Aafrika tõdemusi

Aeg Aafrikas veereb omasoodu, mida meil, mzungu-del on raske mõista. Eestis olles olen üritanud vahetevahel Aadult - Iimrelt mõningaid plaane või tähtaegu välja pigistada, aga nädalane siinviibimine hakkab ka mulle selgeks tegema, et planeerimine ja Aafrika eriti palju kokku ei sobi.

Näiteks elektrit on lubatud juba ei-tea-mitu kuud, aga tegelikkus on see, et elektrit veel ei ole. Terve hulk kaasaegseid tööriistu ja seadmeid, mis me siia oleme saatnud, seisavad peaaegu kasutult.

Ainus elekter, mis meil platsil on, selle toome kohale ämbriga – kas siis bensiini nõrgukese, Aadu majast võetud elektrigeneraatori tarbeks või diiselkütust diiselgeneraatoriga keevitusaparaadi tarbeks.

Keevitusaparaat on nii suur, et väiksema autoga seda kohale ei vea. See eest elektrigeneraatorit ei pea isegi auto taga vedama, vaid see mahub lausa autosse, aga selle võimsusest jätkub täpselt ühe elektrilise tööriista käivitamiseks. Ja nii siis ootavad mustad ja valged mehed üksteise järel, et kes saab parajasti oma tööriista kasutada.

Üritame kasutada kohalikke tööriistu ja õpime kohalikke töövõtteid – sealhulgas ka kannatust. Näiteks selle nn. “keevitusaparaadi” käivitamine võib aega võtta kümme minutit, aga samahästi ka mõned tunnid, nagu näiteks eile. Saad mõne tööriista ja siis kulutad pool päeva selle parandamisele, et saaks sellega üleüldse tööd teha.

Aja mõiste, kui selline kaotab siin oma tähenduse, pole tähtis, kas täna on esmaspäev, teisipäev või hoopis pühapäev. Ainus nädalapäev on “homme” (kesho).

Huvitav on ka see, et Suahiili kultuuris algab päev päikesetõusuga. Päikesetõus siin, Ida-Aafrikas, ekvaatori lähedal, on iga päev umbes kel 6:00 ja seega 6:00 on Suahiili keeles 0:00. Kell 7:00 on siis vastavalt “1:00 hommkul” (saa moja asubuhi).

Lisaks sellele ei kasutata Suahiili keeles ennelõunast (AM) ja pealelõunast (PM) aega. Ajast rääkides kasutatakse väljendeid “alfajiri”, mis kestab varahommikust, ajast mil juba valgeneb, aga päike pole veel tõusnud, kuni päikesetõusuni, “asubuhi”, päikesetõusust kuni ennelõunani, “mchana”, umbes lõunast kuni kella kolmeni pealelõunal, “alasiri” kella kolmest pealelõunal kuni päikeseloojanguni ja  “usiku”, mis hõlmab kogu pimeda aja.

Täna tegi Riho tähtsa avastuse meid pikalt piinanud küsimusele, miks mustad inimesed ei ole suutelised normaalselt (vähemalt eurooplase jaoks) mõtlema – “kõik inimesed kasutavad pead, lihtsalt mustad inimesed ei kasuta seda mitte mõtlemiseks, vaid asjade kandmiseks”.

talv … Aafrikas

Hommikul ärgates on on lombid jääs ja külatänaval puhub kõle, külm tuul. Kui päeval suudab päike veel veidi maapinda soojendada, siis päike loojumise järel on hirmkülm. Muidugi, on ju talv.

Tegelikult ongi siin talv, aga mitte küll niivõrd ekstreemne. Ei ole jääd lompidel ja tegelikult pole ka lompe, sest vihma pole sadanud juba paar kuud. Lume asemel on siin kohati kümne sentimeetri paksune tolmukiht, seda tänu savisele pinnasele, mis tolmuks sõidetakse. Kui mõni auto või traktor mööda sõidab, siis mattub kõik hingematvasse tolmupilve.

Päeval päike mitte lihtsalt ei soojenda maapinda, aga kütab nii, mis jube. Tõsi, eile nägime korraks ka kahte häbelikku pilvekribalat, mis arglikult mööda puulatvu hiilisid ja siis kiiresti kadusid.

Kui maikuus oli kõik lopsakas ja roheline, siis nuud on kõik kollane ja kuivanud. Osa puid (näiteks ahvileivapuud) on raagus, aga seda pigem kuivast, praegust aastaaega nimetataksegi siin kuivaks aastaajaks.

Tulles, Mikumi rahvuspargist läbi sõites oli ka seal kõik raagus ja kollakaspruun. Loomad olid pagenud teest kaugemale, niiskemate kohtade lähedusse. Hoolimata sellest õnnestus meil siiski enamus siinseid loomi ära näha, vilksamisi isegi jõehobu, kes selle peale, kui autoga seisma jäime, vee alla kadus ja ennast rohkem näole ei andnud.

Kohalikud kasutavad praegust aega, vana, kuivanud rohu põletamiseks, et peletada madusid ning et uus rohi kiiremini asemele kasvaks. Ka Mikumi rohvuspargis lõõmas tuli  tee ääres, paavianid jooksid paanikas teel – nende kodus oli tulekahju! Keset tulemöllu jooksis ringi paanikas noor impala, kes ilmselgelt hukkumisele määratud – isegi kui ta pääses mingi ime läbi tule käest, siis ilmselt sai ta paavianide saagiks.

Enne sõitu tegime ennustuse, et mitut veoauto / bussi avariid me teel näeme – nagu tavaliselt – nelja selle 650-ne kilomeetrise sõidu kohta.

Elektrist kah veidi – Aafrikas on teatavasti vahelduvvool – nelja siinveedetud päeva jooksul on elekter ära olnud umbes viis korda. Tavaliselt viiest üheteistkümneni, vahel veidi lühemalt. Nüüd, kui plaanisin jutu üles panna, tuleb välja, et tänu tänasele elektrikatkestusele ei tööta internet – eks näeb, millal siis õnnestub kirjatükk postitada [26.08.2011 23:35].

Ja veel mõned pildid lisaks leiab siit, ehk tuleb lähipäevadel veel juurdegi, sõltuvalt sellest, mida pühapäeval ette võtame, hetkel on ühe variandina mõte minna Ruaha rahvusparki lõvidele külla.

ettevaatust, Alfa takso

Viimati Arhangelskist tulles ja hommikul kell pool viis bussijaama jõudes arvasin, et ega sellisel kellaajal siit vist normaalset taksot ei saa. Plaanisin juba endale takso tellida, kui üks seisev taksojuht mulle viipas. Astun lähemale vaatan – alustamise tasu 1.49 €, sõidutariif 0.49 € – täiesti normaalsed hinnad, põhimõtteliselt samad (1.98 € ja 0.48 €), mis Euro taksoga bussijaama sõites.

Koju jõudes näitab taksomeeter siiski veidi rohkem – kui minnes tuli sõidu hinnaks 3.98 €, siis nüüd näitab taksomeeter 7.39 €. Nõuan tšekki ja põhjendust, miks nii palju raha kulus. Taksojuht annab mulle veidi õnnetu näoga tšeki ja ütleb, et kui see ei sobi, siis ma ei pea maksma. Püüan unesegaselt tšekilt kilomeetri hinda leida, aga ei suuda. Mõtlen tükk aega, mis nüüd teha, aga nagu ebamugav on selle kolme liigse euro pärast ka maksmata jätta.

Hommikul, puhanud peaga uurin uuesti tšekki – Sõidu algus 00.00.2000 00:00 ja lõpp 29.07.2011 05:14 – mis mõttes? Kas ma olen nüüd sõitnud pealt üheteistkümne aasta või “ainult” pealt viis tundi.

Nüüd on küll kahju, et nii kergekäeliselt taksojuhile maksin, huvitav, kas oleks pidanud lihtsalt maksmata jätma või mõne järelevaatava organi poole pöörduma? Kelle? Munitsipaalpolitsei?

Xdream, seekord Läti moodi

Istun Kopenhageni lennujaamas ja kirjutan Xdream muljeid. Kõiges selles on süüdi Karli, võistkonnast Salomon ACE Team. Lugu ise on järgmine:

Teieipäeval helistab mulle Karli ja küsib, et kas ma ikka kavatsen seekordsest seiklusest kirjutada. Kuna selline plaan mul tõesti korraks mõtetest läbi käis, siis vastasin jaatavalt, mispeale Karli uurib, et kas ma oleksin huvitatud ka tema kommentaarist “kurikuulsa” rattapunkti otsimisel. Milles küsimus – praeguse hetke füüsiliselt tugevaim Eesti seiklusvõistkond, kellel sellest hoolimata pole õnnestunud veel sel aastal etapivõitu saada – otse loomulikult tahaks teada, mida nad metsas teevad (ja kuhu on jäänud võit). Kui Karlilt tema kirjatüki kätte saan, siis on seal kaaskiri, milles Karli teatab, et sattus vähe hoogu ja kirjutas paarist seigast lisaks.

Siin see on, Kadarbiku Kanged, kuhu vahele lisatud Salomon ACE Team kommentaare:

Seekordne Xdream algab minule Arhangelskis, kui neljapäeva hommikul selgub, et seoses Arhangelski ümber lõõmavate põlengutega, Arhangelski lennujaam lennukeid vastu ei võta. Õnneks saadakse lõunaks siiski olukord niipalju kontrolli alla, et minu õhtune lennuk väljub juba peaaegu õigeaegselt ning reede varahommikul olen kenasti kodus.

Reede õhtul oleme juba Orissaares, kus testime Tiiduga oma valmisolekut öiseks etapiks Illiku laiu päevadel – sellel etapil jään Tiidule kõvasti alla.

Laupäeva õhtul rivistub Orissare staadionile paarsada seiklejat, et täpselt 22:00 alustada ulja jooksuga, rulluiskudel, üle staadionimuru. Õnneks pole murujooksu palju, ning edasi jätkame juba mööda siledat asfaltteed. Teel esimese kontrollpunkti poole lisavad rulluisutamisse põnevust mõned “toredad” kaasvõistlejad – mõni üritab oma rajale kaasa võetud  suusakeppidega kaasvõistlejate silmadele pihta saada, teine jälle sul küljelt jalgu alt sõita.

Siinkohal tahaks eraldi tänada Laurit, kes enne esimest punkti oma õlga mul taskaalu hoidmiseks lubab kasutada, kui pidurdamisel järsku kurvi tekib mul kergeid raskusi. Teatavasti pole pidurdamised ja järsud kurvid mitte just minu lemmikelemendid rulluiskudel.

Teel teise punkti tekitab segadust ja ka mitmeid ohtlikke olukordi rajameistri poolt planeeritud “lisapaunake”. Ott ja Viff suudavad paunale keerata, minul see aga ei õnnestu, sest liiga palju uisutajaid on paremal otse sõitmas. Jätan pauna vahele ja ootan Oti-Viffi järgi. Rulluisuetapi lõpetame “tänu” lisapaunale, kolmeminutilise kaotusega liidritele.

Kanuuetapp – Ott majandab kaardiga ning lisaks on korralik rivi võistlejaid ees ja vigu teha raske. Ott, kogenud orienteerujana on siiski korralikult kaardis ja kui kogu kanuude rivi seitsmendast punktist joonelt kaheksanda poole suundub, siis teatab Ott, et meie läheme ringi. Meie Viffiga vastu ei vaidle ja oma rõõmuks näeme, kuidas alles enne kaheksandat kontrollpunkti saavad meid uuesti kätte liidrid – MULTISPORT.FI ja Team VAUDE Matkasport.

Rattaetapi alguses on meil väikesed võistkonnasisesed eriarvamused, millised punktid läbida – mina jään Oti-Viffi vastu arvulisse vähemusse. Esimesed kaks rattapunkti võtame suhteliselt valutult, kui mitte arvestada seda, et kui esimese punkti lõpuosa jookseme, siis väänan oma jalga sellise raginaga, mis vist Orissaarde välja kostab. Järgnev kilomeeter möödub minu jaoks pimeduses, siis annab valu õnneks veidi järgi ja hakkan jälle aru saama, mis toimub.

Oma kõige suurema (ja peaaegu ainsa) vea sellel võistlusel teeme kolmanda, kaardilt vaadates kõige lihtsama kontrollpunktiga, kuhu mina tahan minna paremalt, aga Ott, taktikuna vasakult. Tegelikult oleks Oti variant õigem, kui … kaart veidikenegi tegelikkusele vastaks. Kahjuks aga seekord “oleksid” ei kehti kui üritame korduvalt ja tulutult erinevatest kohtadest punkti poole suunduvat rada leida.

Teised, meiega koos haake tegevad võistkonnad lõpuks loobuvad, meie otsustame siiski otse läbi metsa murda ja jõuamegi viimaks punkti. Punktist tagasiteel leiame mingi aimatava raja, mis aga meid nii salakavalalt üle tuldud tee viib, et kui lõpuks endid kaardil paika saame, oleme oma jalgratastest väga kaugel. Kokku kaotame punkti ja jalgrataste otsimisega umbes 50 minutit, ning etappi lõpetades oleme langenud 27-ndale kohale, kusjuures meid edestavad ka kaks naiskonda kolmest, kes üldse rajal.

Karli: Rattavaliku teise punkti liigume kolmevõistkonnalises rongis. Natuke enne kontrollpunkti tuleb tagasisõidul vastu Team VAUDE Matkasport. Agressiivselt ja esimestena. Seda on mulle vaja – vahe on vaid mõni minut ning niisuguse ärritajaga saab eelmise nädala 24h rogaini EM-st tingitud uimasuse kõrvale lükata. Lootsin enne võistlust, et ühisstart paneb adrenaliini liikuma, nüüd võistluse kolmandal tunnil see lõpuks juhtubki. Võitlusind hakkab tagasi tulema.

Viimasesse punkti minekuks on valida kahe võimaluse vahel – paremalt väikese tagasisõidukaarega ringi või vasakult metsateed pidi otse punkti. Otsustan viimase kasuks. Sõidame suurelt teelt lahkuvalt esimesest teeotsast mõned meetrid mööda, peatume ja keerame tagasi. Kadarbiku Kanged ja GO Reisiajakiri tulevad samale variandile. Väga hea, seltsis segasem, jõuan mõelda. Pärast selgub, et see lühike nõrkusehetk – initsiatiivist loobumine ja teistele lootmine – määrabki 11-tunnise võistluse tulemuse.

Liigume ilusti maja juurde, mille taga peab algama täpselt 56-ndasse kontrollpunkti kulgev metsarada. Ületame aiad, sulgeme väravad ja oleme ründepunktis. Ees on ilus roheline ühtlane võsa, ilmselt püüavad kõik ette kujutada, kust tee täpselt algab. Ott juhatab vägesid ja teatab, et proovida tuleb siit. Jätame rattad aia najale, sest nendega ei ole tihnikus midagi teha. Kohe on tulemas väike 1 000 m sinna ja sama palju tagasi jooks. Ott ja Heiti murravad esimestena võssa, liigume hanereas järgi, et peagi tagasi keerata. Siin pole küll kunagi mingit teed olnud. Ott ei heitu ja proovib järgmise põõsa tagant. Juba pisut nõututena tuleme uuesti tagasi. Ott veenab meid, et koht on õige ja rada peab algama siit. Üritame jälle. Kolmest konkureerivast tiimist on saanud ühtne löögirühm, juhtimistasandid on kiiresti ümberformeerunud ning vägesid juhib üks ja ainuke liider – autoriteetne Ott. Võsa on tihe ja kilomeetrine suuna „jooks“ ilma metsarajata ei ole mõeldav.

Vanameister ei mõtlegi alla anda, kogu aeg proovib, juhendab ja innustab. Julgustab kahtlejaid (Viivi ja mina: „võib-olla see ikka ei ole õige maja?“ – „On küll, näe, lagendik on ka siin samas!“) ning surub maha vastuhakkajad (Marek ja mina: „Lähme tagasi ja ratastega ringi!“ – „Ei, siit peab läbi saama!“).

Korraks tundub, et pealiku entusiasm hakkab raugema ning üleüldine nõutus maad võtma. Järsku ilmuvad keset kõige tihedamat võserikku kuskilt külje pealt välja Erik-Tiit-Lauri, rattad õlal. „Kas saite punkti kätte?“ – kõlavad ahned hüüded. Erik vastab asjalikult: „Ei, ei saanud“ ning meile suurt tähelepanu pööramata kaob kolmik edasi ragistades parempoolsesse rohelusse. Liigume aia poole tagasi, kui Ott järsku hüüab: „Tegelikult oli Erikul punkt käes!“.

„Jah, muidugi! Tulid nad ju punkti poolt ja läksid vastassuunas! Kurat, veel üks kavalpea!“ – vannun endamisi. Võitlussalk tormab uue innuga tihnikut murdma ja rada otsima, aega on kulunud juba üle mõistuse, me lihtsalt peame selle punni kätte saama.

„Erik võib küll emotsionaalne olla, aga ta on ju sirgjooneline. Miks ta meile sedasi puhuma pidi? Nojah, aga vaata, mis sa talle ise eelmise aasta öisel Karula etapil tegid! Nimelt leidsime teisel kanuusõidul Nike’ga koos olles puu küljes rippuva kontrollpunkti Tõnuga koheselt üles, aga valjuhäälselt otsimist edasi mängides liikusime väikese ringiga kanuude juurde tagasi ja jätsime konkurendid pika ninaga. Alar Viitmaa oli pärast finišis täiesti solvunud. Nüüd on siis Eriku kord!“ – sisemonoloog veenab, et seekord peame oma risti ise kandma.

Õnneks on ligi pooletunnine põõsastes tuhnimine ka Go Reisiajakirja ära tüüdanud ning Mareki vedamisel läheme lõpuks ratastega ringivariandile. Ott ja Heiti jäävad paigale kuskilt välja ilmunud soomlaste ekspertarvamust kuulama ning pärast selgub, et nende saaga on alles esimese pooleni jõudnud.

Lõpuks, vahetult enne 56. punkti võtmist ilmuvad kusagilt külgvõsast välja Erik-Tiit-Lauri, rattad jätkuvalt õlal. Erik on punkti märkides ikka asjalik, võib-olla pisut tüdinud. Ma ei saa teisiti, kui hakkan naerma – tragikoomiline ebamugavustunne (häbi?) tuleb kuidagi maha pesta.

Õhupüssist sigade laskmine, kus igal võistkonnaliikmel on kasutada kolm kuuli, millega tuleb kokku tabada kahte siga on (vähemalt mulle ja Viffile) igav – Ott krabab püssi enda kätte ja esimese kahe kuuliga on kahel seal jalad püsti. Meile Viffiga jääb vaid kaasaelamise rõõm.

Rattaetapp Vanamõisa raketibaasi tundub taaskord kaardi järgi lihtne, aga tegelikkuses mitte niiväga. B-rada on lükanud sisse jälje, mis ei vii meid sinna, kuhu arvame ja veedame mitu minutit endid kaardile paika pannes.

Väike vaheharjutus ronimisraudadega, ning seejärel suundume Vanamõisa raketibaasi, mille territooriumilt tuleb üles leida vähemalt kolm, sinna peidetud neljast punktist. Õnneks on sel ajal, kui meie sinna jõuame piisavalt palju võistkondi otsimas, kelle kehakeele järgi leiame punktid suht valutult. Aga sellest ma küll aru ei saa, mismoodi esimesed võistkonnad punktid leida suutsid – selline lisaülesanne on Läti seiklusvõistlustel peaaegu, et kohustuslik.

Veel paar lühikest jalgrattaetappi viivad meid Ekumäe karjääri, kus jätame jalgrattad vahetusalasse ning läheme joostes ja aerofoto abil kontrollpunkte otsima.

Alustuseks saame endile kaaslaseks võistkonna Tridens Team 30+, kes hoolimata meie keelitusest, erinevad teed valida, meiega kaasa tulevad. Teel teise punkti üritame valida teistest võistkondadest erineva teevaliku, aga kaldume paremale ära ja jookseme kaardilt välja. Ülejäänud punktid võtame veatult.

Karli: Fotokaardi orienteerumine karjääri piirkonnas algab jälle kolmevõistkonnalises grupis. Kuid nüüd on olukord muutunud. Oleme lõpuks rütmi leidnud ning ei pööra meiega koosliikuvatele soomlastele (Petri ja CO) ning A-raja Uustulnukatele suurt tähelepanu. Tegelikult tean väga hästi, kuidas pikematel seiklusvõistlustel kulgeda tuleb – oluline on riske vältida ja vigu minimeerida. Pigem natuke ringi, aga kindla peale. Kui kahtled, seisata ja mõtle 30 sekundit. Vigadeta liikudes ja füüsist omades hakkavad kaasaliikujad varem või hiljem maha pudenema. Praegune pingutus on meie jaoks turvalises mugavustsoonis.

Ragistame tihnikutes ja saame esimesed fotopunktid raskusteta kätte. Paaril korral kui hüüan Tõnule, et peame natuke suunda korrigeerima, ja kui siis üks Uustulnukatest vastab, et „jah, natuke paremale või nüüd pisut vasakule on õige“, siis mõtlen, et väga asjalikud poisid. Uustulnukad liiguvad ilusti sabas, meil ei ole selle vastu midagi, sest pimedas võsas mitmekesi punkti otsida on ikka oluliselt lihtsam. Teeäärse kivi leidmisega meil lähebki viis minutit, aga kätte ta saame.

Rattaetapp algab meil sellega, et Ott üritab mitu minutit puhastada Viffi jalgratta tagumist kassetti sinna kuhjunud heinast ja porist. Väga hästi ei taha see õnnestuda.

Karli: Järgnevale rattaetapile läheme jätkuvalt koos. Püüame leida parempoolset otseteed ning kui see osutub läbimatuks (Uustulnuk teatab: „siin teed ei ole“), siis sõidame vasakult ringi. Vahetult enne 29. punkti seisatame, sest radu hargneb rohkem, kui kaardipilt ette näeb, Uustulnuk peatub otse kõrval, kummardub juhtraua kohale ja teatab: „punkt on 50 meetrit meie seljataga“. ??? Niisugune selgeltnägemise võime äratab tähelepanu. Vaatan esimest korda konkurendi ratast ja näen, et kui meil vaatab lenksu juures vastu kaart alusel, siis temal korralik GPS ekraan. Mu nägu on vist nii segaduses, et mees küsib ise: „kas teil siis ei olegi?“ Ei ole, mul isegi autol ei ole. Võib-olla tasuks korraldajatel järgmisel aastal puhuda kolmandale rajale nõnda tugevam eluvaim sisse, et sellele antakse “Iizi GPS” formaat? Ise väga GPS-orienteerumist harjutada ei tahaks, sest sellega ei ole väljaspool Xdream sarja küll midagi peale hakata.

Jalgsi / ratas valik Kõinastu laiule tundub rajameistri huumorina. Jookseme (sügavama veega kohtades veidi ka kõnnime) Kõinastu laiule, kus kolm kontrollpunkti meid ootamas. Kolmas punkt võetud tuleb meile vastu võistkond Männikumägi/ Metsasõbrad … ratastega! Meie küsimuse peale teatab Kuno, et isegi veeosa andis poolenisti sõita? Kuivõrd kasuks selline “meresuplus” jalgratta tervisele tuleb, on muidugi iseasi.

Viimasel rattaetapil jõuame taaskord järgi Suusahulludele, selgub, et nemad jätsid Kõinastu laiul käimata ja võtsid selle asemel vastu trahvi 3 korda 45 minutit. Tänu sellele edestavad nad lõpuprotokollis neist rajal küll kiiremini liikunud võistkonda Areal team naised, kes jätab vahele viimase kanuuetapi, kus samuti kolm kontrollpunkti, aga mis tunduvalt kiirem.

Teine kanuuetapp, kus kolm kontrollpunkti tuleb läbida vabas järjekorras,  on (vähemalt mulle) raske. Tuul on tõusnud ja väike lainegi merel. Minnes pole hullu, tuul on tagant ja kanuu lausa lendab.

Tõsi, teise kontrollpunkti juures teeme veidi vale valiku, kui läheme paremalt poolt saart ja peame sõudma mööda muda, kus kanuu ei taha kuidagi liikuda. See-eest tagasitee, kas siis minu väsimusest või vastutuulest tingituna, on eriti raske, etapi lõpuosas on mul tunne, et kohe-kohe kukuvad käed küljest.

Karli: Saame peaaegu lõpuni mugavusstoonis liigelda. Keha ei ole rogaini EM-st kellelegi taastunud (isegi Tõnu ei jaksa kanuus tõmmata, minust rääkimata) ja niisama end piitsutada ei viitsi. Liigume kolmanda koha kursil kui viimasel pikemal jalgsietapil Team Nike end täiesti ootamatult kõrkjates näitab. Nüüd läheb küll kiireks. Aga saame hakkama.

Kanuud vahetusalasse tassides näeme jalgsietapile suunduvat GO Reisiajakirja võistkonda, kus Andre ei tundu just kõige värskem olevat. Kihutame neile järgi, lootes nad kätte saada. Esimese kontrollpunktiga, läbi mere kahlates, saame neile küll peaaegu kandadele, aga siis, kui kuiv maapind jalge all, hakkab vahe millegipärast uuesti suurenema. Hiljem, finišis juttu ajades selgub ka põhjus – Marek võttis Andre “kummi” ja nii see vahe kasvama hakkas.

Kuulitõuke Orissaare staadionil sooritame juveliiri täpsusega – igaüks 7 meetrit, ehk kokku 21 meetrit, ning “auring” staadionil jääb meil tegemata.

Viimane jooksuetapp, kus Orissaarest tuleb leida veetorn ja vana paaditehas läheb meil lihtsalt, sest Ott “kuulas üle” juba eelmisel etapil ühe kohaliku vanamemme, kes meile lahkelt kõikide Orissaare vaatamisväärsuste asukohad lahti seletas.

Tagasi Orissare staadionile jõudes selgub, et meid on ootamas veel üks lisaülesanne – mööda nöörredelit ronimine, ainult et nöörredelil on pulkade vahe umbes 1.5 meetrit, ning lisatingimusena peale redelipulkade ja kaasvõistleja midagi puudutada ei tohi.

Viff saadab meid Otiga ronima, jäädes ise alla julgestust tegema. Juba redeli esimese pulga peale saamine on parajalt keeruline. Järgmisele pulgale saamine tundub vähemalt minule algul küll võimatu, eriti pärast seda, kui Ott korra redelist lahti kukub. Õnneks Viffi julgestus peab, ning teisel katsel saame järgmisele pulgale.

Edasi tekib väike vilumus, ning järgmised pulgad lähevad kergemalt. Tireltõusuga üle redeli ülemise pulga ja sama teed alla. Jõuame finišisse üheksandatena, ajaga 12:10:23 ja segavõistkondadest esimesena. Järgmine segavõistkond, meid sellel aastal kaks korda võitnud ISC Team, kaotab meile juba peaaegu tunni.

Karli: Ligi pooletunnine õiges kohas teeotsimisviga maksis meile teoreetiliselt esimese koha. Aga niisugustel „oleksitel“ ei ole mõtet. Seda enam, et viga polnud niivõrd puudulikus kaardis, vaid meis endis. Kümnest minutist oleks piisanud, et veenduda tee kapitaalses puudumises ja siis oleks pidanud sündmuspaigalt lahkuma. Mitte täiendavad 15 minutit olematuid tonte jahtima.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli tõeline “Läti stiilis” võistlus – ajast-arust kaardid, punktide otsimine jne – seesama ootab mind ees juba homme õhtul, kui antakse start 44-tunnisele seiklusele, LATVIA ADVENTURE RAID 2011.

Life is tough in Arkhangelsk*

* parafraseerides ühte teist blogi.

Esimene öö hotellis Dvina: toas valitseb põrgukuumus, ning selle tõttu avan akna. Mõne hetke pärast on toas musttuhat sääske. Leian voodi kõrvalt, kummutilt mingisuguse vidina, mille arvan olevat sääsepeletaja ja pistan seinakontakti. Sääsed ei tee muidugi sellest numbrit, vaid istuvad sellel rahulikult ja lobisevad omavahel. Ja ega tegelikult toas eriliselt jahedamaks lähe, öö möödub voodil higistades, uni jääb napiks.

Hommikul ärgates selgub, et eelmise päeva põleng oli alles algus, linn on mattunud nii tihedasse suitsu, et nähtavus vaevu ehk sadakond meetrit. Suits varjab päikese ja linnas on hämar.

Õhtul hotelli jõudes tapan viimased viiskümmend sääske ja uute tulijate  hirmus ei julge akent lahti teha. Öö möödub põrgukuumuses ja magama jään alles kella kolme paiku öösel.

Hommikul ärgates särab päike taevas ja tänavatel lainetab vesi. Selgub, et öösel on olnud korralik äikesetorm, mille ma imekombel maha suutsin magada. Aga väljas on jälle “meeldivalt” soe, +32 °C.

Õhtul hotelli jõudes leian öökapilt mingi tsellofaanikotikese, mis ilmselt seal ka varem oli ja mille ma algul kommi arvan olevat. Pärast lähemat uurimist selgub, et selles asub padjake, mis sääsepeletaja sisse käib. Panen sääsepeletaja tööle ja teen akna lahti … väikseks abiks ikka, kui toas on +35 °C ja väljas veel ainult +30 …

Tallinn põleb

Tegelikult mitte küll Tallinn, vaid Arhangelsk … või veel täpsemalt Arhangelski ümbrus. Helikopterid muudkui kihutavad veeanumatega linna kohal ringi. Ja linn on mattunud suitsuvinesse.

Moskva pisaraid ei usu, vol 2

Võrreldes eelmise korraga, võiks öelda, et see kord läks veel üsna hästi:

Vandenõuteooriate armastajad oleks ilmselt haistnud esimesi ohu märke juba Arhangelskis, kui minu esimese lennu operaatorfirma, Nordavia, esindajad ei nõustunud minu väikest kohvrit käsipagasiks arvestama. Põhjus oli lihtne – käsipagasi kaal tohib olla kuni 5 kilo. Pärast pikemat vaidlust olin sunnitud alla andma ja laduma kogu oma elektroonika, alustades arvutist ja lõpetades fotoaparaadiga kilekotti ning minema lennukile, kilekott näpus.

Moskvas läheb algul kõik ilusasti – pagas saabub kiiresti, terminalivahetus, paarkümmend minutit ootamist, check-in, turvakontroll, veel poolteist tundi ja boarding.

Pärast lennuki ukse sulgemist seisame veel veidi ja hakkame siis liikuma … aga seda mitte kauaks. Kui siis lennuki aknast juhuslikult välja vaatan, siis … pool taevast on kaetud süsimusta seinaga, kus aeg-ajalt sähvivad välgud ja … lennukite rivi, mis meie ees paistab, on aukartustäratav.

Umbes paar tundi hiljem, kui meie ette on jäänud kapteni ütluse järgi veel neli lennukit, oleme sunnitud oma järjekorrakoha loovutama … hoolimata vahepealsest lennukimootorite seiskamisest ei jätku enam kütust Tallinnasse lendamiseks ja nii suundume uuesti tankima.

Pärast tankimist oleme kukkunud taas järjekorra lõppu, rahvas lennukis on rahulolematu, nõutakse sooja sööki, mida nii pikal lennul anda tuleb. Estonian Air stjuuardessid lahendavad asja mõnusa huumoriga – pakutavad muffinid aetakse soojaks ja serveeritakse siis koos jookidega. Inimesed on rahul, keegi ei mõtle selle peale, et kui hetkel serveeritakse sööki, siis nii pea veel lendamist ei tule.

Ja tõepoolest – ootame alustuseks veel pea kaks tundi, kuni äikesetorm üle lennuvälja läheb ja hakkame siis tasapisi liikuma. Umbes paar tundi hiljem oleme lõpuks stardirajal ja veel poolteist tundi hiljem maandume Tallinnas. Kell on 23:15, ehk olen lennukis veetnud umbes täpselt 7 tundi ja 20 minutit.

N64 32.136 E40 31.379

Päike loojub kell üksteist selleks, et paari tunni pärast jälle tõusta … pimedaks vahepeal minna veel ei jõua. Soe … ka öösel … päeval seda enam ja põhjamaa inimesed võtavad sellest hetkel viimast, ning jalutavad hiliste öötundideni tänavatel.

Täiesti harjumatu on see, et inimesed naeratavad, autojuhid lasevad jalakäiaid üle tee ja on üksteise suhtes üllatavalt tolerantsed. Isegi jalgratturite ja rulluisutajatega (ka neid on siin üllatavalt palju) arvestatakse.

Pildil üks vähestest Leninitest, keda veel tagandatud pole. Mis imelik linn see küll olla võiks?

uusi singleid avastamas

Ehkki tänane tunne ei olnud just kõige parem, ei kõhelnud ma hetkegi, kui sõber Tiit mind Kallaverre, uusi singleid avastama kutsus. Esimeste kilomeetrite järel ristime raja mini Šveits-iks. Veel paar kilomeetrit hiljem puruneb Tiidul kividel kumm. Saame kummi vahetatud ja paarsada meetrit sõidetud … saan just Tiidule öelda, et “järgmise kummi purunemise järel peame ilmselt singlist loobuma, sest liiga palju teravaid kive” … kui järjekordsel laskumisel puruneb minu ratta tagumine rehv.

Kahjuks selgub ka kurb tõsiasi, et minu rattakotis olev rehv on seal olnud piisavalt pikka aega ja multitool-i vastu end katki hõõrunud. Ehkki Tiit leiab ka ühe kummi paikamise lapi, siis see meid palju kaugemale ei aita, sest valides oma arust kõige tervema, ühe auguga sisekummi, selgub pärast kummi lappimist, et auk ei olnud siiski ainus …

… sunnin Tiitu oma rattatreeningut jätkama ja helistan Maarele, paludes ennast kusagilt Ülgase karjääride keskelt üles korjata.

Tbilisi

Tänase päeva hilight oli väljasõit “Tbilisi mere” äärde. Absoluutne nostalgialaks koos kaljatünni ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.

Mtskheta

Hommikul võtame mõned kloostrid, siis Gruusia vana pealinna, Mtskheta. Seejärel veel mõned kloostrid ja Gudauri poole ülesmäge. Stepantsmindas, ehk siis vanematele inimestele Kazbegis teeme kerge lõunasöögi, mis lõppkokkuvõttes ei osutugi nii kergeks.

Nimelt on kõrvallauas võtnud sisse kohad Kazbegi maavalitsus koos oma sõpradega ja juba veidi aega pärast seda, kui oleme saanud lauda istuda, asub kõrvallaudkond meiega tutvust sobitama. Kõige aktiivsemaks osutub Kazbeki maavanem, kes meie lauale ohtralt veini ja lõpetuseks ka hinkalisid tellib, ise väsimatult rääkides, kui head sõbrad on talle eestlased …

… ühesõnaga, lõunasöök kisub lõpetuseks varaseks õhtusöögiks ja oma ülejäänud plaanid teeme niipalju ümber, et Stepantsmindast sõidame küll korraks Vene piirile, aga siis pöörame otsa ümber ja tagasi Tbilisisse.

Tbilisis pannakse meid maha otse festivalile – Tbilisi Beer Fest. Pärast pooletunnist asjatut üritamist lahkume festivalilt ilma, et oleksime pääsenud ühelgi õllemüügikohal löögile, ehk siis kuiva kurguga …

teistmoodi jaanipäev

mi xotim vam predlojit, priexav v kaxetiu, degustaciu vina. posmotret pogreb. poprobovat i vipech nas xleb – shotis puri, nakrit gruzinskii stol i konehno bse eto v soprovojdenii nacionalnix muzikantov.

Põhimõtteliselt kõik täpselt sellise skeemi järgi ka toimus. Algul, tõsi küll, olid grusiinid üsna tagasihoidlikud ja küsisid meilt iga asja kohta, et kuidas me tahame. Kui lõpuks suutsime neile selgeks teha, et meie tahame pidu “Gruusia moodi”, siis ohkasid grusiinid raskelt ja siis …

Ääsmäel sprintimas

Eile õhtul toimus Eesti sprindikarika neljas etapp, ääsmäe sprint, korraldajaks OK Kooperaator, eesotsas Jaanus Rehaga.

Minul polnud küll algselt plaanis sprintima minna, jalgadel oli veel väga selgelt meeles laupäevane rattasõit Tallinnast Haapsallu, vastutuules. Kuna aga Tanel Jukola teatejooksul oma jala välja väänas, siis oli vaja ju teda ometi asendada. Rada 3.395 km ja võitja aeg 12 – 15 minutit eeldas väga kiiret rada, aga tegelikult …

… stardin suhteliselt algusotsas ja alustan rahulikult. Esimese kontrollpunkti loen korralikult ja ei lase ennast segada 20 meetrit kõrval asuvast punktist, millega näiteks Ääsmäe kohalik mees, Risto, mulle juba 30 sekundit ette annab. Ka teise ja kolmanda punkti võtan veidi rahulikumalt, aga kindla peale.

Neljanda kontrollpunktiga üritan läbi metsa lõigata, aga olen sunnitud mööda toomingavõsa ronima ja kaotan sellega 30 sekundit. Järgmine viga tuleb kümnenda kontrollpunktiga, kus jooksen küll õige kivihunniku juurde, aga ei märka punkti ja teen paarikümnesekundilise lisakaare. Väike viga ka neljateistkümnenda kontrollpunktiga, kus kaduma läheb kümmekond sekundit, kui punkt, mis kaardi järgi on teest suhteliselt kaugel, asub tegelikkuses otse teeservas.

Viimastel etappidel pakub mulle konkurentsi Paavo, kelle selg kaugel ees paistab. Paavo on minu jaoks siiski liiga kiire ja lõpetab napilt enne mind.

Minu aeg, 21:17 on tunduvalt enam, kui rajameistri prognoositud võitja aeg, aga selgub, et ka võitja, klubikaaslane, Kaur Kase, saab ajaks 19 minutit, ehk kaugelt üle planeeritu. Viies koht on üsna maksimum, mis mul sellistes tingimustes võimalik saavutada oli, sest neljas mees, Lauri, edestab mind juba 50 sekundiga. Vähemalt täitsin oma eesmärgi, milleks oli seljatada vähemalt üks kohalik mees, Risto või Taavi, lausa 200 protsendiliselt – võidan neid mõlemaid.

Kokkuvõttes oli väga mõnus võistlus, mis tuletas jälle üle hulga aja meelde, kui lahe ala on orienteerumissprint. Peab vist järgmisele, 27. juulil Keilas toimuvale võistlusele end kirja panema.

[tulemused ja vaheajad]

APEX, Interlaken, proloog

Võistluspäev algab vara, äratus kell pool seitse, et süüa hommikust ja olla pea esimesed vahetusalasse mineva varustuse kaalumisel. Selgub, et meie ja korraldajate kaalud on ühtemoodi täpsed – kolme koti kogukaal on täpselt lubatud 80 kilo ja ka sõudmisvarustuse kott on täpselt 15 kilo, nagu lubatud.

Võistkonnad jaotatakse numbrite alusel nelja gruppi ning eskorditakse seejärel stardipaika. Peaks mainima, et meil ei lähe just eriti hästi, saame proloogiks endile alad, järjestuses rafting, kickbike, jooks ja jooks. Kui lisada siia, et ka võistlus algab kümnekilomeetrise jooksuotsaga, siis kolm jooksu järjest pole just kõige meeldivam variant.

Kell 10:00 antakse start võistkondadele, kes lähevad jooksu ja tõukerattaetapile, raftingu korraldajad võtavad asja suhteliselt rahulikult ja asuvad meile varustust välja jagama.

Saame kalipsod, saapad, kiivrid ja vestid, viiakse läbi põhjalik instruktaaž, pärast mida pakitakse meid bussi ning sõidutatakse raftingu stardipaika. Raftingu korraldajatel tundub aega palju olevat, saame pikalt oodata enne, kui jõele pääseme.

Jõgi ise … no alguse osa on peaaegu huvitav … aga sealt, kus kell käima lüüakse algab täiesti sile jõgi. Lisaks ärritab mind see, et nn. “giidid” pakuvad meile oma arust põnevat võistlust, pideva kohavahetusega, kus kord üks ja siis jälle teine paat juhitakse kiiremasse voolu. Võistlejad samal ajal pingutavad paatides … ja mitte just vähe.

Kui iga ala peale on planeeritud 1.5 tundi, siis meie jõuame rafting-ult tagasi veidi alla kahe tunni möödudes stardist. Pärast seda hakkab korraldajatel kiire.

Meie teine ala, paaris kickbike, kumbki paar kaks korda. Teeme plaani, et mina sõidan koos Tuomasega esimesena ning seejärel Mikko ja Kati. Jõuame esimestena ratasteni ja suundume ringile. Algul rahulikult, aga kui Quechua.com mehed meile järgi jõuavad, siis suurendan veidi tempot. Kui vastan ühe mehe küsimise peale, et ma pole Soomest, vaid Eestist, siis ütleb mees, et ta teab Otepääd väga hästi, käib seal iga aasta laagris. Nüüd olla alles kuu aega tagasi tulnud Falunist, kus Prantsuse suusakoondis olevat olnud.

Mõne aja pärast viskan pilgu üle õla ja märkan, et Tuomas on silmapiiril juba üsna pisikeseks muutunud. Võtan hoo maha ja ootan Tuomase järgi, lõpetame oma esimese vahetuse kolmandatena, Quechua.com-ist poolteist minutit hiljem.

Kati ja Mikko sõidavad hästi, hoides kohta. Teisel ringil on Tuomas vist veidi väsinud ja nii kukume veel ühe koha, mida ka Kati ja Mikko tagasi sõita ei suuda.

Kaks viimast, jooksuetappi, on puhas töö. Esimene kuuesaja tõusumeetriga, teisel lausa 700. Oleme kokku leppinud, et kuna ees on veel õige mitu tundi võistlemist, siis võtame asja rahulikult.

Otsustan teiste elu veidi kergemaks teha ja 50 meetrit enne esimest kontrollpunkti teen mõned kiiremad sammud, et säästa sellega teistel mõned jooksumeetrid. Mõned meetrid saavad säästetud, aga seepeale antakse jõudude tasakaalustamiseks minu selga ka Kati seljakott, ning ülejäänud proloogi saan läbida kahe seljakotiga.

Jooksuetapid mööduvad minu jaoks suhteliselt kergelt. Ainus viga, mis teen on see, et panen esimesele jooksuringile liiga paksud sokid ning järskudel laskumistel vajub varvas jooksukinga ninasse. Tulemuseks on juba esimese ringi järel ärataotud vasak suur varvas, millelt küüne eemaldumine on nüüd ainult aja küsimus.

APEX, Interlaken, enne võistlust

APEX-ist on möödas juba mitu head nädalat, aga muljed võistluselt keevad senimaani sees ja ootavad kirjapanemist. Püüan siis vana võla kompenseerida enne, kui mälestused ununevad.

Õnnelikult Interlakenisse jõudnud, alustame tasapisi ettevalmistustega võistlusteks. Veel õhtul pakime lahti (või – pigem kokku) oma jalgrattad.

Esmaspäeva varahommikuil teeme jalgratastega kerge linnatiiru ning ostame ühte, teist ja kolmandatki. Mina olen sunnitud ostma muuhulgas ka lühikesed püksid, sest millegipärast leian oma kotist ainult võistlusriideid ja mitte ühtegi riideeset vabal ajal selga panemiseks.

Hoolimata sellest, et meie jalgratta varuosade ladu annks silmad ette nii mõnelegi kauplusele, näevad võistkonnakaaslased kurja vaeva, et tellida jalgrattapoest veel Kati rattale tagavara piduriklotsid ja “korvake” – vidin, mis on käiguvahetaja ja raami vahel. Lisaks ostame lugematul hulgal suruõhuballoone, ketiõli ja mida iganes … siinkohal peaks mainima ka seda, et kogu võistluse jooksul sai kogu sellest varuosade ja tarvikute hulgast kasutatud ainult ketiõli, kõik ostetud suruõhuballoonid rändasid prügikasti, kuna lennukisse neid võtta ei tohi.

Lõunast hakkab meil suurem varustusega tegelemine. Tunnen ennast korduvalt täieliku amatöörina, kui minu võistkonnakaaslased varustust lahti pakivad. Kotidest tuleb välja umbes kuus Lupine-t koos viieteist akuga, nagu läheksime mitte neljaks päevaks, vaid neljaks nädalaks seiklema. Kapten Tuomas peab mulle pika loengu riietest ja nende kaaludest, nuun spordijookidest ja kõigest muust. Kõige muu alla käib ka veepuhastusvahend … ja seda Šveitsi mägedes. Kõigele lisaks tõmban oma aktsiaid alla sellega, kui toidu kõrvale õlut võtan.

Teisipäev, päev enne võistluste starti, algab kohustusliku varustuse ettenäitamisega võistluskeskuses, mille järel saame kaardid ja legendiraamatu. Kati ja Tuomas lähevad poodi toitu kokku ostma, meie Mikkoga alustame raja planeerimisega.

Kella kuueks, võistluste piduliku alustamise ajaks on meil liikumisteekond planeeritud, kaardid kiletatud ja ka kogu varustus koos. Kusjuures Mikko ja Tuomase pakitud toidukogused ületavad mõlemad minu oma umbes kolmekordselt.

Polegi muud, kui veel võistluste avamine, kus võistlute pealik, Stefan peab avakõne, tänades nii sponsoreid, sportlasi, kui ka vabatahtlikke abilisi võistluse korraldamisel. Ja abilisi on tulnud kokku pea igast maailma nurgast.

Võistluste avamisele järgneb veel captains meeting, aga midagi eriliselt põhjapanevat kapten Tuomas sealt teada ei saa.

Õhtul, kui võistkonnakaaslased endid magama seavad, hiilin vaikselt välja ja lähedalasuvasse Iiri pubisse, kus luban endale ühe salajase õlle.

No Limit Adventure

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama sellest, kuidas Šveitsis, APEX lõpupeolt tulles, tegime kokkuleppe ScandinavianOutdoorStore.com võistkonnas võistelnud Juha Prittineniga, osaleda koos No Limit Adventure võistlusel Soomes. Eks mõlemal kripeldas sees pooleli jäänud võistlus Šveitsis ja oli vaja leida midagi sinna asemele …

Reedel, pakkinud hädapärased asjad seljakotti, võtan jalgratta ja sõidan Linnahalli sadamasse, Linda Line laevale. Poolteist tundi hiljem olen +32° C suvesoojas Helsinkis, kus Mika mind juba ootamas. Siinkohas suurimad tänud Mikale, kes leidis aega võistluste peakorraldajaks olemise kõrvalt organiseerida ka minu transport, majutus ja söögid-joogid.

Reede õhtu läheb üsna pikaks, algul Solvalla slaalomimäel, võistluskeskuses, ning hiljem OK77 klubimajas, ujumise ja grillimisega aega mööda saates. OK77 klubimaja on tõeliselt suurepärane koht ja tegevust jätkub kaugelt üle kesköö.

Hommikul 6:20 äratus, kiire hommikusöök, rattaga kanuuvahetusalasse, kus Juha “püssiga”, juba ootab. Tõstame kahese kajaki auto katuselt maha ja seame vahetusalasse valmis. Sõber Pete laenab “konkurentidele” ka kaks, olematu kaaluga süsinikaeru.

Liikumisteekonnad saavad meil Juhaga planeeritud minu jaoks harvanähtavas üksmeeles. Ei tea, mis põhjusel, aga vist mitte kordagi ei teki eriarvamusi rajavaliku arutamisel.

Kell 9:00 antakse start Sollvalla slaalominõlva alt, Nuuksion Pitkäjärvi äärest. Jookseme sada meetrit eemalasuva kaardini, kuhu joonistatud esimene kanuupunkt. Kaardiks on aerofoto, mis meie ettekujutusega järvest millegipärast kokku ei lähe. Paar sekundit hiljem taipame, et kaart on peegelpildis. Lihtne – kiirelt tagasi kajaki juurde, aerud … ja juba olemegi kajakiga järvel.

Pääseme sõudma umbes kuuendatena, aga Juha kajakk on tõeline püss, õige pea on jäänud ette vaid üks võistkond, Petri Forsman-Ville Niemelä. Punkti võtame teisena, aga kuna Forsman-Niemeläl läheb nende hiidpika sõiduki pööramisele aega, siis saame mõnekümnemeetrise edumaa, mis tagasiteel pigem suureneb, kui väheneb.

Vahetusalas oleme esimestena, aga siis unustab Juha kaardi kajakki, ning kaotame selle äratoomisega veidi aega … kaks võistkonda saavad meist mööda. Võistluskeskuses oleme kolmandana, aga tänu sellele, et oleme ratastel vahetanud klipid pedaalide vastu, siis saame Solvalla slaalominõlva laskumisele teisena. Sllalominõlv on nagu tõeline … slaalominõlv … laskumisele on seatud tähised, mille vahelt tuleb läbi sõita.

Teel esimesse rattapunkti, kui mina ees tempot teen ja üritan vahet Forsmaniga kinni sõita, jõuab meile järgi neljast võistkonnast koosnev rong, mida veab … Forsman isiklikult. Mitte ei saa aru, kuidas me neist mööda saime. Kogu ülejäänud rattaetapp läheb Forsmani vedamisel, neli võistkonda sabas.

Vahetusalas vahetavad teised võistkonnad rattakingi jooksujalanõude vastu, meie saame kohe rajale. Juha usaldab taaskord kaardi minu kätte ja üritan seda usaldust coastaleering etapil mitte kurjasti kasutada. Etapp on tõeliselt lahe, esimese kolme kilomeetri jooksul saame üheksa korda üle järve ujuda. Hoiame pidevalt jälitajatega väikest, sajameetrist vahet. Etapi lõpuosas jõuab meile järgi võistkond Karsu, pärast mida kohe ühe lisakaare teeme ja vahe teiste võistkondadega käest anname.

Järgnevaks rattaetapiks, tagasi võistluskeskusesse, surun kaardi Juhale, kes seepeale otsustab Formani pakutud tempost loobuda ja asub ise juhtpositsioonile. Saame teistega väikese vahe sisse, aga rattaid läbi metsa lükates näitab Forsman, oma tõelist taset ja saab meie ees omakorda pisikese edumaa.

Aga siis … laskumisel, enne vahetusala võtab Juha ratta küljest sinna kinnitatud geeli, laseb siis käed lenksust lahti ja üritab geeli avada. Esiratas hakkab kiirusel 50+ km/h vibama ja enne kui Juha lenksust haarata jõuab, viskab esiratas end risti ja Juha lendab suure kaarega asfaldile, lohisedes seal pikalt. Vaatepilt on üks hullemaid, mida ma kunagi üldse näinud olen.

Selleks ajaks, kui mina saan hoo maha pidurdatud ja ülesmäge Juha juurde tagasi vändatud, on Juha ikka veel meelemärkuseta, asfaldil, keset autoteed. Olen üsna nõutu ja üritan saada selgust Juha vigastustest, õnneks hakkab ta siiski end liigutama.

Üritan saada Juhat teeserva, kui meie kõrval peatub mikrobuss, kus Soomlane uurib, et mis olukord meil on. Tuleb välja, et Soomlane on arst. Juha on juba veidi toibunud, et üritab väita arstile, et kõik on korras ja kohe läheme edasi. Õnneks arst sellega ei nõustu, vaid kontrollib, ega ühtegi luud katki pole. Luud-kondid üle vaadatud, ei lase arst ka siis veel Juhat minema, vaid kontrollib ka reflekse.

Lõpuks lubatakse meil minna omal jalal lähimasse kohta meditsiinilist abi saama. Jalutame finišisse, Solvalla suusakeskusesse.

Siinkohal võikski vist lõpetatda hästi alanud ja halvasti lõppenud võistluse kirjeldamise, ehkki … Kui Juha õnnetus välja arvata (loodan, et ta paraneb ruttu, ise unistras ta haavade plaasterdamise järel, et äkki ta ikkagi saab järgmisel nädalavahetusel Jukolal oma võistkonnas viimast vahetust joosta) oli suurepärane nädalavahetus. Suurepärane ilm, maastikud, ladusalt korraldatud võistlus ja … julgen kõigile Multisport.fi sarja soovitada ning kindlasti võistlen ka ise veel sel aastal mõnel Multisport.fi võistlusel. Järgmised võistlused on siis 20.08 ja 24.09.2011.

Xdream soojarekord Rõuges

Start kanuuga on vaatamiseks küll atraktiivne, aga meie jaoks üks halvimatest variantidest, mis olla võib. Kui ratas või veelgi enam jooks esimese alana tõmbab võistlejate rivi kiiresti pikaks, ning ka punktide märkimine käib kiiresti, ning meie saame rahus hakata “oma asja” ajama, siis suhteliselt aeglase kanuu puhul karistatakse taganttulijate poolt ära iga eeslliikuja eksimus ja ka punkti märkimine on paras võitlus. Eriti keeruline on uuesti oma positsiooni parandamine. Aga see selleks, hea seikleja peab igas olukorras hakkama saama.

Rõuge seikluse meeldiva üllatusena oli stardipaigas kohal ka ingelteam oma täiendatud koosseisus. Seekord mitte küll konkurentsi pakkumas, aga seda tulihingelisemalt võistlusele (õigem oleks küll öelda võistlejatele) kaasa elamas. Ja raskel rajal oli kaasaelamist tõepoolest vaja.

Seoses palava ilma ja eeldatavalt raske rajaga, ei hakka me endile liiga suuri eesmärke võtma … sünnib otsus, et kui Kiirrongile ja GO Reisiajakirjale ära teeme, siis oleme oma eesmärgi täitnud.

Start seekord siis meie õnnetuseks kanuudega. Stardist esimesse punkti on kaks varianti – kas mina jooksen esimesse pukti ja siis aitan juba kanuu ühelt järvelt teisele tassida, või läheme ka esimesse punkti kanuuga. Kuna Ott ja Viff kardavad, et mul võib tekkida raskusi kõrkjamülkas, siis otsustame teise variandi kasuks, mis osutub kokkuvõttes aga aeglasemaks. Selleks ajaks, kui meie punkti juurde jõuame on seal parajasti algamas väiksemat sorti merelahing ja nii panevad Ott-Viff mind veidi eemal maha. Mina lähen punkti joostes, Ott-Viff suunduvad kanuuga edasi. Teise kanuupunkti juures on kaardil kiri “LÄBIDA KANUUGA”, aga tegelikkuses oleme meie ühed vähestest, kes 10 meetri reeglit täidavad. Väike valearvestus ka kolmanda punktiga, mille me sõites läbime ja nii ongi vahetusalasse jõudes meie vahe Salomon ACE Team-iga juba pealt viis minutit.

Linnulaulu kuulamisega, kui võistkonnas on Eesti parim linnuekspert, ei hakka meie Viffiga ennast vaevama, vaid üritame ette planeerida rattaetappe. Kahjuks segab seda Ott, kes kurdab, et ta paneb iga linnu ära esimese kahe sekundiga ja peab siis ülejäänud 38 sekundit sama lindu kuulama. Igavuse peletamiseks üritab Ott meile siis lähematelt puudelt kohe õiget lindu näidata.

Järgneva rattaetapi võiks kokku võtta ühe lausega: “loll pea on kerele nuhtluseks”. No kes küll käskis meil vaadata kaardi asemel eesliikuvaid selgasid. Tõeks saab kuueminutriline viga esimese (kaheksanda) punktiga. Ka kümnendasse punkti üritame kulset lõiget, aga lõikame kuue minutiga näppu. Loomulikult ei ole oma kommentaaridega kitsid Suusahullud, kui neist lühikese aja jooksul juba teist korda mööda sõidame. Sellest hoolimata tõuseme jooksuetapi alguseks 27-ndalt kohalt 18-ndale.

Jooks orienteerumiskaardiga Vällamäe ümbruses on seekord meie ala, kus päeva teine aeg meid üldises paremusjärjestuses veel üheksa kohta tõstab. Aga jooks ise on raske, palav ilm ja suured nõlvad ei ole just kõige kergem kooslus. Korjame endiga kaasa üsna mitmeid võistlejaid, täpsemalt on jooksuetapi lõpus meil järel üheksa võistkonda.

Järgnev rattaetapp on raske, jooksupingutus annab tunda. Lisaks ei näita võistkonnad, kes meie sabas jooksuetapil priiküüti said, mingit tänulikkust, vaid kihutavad meist kahelt poolt mööda. Samas möödume ka ise mõnedest võistkondadest, näiteks väsimusest tuikuvast GO Reisiajakirjast.

Suusaetapil annavad korraldajad meile kõige viletsa libisemisega suusad nii, et alustuseks kukun peaaegu kõhuli. Õige tõuke saame kätte alles raja teisel poolel. Suusaetapi tõmbenumbriks on muidugi inglid, kes siis piknikulaua üles on seadnud ja võistlejatele head-paremat pakuvad. Keeldun resoluutselt ingel Heleni pakutud kiluvõileivast, kuna kurgus on selline kuivus ja kuumus, et kilu oleks ilmselt hetkega kurgulakke kõrbenud. Alles hiljem saan teada, et selle laua juures küsija suu pihta ei löödud, vaid soovijad said isegi õlut … jaa, õlut.

Taas ratastel järgneb punkt, kus linnulaulu mittetundjad saadetakse metsa linde vaatama, meie jätkame karistuseta ja avastame endid punkti järel kolmandalt kohalt. Küll aga sõidab meist üsna varsti mööda Multisport.fi, veidi aega hiljem Salomon ACE Team … veel veidi hiljem ajab meid alla ISC TEAM – SK ESTO rong. ISC ja ESTO-ga koos saabume ka vahetusalasse.

Järgnev jooksuetapp eraldab terad sõkaldest, ISC arendab sellist tempot, et meie parimagi tahtmise juures hakkab vahe tasapisi kärisema. Vähemalt sama kiiresti, kui ISC meist eemaldub, jääb omakorda maha ESTO. Kahjuks teeme jooksuetapi teise punktiga (KP 28) ISC eeskujul vale rajavaliku, mida nemad, kui tugevad saavad endile lubada, meie aga mitte. Karistusena on meil paar etappi hiljem järel Kiirrong, kes teatavasti eelmise aasta öise Xdreami jooksuetapi pärast meie peale eriti verine on. Kiirrong hoiab jooksuetapi keerulisematel etappidel aupaklikult meie tuulde, et siis tähistatud etapil, mööda oja meist mööda spurtida ja vahetult enne meid vahetusalasse jõuda.

Enne kanuusse istumist saan mina osa parimast flying fox liust Eestis – kaks korda üle Paasjärve. Kiirrongi staarid, Kandled saadavad järveliule Assarile asenduseks toodud Peko noororienteeruja, Sander Linnuse, kelle olematu kehakaal ei soosi kiiret liugu ja kes minugi hoogu kõvasti alla tõmbab.

Teise kanuuetapi läbime kiirrongi tuules, meie Sandriga teeme vahepeal jooksuliigutusi, et jalad liiga kangeks ei jääks.

Viimasel jooksuetapil saame teel teise kontrollpunkti aru, et B-rada on veidi paremale kaldunud, aga otsustame siiski sissetallatud rada kasutada. Väikese peataoleku järel oleme ka oma arust õiges kohas, aga mida ei ole, see on pais ja kontrollpunkt, mis seal peaks asuma. Väikese lisakaare järel kuuleme kusagilt eemalt, kus punkt kindlasti asuda ei tohiks, inimhääli ja otsustame asja kindluse mõttes kontrollida. Ja ennäe, on pais ja on ka kontrollpunkt.

Taaskord kasutavad Ott ja Viff tugema õigust, ning saadavad mind järjekordsele ojajooksule, mis tegelikkuses osutub lausa allikajooksuks, jalad tahavad jääkülmas vees külmast krampi kiskuda. Väga lahe on järjekordne köieliug puude vahelt üle uhteoru, mina naudin seda vaat, et rohkemgi, kui järveliugu.

Veel viimane kontrollpunkt, mille võtmiseks tuleb ronida Rõuge Liinamäe vaatetorni ja finišis me olemegi. Seitsmenda kohaga, mis pärast väikest EXEL-damist muutub kuuendaks, sest Multisport.fi on jätnud ühes vahetusalas punkti märkimata. 45 minutit sellise eksimuse eest on minu meelest veidi liiga karm karistus, aga mis teha, reeglid on sellised.

Kiirrong on olnud lõpuosas nime vääriline ja lõpetab kuus minutit enne meid, viiendana. Teine konkurent, GO Reisiajakiri saab lõpuks seitsmenda koha, neil koguneb kaotust meile 15 minutit. Ehk siis kokkuvõttes saime tehtud pool rehkendust, aga selle eest korralikult.

Au tuleb anda ka konkurentidele ISC Team-ist, kes seekord edestasid meid kindlalt, polnud vaja isegi EXEL-i abi. Tundub, et Elo on poisse hästi treeninud.

APEX - Heiti telefonil

Telefon hakkas helisema – kõne Heitilt. Et seekord siis siiski lõpuni ei mindud – kanjonisse jõuti pimedas ja sinnamineku asemel said nad kaks tundi trahvi. Viimasele pikale jalgsiosale (mille trassi oli muudetud, sest üleval mägedes olid üsna karmid lumeolud) otsustati siiski mitte minna. Eks pikemalt põhjustest ja muljetest räägib Heiti varsti ise. Selline see seiklussport juba on.

Aga võitjad peaksid kohekohe jõudma finishisse!

APEX - 3. päev

Öö on ilmselt tõesti olnud raske, sest nr 28 ehk Heiti tiim liigub kaardil üsna visalt. Põhjanaabritelt tulnud info kohasel olid nad hommikul laskunud 1600 tõusumeetri peale, korraks peavad tõusma veel 1930 meetrile ja siis sealt alla TA-sse 4, kus ootavad jalgrattad. Edasi jätkub rattaetapp, mille pikkuseks on u 50 km ja aega selleks võib kuluda 6-10.

Stardis olnud 28 meeskonnast jätkab täisrajal praegu 17. Ace Logistic Salomon jätkab lühirajal. Täispikal rajal paistab Heiti tiim olevat viimane ja liigub väga visalt – mu soome keel ei ole just tugev aga saadud e-mailis avaldavad põhjanaabrist pöidlahoidjaid kahtlust, kas GPS on töökorras ning samas tehakse mingit nalja grillimisest ja kitarrimängust tee peal.

APEX käib täies hoos

Püüan end jõudumööda ikka sündmustega kursis hoida. Peamiseid uudiseid saab APEX Live Race Site lehelt ja FBst, kuid mõningaid uudiskilde tilgub mulle ka meilitsi. Täna on siis võistluste teise päeva õhtu ja käimas pikk-pikk trekking, mille jooksul pidid tiimid tõusma ligi 3000 m kõrgusele Schiltornile. Ilm tipus oli vahepeal päris paha ja vahepeal pidid mõned võistkonnad tipus ohutuse mõttes peatuse tegema – Heiti tiim, Team Ulkoilun Maailma/Navigreen OY ilmselt peatuma ei pidanud ja praegu pidavat neil päris hea hoog sees olema . Öö aga tuleb kindlasti raske, sest halb ilm on nõudnud kõvasti energiat.

Võistkondade liikumist saab jälgida http://www.theapexrace.com/Live/Course.aspx, Heiti liigub nr 28 all ja eespool on nr 15 Ace Logistics Salomon – aga nende GPSiga tundub midagi lahti olevat, sest vahepeal võis numbrit 15 hoopis imelikus kohas näha. Nr 28 tundub aga hetkel  positsiooni jõudsalt parandavat.

APEXi kodulehel on tore võimalus tiimidele rajale sõnumeid saata: http://www.theapexrace.com/Live/TrailMail.aspx.

Peame pöialt!