigutusi paremusjärjestuses tekitanud. Nii ka seekord.

Ehkki Ott tabab ära, et esimene punkt kõigil ühine ja püüab seda ka meile selgitada, siis minul on power juba nii üleval, et ei suuda tema mõttekäiku jälgida. Selle tulemusena sõidan mina esimesse punkti oma, kõige lühemat varianti, Ott aga koos Viffiga kõige pikemat varianti. Tänu sellele saan etapi lõpus oodata Otti, kellele “sõbralikud konkurendid” ratta käiguvahetajasse sõidavad, 7 minutit.

Lühikesele ühisele rattaetapile, RATAS 2.0 km, stardime 12-ndal kohal. Kahjuks (või õnneks) avastab Ott etapil, et tal jäi märkimata vahetusala punkt. Ott pöörab tagasi, mina jään teda ootama. Terve igavik hiljem, kui Ott peaks ammu tagasi olema, otsustan, et asi pole õige ja lähen Otile järgi. Ott on vahetusalas ja, nagu selgub, üritab parandada katkiläinud ketti, mis ilmselt sai eelmise etapi intsidendis kannatada. Õnneks saame vistkonnalt 78, JIT-team ketiluku ja jätkame. Oleme nende jamadega kukkunud kohale 60+ ja kaotame liidritele juba üle 14 minuti.

KANUU 4.9 km on lahe. Meie stardi hetkel on kogu mererand täis kanuusid vedavaid võistkondi. Mei otsustame siiski kanuud veidi sihtotstarbelisemalt kasutada ja lükkame selle veele. Tänu sellele hakkab meie koht iga etapiga kiiresti paranema: 42. – 37. – 29. Vahepeal üritame küll taktikat, kus Viff ja Ott kanuutavad ja mina joostes punkte võtan, aga üle põlve vees,  kivide vahel jooksmine on nii aeglane, et loobume sellisest variandist. Kõigele lisaks õnnestub mul ühe veealuse kivi otsa komistada ja kerge suplus ette võtta – õnneks on merevesi veel suviselt soe. Kanuu lõpetame kohal 24, otse orienteerumisstaaride, SKM! järel.

JALGSI 3.8 km näitab ilmekalt, et orienteerumise tiitlid seiklusvõistlusel ei maksa, võidame lausa SKM!-i, kes tavalisel orienteerumisel meid sel rajal vähemalt 5 minutiga võidaks.

Veel üks lihtne etapp, RATAS 7.4 km, tõuseme veel veidi ja oleme kohal 15.

JALGSI > 4.4 km VALIK: LÄBIDA 8 kpD 11 st. Viff paneb sellise tempo peale, et meie Otiga ainult ägiseme. Võtame kinni, meiega sama variandi valinud noororienteerujate võistkonna Suusa Jüngrid ja lõpetame etapi, olles tõusnud 9-ndale kohale.

RATAS 2.5 km, ratastega tagasi Roostale, kus meid ootamas Roosta seiklusrada ja minigolf. Saame seiklusraja juhendist, kus öeldud, et võib valida kolme erineva raja vahel, veidi valesti aru. Seetõttu jagame omavahel rajad nii, et iga liige läheb omale variandile. Mina satun rajale Männikumägi/RMK SK järel ja olen täielikus ahastuses. Näha on, et need mehed on sellisel rajal esimest korda, tempo on meil selline, et mul oleks aega vahepeal vähemalt kaks õlut ära juua.

Minigolfis näitab Ott oma kaduma läinud talenti ja teeb hole-in-one. Minu küsimuse peale, et kas seiklusraja lõpus tuli kusagil ka punkt märkida, tuleb välja, et iga seiklusraja lõpus oli oma punkt. Egas midagi, kihutan kiirelt tagasi punkti võtma.

Viimasele etapile, JALGSI 1.3 km startides avastame Viffiga, et meie kaardid on jäänud ilmselt seiklusraja algusesse. Tagasi minema me ei hakka, Ott näitab oma kõrget professionaalsust. Ja ega meil oleks ka aega tagasi minna olnud, kogu viimase etapi vältel hingavad Männikumägi / RMK SK ja Areal team meile kuklasse. Enne eelviimast punkti, kuhu jõudmiseks tuleb kasutada lainelauda, õnnestub meil siiski 100-meetrine edu sisse joosta.

Lainelaud on õnneks minu sõber ja nii saame finišisse juba rahulikult sörkida. Lõpetame selle etapi seitsmenda kohaga, mis arvestades ebaõnne raja algusosas, on vägagi hea tulemus.

Mis siis kokkuvõtteks – nii palju vigu, kui sel aastal pole me varem küll teinud, aga tänu konkurentide ebaõnnele oleme siiski kõik etapid segavõistkondade arvestuses võita suutnud. Kuna oman siseinfot, et järgmisel aastal on mõningate eriti tugevate segavõistkondade konkurentsi naasmist, siis ilmselt selliseid vigu me endile enam lubada ei saa.

Ja lõpetuseks, kohe pärast viimast etappi toimus ka lõpubankett ja parimate võistkondade autasustamine, mis oli paljudele selle aasta kõige raskemaks etapiks. Need, kes kohal olid, teavad.

Fotod Kaimo Puniste, KMZ foto. [mõned viimase etapi pildid]

te pole Indias käinud?

Ilmselt olete … aga mina ei ole. Maare sügeles kogu viimase nädala ja surfas erinevate lennukompaniide lehekülgedel, kord väites et meie Emirates boonuspunktid hakkavad vanaks jääma, kord hakkavat talle sammal selga kasvama. Kui nüüd veel airBaltic oma sooduskampaania välja kuulutas, siis juhtus täna õhtul selline lugu, et õhtuse internetis surfamise tulemusena avastasime, et oleme lennupiletite omanikud: Tallinnast üle Riia, Istanbuli ja Dubai, mingisugusesse kolkasse (või oli see Kolkata).

Niimoodi pole veel juhtunud, et piletid on, aga korralikku plaani ei ole. Tahaks veidi Indiat nuusutada, heal juhul põikaks läbi Sikkimist ja tutvuks veidi Nepaaliga. Kõik head ideed ja viited on teretulnud.

loomaaias on lahe

Eriti lahe on loomaaias väljaspool külastusaega, kui loomad teavad, et külastajaid ei ole ja tegelevad omade asjadega. Eile pakkus SK Tallinna Kompass võimalust just sellisel ajal Tallinna Loomaaias orienteeruda.

Tore oli lipata puuride vahel ja vaadata üllatunud loomi, kes sellisel ajal külalisi ei oodanud. Kui enamus loomi suhtus puuride ümber jooksjatesse stoilise rahuga, siis Amuuri leopard võttis väljakutse vastu ja üritas minuga võidu joosta. Tegelikult oli päris suur ehmatus, kui ühel hetkel märkasin, kuidas leopard minu paremal käel kaasa kappab … õnneks sain mõni hetk hiljem aru, et meie vahel on klaassein.

Ja rada oli “Kompassilikult” keeruline – kui lootsin, et suundorienteerumise osa ajal saan järgneva valikorienteerumise osa planeeritud, siis tegelikkuses nõudis kaart nii palju lugemist, et midagi sellist ette teha ei jõudnud. Tegelikult pakub SK Tallinna Kompass igal esmaspäeval oma päevakul mõnd erinevat orienteerumisülesannet lahendada – minu meelest suurepärased treeningud Xdreamil osalejatele.

teravaid elamusi

Eile, pärast pika tööpäeva lõppu helistasin tehase sakslasest direktorile ja küsisin, et mis kell mind järgmisel hommikul peale korjatakse, et õigeks ajaks Ust-Kutti, lennukile jõuda. “Ups” ütles direktor, tuli välja, et auto tellimine oli tal ununenud. Õnneks sai see väikeste jõupigutustega korda aetud ja auto hommikul poole viieks tellitud.

Läksime direktoriga minu lahkumise puhul õhtusöögile. Ühel hetkel küsis Raivo nagu muuseas, et kas ma ikka passi sain kontorist kätte. Mul pidi ehmatusest õlu kurku minema – kell on juba kümme õhtul ja kontor kinni, ning juba hommikul kell pool viis korjatakse mind autosse … ja minul pole aimugi, kuskohas mu pass parajasti on … Direktor helistas oma tõlgile ja kümnekonna minuti pärast oli õige inimene leitud ja teel kontori poole.

Kontoris sain küll passi, aga selgus, et minu registreerimine on tegemata. Palusin siis memmel minu migratsioonikaardile tehase tempel ja oma allkiri kirjutada. Memm oli täiesti hämmingus ja ennustas, et sedasi maksan ma Moskvas paremal juhul trahvi, aga tegi siiski nagu palutud.

Täna hommikul hakkasin siis tulema. Kui Moskvas pidi olema mul kahe lennu vahe kaks tundi, siis Aeroflot suutis oma Irkutsk – Moskva lennuga tund aega hilineda nii, et kui lõpuks Šeremetjevos terminali pääsesin, oli Riia lennuki stardini jäänud 40 minutit. Lootus kadunud, tegin kohusetundest siiski korraliku spurdi D-terminalist F-terminali ja olin 30 minutit enne lennuki väljumist check-in laua juures … ning oh imet – mõne hetke pärast saingi pardakaardid.

Ja kõige tipuks pääsesin isegi Moskva passikontrollist oma registreerimata migratsioonikaardiga läbi, piirivalvur vahis vist rohkem minu higist leemendavat nägu, kui dokumente.

jõuluks koju

Toidud on siin kohati hiinapärased – serveeritud küll vene kombe kohaselt, aga tugeva Hiina aktsendiga. Näiteks salat, põhiliselt porgand ja kapsas, ohtralt õli ja vägagi teravamaitseline, milles lisaks seakõrva ribad (vahel ka maksaribad). Lisaks muidki hiinapäraseid snäkke, nagu lehe sisse keeratud riis jne. Samas esimene ja teine (первый и второй), ehk siis supp ja praad on vanas, heas vene stiilis.

Omaette vaatamis(maitsemis)väärtused on meie perenaise, Natalja Dmitrijevna tehtud toidud, kes senimaani suudab iga kord millegagi üllatada. Natalja Dmitrijevna eriliseks hitiks on seened. Õnneks on plaan siit homme hommikul lahkuda, muidu on oht, et Xdreamil ei jaksa Viff mind enam järel vedada.

uus kodu

Täna hommikul oli veelompidel jääkiht peal, samas päevaks lubavad kohalikud meile +27°C – teravalt kontinentaalne kliima ju, eelmisel talvel olla siin nähtud kuutekümmet külmakraadi. Peab kiirelt tööotsad kokku tõmbama, talvituma ei tahaks siia jääda.

Kuna hotell Taiga oli mõttetult kallis, otse BAM-i ja autotee kõrval, kus iga päev uued külastajad, siis otsisime endile uue kodu. Väga originaalse nimega koha – Домашняя гостиница, perenaiseks on Natalja Dmitrijevna, väliselt veidi range, aga tegelikkuses avala vene hingega naisterahvas, suur looma- ja lillesõber. Ma polegi vist venemaal nii ilusat kassi näinud kui siin, lisaks chihuahua ja hundikoer.

Tegelikult ongi keeruline seda kohta hotelliks nimetada, lilledesse uppuv, armas värviline maja, sisse astudes tunne, nagu oleksid jõudnud vanaema juurde. Ja kõik on piinlikult puhas.

dokumentideta võõras linnas

Kui päris aus olla, siis pole tegemist linnaga, vaid mingi alevi tüüpi asulaga (vene keeles посёлок городского типа), kus elab umbes 8 000 elanikku. Dokumente, ehk siis passi tõepoolest ei ole, see on juba teist päeva kusagil registreerimislauas. Aga lisaks passile pole ka ühtegi isiklikku asja peale arvuti.

Teisel katsel jõudsime Irkutskisse, aga seal selgus, et meie kotte, mille kohta Moskvas kinnitati, et kõik on korras, Irkutskis ei ole. Pärast mõningaid asjaajamisi ja paberite täitmisi (sellised kollakal paberil, igivanad ja kortsus blanketid – tuli välja, et oskan veel isegi vene keeles ja käsitsi täiesti vabalt kirjutada) lendasime edasi ilma kottideta. Lennukiks saime seekord ajahambast räsitud AN-24B ning poolteist tundi hiljem olime juba Ust-kutis, ajaloolises BAM-i alguspunktis.

Veel kakssada kilomeetrit ehk kolm tundi taksoga mööda autobami ja olimegi külakeses, nimega Magistralnõi. Esimene peatuskoht, klubi nimega 2 korda 2, kus olime sunnitud õhtusööki alustama viina ja toostidega. Seltskond oli rahvusvaheline, selleks, et kõik jutust aru saaksid, tuli see tõlkida vähemalt vene-, inglise- ja hiina keelde.

Eile saime teada, et meie kotid on jõudnud Irkutskisse ja meil on lootust neid millalgi näha. Kotis on mul küll ka spordiriided, aga ma polegi enam nii kindel, et ma siin niiväga sörkima tahan minna. Nimelt maeti eile naisterahvast, kes mõned päevad tagasi oli läinud autotee ääres põõsastesse asjatama, ja siis autojuhi silme all karu poolt tükkideks rebiti. Karu nägemine ei olevat siin haruldane.

Moskva pisaraid ei usu

Tegelikult oli esimeseks ohu märgiks see, kui Eurolines Tallinn - Sankt-Peterburg buss ühe reisija piirile unustas. Õnneks vähemalt mõned süsteemid Venemaal töötavad üliefektiivselt – saime piirilt vaevu kolm kilomeetrit sõidetud, kui esimeses miilitsapostis meid kinni peeti ja teatati, et üks reisija on piirile ununenud. Loetud minutid hiljem oli ka reisija juba samasse miilitsaposti toimetatud ja meie reis võis jätkuda.

Moskvas jäi lennukivahetuseks pea kaks tundi, mis tundus väga mõistlik, eriti vaadates ilmateadet, mis järgmiseks päevaks Moskvasse +36°C lubas. Ja nii ma Maarele skypes teatasingi, “hea, et täna Moskvast minema saame”.

Umbes 10 minutit hiljem vaatasime, et pealemineku alguseni on veel täpselt tund … aga midagi häirivat jäi kuhugi kuklasse. Veel 10 minutit hiljem, uuesti kella kontrollides saime aru, mis häiris – olime tunniga mööda pannud, ehk meie pealeminek oli juba alanud.

Kuna lennuki väljumiseni jäi veel 20 minutit, siis me just ei tormanud, aga väravasse jõudes nägime, et uks on juba kinni ja buss sõidab just ukse tagant minema … ühtegi teenindajat kah enam näha polnud. Nüüd kihutasime kiirelt lähimasse S7 inimestega kohta, milleks oli business salong. Seal soovitati meil turvatsoonist välja, S7 esindusse minna. Minu küsimuse peale, et kas me tõesti sellele lennukile enam ei pääse, vastati eitavalt.

Vahetasime siis Irkutski piletid päev hilisemaks. Omaette ooper oli UTair Irkutsk – Ust-Kut piletite vahetus, aga ära sai tehtud seegi. Domodedovo АЭРОТЕЛЬ pakkus ööbimise hinnaks alates 7 200 rubla, mille me veidi kalliks põlgasime. Pärast väikest nõupidamist teatas АЭРОТЕЛЬ laua juures seisnud pikkade juustega kutt, et tegelikult on Domodedovost 10 sõiduminuti kaugusel üks motell, kus peaks saama ööbida 3 000 rubla eest ja ta võib meid sinna viia.

Motell Angelina oli tõepoolsest suurepärane koht, 2 800 rubla kahekohalise toa eest on Moskvas hea leid. Kuue tunni pärast läheme uuele katsele.

kehanäppajad

Laupäeva õhtul olin sunnitud tõdema, et lisaks kaubanduskeskustele, on Lasnamäel ka teistsuguseid keskusi – näiteks Lindakivi Kultuurikeskus. Viis minutit enne kella viite võis kultuurikeskuse taga vist ainult asjassepühendunu aimata, et midagi on algamas – sellest andis aimu imepisike telk asfaltplatsi ääres ja kümmekond äärekividel istujat, lisaks tavapärasele, läheduses puude all tšillivale kohalikule seltskonnale.

Igal juhul on Mihkel Ernitsa sürreaalne “kehanäppajad” sellises kohas etendamiseks justkui loodud: Lasnamäe korrusmajad, asfaltplatsil kõrguvad tellingud, ümberringi sagiv multikultuurne seltskond, justkui teiselt planeedilt – keegi ei saa aru, mis toimub – tundub, et etenduse tegelased ongi siitsamast pärit, tulnud just nurga tagant.

Suurepärane lavastus, mis jätkub ka peale pealtvaatajate aplausi kuni näitlejate täieliku kadumiseni – ma ei kujuta ette teistsugust kohta selle etenduse nautimiseks.

EMV sprint

Juba teine sprindivõistlus järjest, kus tulemust kirja ei saa. Keskendumisprobleemid.

Kalamaja gurmeeõhtu

Kui mina massaažist kohale jõudsin, oli gurmeeõhtu juba alanud. Aga minu tugevam külg ongi õnneks söömine, mitte toidu tegemine.

panna on vaja

Laupäeva ennelõunal pakkisime autosse jalgrattad, jooksujalanõud, rattakingad, rulluisud, suusasaapad, suusakepid, kiivrid jne, jne. Ei, tegemist ei olnud seiklusvõistlusele minekuga, vaid üks tagasihoidlik sõber otsustas vahelduseks jälle aastakese vanemaks saada.

Kokkulepitust tund hiljem Pannjärve tervisespordikeskusesse jõudes oleksime oodanud pikka lauda ja auväärset sünnipäevaseltskonda selle taga … selle asemel oli aga kamp rattariietes tegelasi, silmis hullunud pilk …

… saime vaevu oma rattad kokku ja rattariided selga, kui juba läkski “panemiseks”. Sünnipäevalapse klausel et “marsruudil liigutakse rahulikult (loe: kõrvuti oma naisega)” ei pidanud just päriselt paika, sest naised võtsid ülesannet tõsiselt ning “kõrvuti oma naisega” sõitmine polnudki alati niisama kerge. Ja kui vaprad mehed pinevas grupifinišis selgeks üritasid saada, et kes kõige kiiremini õllepurgi juurde pääseb, siis finišis selgus, et see polegi veel kõik …

… nimelt pidi õllepurgi kättesaamiseks sooritama ära rahvusvahelise klassi meistersportlase suusatehnika arvestuse, mida võttis vastu Türgi suusakoondise peatreener isiklikult. Kes rullsuuskadel, kes rulluiskudel, aga sünnipäevapeo alguseks oli õllejoomise luba kõigil vapratel välja teenitud.

Ja pidu ning pillerkaari jätkus varaste hommikutundideni. Hästi tehtud, Tiit.

kompott

Üks väga mõnus ja õdune koht – kohvik Kompott. Head ja suhteliselt soodsad toidud, sõbralikud ja abivalmid teenindajad. Siia tuleme veel teinegi kord.

kuum nädalavahetus

Kui laupäeval Tallinnas autosse istusime, oli ilm veel täiesti talutav. Tartu poole sõites nägime aga auto termomeetril korraks isegi +36° C. Tartus foori taga seistes ei saanud algul aru, et miks igas teises autos inimesed käepäraste lehvikutega palavikuliselt näo ees vehivad, aga kui autost välja tulime, siis oli küll tunne, et oleme sauna sattunud

Ööbimiseks leidis Maare sellise laheda koha, nagu Kõrvelaane turismitalu. Öösel saabudes võtsid lisaks hästi sõbralikule perenaisele meid vastu kaks vähemalt sama sõbralikku koera ja kaks veelgi sõbralikumat ja väga uudishimulikku lumivalget kassi. No ja otse meie majakese ees oli ilus laudadest terrass ja tiik (õigem oleks seda vist lausa basseiniks nimetada). Nautisime basseinimõnusid nii öösel saabudes, kui ka hommikul ärgates.

Pühapäeval XT seiklus grande finale, ehk siis kolmas ja viimane etapp, Läsnal. Läsna mõnus maastik ja suurepärane rada olid täiesti finaali väärilised. Stardis taas Tiiduga, võistkonnaks 1188.

Analoogselt eelmise etapiga sai kohe pärast starti alustada lisaülesandega, tähelepanu küsimusega – “mitu orienteerumis-prismat jäi kohalesõidul tee äärde?”. Uuenduseks oli sel korral võimalus läbida ühte punkti nii jooksu- kui rattarajal kaks korda ja sooritades seal edukalt lisaülesande, saada boonuspunkte.

Lisaülesandeid valisime punktis põhimõttel, kiiremini teostatavad enne, ehk esimesel läbimisel kõksisime 20 korda võrkpalli, teisel korral mängisime üle oru rahvastepalli ja kolmandal korral leidsime piltidelt erinevusi. Jooks ise oli minule raske. Juba esimesel lisaülesande läbimisel, kui Tiit oli ette võtnud kohustusliku, kosutava ujumise, tegin mina meie plaanid ümber, ehk siis lühendasin meie stardis planeeritud jooksurada umbes poole võrra – selle plaani ka täitsime … peaaegu.

Enne starti olin Maare tungival nõudmisel ära plaasterdanud oma Xdreamil kannatada saanud suure varba, aga pärast esimest tundi oli plaaster järgmise varba nii valusaks hõõrunud, et kasutasin juhust ja saatsin Tiidu tee äärest punkti võtma, ise samal ajal plaastrit maha võttes. Selgus, et plaaster oli teisel varbal naha nii maha hõõrdunud, et veri väljas. Ülejäänud jooksuetapp oli minu jaoks raske võitlus valu ja palavusega.

Jooksuetapi ainus viga tuli Pikassoos, kus punkt KP57 oli eeldatust tunduvalt paremal ja järgmise planeeritud punkti, KP26 asemel sattusime punkti KP58. Tagasi minema ei hakanud. Viimased kolm etappi: KP49 – KP38 – KP25 olid eriti rasked, silme ees virvendas, ilmselt sain kergemat sorti päikesepiste.

Vahetusalasse jõudsime ajaga 2:18:44. Vahetusala lisaülesandel, kus oli vaja puhuda täis kolm õhupalli ja siis neid nooltega tabada, saavutasime tulemuseks kolmest kaks, ehk viimane, vist juba liiga hoolitult vistud nool läks juuksekarvakese võrra pallist mööda.

Kuna joogikott oli jooksuetapil tilgatumaks imetud, siis jätsin selle vahetusalasse … koos kotiga jäid sinna ka geelid.

Ratas oli võrreldes jooksuga seekord puhas rõõm, vähemalt suutsin Tiidul ilusasti tuules püsida. Etapp KP33 – KP55, jõe läbimine ratastega, millele Tiit algul veidi vastu oli, osutus seekordseks “maasikaks” – jahe jõevesi värskendas ja kuivavad riided jahutasid meeldivalt järgnevatel etappidel.

Punktis KP30 jagasime vennalikult Tiidu viimase geeli ja turgutasime endid Valgejõe veega. Teadlikult olime etapi lõpuossa planeerinud Pikassaare mäed ja seal asetsevad suhteliselt väikese väärtusega punktid, mis ajapuudusel enamuses võtmata jäid. Tulemus oli veidi üllatav, nii suurt ülekaalu Medisoft Adventure Team-i ees poleks oodanud, seda enam, et neljandat korda me punkti KP21 läbida ei jõudnud ja suhteliselt lihtne puude lugemine ja 7 punkti jäi sealt saamata.

Päevale pani punkti XT mitteametlik aftekas Vanakülas, Väljaotsa sanatooriumis, kuhu meie Tiiduga lõdvestuseks jalgratastega sõitsime.

Algselt väljakuulutatud saun, kus “kuuma vett sai pliidi sisse müüritud pajast ja külma vett vannist” asendati kuuma ilma tõttu ja soovijate puudumisel lihtsalt tšillimise ja grillimisega. See-eest oli Kaja oma tavaelu ametile kohaselt näidanud üles ülimat professionaalsust ja tellinud meile õhtu lõpetuseks grandioosse looduse vaatemängu, kus poole tunni jooksul oli taevast välgusähvatustest valge.

Tagasiteel jäime Peterburi maanteel ummikusse. Näha oli, et seal, kus teeremondi algus, on mingil põhjusel tropp. Sellest ei lasknud aga suurem osa juhte end heidutada vaid kasutasid juhust, et vaskpoolse rea kaudu paar kohta järjekorras võita. Õnneks oli ummiku ots täpselt Ülgase teeristis ja nii valisime frustreeriva järjekorra asemel võimaluse tutvuda tormi tagajärgedega marsruudil Ülgase – Kallavere – Maardu – Pirita.

Xdream – tõukekaässad

Neli nädalat viimasest seiklusest on pikk aeg, piisavalt pikk, et juba nädal enne Xdreami tekiks ärevus ja rahutus – kas tabad end keset päeva Xdreamile mõtlemas, või tulevad hommikul meelde unenäod hulludest veategemistest öisel rattarajal.

Enne starti lubab Ott, et meil pole vaja sel korral muretseda, ta pidavat nii kõvas vormis olema, et kui 200 meetrit enne finišit Ekstreem Adventure-ga koos oleme, siis ta võidab lõpuga isegi Elo … tuleb rada lihtsalt rahulikult läbida. Taktika siis tavapärane – ajame oma asja ja teistest endid segada ei lase.

Minutilisest kaardivaatamisest enne starti ja RATTARALLIT jääb ilmselgeks väheks ning stardipaugu kõlades paneme koos ülejäänud karja lambapeadega minema, mõeldes, et katsume teel midagi välja mõelda. Ja kui 9 minutit ja 4.15 km hiljem oleme samas ristis kus minut pärast starti, siis tekib küll idioodi tunne. Võtame tempo alla ja katsume teiste järel esimese punkti poole loksudes sarnaseid situatsioone kaardilt leida. Pärast esimest punkti leiamegi lõpuks lõikamiskoha, aga juba veidi liiga hilja, 17 minutit ja 6.5 km sõidame ikkagi lisaks.

Teises punktis teatab Ott, et ta on kuuenda etapi rattakaardilt meie asukoha tuvastanud. Koos ISC-ga asume kiirelt vahetusala poole kihutama, võttes kaasa veel kolm heauskset võistkonda, kes kerge vaevaga kohale loodavad jõuda.

Järgneva 25 minuti jooksul arendame päris korralikku tempot nii, et isegi Hargla silt meid peatuma ei pane (ainult Viff räägib hiljem, kuidas sildi juures olla Randy omaette pobisenud “ei ole võimalik, no ei ole võimalik”). Alles tükk maad peale Hargla silti tekib esimest korda olukord, kus kaart ja situatsioon omavahel ei klapi. Lähemal uurimisel avastame karmi tõe – oleme kümme kilomeetrit järjest valele poole sõitnud!. Veel viis minutit hiljem suudame kohaliku infotahvli abiga tuvastada oma asukoha. Kokku läbime etapil kolmandasse punkti 12 minuti ja 4 kilomeetri asemel 64 minutit ja 20.0 kilomeetrit.

Hiljem ütleb Ott, et tema lootis, et ka meie Randyga kaarti loeme, aga tegelikkuses ei teadnud meie isegi Harglas veel, et kus see teine punkt üldse kaardil asub.

Jätame rattad vahetusalasse ja jätkame jooksuetapiga, ehk siis VALIK-O: LÄBIDA KÕIK PUNKTID. Saame joosta esimesed meetrid, kui vastu tulevad juba järjest võistkonnad Team VAUDE Matkasport, Salomon Team ja seiklusporr.

Esimesest punktist väljudes näeme meist veidi varem jooksma pääsenud võistkonda LeTour Saku Suusaklubi ja saame rõõmustada – asi pole üldse nii hull – kuna LeTour on igavene neljas, siis järelikult oleme meie segavõistkondade arvestuses kolmandad. Kui aga enne teist punkti Twister Female võistkond meile juba vastu tuleb, siis saame aru, et asi on ikka päris hull.

Jooks ise on suhteliselt lihtne, viienda etapiajaga parandame oma positsiooni ja tõuseme kohalt 54 kohale 29.

KANUU on seekord lihtne, vesi on soe, nagu vannis ja nii tagant startides on pidevalt pikk tulederivi ees, mille peale suunda hoida. Ainus viga, 6 minutit, tuleb punktiga KP13, kus suur hulk kanuusid otse punkti kõrvale end parkinud on, seda märkamata. Minul ei tule kah pähe, et peaks punkti otse seisvate kanuude kõrvalt otsima ja teen alustuseks võsases mülkas väikese tiiru enne, kui punkti võetud saan. Etapi lõpuosa sõidame paarisrakendis koos Kiirrongiga. Kanuu neljanda ajaga tõuseme veel kümme kohta.

Jälle ratastele, etapile nimega ERALDI RATAS, IGA LIIGE LÄBIB ERINEVA KP. Juba kanuuetapil oleme variandid omavahel ära jaganud: Otile A, Viffile B ja minule C. Kui viffist lahku lähen, saan alles aru kui palju kasu on mulle olnud Viffi uuest sõbrannast, Bettist. Üsna kõhe oma oma peaaegu tühja ja valgust mittenäitava lambiga mööda metsaradasid kihutada ja loota, et mingeid ootamatusi teel ei ole. C-variant osutub kergeks, veidi pärast punkti algab kaardil kajastamata tee, mis viib mind otse vahetusalasse.

Lisaülesanne, LAEVADE POMMITAMINE, läheb meil Otiga esimesel katsel veidi valesti ja Viff kraabib juba jalaga maad, ning tahab kannatamatult trahviringile minna. Otsustame siiski uuesti proovida, kustutame paberi tühjaks ja saame nüüd ülesande paari minutiga lahendatud. Kui Viff käseb lõpetuseks mul ühesed laevad korralikult ära märkida, kasutab selle momendi ära Randy …

JALGSI, ehk koridororienteerumisele stardime siis koos ISC ADVENTURE TEAM-iga. Läbime kogu etapi koos, rahulikult ja ilma suuremate vigadeta, ning möödume taas mitmetest võistkondadest, kellest mõned, nagu Ekstreem Adventure ja ISC Team meiega etapi lõpuni kaasa tulevad.

Eriti hea meel on meil muidugi Ekstreem Adventure nägemisest, tuletame Otile meelde tema stardieelset lubadust. Nüüd on selgusetu ainult Team VAUDE Adventure positsioon meie suhtes.

Etapp RATAS – esimesse punkti (KP29) teeme lõike mööda sihti, millega kaotame umbes kolm minutit. Järgmine punkt tundub esimesel pilgul olevat sama, mida Viff juba korra läbis. Kimame punkti ja märgime selle. Mina olen juba punktist lahkunud, kui Ott mind tagasi hüüab – kogenud orienteeruja on avastanud, et punkti number ei klapi ja kaardi järgi peaks punkt asuma sihil. Sõidame paarsada meetrit edasi enne, kui välja raalime, et valel teel oleme.

Kuueminutilise lisakaare järel jätkame õiget teed mööda punkti. Kohtame Ekstreem Adventure-t ja ISC Team-i, kes meie vigade tõttu taas meist ette on saanud.

Taas tuttav vahetuasala, taas tuttav järv, taas KANUU … ainus mis muutunud, on tingimused. Vahepeal on ööst saanud varahommik ja pimedusest valgus. Kõik see aga ei ole muutnud kanuuetappi mitte lihtsamaks, vaid hoopis raskemaks – nimelt on järvel udu, kus nähtavus vaid paar-kolmkümmend meetrit.

Vahe Ekstreem Adventure-ga on minut-paar, mis tähendab, et kohati näeme läbi udu kaugel ees sõitvaid konkurente, siis aga kaovad nad jälle uttu.

Teeme esimese punktiga kolmeminutilise lisakaare, sest ei kasuta ära B-raja poolt sissesõidetud lõiget, vaid sõidame punkti kaardi järgi. Järgnevad etapid võtame suuremate vigadeta ja saame taas kätte Ekstreem Adventure. Viimased etapid on minu jaoks väga rasked, on tunne, et kohe-kohe kukuvad käed küljest. Etapi lõpetame suuremas pundis: Areal team, Ekstreem Adventure, ISC ADVENTURE TEAM, Kiirrong ja meie.

ISC ja Kiirrong saavad veidi enne RATASTELE, meie jätkame koos Areal team-i ja Ekstreem Adventure-ga. Kui algul tundub Ekstreem Adventure veidi väsinud ja kipub maha jääma, siis enne esimest rattapunkti koguvad nad end ja taas oleme kõik koos. Pärast teist rattapunkti jätame konkurendid siiski maha.

Lisaülesandena tuleb seekord MÄÄRATA PUULEHED. Kuna me ei tunne ära jalaka lehte, siis peame jooksma ühe staadioniringi.

Selle võistluse eelviimane etapp on TÕUKERATAS. Ott ja Viff haaravad lähemad rattad, minu vilund silm leiab maasolevate mudelite seast üles ainsa kitsaste kummidega mudeli. Tõukekaga punkti sõit näeb välja nii, et mina lasen vilet ja Viff ning Ott näevad kõvasti vaeva, et minust mitte lootusetult maha jääda. Kui punktis Viffiga rattad vahetame, siis tagasiteel on Viffi kord vilet lasta ja imestada, miks meie Otiga nii aeglased oleme. Aga nii tugevad, nagu me oleme, ei sega isegi jämedad kummid meil tõukerattaetapil päeva parimat aega välja sõitmast.

Viimasele etapile, JALGSI, stardime 40 sekundit peale Kiirrongi ja paar minutit enne Ekstreem Adventure-t. Esimeses punktis on meil Kiirrong käes, ning jätkame koos.

Kiirrongi Alari tunnistab pärast, et kui algul olid nad kindlad, et viimasel etapil nad jooksevad meil lihtsalt eest ära, siis mõned etapid hiljem tekkis neil kerge kahtlus, et see ei pruugigi niisama kerge olla.

Viimaseks lisaülesandeks on RONIMINE VAATETORNI, mille peavad sooritama võistkonna kaks liiget. Minul on käed nii pehmed, et teen  katset Viffi torni ronima meelitada, millega Viff aga ei nõustu. Kui Ott üleval ära käinud, olen siiski mina see, kes rakmed endale peale peab panema. Õnneks pole torni ronimisel jõuharjutusega midagi ühist, tuleb lihtsalt mööda diagonaalpalke üles jalutada.

Torni juurest lahkume 15 sekundit enne Kiirrongi. Viff oma kergel sammul ees, meie Otiga järel ja siis 50 meetrit taga kiirrong – niimoodi läbime järgmise punkti. Kui Viff ees veel veidi juurde paneb, siis Kiirrong murdub ja jääb – viimasel etapil kaotab Kiirrong meile üle seitsme minuti! Tegelikult pole ka meil Otiga murdumisest palju puudu, õnneks annab mulle jõudu see, kui näen et ka Otil raske on.

Finišeerime seitsmendana, vaid minut pärast Suusa Jüngreid, aga kuna ISC ADVENTURE TEAM saab puuduva märke eest 15 minutit trahvi, siis tõuseme kuuendaks.

Natukene peale meie finišeerimist jõuavad finišipaika ka Vahuri Inglid. Inglite teate peale, et neil jäänud veel tõukeratas ja jalgsietapp, teatab Ott, et “meie läheme just külma õlut jooma”.

Selle statement-iga Ott just üleliia populaarsust inglite silmis ei kogu, ning hiljem peame tükk aega mesijuttu rääkima, inglitel oma medaleid katsuda lubama, ning mitmeid inglipilte tegema, enne kui Ott andeks saab.

Võistluse lõpp saabub minu jaoks Minni saunas ja väga äkki.

Kasutatud fotod: Kaimo Puniste, tundmatuks jääda sooviv fotograaf ja Vahuri Inglid.