remont

Täna alustati meil maja fasaadi mahavõtmist. Päeval on raske leida kodust vaikust ja rahu :).

raftimas

Hoolimata sellest, et nädalavahetuse plaanid varem tehtud olid, ei mõenud Maare mitte sekunditki, kui Kaja eile helistas ja küsis et `kas homme Jägalale raftima läheme?`. Leivo ja Kaja olid kusagilt hankinud päästeparve ja kohandasid seda parasjagu raftinguoludele vastavaks.

Hommikult teeme varakult Haapsalust sääred, hangime päästevestid, saame seiklejatelt mõlad ning kell 11:05 stardime Leivo juurest Jägala poole. Jägala jõel pakime Leivo poolt disainitud nõukogude armee imeeluka lahti ja pumpame õhku täis. Leivo ja Kaja on kohale tassinud väärt riistapuu. Mille peale pole kõik seda valmistades mõeldud, on see siis magevee kogumise süsteem, koht raadiosaatjale, mereveega töötav aku või mõni muu kümnetest pisiasjadest.

Alustame otse Jägala joa alt ja sõidame umbes poolekilomeetrist lõiku allavoolu. Teeme kaks ringi ja Kaja ning Leivo, kui kogenud Jägala raftinguhundid leiavad, et `pole päris see`. Pakime parve uuesti kokku ja võtame suuna Pirita jõele.

Loo asulas hakkame meie Leivoga parve pumpama, sel ajal kui Kaja ja Maare ühe auto Lükati silla juurde toimetavad. Ehkki Pirita jõel on kärestikud veel pisemad, kui Jägalal, on siin vähemalt paar paar huvitavat kosekest. Samuti pakub vahelduv maastik rohkem, kui Jägalas kogu aeg korduv lõik :). Ja eriti lahedaks läheb siis, kui Kaja oma kaasavõetud seljakotist meile üllatusena kaks karbitäit pannkooke välja tõstab!

Üks tund ja 57 minutit hiljem randume Lükati silla all, olles läbinud 11.1 kilomeetrit (Leivo võib oma treeningpäevikus ümardada selle pealegi kümneks kilomeetriks, aga meil on iga kilomeeter arvel). Sel ajal, kui Kaja ja Maare autosid Lükati silla juurde organiseerivad, kuivatame meie Leivoga parve ja hängime Lükati silla juures. On tõeliselt mõnus pühapäev - tänud Kajale ja Leivole.

Teekond mööda Pirita jõge ja pildid on planetis, leivo jõudis meist ette ja on juba ammu oma jutu üles riputanud.

uusi suusaradu

Kuna mõningad asjatoimetused meid reedel Haapsallu tõid, siis täna hommikul leidsime olevat õige avastada endi jaoks uue suusaringi - Palivere suusa ja matkaraja.

Oli tõeline suusailm :) - päike säras ja sooja +9°C ning suuskade libisemine oli null. Ilmselt on möödunud nädalate põdemine oma jälje jätnud - jõudu polnud ja pulss tõusis kohe lakke. Võtsin siis tempo maha ja matkasin rahulikult.

Sõitsin neli `viiekilomeetrist` ringi, mille pikkuseks GPS mõõtis 4.76 km. Ilm oli tõesti soe ja lumi sulas lausa silmnähtavalt - kui esimesel ringil oli kogu rada lume all ja musta maad näha peaaegu polnudki, siis neljandal ringil oli kahel laskumisel keskel konkreetselt paar meetrit musta maad - väsinud jalaga korralik katsumus.

Aga muidu on Palivere suusarada täiesti lahe, nagu Tehvandil, käib ka Palivere rada mööda suusahüppetornist, kust praeguselt hetkel hüpata küll veidi keeruline. Lisaks on rajal joogipunkt - Silma allikas, mis jääb suusarajast oma 30 meetrit kõrvale.

Kokku sõitsin siis neli ringi ehk 1:42:40 ja 19.4 km. Pulss oli 158 / 173 ja kaloreid kulus 1 767 kcal. Tõusegi oli päris piisavalt - 220 meetrit, ehk 55 tõusumeetrit ühe ringi kohta.

GPS-i track ja pildid said planetisse, nagu ikka.

Vanalinna suusarajad

Pool tunnikest tagasi lõpetasin töötamise ja panin kontoriukse väljapoolt kinni. Vanalinna tänavad olid inimtühjad aga tee peal oli paari- kolmekümnesendine tihedalt kinni sõidetud lumekiht. Nagu head uisusuusarajad, sellised kurvilised..  Nädalavahetusel oleks ju lahe Vanalinna suusatama minna:)) Eelmisel aastal ju kõvad mehed suusatasid maikuus kunstlumel - praegu pole kunstlund vaja, lund on piisavalt ja korralikud rajad sees. Saame kokku Raekoja kella all!

N56 37.752 E15 32.428, Emmaboda

Loen siin jutte lumeuputusest Eestis ja tunnen mõnu ilusast kevadest. Tõsi, teisipäeval siia sõites oli 100 kilomeetrit Stockholmist lõuna poole küll kiirteel E4 selline lumetorm, et isegi asfalti ei olnud enam näha, rääkimata muust :).

Siinse paikkonna (Emmaboda kommun) eripäraks on klaasipuhumise töökojad iga nurga peal ja ilmatuma suured kiviaiad. Kõvemad kiviaiad on kohati üle viie meetri laiused, laiemad, kui kõrval olev tee. Klaasivabrikuid pole kahjuks töö kõrvalt aega eriti külastada.

Ja veel peaks ütlema mõned tänusõnad sõpradele-tuttavatele skype-ist - kohati on tunne, nagu oleks kodus :).

mangroovisoos

Täna avasime veel ühe hooaja. Ilm oli ilus ja kõik hea, hoolimata sellest, et laevad jäätusid aeglaselt. Sõitsime mööda Pirita jõe vana sängi, kus muul ajal ilmselt pigem joosta saab, track planetis. Pilte on kah, aga praegu ei jaksa üles panna.

[updated 22.03.2008 12:44] Nüüd on pildid nähtaval.

veidike reklaamijuttu

Üks meie allhankijatest, Männiku Metall, on avanud Valastel uue töökoja, ja disainib seal oma tooteid :).

Xdreaming 2008

Vat jah, nüüd ongi siuke lugu juhtunud, et selle aasta Xdream sarjast osavõtt on mul veel kahtlane. Vapper KAM otsustas sel aastal "jätta seiklusspordi hooaja" vahele, erinevatel põhjustel. Ave tahab veidi rohkem puhtalt jooksmisega tegeleda, Kati arvas, et pole seiklemiseks vajalikul treenituse tasemel (mis tegelikult pole õige) ja meie kuldvaruliige Alma - noh tema on ikka aktiivselt ju triatloni tegemas ja me ei saa tema võistlushooaega Xdreamidega sassi ajada.

Aga minu hing kisub rajale... No mõni variant on ikka silmapiiril aga midagi kindlat veel ei ole. Mitte kuidagi ei tahaks aga 27.aprillil Kloogal raja ääres pealtvaataja rolliga leppida...

jalgrattaga Raplasse

Eile (st. reede) õhtul tekkis mõte, et seoses nädalavahetuse suurepärase ilmaennustusega on õige aeg avada jalgratta välishooaeg :). Teeme hea plaani - mina alustaks kodust, Maare sõidaks autoga Raplasse ja hakkaks sealt mulle vastu sõitma. Trükime välja veel jalgrattaradade kaardi number 162: Rapla - Rabivere - Rapla, 53 km. Nii ka sünnib.

Ilm on täna hommikul tõesti "suurepärane" - sajab kurat teab mida - ilmselt lörtsi, mis kord rohkem vihma, siis jälle lume moodi. Kui sügisel sõitsin Raplasse üle Nabala - Paekna - Pahkla - Juuru, siis seekord valin marsruudi teisel pool Vana-Viljandi maanteed.

Alustan mööda Telliskivi, Tehnika ja Kotka tänavat Pärnu maanteele, edasi mööda Männiku teed Saku poole. Vahepeal üritan maanteelt Männiku polügonile keerata, aga liivased teed panevad mind sellest mõttest loobuma. Alates Sakust edasi sõidan mööda mõnusat jalgratta-rulluisuteed, mööda Kasemetsast, läbi Kiisa Roobuka ja Tohisoo.

Kui ma Roobukasse olen jõudnud, helistab Maare ja küsib, et kas ta võib hakata mulle vastu sõitma. Arvan, et on paras aeg küll ja tõstan siis veidi tempot, et Maarele ikka õigeks ajaks vastu jõuda ... Rabiverre jõudes keeran siis rajale number 162 ... ja umbes viis kilomeetrit hiljem, vahetult enne Sopi järve ongi juba Maare mul vastas.

Mina olen selleks ajaks nii kustunud, et Sopi järve ääres teeme väikese puhkuse, enne kui jätkame oma teekond mooda route 162. Kusjuures Sopi järve ääres on kenad puhkekohad välja ehitatud, millest "kohalik", Maare senimaani midagi ei teadnud.

Lõpp oli minu jaoks jube raske, õnneks saab kruusatee läbi ja algab taas asfalt. Lõpuni pole õnneks palju ja Maare mind maha ei jäta :). Kokku tuleb 2:49:50 ja 63.80 km, pulss 158 / 171, kiirus 22.9 / 34.3. 2 927 kcal. Olen päris kustunud. Track planetis.

nii pikk, nii pikk

Juba aastaid on meie kontori aknast avanenud vaade tühermaale. Eelmise aasta lõpus kooriti platsilt mullakamar aga siis jäi jälle kogu tegevus soiku. Täna hommikul, tööle tulles ei uskunud oma silmi - kuidas on võimalik nii pika haagisega siia platsile jõuda! Nüüd on kogu kontor kõrgendatud valmisolekus, et vaadata kuidas sellise haagisega on võimalik platsilt lahkuda :).

haiguste ravi kontrollitud

Nagu paljud moodsad inimesed praegu, olen ka mina juba nädal aega põdenud. Algas see tugeva nohuga, siis läks Venemaal olles hääl ära. Ja kui eelmise nädala lõpuks hääl enam-vähem tagasi tuli, siis tuli köha - kaks ööd pole korralikult maganud.

Täna ei jaksanud enam põdeda ja läksin spinningutrenni. Mõtlesin, et kindlasti on väga raske ja sõidan vaikselt, aga oh imet - enesetunne oli üllatavalt hea ja mida kauem oli treening kestnud, seda paremaks läks. Eriti heaks tegi muidugi enesetunde see, kui vaatasin kõrval sõitvat Mamburit, kelle seekord kaasa olime suutnud meelitada :) - mäletan omast käest, kui raske esimene spinningutreening oli.

Ja praegu on enesetunne ikka veel ok.

PS. Pildil on küll mambur, aga mitte spinningutreeningul :).

Põlveproov

Avasin täna iseenda jaoks kevadise jooksuhooaja - käisin üle pika-pika aja taas rajal proovimas kuidas põlv jooksmisele vastu peab.

Tegin algatuseks Pirital kaks Kloostrimetsa ringi koos mõnede lisakaartega - mõnus! Oleks veelgi jooksnud aga ehk siiski üle pika aja esimese korra kohta aitab ka. Tähtis on ju lõpuks tasapisi jalg tööle saada. Ja hea, kui saab jooksma minna veel valges - pimedus muudab mu uimaseks ja väsitab - lõpuks ometi hakkab läbi saama see pikk ja piinav pimesügis (talve ju teatavasti oli vaid mõned päevad sel aastal)! Kevadises metsas oli ka üsna palju tervisesportijaid  - kohe lust  vaadata, jooksin, tuju läks heaks ja teised naeratasid vastu:)

Põlv pidas ka enam- vähem rahuldavalt vastu. Valutama ei hakanud, pärast olid mõlemad vaid veidi kanged... mis seal salata, vähemalt kuus üleliigset kilo tuleks maha saada, siis jaksas kiiremini, kaugemale, kergemini. Püüan.

rannahooaeg avatud

Laupäeval avasime veehooaja kanuusõiduga Kasari jõel ... aga alustaks parem algusest ...

Kuna oleme Leivoga sama päeva mehed (tõsi, aastakäigud on küll erinevad), siis tekkis paar kuud tagasi mõte, et äkki tähistaks oma sünnipäevi koos ja mõne vabaõhuüritusega, näiteks uisuseiklusega. Nädal enne sünniupäeva oli täiesti selge, et uisutamine jääb ära ja tuleb hakata otsima alternatiive.

Õnneks avastas Leivo, et seiklejad, vabandust 360-kad on otsustanud hakata korraldama kanuuseiklusi ning ostnud selle jaoks lausa kaks kanuud :). Eriline on nende kanuude juures see, et ühte kanuusse mahub korraga kümme inimest ja ise kutsuvad seiklejad neid tiimikanuudeks. Veel oli meil omajagu arutamist selle üle, et kus ja kui pikalt sõita, aga lõpuks otsustasime, et korraldame siiski sünnipäeva ja jätame seiklusvõistluse teiseks korraks.

Ja nii kogunesid laupäeval, 8. märtsil Teenusele, teenuse mõisa lähedusse 18 vaprat, kes ilmateadet, mis lõunaks lund, lörtsi ja vihma lubas, paljuks ei pidanud. Karu autol oli taga käru, koos kahe kanuuga, mis ühisel jõul Kasari jõe äärde tassiti. Kanuud olid tõesti suured, leivo luges lausa 12 kohta kokku, kui korralikult ökonoomitada, aga sel juhul oleks ruumiga vist juba vägagi kitsas.

Kell 11:29 hiivasime ankrud ning hakkasime liikuma vaikselt allavoolu. Kanuud polnud üldse nii halvasti juhitavad kui seiklejad meid hirmutanud olid, aga lubatult kiired olid nad küll - juba esimesel kilomeetril suutsime saada maksimumkiiruseks 13.8.

10.9 kilomeetrit hiljem jõudsime Laastre paisuni, kus tundus mõistlik kanuud kallast mööda ümber paisu kanda. Ehkki mõnedel meist oli küll suur kiusatus kanuuga paisust allasõitu proovida, siis Leivo ja teised targemad keelasid selle ära. Paisu juures tegime ka lõunapausi, kaasa võetud pirukad ja tee kadusid ülikiirelt.

Peale lõunapausi jätkasime teekonda mööda Kasari jõge, mille kaldad suht hõreda asustusega. Ja paljude talude juurde ei tulnud isegi juurdesõiduteed, või kui tuli, siis jõe teise kaldani. Kohtasime ka ühte metssiga, aga ta oli suures tuhinas pea kaotanud ja lebas nüüd ilma peata täpselt vee piiril.

Vigala jõega ühinemise järel läks jõgi laiaks, mis kole ja igavamaks nii, et Kasari vana kivisild hakkas paistma täiesti parajal ajal, siis esimene väsimus tulema hakkas. Laadisime kanuud ja kanuutajad autodesse ning sõitsime Kalamajja sauna.

Kogudistantsiks tuli 23.5 kilomeetrit ja sõiduajaks 3:32. Planetis on GPS-iga salvestatud teekond ja mõned pildid. Ja videolõik AK uudiste tarvis on kah olemas :).

Kokkuvõttes võib öelda, et tiimikanuu on päris lõbus vaheldus tavakanuule ja kindlasti väga sobilik väiksemate firmade seiklusürituse läbiviimiseks, kus inimesed erineva tasemega.

N59 07.030 E33 18.780

[06.03.2008 21:23 (GMT +1)] Kui eelmise töönädala veetsin kusagil Kaasani ja Iževski vahel, külas nimega Krasnaja Poljana, siis see nädal on toonud mind järgmisse lumme mattunud külakesse, nimega Nebolchi. Väljas valitseb korralik talv, lund on palju ja külma -5°C. Ja nagu pildilt näha, siis hotellitoa aknas avaneb ilus vaade :).

Heiti, mis kell sa sündisid...

... küsis tänane teine sünnipäevalaps Leivo eile hilisõhtul, vastastikuste varaste õnnesoovide saatel. Heiti, ütles, et ei teagi - ei mäletavat seda täpselt :). Aga mina tean nüüd! See on kindlalt üks nädalavahetuse viktoriiniküsimus :) Igaljuhul oli see 04. märtsil mitu head aastat tagasi. Aastal, mil Concorde tegi esimese ülehelikiitusel lennu, Beatles salvestas oma viimase stuudioplaadi ja läks laiali, joosti esimene New Yorgi maraton, Vietnami sõda käis täie hooga ning kusagil Tallinna sünnitusmajas sündis üks väike poiss ...

Päevakangelane ise on kuskil Peterburi ja Moskva vahel ja loodetavasti registreerib ennast just hotelli sisse. Tänast sünnipäevaõhtut tähistab ta siis seal, minu poolt kaasa küpsetatud pirukate ja loodetavasti mõne mõnusa külma Venemaa õllega :).

Aga nädalavahetuseks oleme Leivo ja Kajaga üheskoos plaaninud kaksiksünnipäeva puhul suurema ürituse ka. Selle käigus katsetame üht uut vahendit ... Millist ja kuidas, sellest siis hiljem :)).

Juurdelisatud pilt annab pisukese vihje ...

Palju õnne ja musi ja kõik need asjad!

laupäeval Botaanikaaias

Kuna see nädal möödus enamuses Venemaal, siis jäi treenimise pool tavapärasest nõrgemaks. Ja kui siis Maare arvas, et tema tahaks laupäeval teha veidi pikema ja rahulikuma treeningu, siis olin mina sellega loomulikult nõus. Nii me siis läksime - mina joostes ja Maare tõukekaga.

Alustasime kodust, marsruudil sadam - Kadrioru park - Lauluväljak. Lauluväljaku kõrvalt keerame üles ja teiselt poolt uuesti alla, Maarjamäele.

Maarjamäe elanikel on stiili, Maare leidis aknalaual peesitava kassi, kes sobis lausa ideaalselt maja tooniga :). Sisekaitseakadeemia - Vabaõhukool - rippsild ... ja olemegi Tallinna Botaanikaaias. Läbi Kloostrimetrsa Piritale ja mööda mere äärt tagasi koju. Saingi Maarele ära näidatud teisipäevaõhtuse standardringi, seekord veel ekstratega :). Jooksu lõpus hakkasid jalad juba kergelt kangeks jääma.

Kokku jooksime / tõukasime 2:01:13 ja 23.9 km, minul pulss 152 / 171. Ja nüüd on jälg Botaanikaaia ringist talletatud ka planetisse.

Vabadusesammas

Jah, meie oleme vastu. Kas siis ei ole tõesti mõistlikumat kohta kuhu raha kulutada! Tehke parem rohkem valgustatud terviseradasid Tallinnasse!

Siia andsime oma allkirjad.

Kuidas ma esimest korda rajameister olin

Eelmisel nädalavahetusel olime sõpradega plaaninud Vabariigi aastapäeva ja Lehto nimepäeva puhul õhtusöögi Haapsalus Wiigi kohvikus. Mafka ja Mamburi eestvedamisel muidugi. Aga et söök ja vein ikka paremini maitseksid, peab ju enne natuke liigutama! Siin haarasime ohjad endi kätte.

Algselt oli plaan seltskond uisutama viia. Aga jääd ei olnud ju! Siis teine mõte oli sõita Ristile ja läbida Marimetsa raba laudtee, aga see mõte jäi katki seepärast, et vähemalt kaks meie seltskonnast liikusid satelliitide ehk lapsevankritega ning pidime leidma siis raja, mis kõigile ühtmoodi sobib. Mõeldud tehtud - tund enne minekut trükkisime kodus välja Paralepa parkmetsa matka- ja orienteerumiskaardid, neli sõna, mida paigutada kontrollpunktidesse ja millest tuli lause kokku veerida - punane pliiats kaasa ja minekut!

Autos sõidu ajal sai minust rajameister - punktid tuli panna sellistesse kohtadesse, kuhu vankriga lähedale saab aga samas ei pidanud punktid mitte liiga kergesti leitavad olema (et tulevane Xdreami B raja esivõistkond: Mafka, Mambur ja Veiko ikka kaardilugemist harjutada saaks).

Punkte varem maha panna polnud aega - kohapeal võttis Heiti jalad selga ja jooksis lihtsalt kõige ees punkte maha panema, mina startisin siis koos teistega Mafka/Mamburi juurest.

Einoh, lõbus oli. Parasjagu nalja ja isegi natuke vaidlusi raja valiku osas, lisaks moodustusid kiiresti lastest kaks võistkonda: tüdrukute ja poiste omad, kelle vahel tõeliselt pingeliseks rebimiseks läks. Loomulikult ei pääsetud päris kuivade jalgadega kuna autos punkte välja mõeldes ei olnud mul Paralepa lahe veetasemest aimugi:)  Kaks tundi toredat jalutuskäiku Paralepa metsas ja kõik olid rõõmsad! Kiirelt tehtud, hästi tehtud:) 

Täna aga tegime Botaanikaaia ringi: Heiti jooksis ja mina olin tõukerattaga. Selg on tõukamisest päris kange praegu..