haige

Ei tea, kas oleks pidanud ikka rohkem sõpru kuulama ja Birkebeinerrenneti finiši tuisus ja külmas kohe õlle lahti tegema, mitte kulutama niigi kurnatud keha riiete vahetamisega. Igatahes karistus ei lasknud ennast kaua oodata – esmaspäevane tööpäev möödus, justkui poolunes, õhtul koju jõudes ja ennast kraadides oli asi selge – ei ole sinine esmaspäev, vaid haige.

Terve teisipäeva ja kolmapäeva põdesin kodus, siis enam ei suutnud ja hoolimata Maare keelust, läksin neljapäeval tööle. See oli muidugi väga vale otsus ja reede olin jälle kodus siruli. Õnneks hakkas päeva teisel poolel enesetunne paranema.

Enesetunne paranes lausa nii jõudsalt, et kui õhtul Erki helistas ja küsis laupäevaste XT  plaanide kohta, siis ma esimese hetkega talle halvasti ei öelnud, ehkki veel päeval polnud ma tahtnud sellele isegi mõelda mitte. Leppisime kokku, et vaatame hommikul minu enesetunnet, aga ühtegi jooksusammu kindlasti ei tee ja geelide asemel võtame rajale kaasa fotoaparaadid.

Hommik on ilus ja päikeseline, samasugune, nagu minu enesetunne. Hakkan varsti uskuma, et ka haigused on tegelikult vaid emotsioon – organism, saades aru, et nüüd on suusamaratonidega ühel pool, lasi end lihtsalt lõdvaks. Igatahes panen end peale hommikusööki soojalt riidesse ja olen valmis mõnusaks laupäevahommikuseks jalutuskäiguks.

Teel Spartasse helistab Erki ja küsib et ega mul ju ometi midagi selle vastu ei ole, kui me ühe originaalse nimega Soomlase oma võistkonda võtame. Paha aimamata arvan, et see on täiesti OK. Kui kohale jõuan leian eest kaks liibuvates jooksuriietes meest, kusjuures meie uus võistkonnakaaslane, Juha, kõige vähem jalutaja moodi.

Stardipaugu kõlades saab minu kartus kinnitust – Juha ees ja meie Erkiga järel, tempo pole küll mingi hirmkõva, aga ilmselgelt me ei jaluta. Läbi Järve metsa, mööda Pärnu maanteed ümber Rahumäe kalmistu. Mustamäe nõlvast üles ronides tunnen, et keha on higine, õnneks Erki juba lausa leemendab higist, aga tema julges ka seljakoti rajale kaasa võtta.

Väike tiir Harku metsas ja mööda Suvila tänavat Pääsküla prügila juurde. Hakkan mõtlema, et mille pagana pärast ma siin nüüd kihutan – pärast haigust veidi värsket õhku hingata, seda küll … aga higisena ringi tormata.

Teen kiire ja ainuvõimaliku otsuse – teatan Erkile ja Juhale, et mina nendega täna rohkem seiklusmänge ei mängi ja lähen koju. Helistan Maarele ja jõuan oma higise nahaga sooja autosse enne, kui külm hakkab. Erkist on küll veidi kahju, jäi ta ju nüüd üksi hullunud soomlase meelevalda, aga no loodetavasti elab üle.

Birkebeinerrennet

Kui Norra kuningas, Haakon Sverresson suri, alustasid kaks rivaalitsevat fraktsiooni Baglersid ja Birkebinerid, võitlust, saamaks enda kätte kontrolli riigis. Et kaitsta Haakon Sverressoni poega, Haakon Haakonssoni, Baglerite eest, ning et kindlustada trooni, tõi väike grupp Birkebeinereid prints Haakoni ja tema ema Inga põhja. See toimus vahetult pärast 1206. aasta jõule, kui kaks parimat suusatajat - Torstein Skevla ja Skjervald Skrukka, suusatasid üle mägede mis eraldavad Gudbrandsdalenit ja Østerdalenit. See oli raske teekond, kuid noor prints toodi ohutult Trondheimi. Printsist sai kuningas, kes ühendas Norra peale tuhat aastat kestnud kodusõda, ning tänu sellele puhkes riik keskajal kiiresti õitsele.

See on maraton, mida tituleeritakse raskeimaks worldloppet sarjas. See on ainus suusamaraton, kus kogu distantsi vältel peab seljas olema seljakott. Kuna kaks kolmandikku rajast kulgeb viljatus tundras, siis see on põhjuseks, miks suusatajad peavad kandma seljakotti kohustusliku varustusega, mille hulka kuuluvad tuulekindlad riided, tagavarakindad, söök, jook, suusamääre jm. Algselt oli kehtestatud seljakoti miinimumkaaluks 5.5 kilo, mis 1993. aastal vähendati 3.5 kilo peale.

Reedel lendame Oslosse ja sealt bussiga edasi Renasse. Saame endile magamistoaks Rena koolimaja arvutiklassi. Koolimaja ise on vana, suur, punakaspruun, puidust hoone ja ilmselt pärinevad arvutiklassis olevad arvutid umbes samast ajast – disketiseadmete ja parralleelportidega.

Meie vastuvõtja, Birkebeineri üks suursponsoritest, Leka, on võtnud oma külaliste eest hoolitsemist tõsiselt, ning organiseerinud otse koolimaja kõrvale määrdetelgi koos kõige vajaminevaga, kaasaarvatud Swix määrdemehed, kes soovijaid aitavad, või lausa nende eest suuski määrivad. Loomulikult on kõik määrdesoovitused Swixi põhjal, aga kui ma arglikult küsin, et kas siin telgis tohib ka Rode kotist välja võtta, siis naerab minu kõrval olev määrdemees, et ka tema eelistab Rodet.

Hommikul toimib kõik Norra täpsusega ja juba tund enne starti olen stardipaigas. Jääb aega rahulikult riietuda ja väike testiring teha. Pidamine on hell ja kuna õhk tundub soojem, kui lubatud -10° C stardis, siis lisan suusa alla kaks kihti vana ja äraproovitud, Rode Blue-d.

Stardin oma Tartu Maratoni tulemuse põhjal kolmandast stardigrupist. Start on lainetena, minu stardiaeg 10 minutit peale esimest gruppi, kell 8:10.

Polegi vist ühelgi suusamaratonil nii rahulikku starti kogenud – keegi ei trügi, ei sõelu radade vahel, ega ei klõbista kandadel. Üritan küll mitte tormata, aga tõus stardist on korralik, sõidutõus, mis minule, kui klassikatehnikat kehvalt valdavale, ei jäta ühtegi puhkemomenti. Lisaks – peab ju hoidma ümberolijatega sama tempot. Juba kusagil kuuenda kilomeetri paiku läheb raskeks, tõus ei lõppe, ega lõppe. Minu selg, mis suusatades tavaliselt valusaks jääb, teeb juba nüüd põrgupiina, põhjuseks ilmselt stardis küll kergena tundunud seljakott, mis iga hetkega aina raskemaks muutub.

Kaheksandal kilomeetril on esimest korda võimalus mõnesekundiliseks puhkehetkeks, pärast mida jätkub samasugune tõus … veel peaaegu viis kilomeetrit. Lõpuks mets hõreneb ja asendub tundraga, tekib lootus, et hakkab ka see lõputu tõus otsa saama.

Poolteist kilomeetrit laskumist tundub häbematult vähe, pärast mida algab jälle tõus. Üleval on üsna külm, sajab lund ja on korralik vastutuul. Rada tõuseb laugelt, aga pidevalt, näen ma-ei-tea-mitu korda ees tõusu lõppu, aga kui üles jõuan, avaneb mäeharja tagant … uus tõus.

19.5 km stardist saab esimene tõus võetud, millele järgneb kaheksa kilomeetrit laskumist. Sellel laskumisel teen selle talve stiilseima kukkumise, kui suhteliselt lameda koha peal libisen selga ühele taadile (70 aastased ja vanemad stardivad pool tundi enne maratoni esimest lainet). Kuna vasakul olev jälg on kinni, siis hüppan paremale, kus paar meetrit siledat rada enne järgmist jälge. Selleks, et taadist kiiremini mööda saada, annan veel korra keppidega hoogu ja … järgmisel hetkel teen uhke kaare, ning maandun, nagu kirjamark, lapiti suusarajale, isegi käsi ei jõua ette panna. Parem suusakepp on raja asemel saanud pihta suusale. Hinge lööb kinni, prillid on lund täis ja minu nina jälg on pressitud Birkebeineri suusaraja sisse. Paugust taastumine võtab tükk aega.

Veel kuus ja pool kilomeetrit tõusu. Selg teeb küll hullu valu, aga see rada ise … ja need vaated … ja need ergutavad norralased raja ääres. Elamus on võimas ja kilomeetrid ei möödu enam nii vaevaliselt. Sjusjøeni jõudes läheb kergemaks, see on tuttav koht kahe aasta tagustest suusaorienteerumise veteranide maailmameistrivõistlustest, ning ühtlasi tean, et siit on jäänud lõpuni valdavalt laskumine.

Viimased 12 kilomeetrit võtavad aega vaid pool tundi ja juba saabki teha Lillehammeri suusastaadionil sadade, või pigem tuhandete, pealtvaatajate ees finišieelsed kaared. Kohe lõpetamise järel vahetan riided ja saan aru, et otsus, panna seljakotti soovitatust vähem õlut, aga see-eest soojendusdress, kuiv fliis ja koorikkindad oli vägagi õige, -9° C ei innusta õlut lahti tegema, kuum tomatisupp maitseb tunduvalt paremini.

Kui algselt oli mul plaanis Kadi ja Ain suusastaadionil ära oodata, siis ilm teeb sellesse omad korrektuurid ja suusastaadioni melu ma väga kaua ei naudi vaid soojendan ennast Lillehammeris, Håkon hallis. Selle aja jooksul suudab mind leida üks ajakirjanik, kes hoolimata minu, mitte liiga suurest innustusest, minuga veidi juttu ajab.

Kokkuvõttes võib öelda, et see on maraton, kuhu tuleb minna. See, kuidas Norralased suhtuvad suusatamisse, kuidas nad seda armastavad, paljudele on see ilmselt elustiil. Kuidas rada on ääristatud lumme kaevunud inimestega, kes igaüht ergutavad ja mõnedes kohtades ka omalt poolt süüa-juua pakuvad. Ja kes ütles, et grillhooaeg algab, lume sulamisega – väga paljudes lumeaukudes särisevad lihad grillil, pole selleks mingit kevadet vaja oodata.

Bieg Piastow

“Poola ja suusatama?!” … vangutasid sõbrad uskumatult pead. Tegelikult olin Bieg Piastow suusamaratonile mõelnud juba ka eelmisel aastal, raske oli lihtsalt seltsilisi leida, sest enamuse arvates on Poola ja suusamaraton pigem antonüümid. Igal juhul, kui Epp küsis, et kas me tahaksime temaga Poola suusatama sõita, ei läinud otsustamisele minutitki.

Lennukipiletitega läks lihtsalt – kuna Maare ei olnud (pärast seda, kui näitasin talle Warszawa – Wroclaw liinilennuki pilti) nõus lendama LOT-iga ja Czech Airlines ajagraafik meile hästi ei sobinud, jäi üle Lufthansa, oma Tallinn-Frankfurt-Dresden variandiga.

Autorendiga nii lihtsalt ei läinud – AVIS ja Budget vahel valides eelistasin alustuseks paari euro võrra kallimat AVIS-t, odava kõlaga Budget-ile. Kui aga kaks päeva hiljem tuli välja, et AVIS nõuab hilise saabumise tasu, mis on veidi üle 30 euro, ehk üsna suur lisahind, meie 80 eurosele rendihinnale, siis palusin AVIS-es oma broneeringu tühistada ja valisin ikkagi Budget-i. Lõpetuseks saime auto ikkagi sellestsamast AVIS (Budget) letist ja juba ilma lisatasuta. Ja veel – see hilise saabumise lisatasu oli AVIS-e teise e-maili eelviimasel real ja imepeenes kirjas – ma senimaani ei tea, mis vaim mind ajas neid e-maile otsast lõpuni läbi lugema.

Hilisest saabuimisest hoolimata oleme hommikul ilusasti rivis, ning valmis katsumusteks. Või no mis katsumused – Epuga koos sujub kõik, nagu õlitatult. Kiire tiir Szklarska Porębas hotelli Kryształ, kust mina oma võistlusmaterjalid kätte saan ja Epp seda tegevust kriitilisel pilgul inspekteerib.

Edasi juba Jakuszyce poole, et näha ära 10 kilomeetri start. Veidi probleeme on parkimisega, sest kõik kohad on täis politseinikke, kes meid igast mõeldavast parkimiskohast ära ajavad. Lõpuks lahendab probleemi Epp, tõstes televisioonile eraldatud parklat piirava aia kõrvale ja suunates meid sinna parkima.

Vaatame ära kümne kilomeetri stardi, kus rajale läheb lausa 1 700 osalejat ja paneme siis ka ise suusad alla. Veendun, et tänase nulli ja lumesajuga töötab liivapaber üsna ideaalilähedaselt, aga homseks lubatakse -7°C, mis ilma vaadates tundub uskumatu.

Maratonirada testitud, teeme veel ühe tiiru Szklarska Porębas ja leiame ühe ütlemata hea söögikoha, kus lõunasöögi sööme. Siinsetes söögikohtades on tore komme, pakkuda külastajatele toidu kõrvale pitsike “teravat”. See “terav” on tõeliselt suurepärane jook, ehk nagu Epp ütleb – “väärib kordamist”. Viimase üllatuse, ning taaskord meeldiva saame siis, kui arve tuuakse – täpselt sama summa, mis viimati kasseeriti meilt Helsinki lennujaamas kolme õlle eest.

Õhtul on suurimaks mureks, et mida suusale pidamiseks määrida, aga kuna minu määrdekohver on üsna pisike ja kliistrid puuduvad sealt sootuks, siis löön käega ja asendan määrdekihid liivapaberiga.

Tundub, et Epuga reisimisel on hea karma – minu rinnanumber, 132, lubab mul minna otse “vormelite”, ehk siis paigutatud suusatajate taha. Samas grupis on ka minu vana võistkonnakaaslane, Andrus Kasekamp, 167.

Starditakse lainetena, esimesed 200 ühes grupis, ei mingit trügimist. Suusk töötab hästi ja parandan tasapisi oma positsiooni. Siiski, kui tulevad suuremad ja järsemad tõusud, saan aru, et liivapaberit on vist vähevõitu alla saanud. Esialgu pole lugu, kätes on rammu, lükkan tõusud paaris üles, saan isegi Andrusest ühel pikemal tõusul mööda, ta on endale kiire algusega liiga teinud. Andrus taastub siiski üsna kiiresti ja kaob eest.

Kusagil poolel maal läheb ilm soojaks, lumi on kohati lausa sula ja minu suuskade libisemisomadused lähevad väga kehvaks. Ühes sellega kaob jõud ja motivatsioon. Isegi Maare ja Epp, kümme kilomeetrit enne lõppu, ei suuda mind enam pingutama motiveerida ja nii sõidan raja viimase osa langevas tempos. Viimane piisk kannatuste karikas on see, kui mõned kilomeetrid enne lõppu, kolm naist minust järjest mööda sõidavad.

Siiski, lõppaeg 2:49:22 ja 62. koht polegi nii paha tulemus ja ei suuda rikkuda rõõmu suurepärasest ilmast ja hästi ettevalmistatud suusarajast.

Kuna Epp arvab, et ega mul rajal nagunii polnud aega hingematvaid loodusvaateid imetleda, siis organiseerib ta meile võistlusjärgse rajainspektsiooni-loodusvaatamise tuuri, mille käigus näeme ära nii järgmise päeva maratoniraja, kui ka kaljud keset metsa, mida Poolakad järjekindlalt Pelikani kaljudeks nimetavad, ehkki mingeid linde, pelikanidest rääkimata seal näha ei ole.

See-eest on ühel laskumisel puud ilusti ära vooderdatud, ilmselt selleks, et kondised suusatajad puid neile otsa sõites ei vigastaks. Kusjuures pean tunnistama, et hoolimata sellest, et päeval olin sama laskumist sõitnud, näen mina neid porgandivärvi kaitsmeid alles nüüd.

Maratoniõhtu programm on veel raskem, kui maraton ise, algusega Szklarska Porębas, koos punapõsksete ja säravasilmsete worldloppet masteritega, kellest enamus mitme-mitme-mitme kordsed, ning lõpuga meie hotellis, õnneks siiski enne seda, kui peame hakkama lennujaama sõitma.

koorikut otsimas

Kuna kuulutasin homseks välja koorikusõidu, siis käisime Maarega täna testsõidul. Plaan oli alustada Harju-Risti lähedalt, Hatu külast, vaadata ära Mustjärv ja Veskijärv, ning jõuda siis Veskijärve põhjaosas asuvate, ülilahedate liivaluideteni. Tagasi siis mööda Tänavjärve, külastades ka RMK Tänavjärve lõkkekohta.

Tegelikult selgus juba esimestel meetritel, et päris nii hästi lumi ei kanna, kui lootsime. Juba esimesel kraaviületusel, kusi mina mööda jääd üle kraavi tuhisesin, suutis Maare leida jäävaba koha ja oma jala põlvest saadik vette sirutada. Maare keeras tagasi riideid vahetama, mina jätkasin, nüüd juba rabal.

Rabal oli koorik juba parem, kannatas suusatada. Siiski – kohtades, kus taimestik tihedam, kippus suusk läbi vajuma … ja siis kukkus tempo küll olematuks. Viiendal kilomeetril sain aru, et minu täisplaani elluviimine läheb vähemalt kolm tundi, helistasin Maarele ja leppisime kokku, et ta ei oota mind mitte Hatul, vaid sõidab autoga ümber järvede, Veski karjääri mulle vastu.

Just siis, kui maastik eriti ägedaks läks, avastasin, et olen pannud Eppu ja võtnud kaasa fotoaparaadi, koos pooltühja akuga, mis nüüd sai päris tühjaks. No igal juhul on luitemaastik Tänvjärvest läände ja Veski karjääri ümbruses eriti fantastiline, kuhu tuleb kindlasti tagasi tulla … aga koorik võiks siis veidi paremini kanda.

loll saab pangas kah peksa

Meil oli pühapäeva hommikul kõik minuti pealt paika pandud: kell 6:20 äratus, 6:40 hommikusöök, siis arveldamine hotelliga ja umbes seitsme paiku Dresdeni poole sõitma, et kell üheksa olla lennujaamas.

Olime graafikus senikaua, kuni selgus, et hotelli kaarditerminal ei tööta. Noormees, hotelli administraator, soovitas meil sõita Szklarska Poręba-sse ja otsida mõni sularaha automaat. Kuna selline asi meie ajagraafikusse hästi ei mahtunud, siis leidsime teise variandi – administraatoripoiss kirjutas meile paberile panga rekvisiidid ja meie Epuga võtsime siis oma sülearvutid ja näitasime Poola paganatele, kuidas Eesti on ikkagi e-riik … no ega see “näitamine” tegelikult nii kergelt ei käinudki, Maare jooksis ühtelugu meie ja administraatoripoisi vahet, et täpsustada mõnd kirjutatud tähte, või saada lisainfot, nagu panga aadress vms.

Lõpuks tõstis Epp käed ja ütles, et see e-teema pole ikka tema teema ja SEB pank keeldub tema makset vastu võtmast, teatades, et miskit (vist kontonumber) ei klapi. Olin ka mina sama kaugele jõudnud ja võrreldes Epuga ikkagi “tõeline itimees” – minu, Swedbank makse, läks kolinal läbi. Tegin siis kiirelt samade andmetega veel teisegi makse, Epu eest, ning lahkusime hotellist ausate Eesti turistidena. “Mina ei usu, et see asi nii lihtsalt käib” ütles Epp veel lahkudes, ilmselgelt puhtast kadedusest.

Vaatasin siis täna konto väljavõtet ja mida ma näen – raha pole tahtnud Poola jääda, vaid on minu juurde tagasi tulnud: BNFS ACCOUNT NUMBER  IS INCORRECT. Konto väljavõtet täpsemalt uurides selgub siiski kerge erinevus summades – tagasi on tulnud üle 60 euro võrra vähem, kui algselt maha läinud.

Helistasin siis selguse saamiseks Swedbank klienditeeninduse numbrile, millele helistamine on nii keeruliseks tehtud, et pärast mitmekordset proovimist olin juba peaaegu loobumas. Lõpuks, loobudes enda identifitseerimisest, sain siiski liinile. Pärast mõningast seletamist selgus, et Swedbank ei tea sellest äravõetud rahast midagi, vaid tema kasum piirdub siiski ainult konto väljavõttel eraldi näidatud, veidi alla kümne euro suuruse summaga, ülejäänud osa on ärastanud röövellikud Poola kapitalistid.

Kuna Swedbank on ilmselgelt (Rootsi) riik (Eesti) riigis, siis temaga võitlemisel pole vist mõtet. Kas peaks asuma võitlusesse hotelliga, kelle administraator kujunenud olukorras tegelikult süüdi on, või on muid variante? Ja mida peaks tulevikus sarnases olukorras teisiti tegema?

42. Tartu Maraton

Esimest ohumärki tunnetasin juba peale Tartu Teatemaratoni enda vahetuse lõppu, kui vaikselt Palult Elva poole suusatasin ja selg ühel hetkel valu tegema hakkas. Teist haistsin samal õhtul, kui tervis, suurest hulgast haigetest sõpradest ja töökaaslastest hoolimata ikka veel korras oli. Maare söötis mulle selle peale sisse ühe eriti kange küüslauguküüne … ja teisipäeva õhtul järgmise. Sellest hoolimata ei olnud ma kolmapäeva hommikul ärgates imestunud, kui kurk valus oli … ka selg polnud eriti paremaks läinud.

Ülejäänud päevad enne maratoni on sellised … fifty-sixty – treeningud jätan igaks juhuks tegemata, samas kerge köha ja kurguvalu pole väga hullud. Laupäeva hommikul saab kodus suuskadele libisemine alla ja siis Lõuna-Eesti poole teele, et õhtu väärika pasta-party ja Jüriööga lõpetada. Tegelikult … Jüriöö jääb seekord ära, kuna selle, seiklus-sportliku ürituse, alusepanija ja nime andja ise parajasti kusagil teises maailmajaos viibib.

Pühapäeva hommikul oleme enam-vähem täpselt tund enne starti Otepääl. Määrin suuskadele veel viimased kaks kihti pidamist ja viin suusad stardialasse. Mõtted on täna kuidagi hajali – kui stardi juures hakkan suusasaapaid jalga panema, avastan, et olen sokid autosse unustanud. Kerge sörk auto juurde ja … tuleb meelde, et suusakepid jätsin kuhugi staadionihoone seina najale … Viis minutit enne starti olen siiski ilusasti stardialas, omas stardigrupis.

Start – Matu [12.1 km]. Esimestel meetritel on tunne, et suusk kohe üldse ei pea, siiski – mõnesaja meetriga hakkab suusk tööle. Tegelikult saan üsna varsti selgeks, et pidamine on suht hell, isegi veidi hellem, kui mulle meeldiks. Suusatajaid möödub ühelt ja teiselt poolt, ise ma eriti kellestki mööda trügida ei ürita, tunne pole eriti kiita, üritan sõita jõudu säästvalt. Matul haaran topsi spordijooki.

Matu – Ande [23.1 km]. Tunne ei taha kuidagi paremaks minna, pigem halvemaks, raske on. Pingutan Harimäe üles lootuses, et pikal laskumisel taastun, aga Ande punktiks on enesetunne veel hullem. Õnneks on suusk hea. Punktis haaran topsi spordijooki.

Ande – Kuutse [32.0 km].  Mööda sõidab Kati Tammjärv, oma 10 000 numbriga, kes saab mulle orientiiriks, üritan mitte väga maha jääda. Enne Kuutse punkti hakkan ees nägema ka järgmist 10 000 numbrit, Laura Rohtlat. Kuutse punkti jõudes on enesetunne nii vilets, et mõtlen vaikselt rajalt äratuleku peale. Otsustan, et kannatan Meegaste mäele ära, siis on suuremad tõusud läbi ja vaatan siis, mis edasi saab. Kui üritan lisaks esimesele, ka teise topsi spordijooki haarata, saan endale pihku mustikasupi, millega endale ja oma suuskadele uue facelift-i teen

Kuutse – Peebu [39.1 km]. Üsna varsti, peale toitlustuspunkti jõuab mulle järgi Tarmo Siimsaare, saan natuke innustust ja tõstan tempot. Kui vahetevahel tuleb meil vahe sisse, siis leian ikka ja jälle motivatsiooni, et Tarmo uuesti kinni püüda.

Peebu – Palu [46.7 km]. Jätkan koos Tarmo ja Joonas Ojaga. Tean, et kuni Paluni on rada hästi kerge ja tuttavad seljad annavad innustust.

Palu – Hellenurme [53.7 km]. Väikese joogi järel tunnen, et eitea kust tekib terve ports lisajõudu. Minust kihutab mööda Venemaa mees, Jegor Kozlov, kellele end tuulde haagin. Möödume koos õige mitmetest meestest ja ka väiksematest puntidest, kes ei üritagi meile sappa võtta. Siiski, Jegori tempo on ka minu jaoks veidi liiga kõva ja vaikselt tekib vahe sisse.

Hellenurme – Finiš [63.2 km]. Hellenurme toitlustuspunktis olen täiesti üksi, kedagi ei paista ei ees, ega ka taga. Veel veidi hiljem, seitse kilomeetrit enne finišit, Sparta joogipunktis, saan veel viimase topsi jooki ja tundub, et nii jääbki, kui kilomeeter hiljem, ei tea kust on keegi mul selja taga, suusakandadel klõbistamas. Kui kõrvale astun, siis selgub, et … taga on terve pikk rodu mehi. Viimased kolm kilomeetrit sõidame külg-külje kõrval Priit Ailti ja Joonas Ojaga, finišisirgel tasuvad nad mulle heateo eest ja tuiskavad mööda.

Lõpetan ajaga 3:10:47.5 ja lõppkohaks kujuneb 159. Veel nädal tagasi lootsin küll paremat tulemust, aga pettunust ei ole. Kui arvestada, et veel täna hommikul oli kurk valus, siis …

… jääbki ka järgmiseks aastaks parandamisvõimalus. Pildid Assar Jõepera.

Alutaguse Maraton

Kui reede õhtul oma salajasele määrdeinformaatorile, sõber Tiidule, helistasin, tuli telefonitorust seosetut juttu: “keskosa 50-ga, libisemisele lähemalt 100-ga ja kui päris peeneks tahta minna, siis pidamisosa otsad 150-ga”. OK, VR50 on mulle tuttav … aga 100 … ja 150?

Selgus, et määrdega polnud siin midagi pistmist, pistmist oli hoopis määrdevabadusega, ning märksõnad 50, 100 ja 150 tähendavad hoopiski liivapaberi marke. Sellele järgnes veel pikk selgitus, et kuidas täpselt lihvida.

Reede õhtul need suusad “lihvitud” said ja nüüd tean täpselt, millises riiulis ja millises järjestuses erinevad liivapaberid Bauhofis asuvad.

Oma rinnanumbri, 67 järgi sean oma suusad esimeses stardigrupis enam-vähem keskele, aga kui stardipauk antakse, siis selgub, et olen ennast veidi alahinnanud, või … pigem võiks öelda, et on terve hulk tüüpe, kes endid ilmselgelt üle hinnanud ja juba esimesel kilomeetril teistele jalgu jäävad.

Minu karestatud suusad (sõidan esimest korda karestatud suusaga, ning kuna ma enne starti suuski proovida ei jõua, siis on stardijärgsed meetrid minu esimesed, karestatud suuskadel) toimivad suurepäraselt. Rada on mõnus, ilm ilus, ning Enervit vaheajapunktiks olen tõusnud neljakümnendale kohale.

Edasi pole enam nii lihtne – üldjuhul sõidetakse ühes jäljes ja näiteks minu suusk libiseb kõrval, värskes rajas, oluliselt kehvemini. Kui keegi pundist maha jääb ja vahe sisse laseb, siis näen kurja vaeva, alustuseks kõrvalrajal möödumiseks ja siis uuesti gruppi sisse sõitmiseks.

Kusagil 15 kilomeetrit enne lõppu jõuan kandadele Ulvar Pavlovile ja seda otseses mõttes – no ei sobi meie sõidustiilid, ilmselt mõjub juba ka väsimus, aga pärast seda, kui olen umbes kolm-neli korda Ulvari suusakandadel klõbistanud, vaatab ta nii kurja näoga tagasi, et teen veel ühe pingutuse, saades mööda nii temast, kui ühe soojaga ka Teet Jagomägist ja Janek Truust.

Mõned kilomeetrid hiljem selgub, et nendel meestel polnud plaaniski kustuda, ning kui meie rada saab kokku 20 km suusarajaga, siis on mehed minust uuesti möödas ja hakkab tekkima pisikene vahe.

Viimastel kilomeetritel tundub, et suusk enam nii hästi ei pea, aga ilmselt on süüdi väsimus. Igatahes, kui kilomeeter enne lõppu saan järgi tuikuvale Kaido Pesorile, siis võrreldes temaga, lähen mina mäest üles, nagu tank. Lõpetan ajaga 2:05:13, mis teeb kilomeetri kiiruseks 3:01, lõppkohaks jääb 31.

Kokkuvõttes oli karestatud suusk väga positiivne kogemus, mingil hetkel, rajal, mõtlesin, et oleks nüüd Tartu Maratonil sama ilm, kui lihtne oleks määrida ja saaks suusamääretelt kõvasti kokku hoida :).

Fotod: Maare.

Saaremaa suusamaraton

Hoolimata Simmo kinnitusest, et lund on piisavalt ja rada korralik, jõudsin, nagu üks tõeline eestlane kunagi, pühapäeval ikkagi veidi muretseda. Ja kui Simmo stardipaigas kinnitas, et see on raja lumevaeseim koht, siis ei tahtnud ka seda hästi uskuda. Aga tegelikult oli kõik täpselt nii, nagu Simmo lubas.

Sellist suusamaratoni pole ma veel enne sõitnud. Saan stardist hästi minema ja satun kõige ette. Mõtlen, et panen ühtlaselt korraliku tempo peale, mis peaks enamuse maha raputama, aga kilomeetrid muudkui kuluvad, aga suur punt püsib koos.

Esimese ringi lõpus, kui teistel on kõigil omad jootjad künka otsas, siis mina pidurdan künka all hoo maha ja võtan topsi korraldajate jooki. Pärast seda läheb kolm kilomeetrit enne, kui pundi uuesti kätte saan. See-eest, kui grupi kätte saan, siis selgub ka suure pundi põhjus – nagu rattasõidus, esimene teeb tööd ja teised lasevad tuules tirri.

Teise ringi lõpus, kui teised taas joovad, siis mina endale enam ühte peatust lubada ei julge. Kuna rada on parajalt kitsas, siis kasutan teiste joomist oma positsiooni parandamiseks ja kolmandale ringile minnes olen kolmandal kohal. Kui esimese ringi vedasin mina ja teise Simmo, siis kolmadal ringil satub ka Tamm mingil ajal korraks ette. Siis aga lükkab Simmo mind, umbes neli kilomeetrit enne lõppu, taas esimeseks.

Rada on üsna kitsas ja arutlen just, et kuidas kõvemad asja enda kasuks ära otsustavad, kui veidi rohkem, kui kilomeeter enne lõppu tuiskab laskumise lõpus minust mööda rong Simmo-Pikkor-Tamm. Simmo kiirendab veelgi ja teeb teistega väikese vahe sisse, millele suudab vastata Pikkor, minul tuleb esikolmikuga väike vahe sisse ja kuklasse hingab Saaremaa kohalik suusakuulsus, Reimo Nook.

Panen tempot juurde ja saan Reimoga tõusul sellise vahe sisse, et ta enam otse tuules pole. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et kolm meest on läinud, kui näen, et Tamm ees pole enam väga värske. Leian veel ühe lisakäigu ja pääsen Tammest enne lõpu kurvilisi laskumisi mööda. Viimasesse kurvi jõudes, avastan enda eest Simmo, kes on õnnetult kukkunud ja lõpetab vahetult enne mind [Tulemused].

Huvitav, kas seda võib nimetada paranoiaks, kui mu sisetunne ütleb, et järgmised kaks suusamaratoni liigub mu lõppkoht langevas joones?

Pildid: Karujärve Tervisespordi keskus ja Saarte Hääl.

Tättele külla

Kuidagi juhtus nii, et pidime Maarega ära kasutama ühe nädalalõpu puhkuse GOSPA-s. Otsustasime ühendada meeldiva meeldivaga ja sättisime puhkuse Saaremaa suusamaratoni toimumise ajale. Seetõttu sai eelmisel nädalal tavalisest rohkem uuritud Saaremaa ilma, eriti veel Karujärve kandi oma.

Tõstsime autosse lisaks suuskadele ka matkauisud ja reede õhtul Saaremaale jõudes oli üks esimesi kõnesid sõber Simmole, kellele pole vist küll ükski matkavahend võõras. Simmo kinnitas EMHI jääkaardi andmeid, jää on nii Kiirassaare, kui ka Kuusnõmme lahel, kuni Vilsandini välja, ainult, et lumeolud pidid muutuma kiiremini, kui aktsiakursid.

Eks oma silm on kuningas – keerame laupäeva hommikul autonina Papissaare sadama suunas, kõrvus Simmo viimased sõnad – “ja kui uisutada ei saa, siis tulge parem Kärlale sprintima”.

Papissaare sadam võtab meid vastu tiheda uduga, nähtavus on ehk paarsada meetrit. On päris kõhe nii kehva nähtavusega uisutada, teadmata täpselt jääolusid. Hoiame algul kalda lähedusse.

Teeme tiiru mööda Kiirassaare lahe serva ja jõuame Kuusnõmme poolsaare tippu. Jääolud on päris “huvitavad” – tegelikult on jää paks, aga kuna värske jää on ülimalt kirgas ja selle alt paistab vana jää, mis kord jätab mulje, et jääd üldse pole, siis jälle, et on lahtised tükid … siis on vaja kas häid närve … või iga natukese aja tagant pidurdada.

Veidi tegemist on, Kiirassaare lahelt Kuusnõmme lahele pääsemisega, kuna kalda ääres on vesi pressinud jää peale ja öised mõned külmakraadid pole olnud piisavad, et vesi läbi külmuks.

Vilsandi jääteele jõudes on udu hajunud ja nähtavus suurepärane. Näeme ka paari sõidukit. Kella vaadates on selge, et enam sprintima ei jõua … ja … sellised jääolud, kes neid sprintimise vastu ikka tahaks vahetada.

Kõige parem jää, tuleb välja, ongi lahe keskel. Teine asi, mille Vilsandi juures ära õpime, on see, et kaldaäärsest õhukesest jääst saab piisava kiiruse juures ilma läbi vajumata üle sõita … algul on veidi kõhe, aga harjume.

Tagasiteel võtan Maare viskenööri abil sleppi ja teeme mõnusat, kiiret sõitu – keskmine kiirus tuleb alla kolme minuti kilomeetrile.

Laos 2011

See, et siin blogis pea aastane vaikus oli, ei tähenda, et me sel ajal midagi ei teinud ja ei kirjutanud. Lihtsalt – oluliselt kergem on foto koos asukohaga Facebook-i postitada, kui omaette juurelda, et kuidas see eesti keele grammatika nüüd käibki ja kas eesti keel kirjutatakse suure või väikese algustähega, ning kuhu panna komad. Kogu sellest komade, ning muude grammatiliste karide ohust hoolimata oleme me tegelikult valmis kirjutanud ja interneti avarustesse riputanud oma Tai ja Laose reisikirja, lootuses, et äkki on kellelgi sellest oma reisi planeerimisel kasu. Tegelik põhjus on muidugi selles, et tegelikult on endal vahel tagantjärgi mõnus lugeda ja meenutada, et kus ja mida me täpselt tegime.

Dolomitenlauf

Neljapäeval Finnairiga üle Helsinki Münchenisse ja sealt autoga, sipsti Lienzi, reedel suuskade ja määrde testimine, ning laupäeval siis üks lühike maraton ja pühapäeva südaööks tagasi koju … vähemalt plaan oli selline. Tegelikkus tegi meie plaanidesse pisikesi korrektuure …

Kõik algab juba Tallinna Lennujaamas, kus meie Helsinki lendu mitu korda edasi lükatakse. Kui lennuk lõpuks, täpselt tund ettenähtust hiljem, startib, on üsna selge, et Müncheni lennule me enam ei jõua. Nii ongi, näeme Müncheni lennukit ruleerimisrajal ja saame talle vaid lehvitada. Finnair klienditeenindaja kirjutab meile piletid üle Varssavi Münchenisse, hoolimata meie protestist, et meil pole kell kaks öösel Lienzis mitte midagi teha.

Täpselt samal hetkel, kui saame Varssavi lennujaamas, transfer lauast oma Müncheni lennu pardakaardid, vahetub kiri infotablool, meie lennu taga – rohelisest GO TO GATE, saab punane CANCELLED. Tüdruk laua taga laiutab käsi ja ütleb, et kuna me nüüd oleme juba justkui lennukil, siis pole see enam tema teha, võtku me nüüd oma pagas välja ja mingu siis uusi pileteid hankima.

Pärast mitmete kohtade vahel jooksmist, on meil käes ka viimane, juba peaaegu kadunuks tunnistatud, Raivo kott, ning saame minna LOT teeninduslaudu, mille ees lookleb pikk järjekord. Mõni tund hiljem saame piletid … 13:25 väljuvale lennukile, sest hommikused lennud on vahepeal kõik täis saanud. Veidi enne südaööd jõuame oma Varssavi hotelli …

Peaaegu ööpäev planeeritust hiljem jõuame lõpuks Lienzi ja otsime üles oma Altstadtpenthouse Monika. Kuna kell on üheksa õhtul, siis jätame määrete testimise vahele.

Stardihetkel on külma vast -10°C ümber, paistab päike ja mäed on ümberringi säravvalged. Saan stardist suhteliselt hästi minema, juba kolmanda kilomeetri paiku olen leidnud oma õige positsiooni.

Esimesed kuus kilomeetrit sõidame mööda lagedat edasi-tagasi, kui kuuendal kilomeetril selja taha vaatan, siis on vaatepilt võimas – nagu hiigelmadu lookleks lagedal. Nüüd järgneb seitse kilomeetrit laskumist, millest paar nukki on üsna salakavalad – ühes kurvis jään suuskapidi jälge kinni ja teen tagumiku lumiseks – pärast seda saan aru, et sellel maratonil tuleb laskumistel kohati ka pidurdada.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril jõuan maratoni kõige madalamasse kohta, kõrgus 1196 meetrit, eelinfo järgi on ees ootamas 12 kilomeetrit tõusu. Tõus algab väga mõnusalt, pikad, lauged tõusud, sekka paar lühikest jooksunõlva. Leian endale kaaslase, nr. 35, itaallane Martin Bergmeister, kellega koos neelame paraja hulga konkurente alla.

Üheksa kilomeetrit hiljem oleme taas stardi juures, Maare ergutab ja hüüab, et tõus on kohe-kohe läbi. Järgmisel tõusunukil lisan tempot ja jätan Martini endale uut kaaslast otsima, et ise rahulikult laskumistele pääseda. Tõusunukk võetud, avaneb kurvi tagant mitte enam tõusunukk, vaid pikk ja ja jõhkralt järsk tõus, millele järgneb … tõus, veel pikem ja veel järsem. Kokku võtan sellest “tõus on kohe-kohe läbi” kohast veel viis kilomeetrit tõusu, kõrguste vahega 200 meetrit.

Lõpuks üleval, ei järgne tõusule pikka laskumist, vaid üks järsk, allamäge nukk ja siis neli kilomeetrit tasast, mis sellegipoolest, pärast sellist tõusu tundub väga mõnus. Ja siis … järjekordne toitlustuspunkt, ning pea kuus kilomeetrit pidevat laskumist kuni võistluskeskuseni.

Viimased kuus kilomeetrit kattub osaliselt raja algusega, aga kui stardihetkel oli siin -10°C ja kõva rada, siis nüüd vast paar külmakraadi ja rada oluliselt pehmem. Jalgades pole kah enam jõudu, et suuska pidama vajutada, tunnen, kuidas kiirus kukub kõvasti ja motivatsioon kipub kaduma. Siis aga märkan, et hoolimata minu olematust kiirusest, lähenevad eesolevad seljad väga jõudsalt, ning see annab lisamotivatsiooni.

Eelviimasel kilomeetril võtan veel kolm selga, ning lõpetan ajaga 2:38:03,15 ja 61. kohal [tulemused].

Võistlusjärgselt saab suurimaks katsumuseks söögikoha leidmine. Millegi pärast arvab vist enamus Lienzi ettevõtjaid, et normaalsed inimesed söövad õhtusööki peale kella seitset ja avatud on vaid hiina söögikohad. Lõpuks saadab meie otsinguid siiski edu ja leiame Schweizergasselt ühe vägagi laheda kohaliku pubi, hiidsuurte söökidega.

Tagasiteel, Helsinki lennujaamas, tekib korraks veel lootus, et äkki mõni seiklus, aga kõik piirdub siiski lennuki tunniajalise hilinemisega ja juba kell kaks öösel olemegi tagasi kodus.

Lindmees

Kuna nädalavahetusel ei saanud veel kultuurist küllalt, siis oli loogiline jätk esmaspäevane teatrikülastus. Niisiis, teater NO99, lavastus NO62, “Lindmees”.

Minule meeldis, veidi kurb ja kohati lausa traagiline vaade kunstiinimese maailma, mis vastandatakse üldsusele. Etendust vaadates oli vahepeal tunne, et olen seda juba näinud, ilmselt tekkisid seosed Mihkel Raua raamatuga “Mustra pori näkku”. Põhjus vist sama, mis Raua raamatus – odava populaarsuse võitmine seksiteema abil. Aga tundub, et see toimib – oli lausa ahastusse ajav, kui etenduse publik iga kord naerma pahvatas, kui Jarek Kasar ütles sõna “munn” või “kepp”.

Nike Winter Xdream Ebaveres

“Me läheme ju suuskadega?” – see oli ainus, mis juba enne registreerimist kindel. Üks asi oli veel kindel – tegelikult polnudki see asi, vaid meie kolmas liige – Robert Peets, ehk Robi … ja võistkonna nimi tekkis lausa iseenesest – kui sinuga on koos mehed, kes kahe peale haldavad Tour de Ski seitsmest etapist nelja, ehk on seal TD-d, siis polegi erilist leidlikkust vaja.

Ehkki meteoroloogid ennustasid võistluspäevaks kaost, ehk siis suurt külma, oli kohale sõites tore näha, kuidas termomeetri näit kõikus kuue-seitsme külmakraadi vahel ja ka võistluspaigas oli temperatuur vaid meeldivalt jahe.

Veel vahetult enne starti, stardialas, leidus neid, informeeritud isikuid, kes meie suuski vaadates arvasid, et meie valik ei ole tänasel maastikul just kiireim liikumisviis. Rahustasime neid siis kinnitusega, et eelistame rahulikku liikumist, mõnusas seltskonnas ja mitte kihutamist silmad punnis ja pulss punases.

Kaarti avades selgub ebameeldiva üllatusena, et suusarajad kaardil praktiliselt puuduvad – vaid mõned üksikud kaardi põhjaosas ja see on ka kõik. Sellest hoolimata läheb raja planeerimine meil kiirelt – lubatud viieteistkümne minuti jooksul jõuame lisaks rajavalikule veel sõprade-kaasvõistlejatega pikalt lobiseda.

Stardist suundume kohe kaardi põhjaossa – ainsale maastikuosale, kus mõned suusarajad. Nii kaua, kui maastikul jätkub suusaradu, oleme kiired – viiendas kontrollpunktis teistest umbes minuti võrra ees. Teel kuuendasse punkti ei usalda me sihti, vaid valime ringivariandi ja kaotame oma edu.

Järgnevad etapid võsa vahel, kus me selgelt jooksutiimidest aeglasemad oleme. Üritan algul pingutada ja Tiit on sunnitud mind korrale kutsuma ja tuletama meelde meie eesmärki, võtta asja mõnuga.

Selgub, et suusavariant ei olegi nii halb, kui algul võis arvata – tegelikult lumi kannab ja isegi raiesmikel on suusad jooksmisest kiiremad, rääkimata lagedatest, kus võime endile lubada kiiremate jooksjate ümber tiirude tegemist :).

Üritame siis vahelduva eduga pidada endile antud lubadust mõnuga võtmisest, ning joogi- ja söögipeatustes lööme kepid lumme ja teeme ikkagi korralikud seisakud. Siiski, päris lõpuni me niimoodi ei suuda – kui viis punkti enne lõppu tuleb meile vastu team Nike/GU Energy, ehk Erik, Lauri ja Tõnis, ning selgub, et vahe on vast ainult paar minutit, siis tempo tõuseb tahtmatult. Veel paar võsasemat etappi ja Nike kaob taas eest, aga …

… lähenedes eelviimasele punktile, näeme sealt lahkuvat Nike-i, meist ees vast ainult minut. Kiire pilk viimastele etappidele mööda lagedaid ja on selge, et Nike-il erilisi võimalusi meie vastu ei ole, seda enam, et Lauri on näost juba kaame.

Finišis selgub, et oleme saavutanud lausa neljanda koha, kaotades kolmandale, Go Reisiajakirjale, vaid veidi üle minuti ja seda meie matkatempo juures. Julgelt võib väita, et korraldajad on oma hinnanguga raja suusavaenulikkuse kohta üsna mööda pannud, joostes oleks meil veel pikk-pikk tee finišini.

No ja lõpetuseks tahaks tänada suurepäraseid meeskonnakaaslasi, Tiitu ja Robi, ning suurepärast fotograafi, Assar Jõepera, kelle pilte olen kasutanud. Ja veel – väike reklaamklipp meie võistkonnast xdreamil: http://youtu.be/9FWVpQ1gjg4.

muinasjutt

Ma üldiselt ei usu muinasjutte, aga täna …

… Lõuna-Eestist tagasi tulles tegin kiire suusapeatuse Kõrvemaal. Panin suusariided selga ja lambi pähe. Külma -5° C, lumesadu, paar-kolm sentimeetrit värsket lund rajal, mis kulges Kõrvemaalt Aegviidu poole, peaaegu nagu muinasjutt, kuni …

… Aegviidu rajale jõudes avastasin, et mitte väga ammu on siin rajatraktor käinud, kõigest mõned suusajäljed oli jõutud teha. Nüüd oli veelgi mõnusam suusatada, kasutasin maksimaalselt ära traktorijälje ja sõitsin lausa Aegviidu raudteejaamani enne, kui tagasi keerasin. Tagasi sõites selgus, et traktor ei olnudki ainult Aegviidu ringiga piirdunud … kui viimased jäljed Kõrvemaale keerasid selgus, et traktor on ikka edasi sõitnud … ja nii kogu Kõrvemaa suure ringi – 15 kilomeetrit puutumata, triibulist suusajälge, lumesadu, pealamp valgustamas suusarada ja mina, mitte kedagi rohkem, 15 kilomeetrit suusamuinasjuttu …

Siberist, napilt

Sel nädalal sai tehtud pisikene tiir Siberisse: lennukiga Moskva kaudu Bratskisse ja sealt edasi taksoga … Братск – Уст-Кут – Магистральный – Уст-Кут – Новая Игирма – Братск. Taksoks oli Lõuna Koreas (aastani 2003 Lõuna Koreas, alates aastast 2004 Hiinas) toodetus mikrobuss Istana, mida turustatakse nii Mercedes kui Ssang Yong kaubamärgi all. Näiteks klaasidel olid mõlemad märgid, siis on neid ilmselt hea paigaldada, ei lähe kogemata segi :).

Hoolimata sellest, et ma omast arust piisavalt tihti Venemaale satun, siis on ikka mõned asjad, mis ei väsi mind üllatamast:

• Гостиный двор «МРИЯ» Magistralnys, kus ma ka varem ööbinud olen, aga mis tegelikult on rangeilmelise Natalja Dmitrijevna, endise miilitsaleitnanti kodu.
• Kui Magistralny-st Ust-Kutti sõitsime, siis ei unustatud hotellis (гостиница «Лена») meilt kasseerida broneerimistasu … ja seda 25 % numbri hinnast! On üsna kindel, et klient siin küll kuningas ei ole.
• Siinsetes restoranides on mingi “kamm” õllega. Arvatakse vist, et restoranikülastajad Vene õlut ei armasta. Enamuses kohtades on saadaval Heineken, Holsten, Miller, Krušovice … aga väga harva on olemas … näiteks Baltika. Ja kui menüüs juhuslikult on mõni Vene õlu isegi kirjas, siis tegelikkuses osutub see lõppenud olevaks. Ei tea, äkki on põhjuseks hind, 200 – 400 rubla versus 80 – 120 rubla.
• Järgmine Siberi “traditsioon”, mis meelde tuleb, on kütmine. Originaalse nimega hotell “Bratsk” Bratskis, oli näiteks köetud nii kuumaks, et hoolimata õues olevast, -20-st külmakraadist, oli mul toa aken kogu sealoldud aja pärani. Ja lisaks sellele – minu vannitoa põrandal oleks võinud mune praadida, paljajalu seal naljalt käia ei kannatanud.
• Ja muidugi asi, mis enam niiväga ei üllata – sa võisid hotelli all olevas restoranis hüüda ja nägusid teha, ettekandja tuli sinu juurde ikka ainult siis, kui tema seda tahtis … ja mingist naeratusest polnud juttugi, sain õige ruttu aru, et söön ja joon siin ainult ettekandja vastutulelikkuse tõttu.

Aga täna läks hästi – nii minnes, kui tulles olin Moskvas sunnitud lennujaama vahetama, minnes Šeremetjevo – Vnukovo ja tulles vastupidi. Ja mõlemal korral oli lendude vaheline aeg 3:50 … paberite järgi. Kui minnes kasutasin varianti rong – metroo – rong, mis võttis aega 2:30, siis tulles nii hästi ei läinud. Nimelt hilines väljalend Bratskist udu tõttu (nii vähemalt öeldi, ehkki udu polnud lennukist vaadatuna küll midagi erilist) täpselt kaks tundi. Õnneks suutis taksojuht läbida lennujaamade vahelise vahemaa umbes 50 minutiga ja väljumise väravasse jõudes selgus, et oleksin jõudnud kusagil veel isegi ühe kiire õlle teha.

Nüüd jääb üle loota, et Helsinkis keegi streikima ei hakka :).

kord iga puhkus saab otsa …

Viimane puhkusepäev … mõtteid, mida teha, oli erinevaid … aga tegelikult juhtub nii, et me ei tee peaaegu mitte midagi – vähemalt mitte midagi sellist, nagu algselt planeerinud oleme. Ilm on kah parasjagu vilets, sajab vihma, on jälle palav, nahk on pidevalt märg ja mõte kiilub kinni.

Hängime niisama linnas ja sõltuvalt ilmast – sajab vähem jalutame väljas – sajab rohkem, liigume maa all ja kaubanduskeskuseid pidi. Jääb selline tunne, et Singapuris saaks vist ühest linna otsast teise liikuda nii, et vahepeal hoonetest välja ei tulekski – missugune maastik siseorienteerumise võistluste korraldamiseks.

Lennuk, mis algselt pidi väljuma viis minutit enne südaööd, hilineb ja nii näeme Singapuris ära veel ühe päeva alguse. Õnneks jõuame siiski oma jätkulennule ja veidi enne tööpäeva lõppu oleme kodus … nüüd on puhkus tõesti läbi saanud.

Pulau Ubin

Selleks ajaks kui meie valveta jalgrattaparkla jurrde jõudsime, käis seal tõeline joogiorgia – kõik ratastel leiduvad joogipudelid rändasid mööda puid, kus pikasabalised makaagid (long-tailed macaque) neid kas avada üritasid või juba tühjaks jõid. Nagu näha, mõned tüübid üritasid ka rattaid ärandada ja nendega sõitu teha.

Ühesõnaga – täna murdusime … hommikul sõitsime Changi village-isse, sealt laevaga ühele Singapuri saartest – Pulau Ubin. Saarel võtsime … jalgrattad. Siin saarel asub ka Singapuri, kui mitte kogu Aasia kuulsaim mägirattarada, Ketam Mountain Bike Park, mida Lonely Planet võrdleb lausa Moabiga. Moabist jäi asi küll kaugele, aga rada oli iseenesest täitsa tore, mina oma siledaks kulunud kummidega rendirattaga jäin nii mõnelgi mudasel tõusul hätta. Boonusena nägin umbes kümmetkond sisalikku, kes kõik sellised poole meetri kanti pikad.

Saar oli täitsa tore Singapuri linnadžunglile vahelduseks, ja mis kõige toredam – nii saarel, kui ka Changi village-is on vägagi head mereandide restoranid, erinevalt Singapuri Riverside restoranidest, kus praadide hinnad olid 50 kuni 150 dollarit, siis Changi village-is saime kahe peale õhtusöögi koos õllega alla 50 dollari.

ostuhulluses

Kuna hommikul oli ilm pilves ja vihmane, siis tegime plaanid ümber ja siirdusime osturingile. Orchard road – Marina Bay – Little India, vahepeale veel mõningaid põnevaid kohti. Poode ja ostukeskusi saime kontole vist suhteliselt vähe, tulemus … mina ühe pisikese statiivi ja Maare kokaraamatu … tulemus jäi vist lahjaks.

Singapore

Täna oli tõsine ekskursioonipäev – Little India, Kampong Glam, Chinatown, Marina Bay … vahepeal veel mingeid kohti. Kui jalgratast kasutada ei saa, siis nii kaua vastu ei pea.

pioneerid

Kui hommikul ennast hotellist välja registreerisime, viimast tiiru Vientianes tegime ja lennujaama jõudsime, ei osanud me arvata, et tänane lend võiks olla millegi poolest erilisem, kui meie eelnenud lennud.

Kui check-in tüdruk küsis, et kas teie olete VIP lennule, vaatasime meie talle imestunult otsa, mille peale tüdruk kiiresti lisas, pole oluline. Harjumatult suure fotograafide kontsentratsiooni pardalemineku ooteruumis, panime 20 Laose selle aasta missikandidaadi arvele, kes ooteruumis rivis seisid ja võluvalt naeratasid – ilmselt mingi Laose missiüritus.

Siis aga vaatasime, et ohhoo, kas tõesti tulevad kõik missid meiega lennukile, lisaks terve armee lao Airlines riietega tegelasi, ning kõiksugu ülikonnastatud ja kleidistatud karvaseid ja sulelisi, meie ja veel paar õnnetut valgenahalist matkaselli, nagu valged varesed selles suures parves.

Selgus saabus alles lennukis kohale istudes, kui Laose esimene rahvuslik ingliskeelne ajaleht Vientiane Times oma esilehel asjasse selguse tõi:

First ever Lao Airlines flight to Singapore takes off today

Lao Airlines' first ever direct flight to Singapore is scheduled for take-off this afternoon with 135 lucky passengers on board the 142-seat Airbus 320.

The airline is optimistic the new Vientiane-Singapore sector will meet with the same success as its other international and domestic routes.

The official opening of the Vientiane-Singapore-Vientiane flight will take place in Singapore on Friday, attended by Lao government officials and representatives from Lao Airlines and Singapore's Changi Airport ...

Päris tore oli teha esmalendu, uhiuuel lenukil ja uhiuuel liinil – ilmselgelt on meie reisikorraldaja head tööd teinud. Kõik reisijad said endile rinda Lao Airlines logo järgi kujundatud lillebuketid, lisaks kingiti kõigile Lao Airlines särgid, rääkimata korralikust söögist-joogist lennuki pardal – huvitav, kas see on Lao Airlines standard, või esmareisijate privileeg?

Ja Singapur – lennujaamast väljudes oleks nagu sauna sattunud: +30° C ja seda kell pool kaheksa õhtul, lisaks õhuniiskus 99%. Kilomeetrise jalutuskäigu järel MRT peatusest hotelli olin vähemalt mina läbimärg.