Vientiane

Otsustame olla kavalad ja kasutada two in one, ehk ööbussi – ühe korra maksad ja hommikuks oled uues kohas ja lisaks ka välja puhanud. Tegelikult päris nii meil ei läinud – eelmisel päeval pileteid broneerides teatas tüdruk turismibüroos, et meie poolt soovitud kuupäeval ööbussi ei välju. Arvasime, et kindlasti mingi järjekordne nipp väljapressimiseks ja võtsime ette järgmise turismibüroo. Siin sama lugu, ostsime siis lihtsalt õhtul väljuva ja hommikuks kohale jõudva Luang Prabang – Vientiane VIP-bussi peale piletid.

Buss väljub kell 19:30, enne seda jõuame veel proovida ära traditsioonilise Lao massaaži … siinkohal peab tunnistama, et meie ühine veendumus on, et siinkohal teeb Maarja kõigile nendele Lao tüdrukutele pika-pika puuga ära.

Kui sõiduplaani järgi sõidab buss 10-11 tundi, siis meie buss venib mägedest üles kiirusega 20 km/h ja vähem. Mõned korrad pannakse bussis kõik tuled põlema, kuna bussijuht on väsinud ja otsustab vahepeal ennast sirutada ja suitsu teha.

Mingil ajal … umbes kell kaks öösel tehakse lõunapaus – kõik bussireisijad saavad oma bussipileti küljes oleva toidutšeki vahetada kausitäie nuudlisupi vastu. Mõned valged reisijad vaatavad nii, et silmamunad pealuust välja tungimas, kui kaks tüdrukut rahumeeli nuudleid, liha ja muud kraami oma mustade käekestega kausside vahel jagavad ja siis sinna kuuma puljongit peale valavad.

Heidan pilgu vahetevahel GPS-ile ja saan aru, et mingist kümnest, ega ka üheteistkümnest tunnist pole juttugi. Siiski, vastu hommikut, kui ma suudan isegi magada, teeb buss imet ja juba 13 tundi pärast startimist, astume Vientiane bussijaamas bussist välja.

Võtame jälle pea esimese vastutuleva, Mixay Guesthouse, kus saame juba veidi peale üheksat hommikul oma toa kätte. Jätame asjad hotelli ja … rendime jalgrattad …