kord iga puhkus saab otsa …

Viimane puhkusepäev … mõtteid, mida teha, oli erinevaid … aga tegelikult juhtub nii, et me ei tee peaaegu mitte midagi – vähemalt mitte midagi sellist, nagu algselt planeerinud oleme. Ilm on kah parasjagu vilets, sajab vihma, on jälle palav, nahk on pidevalt märg ja mõte kiilub kinni.

Hängime niisama linnas ja sõltuvalt ilmast – sajab vähem jalutame väljas – sajab rohkem, liigume maa all ja kaubanduskeskuseid pidi. Jääb selline tunne, et Singapuris saaks vist ühest linna otsast teise liikuda nii, et vahepeal hoonetest välja ei tulekski – missugune maastik siseorienteerumise võistluste korraldamiseks.

Lennuk, mis algselt pidi väljuma viis minutit enne südaööd, hilineb ja nii näeme Singapuris ära veel ühe päeva alguse. Õnneks jõuame siiski oma jätkulennule ja veidi enne tööpäeva lõppu oleme kodus … nüüd on puhkus tõesti läbi saanud.